VII - 2017 - Koolilood

Kollase käekoti saladus

Hanna Hiielo

Ühel sügispäeval jalutas Jaan mööda parki. Jaan ei olnud sel päeval hea poiss, sest ta tegi kontrolltöö pärast koolist poppi. Tal oli paha tuju. Jalutades märkas poiss pargipingil kollast kotti. Mingi imelik jõud sundis teda käekotti haarama ja jooksu pistma.

Jaan jooksis kiiresti majade vahele. Ta istus puu alla maha ning avas kollase käekoti. Seal oli rahatasku, vihmavari, sinine mänguauto ja üks kummaline karp.

Ta võttis karbi välja ja avas selle kaane. Seal sees oli kiri. Paberil seisis: „Järgmine kiri on tiigi ääres suure kivi all.“ Jaan jooksis tiigi äärde ja tõstis kivi üles. Seal oli jälle teade: „Otsi järgmist kirja 3 x 4 = .... puu alt.“ Edasi oli juhend: „Järgmine kiri on 5 x 3 = ..... meetrit paremale.“ Nii jooksis poiss mitu tundi mööda parki. Viimases kirjas oli: „Nüüd leia 7 x 3 = ..... pink.“

Poiss jõudis pingini ja tajus, et seal istub tuttav kuju. See oli ta vanem õde. Selle mängu oli korraldanud poisile õde, kes tahtis venda aidata. Nüüd oli Jaanil korrutustabel korratud ja hoopis julgem kooli minna. Ja poppi poiss koolist enam ei tee.

KASSIMASIN

Hanna Hiielo

See lugu juhtus koolitööd tehes.

Mõtlesin välja uut transpordivahendit, kui minu juurde tuli minu kass. Ta vaatas mulle otsa ja mulle tundus, et tema tahab ka endale masinat. Nii sündis mõte teha kassile oma hõljuk. See masin peaks töötama nii: kass ronib oma mugavale asemele ning mõne käpaliigutusega on ta seal, kus ta soovib. Masinal on lisaks veel sellised osad nagu sügamismehhanism, kammimisruum ja toiduserveermisalus. Üks asi veel: ma pean välja mõtlema, kuidas takistada kasse pahandust tegemast. Sellel masinal on ainult üks miinus: ma ei tea, kuidas see tööle hakkab, aga ma tegelen sellega.

Tuleviku kool

Tauri Pähn

Olen vahel mõelnud, et milline võiks olla kool tulevikus, näiteks 20 aasta pärast.

Mina tahaks, et tuleviku koolis oleks kõikidel õpilastel oma tahvel- ja sülearvuti, sest siis saaks koolitöid teha kiiremini ja paremini. Ja tahaks veel, et kõigil oleks rolleritaoline sõiduk, millega saaks sõita kiirelt kooli, mitte jalutades. Kui tuleksid kõigile omad tahvlid ja läpakad, siis ei oleks kott enam nii raske. Tahaks, et tuleviku koolis oleks veel rohkem kehalise kasvatuse tunde, siis oleks rolleriga kooli tulek ja kehalise tunnid tasakaalus.

Koolitundide algus võiks olla hiljem, näiteks kell 10 hommikul, siis saaks kauem magada. Võiks tulla mugavamad ja paremad toolid ning lauad. Toolid, mille peal oleks pehmem istuda. Lauad võiksid olla suuremad, et kõik vajalikud kooliasjad mahuksid ilusasti ära. Mõni tund võiks olla kino ehk siis vaatame mingi tund filmi ja sööme popkorni. Ja tunnid võiks olla mängulisemad. Kooli võiks tulla iseavanevad uksed, mis avanevad liikumisanduri abil. Kooli keldrisse tahaks paintballi ja sellega kaasnevaid tunde. Kooli katusel võiks olla helikopteri maandumisplats. Sel juhul saaks kaugemal elavaid õpilasi tuua kooli helikopteriga. Väljas võiks olla lõbustuspark ja mitu jalka paltsi. Ja koolil võiks olla oma jalka tiim. Õpetajatega võiks saada suhelda Skype´i teel. Tuleviku koolis võiks õpetada juba 1. klassist IT-d. Koolil võiks olla oma sisebassein ja sellega kaasnevad tunnid, et väiksemad lapsed õpiksid ujuma. Võiks olla suurem söökla, et kõik õpilased mahuksid ühel vahetunnil sööma. Igas klassis oleks oma pinksilaud.

Ma arvan, et see kõik oleks täiesti võimalik.

Kolm luuletust

Gloria Härmik

Vana koolimaja kummitus

Dagnija Ivanova

(Pühendatud meie tühjalt seisvale koolimajale)

Elas kord üks koolikummitus, kelle nimi oli Wiki. Ta ei lasknud oma koolimajja kedagi, sest arvas, et see on tema kodu. Kui keegi tahtis koolmajja siseneda, siis Wiki kindlasti hirmutas sissetungijat.

Aga üks väike poiss otsustas seda tühjalt seisvat koolimaja veidi uurida. Kummitus Wiki ootas poissi ukse taga. Ta teadis, mida tuleb teha. HIRMUTADA!!! Poiss jõudis Wikini. Kummitus lasi endast välja kõige jubedama oige, mida oskas teha, kuid poisike isegi ei ehmunud. Wiki üllatus. See oli midagi uut. Kõik, keda kummitus hirmutas, karjusid, jooksid minema, aga see väike põngerjas isegi ei võpatanud.

„Mis su nimi on?“ küsis poiss.

Wiki ise oli ehmatusest keeletu.

„No palun, ütle!“

„Wiki,“ kogeles kummitus.

Poisike naeris: „Mis nimi see selline on? Kõlab nagu vikipeedia.“

Kummitus vastas: „ Mu vanemad panid sellise nime, sest olen väga tark.“

„Oled tark? Olgu, igatahes, minu nimi on Mart.“

Nii sõbrunesidki koolikummitus Wiki ja väike poiss Mart. Mart käis igal võimalusel uuel sõbral külas. Wiki õpetas Mardile kummitustrikke ja Mart Wikile koolitarkusi. Igatahes, neil oli koos väga lõbus ja tore!

Üllatus taskus

Phil-Benjamin Paju

Jutustan ühe loo koolielust, mis juhtus palju aastaid tagasi, kui minu onu Ove veel koolis käis.

Keemiaklassi taga asus laboriruum. Vahepeal juhtus nii, et õpetaja oli ukse lahti jätnud. Poistele meeldis antud võimalust ära kasutada ja seal asuvate vahenditega tutvust teha. Klassis oli üks poiss nimega Mihkel, kellele meeldis katseid kodus järele teha ja uusi asju proovida. Sel põhjusel võttis ta ühel päeval laboriruumist tüki kaaliumi, et see endaga koju kaasa viia. Ka keemiatund sai läbi ja kätte jõudis päeva viimasena kehaline kasvatus. Mihkel oli sel päeval tunnist vabastatud ja asus koduteele. Jõudnud pisut aega kõndida, kui talle jooksid vastu klassi teised poisid. Sel päeval oli tunni teemaks maastikujooks ja nad olid mööda tulnud ka Mihkli kodust. Nüüd nad kohtusid. Järsku hakkas Mihkel karjuma ja püüdis pükse jalast ära tõmmata. Kuna oldi kraavi lähedal, proovis ta kraavis oleva veega põletavat püksitaskut kustutada. Mihkli taskus oli tükk kaaliumi ja rahakott kuu toidurahaga, mis oli jäänud õpetajale maksmata. Vett peale pritsides oli olukord muutunud vaid hullemaks. Lõpuks pidi Mihkel püksid jalast võtma. Tasku koha peal oli suur auk ja hävinud oli suur osa rahakotist. Süüdlaseks oli higi ja veega kokku puutunud kaalium. Veega kustutamine oli söövitava aine reaktsiooni vaid kiirendanud. Toidurahast olid alles üksikud tükid ja auklikud püksid vajasid välja vahetamist - püksisäärt mööda alla jooksev vesi oli oma jälje jätnud. Kindlasti sööbis antud n-ö katse ka Mihkli mällu ereda mälestusena koolielust.

Poisid said selgeks, kui oluline on tunnis toimuvat tähelepanelikult jälgida, et ebamugavusi reaalses elus vältida.

Tegemist on päriselus juhtunud looga, mille peategelase nimi on välja vahetatud.

Vanaisa pühapäevad

Marta Kaiv

Vanaisa koolipäevad oli huvitavad ja põnevad. Oli talv ning talvel ju ikka suusatatakse. Kuid suuski polnud tollel ajal saada. Poiste ringis mõisteti olukorda. Kui kellelgi oli õnn suuski omada, lubas ta ka teistel neid proovida. Nii oli ka muude asjadega. Ühel pühapäeval, mis oli tollel ajal ainus vaba päev, läksid poisid mäest alla suusatama. Oli ka julguseproov: kes seisab mööduva rongi vagunirivile kõige lähemal. Seda tunnet mäletab vanaisa siiani. Kartus ja hirm oli vanaisal sees, kuid seda ei tohtinud välja näidata. Õnneks ei toonud ükski nendest julgustükkidest kaasa õnnetusi.

Nädal aega hiljem, järgmisel pühapäeval, kui vanaisa oli jälle oma sõpradega väljas, tuli tema juurde kaks aastat vanem poiss, kes kutsus teda endaga kaasa kooli võimlasse. Vanaisale endalegi ootamatult ta nõustus ja läks. Võimlasse jõudes nägi vanaisa, et teised viskavad korvi. Vanaisa koos sõbraga ühines nendega. Võimlas tuli saapad ära võtta, nii jäi ta sokkide väele. Vanaisa palli püüda oskas, kuid visked ei tulnud hästi välja. Kuid ega vanaisa ei saanudki korvile peale visata. Pall tuli sööta kogenumatele. Päev möödus kiiresti. Õhtul pidi vanaisa koju minema, kuid ta märkas üht õnnetust. Hommikul jalga pandud uued kootud sokid olid kulunud, alles oli vaid soki keskosa. Vanaisa emale see ei meeldinud ning ta oli väga kuri. Kuid vanaisa vanad huvid taandusid. Ta oli leidnud endale uue huvi. Korvpall jäi tema ellu mitmeks aastakümneks.

Sellised olid minu vanaisa kooliaastate kaks pühapäeva.

Pinali kukkumine

Gerda Michelson

Selles koolis, kus mina käin, käis ka minu vanaema. Aga tol ajal oli kool palju väiksem, 8- klassiline ja reeglid olid rangemad kui praegu.

Minu vanaema mäletab seda päeva, kui ta oli väike ja käis 6. klassis. Ta oli väga tubli õpilane ja alati olid pinalis kõik pliiatsid olemas. Neil oli just parasjagu olnud tund. Tunnis pidid nad alati istuma ilusti ja vaikselt oma koha peal, sest nende õpetaja Nikolai oli seda öelnud. Ühtäkki oli minu vanaema pinginaabril Annel plekist pinal maha kukkunud ja kõik pliiatsid laiali läinud. Loomulikult kõik ehmusid ja õpetaja Nikolai sai pahaseks. Minu vanaema ja tema pinginaaber Anne hakkasid kohe naerma ja ei suutnud naermist lõpetada. Anne hakkas pliiatseid põrandalt kokku korjama ja samal hetkel kukkus ka minu vanaemal plekist pinal põrandale. Kui Nikolai seda märkas, sai ta nende peale väga pahaseks ja saatis nad ukse taha. Kuna Nikolai oli kooli direktor, siis käskis ta neil kirjutada seletuskirja, kus tüdrukud pidid kirjutama põhjuse, miks nad tundi segavad.

Seletuskirja kirjutamine oli õnneks nende ainus karistus.

Esimene koolipäev

Annabel Toom

Tavaliselt on kooliminek üks vahvamaid kogemusi meie elus. Eriti esimene koolipäev, mis on rõõmsat ärevust, uusi tundeid ja emotisoone tekitav muidu ka eriline sündmus. Kuid minu päev päris selliseks ei osutunud.

Mäletan hästi, kuidas ma sel hommikul ärkasin, mõeldes, et täna – täna saan ma lõpuks ometi kooli, lõpevad need tobedad lõunauinakud, mis mitte kellelegi kunagi meeltmööda polnud. Ootasin toredat uut algust, sõpru, tegemisi.

Ilm sel päeval oli pisut vihmane ja külmavõitu, seega pidin selga panema paksu ruudulise talvejope, et ma kooli ees aktusel seistes ära ei külmuks. Jalga panin uued roosad kingakesed, mis kergelt sätendasid.Tahtsin ikka pidulik ja ilus olla!

Kooli juurde jõudes olid juba enamus õpilasi ja vanemaid kohal. Otsisime emaga minu klassirivi üles ning liitusin oma tulevaste klassikaaslastega ning 12. klassi õpilastega, kes olid meile saatjateks. Igat last toetas kaks suuremat õpilast, minul oli üks poiss ja üks tüdruk.

Aktusel esines direktor kõnega ja kõlas hümn. Minul hakkas uutes roosades kingades varvastel külm ning liigutasin vaikselt rütmis oma jalgu, et väheke soojem oleks. Isa filmis mu kooliminekut ja nii tunnen siiamaani natuke häbi, kui vaatame vanematega või sugulastega seda videoklippi. Kuigi hümni saatel tantsiv laps on üsna naljakas…

Päris oma klassi jõudes sain valida endale pingi, mis oli seinapoolsest reast tagant lugedes teine või kolmas. Meile jagati päris omad aabitsad ja päevikud, samuti muud õppetööks vajalikud vahendid, kaasa arvatud üks värviraamat, kus iga pildi juures oli ka trükitähtedes tekst.

Vot selle raamatuga oli nii, et kaks õpilast kutsuti kohe esimesel päeval klassi ette esimest lugu raamatust ette lugema. Ma olin hämmingus, et üks tüdruk nii ladusalt ja puhtalt lugeda mõistis, mina sellel ajal veel alles veerisin. Hakkasin lausa nutma ning panin pea suure kolksuga vastu koolilauda, kuna arvasin, et olen nendega võrreldes äpu ning ei saa kunagi nii hästi lugema õppida. Klassis olid samal ajal ka nii minu kui ka teiste klassikaaslaste vanemad. Õnneks ema märkas mu kurba olekut ja üritas mind õlale patsudades ja vaikselt lohutades maha rahustada.

Pärast kõike seda elamust mõtlesin, et kool ei olegi nii tore ja soov tagasi minna isegi vähenes. Õhtul kodus kooki süües muutus mu tuju järjest rahulikumaks. Arutlesime veidi toimunu üle ja jõudsime koos vanematega järelduseni, et küll kõik õnnestub ja läheb hästi. Nii ongi olnud – hinded on siiani enamjaolt viied ja mõni neli ka.

Õnneks ei olnud ma ainuke, kellel veel lugemine nii ladus polnud ja järgmine päev läks juba paremini. Hoolimata külmast, vihmasest ja veidi vesisest esimesest septembrist käin ma koolis päris hea meelega.

Kooli sissemurdmine

Tõeleid Liira

Selle loo jutustas mulle isa. Lugu juhtus siis, kui ta oli kümnendas klassis ja käis meie koolis.

Isale ja ta sõpradele meeldis väga korvpalli mängida. Kahjuks ei olnud piisavalt võimla kasutamise aegu. Õhtul kümne paiku hiilis isa vaikselt koolimajja ja avas garderoobi akna haagi ja võimla varuukse sisemise kinnituse. Õpetajate treening lõppes kell üksteist, pärast seda ronisid poisid akna kaudu võimlasse korvpalli mängima. Esimesel korral kõik õnnestus - pool ööd mängiti palli ja kolm tundi käidi pesemas. Isa koos oma sõpradega otsustas üritust korrata ka nädala pärast. Poistel oli ka kogu aeg hirm, et keegi võib neile peale sattuda. Sageli tundus poistele, et võimla uks avaneb ja direktor astub sisse. Keset kibedat pallimängu tundus isale, et keegi kobistab võimla eesruumis. „Oled sa tont või inimene?“ hüüdis isa ja viskas palli võimla ukse suunas. Juba siis, kui pall lendas, märkasid poisid uksel õpetaja Käpat. Käpa on kiire reaktsiooniga, tõmbas pea eest ära ja pall lendas mürtsuga vastu võimla ust. Nii juhtus ka filmis „Viimne reliikvia“, tõsi, Ivo viskas Gabrieli küünlaga ja ka ei tabanud. „Sina, Liira, oled nende ninamees,“ ütles Käpa lõpetuseks.

Järgmisel päeval kutsuti isa direktori juurde. Süüdistus oli karm - sissemurdmine ja võimalikuks karistuseks kooli õpilaste nimekirjast eemaldamine. Õnneks oli direktori juures õpetaja Käpa, kes selgitas direktorile vahejuhtumi täpsemaid asjaolusid. Kuuldes, et poistel ei olnud vähematki plaani kooli vara riisuda, hakkas direktor muigama. „Nii spordilembest noormeest me küll koolist välja ei viska,“ ütles direktor lõpetuseks. Noomida isa muidugi sai ja koolipoolse lubaduse, et äkki saavad poisid võimalasse mänguaja. Eelmainitud aega nad ei saanud, küll aga võttis direktori juures käik isalt igasuguse isu kooli sisse murda, isegi korvpalli mängimise eesmärgil.

Selle koolilool oli õnnelik lõpp, sest õpetaja Käpa ja direktor olid mõistlikud inimesed ja said aru, et sellise kooli sissemurdmise karistuseks piisab noomimisest.

Väike kingitus võib olla suureks abiks

Gerli Kalkun

Ma kuulsin kord üht lugu. Ühes kauges linnas elanud kord ema ja poeg. See linn oli väike ja vaene. Inimesed teenisid raha juhutöödega ning lapsed mängisid päevad läbi või aitasid vanemaid. Nii ka see ema ja poeg. Linnapea oli helde mees, aitas inimesi nii kuis oskas, kuid temalgi polnud ei raha ega ressursse, et aidata elanikke.

Kord said ema ja poeg päranduseks suure summa raha. Ema muidugi tahtis aidata linna parema järje peale, kuid poeg soovis näha maailma ja tutvuda uute ning huvitavate inimestega. Südamest soovis seda emagi, ning nad otsustasid minna rändama. Muidugi oli linnapea solvunud, et raha linnale ei jäeta. Emale tekitas muret ainult see, et nad ei osanud kirjutada ega tundnud teiste rahvaste kultuuri ning keelt.

Ühel ilusal päeval pakkisidki ema ja poeg oma asjad kokku ning seadsid sammud laia maailma. Nad valisid kaardilt piirkonna, mis nägi välja ilus, kuigi nad ei teadnud, mis riik see oli. Nad kõndisid päeva, kõndisid kaks. Poeg hakkas juba väsima. Lõpuks nad jõudsid linna, kus inimesed nägid välja hoopiski teistsugused kui nemad ning rääkisid teist keelt. Ema ja poeg ei teadnud täpselt, kus nad on. Üks naine tuli nende juurde ja hakkas midagi oma keeles rääkima. Ema ja poeg vaatasid naist, kuid ei saanud tema jutust aru. Lõpuks mõistis ka naine, et ema ja poeg ei mõista teda ning ta hakkas viipekeelt kasutama. Naine näitas kätega, mida soovis öelda ning ema ja poeg vastasid talle samaga. Kui nad olid ühise keele leidnud, kutsus naine nad enda poole.

Järgmisel päeval tutvustas naine emale ja pojale linna. Poeg märkas korraga, et kõik linna lapsed lähevad ühte kummalisse majja. Poeg viipas naisele käega, soovides rohkem teada saada selle ehitise kohta. Naine imestas, et poiss ei teadnud, mis on kool, aga näitas siiski seda ehitist seestpoolt. Poeg oli vaimustuses, nähes, kuidas temavanused lapsed õpivad kirjutama ja lugema. Ka tema tahtis seda õppida. Naine lubas aidata emal ja pojal õppida.

Järgmistel päevadel õpetas naine ema ja poega rääkima nende keeles. Õppimine käis nii, et naine osutas esemele ning ütles selle nime. Ema ja poeg kordasid. Mõne nädalaga õppisid ema ja poeg moodustama nende keeles lihtsamaid lauseid. Naine hakkas kirjutama sõnu paberile. Ema ja poeg proovisid ka kirjutada neid sõnu järele. Möödus veel mõni nädal, mille vältel ema ja poeg õppisid veel mõningaid asju selle maa ja keele kohta. Lõpuks ütles naine pojale, et tal on aeg kooli minna ja saada veel rohkem teadmisi. Poeg oli õnnelik ning nõus kohe kooli minema. Ema aga pidi hakkama tööd tegema. Igal õhtul rääkis poeg emale, mida uut ta oli koolis õppinud. Emagi sai teada, et stabiilne töökoht on parem kui juhutööd.

Ühel päeval ütles ema: „Poeg, me oleme siin päris kaua juba elanud. Meil oleks aeg minna oma koju tagasi ning õpetada ka teistele, mida me siin oleme õppinud. Selle varanduse eest, mis meil on, rajame aga linna kooli ja aitame linnaelanikel saada stabiilsed töökohad.“ Poeg nõustus emaga, sest temagi soov oli koju tagasi minna ning aidata leida oma koht elus.

Nii nad teele asusidki. Koju jõudes ei oodanud neid ees just soe tervitus, aga ema ja poeg ei lasknud ennast sellest häirida, sest nad olid linna kõige targemad inimesed. Ema läks linnapea juurde ja teatas, et tema soovib oma varanduse eest linna kooli ehitada. Linnapea naeris ema välja, sest tema arvates ei vajanud linn sellist asja. Ema ja poeg ei kaotanud lootust.

Järgmisel päeval läksid ema ja poeg linna väljakule ning näitasid, mida nad reisil olles õppisid. Linnarahvas oli üllatunud. Lõpuks lubas linnapea ehitada kooli, sest temagi tahtis õppida kirjutama. Nii valmiski koolimaja. Kogu linn tahtis õppida kirjutama. Ema hakkas linnarahvast harima.

Peagi oskas kogu linn lugeda ja kirjutada. Samuti aitas ema luua inimestele stabiilsed töökohad. Linna lapsed said aga lõpuks ometi hea hariduse. Kogu linn mõistis peagi, kui oluline on hea haridus ning nad olid emale ja pojale väga tänulikud kooli rajamise eest.