VIII - 2018 - Lemmikloomalood

Minu parim sõber Muki

Älis Valge

Muki toodi mulle, kui ma sain 5-aastaseks. Ta on musta ja valget värvi ja keskmist kasvu. Nüüd on juba kaheaastane.

Ühel päeval avastasin, et Muki oskab rääkida. Oleksin imestusest peaaegu kummuli kukkunud. Selle peale ütles Muki: „Rahune, armas sõber, tahtsin ainult sinuga rääkida.“ Ta soovis, et keegi teine sellest ei teaks, et see oleks ainult meie kahe saladus. Nüüd sain Mukiga kõigist oma rõõmudest ja muredest rääkida. Ta kuulas mind väga tähelepanelikult ja ütles, mida ka ise arvab. Meil on koos väga lõbus, saame kõigest rääkida ja ma pole teda reetnud.

Aga Muki on ju minu väljamõeldud koer, teda pole päriselt olemas. Tegelikult on mul kodus kahekuune oranži, musta ja valget värvi kutsikas. Tal on nunnud pruunid silmad. Rääkida ta ei oska, aga kuulab mind küll. Ta on mulle väga hea sõber, kes armastab minuga koos möllata ja vahepeal pahandust ka teha.

Triibu

Loona-Maria Soe

Kui ma olin alles väike, oli mul pisike kassipoeg, kelle nimi oli Triibu. Ta oli oranži- ja mustatriibuline. Temaga oli lõbus. Kui ma tuppa läksin, tuli ta kohe minu juurde. Enne ta sööma ei hakanud, kui olin teda paitanud. Ta ei lasknud mul üksi liumäest alla sõita, vaid hüppas mulle sülle. Ta oli mulle väga armas.

Ükskord tulin lasteaiast ja nägin Triibut sõiduteel lamamas, ta oli auto alla jooksnud ja surnud. Olin väga kurb. See juhtus neli aastat tagasi. Mul on juba ammu uus kass Mõmmi, aga Triibut mäletan ikka veel.

Minu loomad

Kairit Pettai

Mul on kodus koer, kelle nimi on Arri. Ta pissib kogu aeg. See pidi tähendama, et ta jätab teistele koertele sõnumi, et siin on tema peremees. See on nagu tema kiri. Kui ma koolist koju lähen, siis ta alguses haugub, aga pärast tahab üles hüpata. Arri on minule nii nunnu. Vahepeal kaob ta ära ja siis olen kurb. Mõnikord on ta riiakas ja kakleb teiste loomadega. Me mängime temaga sageli õues.

Mul on ka kass, kelle nimi on Pätu. Tema ka vahepeal kakleb. Kui ta tahab õue minna, siis ta näub. Samamoodi teeb ta siis, kui õuest tuppa tahab tulla, siis hüppab ta akna taha. Mõnikord olen ma vihane, et miks mina pean talle kogu aeg süüa andma, aga see läheb ruttu üle. Kui kass mängida tahab, hüppab ta küünistega mulle jalga. Mõnikord on see päris valus.

Minu unistus

Kristiine-Elise Uuk

Ma sooviksin endale lemmikloomaks koera. Unistan üleni valgest koerast, kellel on mustad täpid. Koer peaks olema suur, et ta kaitseks mind võõraste eest. Paneksingi talle nimeks Täpi.

See koer kindlasti möllaks ja mängiks minuga ja oleks suur maiasmokk. Talle meeldiks mind vahepeal mänguhoos säärest näksata, aga ma poleks selle peale kuri. Käiksin temaga iga päev õues jalutamas ja oma sõpradel külas. Kui ma oleksin kurb, siis tuleks ta ja lakuks mind ja ma võtaksin tema kaissu. See teeks mu tuju kindlasti palju paremaks.

Praegu meil koera pole, kuna elame korteris ja tema jaoks pole lihtsalt ruumi. Vanemad unistavad oma majast ja sinna nad lubasid koera võtta. Loodan, et mu unistus täitub ja saan endale koera.

Valge asi

Hanna Hiielo

Tere, Lissi! 

Sulle kirjutab Hanna kass Diisel. Mul on Sulle mõned küsimused.

Äkki oskad Sa öelda, mis on selle valge asja nimi, mis vahepeal taevast alla kukub? Ma olen akna peal istudes vaadanud ja proovinud neid tükke kokku lugeda, aga see pole õnnestunud, uni saab minust alati võitu. Kui ma silmad avan, on terve hoov seda valget sodi täis.

Eile nägin  Sind selle valge pudru sees ringi jooksmas. Kuidas Sa küll julged? Mina küll kardan seda valget värki. Hommikul rõdu peal proovisin seda asja  käpaga puudutada. Ma olen seda tunnet varem ühe korra tundnud. See juhtus siis, kui minu kobakäpast perenaine Hanna võttis jäätist ja unustas sügavkülma ukse lahti. Ronisin loomulikult sinna uudistama, aga see ei olnud hea mõte. Pärast pidin tund aega radiaatori otsas värisema.

Palun kirjuta mulle, mis on selle asja nimi ja kuidas Sa suudad küll selle asja sees joosta?

Sain eile veel teada, et see suur lamp taevas, noh see, mis hästi valgust ja soojust annab, on PÄIKE. Äkki oskad öelda, mis on selle asja nimi, mis on pimeduse ajal taevas? Vahepeal on see nagu suur ümmargune graanul, mõnikord oleks keegi nagu seda ühelt poolt ampsanud ja siis on jälle see graanul terve  ja siis on jälle keegi seda teiselt poolt tükikese ampsanud. NO MITTE EI SAA ARU!!!

Kas tõesti võivad olla taevas mingi suur graanul ja mingi suur kass?

Kui Sa oskad mulle vastata, ole hea  ja kraabi paar rida.

MJÄU-MJÄU, NURR-NURR!!

Sinu sõber, kass Diisel

Nupsu Nurru Kitu

Kaija-Liisa Kuklane

Minu Kitu on väga vahva kass algusest peale. Ma leidsin ta Võru Lastefestivalil 2017. aastal. Ta oli nii armas, et isegi ema ja isa olid nõus teda meie koju võtma.

Kitu hakkas elama minu toas. Ma pidin tegema toas ümberkorraldusi. Minu taskuraha läks kassi heaks. Kitu sai turnimispuu, kassivoodi, reisikoti, liivakasti, kassiliiva, kassikrõbinad ja mänguasju.

Kitul on kohev karv, hallitriibulised püksid, valge kurgualune ja valged käpad. Tal on tegelikult kolm nime. Ta on Nupsu Nurru Kitu. Alguses panin ma talle nimeks Nupsu, sest tal on must nina. Kui meil suvel lõunakorealased külas käisid, siis kiitsid nad seda nime. Korea keeles tähendab Nupsu midagi kõrget. Nurru sai ta nimeks siis, kui ta mu süles mõnusalt nurru lõi. Kitu on lihtsalt hea hüüda.

Kitu on väga uudishimulik. Ta pistab alati oma nina sinna, kus midagi toimub. Ta jõuab igale poole, kus on uksed lahti. Talle meeldib karpide sisse pugeda. Ta on köögis valvel, kui tuleb toidu lõhna.

Kitus on peidus mitu looma korraga. Tal on mustade tuttidega kõrvad nagu ilvesel. Ta tõmbub kerra nagu siil. Ta oskab vaikselt olla kui hiir. Ta hüppab mööblil osavalt kui orav. Ta kihutab elutoas välkkiirelt nagu gepard. Ta varitseb ja ründab voodi alt nagu tõeline tiiger.

Kitu armastab korda. Kui ta väiksem oli, siis tassis ta minema lohakile jäetud sokke. Ta mängis nendega.

Kitule meeldib õppimine ka. Ta tuleb minu vihiku peale, kui ma koolitööd teen. Ta hüppas emme arvuti klaviatuurile ja trükkis isegi tähti. Minu arvuti juurde tuli ta ka ja vajutas selle nupust kinni.

Kitu on süles soe ja kallis! Ta teenib mitu paid päevas. Ta on tore sõber. Ta on kõige armsam ja erilisem lemmik.

Hüvasti, Ruudi!

Laura Kirke Bertel Pertel

Oli imeline õhtu. Matu ja tema koer Ruudi istusid majatrepil ja nautisid päikeseloojangut. Väsinud tulekera joonistas lahutamatutest sõpradest heinamaale kaks varju.

Ruudi oli juba väga vana koer ja oli karta, et ta varsti sureb. Seda teadis ainult ema. Ta ei tahtnud kurba uudist pojale rääkida. Jutustas ainult loo koerast, kes tunnetas oma surma ja lahkus kodumajast ning peitis end metsa. Koerad pididki tavaliselt nii käituma.

Päike loojus ja oli aeg magama heita. Hommikul, kui Matu ärkas, ei olnud Ruudit tema kõrval ega ka mujal toas. Matu jooksis ähmiga trepist alla ja teatas perele oma lemmiku kadumisest. Ema üritas poega rahustada ja rääkis, et ilmselt läks Ruudi otsima rahulikku kohta, kus surra. Seda kuuldes murdus poisi süda ja ta puhkes nutma. Teiste pereliikmete lohutussõnadest polnud mingit kasu. Matu jooksis oma tuppa, pakkis asjad kokku ja läks Ruudit otsima.

Poiss kõndis sihitult mööda külateed. Lõpuks otsustas ta koera metsa otsima minna. Mitu tundi puude vahel ekseldes märkas Matu ühe kase all lamavat looma. Ruudi lebas paremal küljel ja vaatas kurbade silmadega poisile otsa. Matu langes Ruudi kõrvale põlvili , silitas õrnalt loomakese pead ja palus, et sõber tõuseks.

Siis see juhtuski- Ruudi sulges silmad ja oligi igaveseks läinud.

Varsti jõudsid kohale ka ema ja isa. Ühiselt viidi lemmikloomake koduaeda ja sängitati õunapuu alla puhkama. Pisikest kääbast ehivad nüüd õrnad põllulilled. Igal õhtul käib Matu sõbra haual ja räägib oma päevasündmustest ning vaatab päikeseloojandut. Nüüd joonistab päike maapinnale ainult ühe varju…..

Hüvasti, Ruudi!

Minu kass Mõmmi

Annaliisa Adamson

Mõmmi on meie peres elanud juba 8 aastat ja see aeg on olnud väga lõbus.

Mõmmi saime endale minu isa töökaaslase käest Setumaalt. Kassiemal oli 2 poega ja üks pojake otsis uut kodu. Isa tõi kassi üllatusena mulle. Olin siis umbes 2-aastane ja tulin lasteaiast koju. Nägin oma toas, et hall kera jooksis voodi alla peitu. Minu vanemad ütlesid, et ma peaksin talle nime panema. Ma käisin siis Punamütsikese lasteaia Mõmmiku rühmas ja sellepärast panin kassile nimeks Mõmmi.

Mõmmi on praegu suur ja paks kass, sest ta on ainult toas. Õues ta käia ei taha, sest ta kardab muru peal kõndida. Kass on meie kodus teinud augud kõikide vanade ja uute kardinate sisse. Ta on kakanud minu vanemate voodisse ja oksendanud minu isa tööpaberite peale. Minu ema ei pahanda enam ammu Mõmmiga, et kõik toolide ja diivanite katted on katki kraabitud. Kui me koju tuleme, siis jookseb Mõmmi meile vastu.

Ma väga armastan oma halli karvakera.

Minu armas kiisu

Brita-Simona Jõgi

Minu armas kiisu sündis minu kodus diivani taga. Tema ema oli hulkuv kass, kelle mu õde meile tõi. Minu kiisul on ka kolm õde. Alguses oli neid rohkem, aga kaks neist leidsid endale uue kodu.

Väiksena oli mu kiisu päris rahulik. Suuremaks saades hakkas aga palju mürgeldama. Ta muutus ka väga uudishimulikuks.

Minu isale kiisud väga ei meeldi, sest nad lõhuvad keldris torude isolatsiooni ja teevad muudki pahandust.

Minu kiisu on väga armas ja temaga on tore mängida. Kiisu eest hoolitsemine on väga väsitav ja sageli ma seda ei viitsi.

Kirju kiisu ringi luusib,

mööda tuba miskit nuusib.

Varsti köögis laua peal –

otsitav just ongi seal.

Niuhti! Kala kausist läinud,

kiisu oli köögis käinud.

Minu lemmikloom

Hiie Utsu

Minu lemmiklooma nimi on Liblikas. Ta on Aafrika hiidtigu. Liblikas sai oma nime siis, kui ma ta esimest korda kätte võtsin. Tigu hakkas oma pead üles tõstma, nagu oleks ta tahtnud lennata.

Minu lemmikloom saab emadepäeval üheaastaseks. Aafrika hiidteod elavad kuni kolme- aastaseks. Tal on sada õde ja venda, aga ainult nendest kaks on veel elus. Me saime Liblika minu onu käest koos kõigi ta õdede ja vendadega. Minu lemmiklooma vanemad on ikka veel elus. Nad elavad minu onu juures.

Liblikas sööb salatit ja kurki ning söömise ajal ta veidi krõmpsutab suuga. Mulle meeldib temaga rääkida. Tigudega on selle pärast hea rääkida, et nad ei sega sulle kunagi vahele.

Liblikas meeldib mulle, sest tal on minu jaoks alati aega ja ta on minu jaoks alati olemas.

Kust on minu lemmikloomad saanud oma nime

Sebastian Paat

Minu lemmikloomadel pole olnud keerulisi nimesid.

Tavaliselt on nimi pandud nende välimust või liiki silmas pidades. Näiteks minu esimene kass oli Pärsia tõugu ja hästi karvane ja laisk. Alguses panime talle nimeks Heinz, aga hiljem kutsusid kõik teda Paksuks. Tema lemmiktegevus oli lesimine ja akna peal tõsise näoga patrullimine. Kahjuks on ta nüüdseks surnud.

Vahepeal pidasin ma kahte Madagaskari sisisevat prussakat, aga neile ma nime ei pannudki. Kui neid näpuga puutusin, siis nad sisisesid. Üks neist läks puurist rändama, sest alguses kaant sinna peale ei pannud, kuna mõtlesin, et sealt nad ikka välja ei saa. Kolm päeva jõudis ta sektsioonkapi otsas vanu raamatuid krõbistada enne, kui me ta kätte saime.

Praegu on mul kaks aastat olnud lemmikloomaks merisiga, kelle nimi on Hamsu. Ei teagi, miks selline nimi valitud sai, aga võib-olla üks põhjus on see, et ta sarnaneb natuke hamstriga. Tema teeb ainult valju häält, kui keegi külmkapi kallal krabistab, sest tavaliselt on sealt midagi maitsvat oodata, näiteks kurki, porgandit või salatilehte – need on tema lemmikud.

Kass Neti

Hanna Provotorov

Mulle meeldivad kassid. Meil on pehme ja karvane kass, kelle nimi on Neti. Neti on pärsia tõugu suurte silmadega pikakarvaline kass. Inglise keeles öeldakse selle tõu kohta colorpoint ehk punktvärviline. Nägu, saba ja käpad on tal tumepruunid, kehakarvad aga erinevat tooni beežid. Ereda valgusega on Neti silmad helesinised, hämaras aga tumepruunid. Vahel ma ei saa aru, kus ta silmad on, sest kogu nägu on ühte värvi.

Neti on kuueaastane toakass, kes käib õues. Tegelikult ei kannata pärsia kassid külma, tuult ja vihma ning niisama jalutamas nad ei käi. Meie kass tahab isegi väga halva või külma ilmaga kas või korra õue peal käia. Ta näub ukse taga kõva haleda häälega ja siis me laseme ta tuppa tagasi.

Kui Neti oli väga väike, siis kadus ta tihti ära. Algul arvasime, et ta jooksis kodust minema. Otsisime teda igalt poolt, hüüdsime nimepidi. Olime väga mures ja lootsime, et ta tuleb tervena koju tagasi. Õhtul leidsime ta diivani all magamas. Olime väga õnnelikud, et ta polnudki tegelikult ära kadunud. Hüüdmisest ta eriti välja ei tee. Neti on kass, kes teeb kõike aeglaselt. Ta nagu kiusaks meid. Kiiresti liigutab ta end siis, kui talle sobib.

Neti sööb ainult kindlat liiki kassikrõbinaid. Oleme proovinud toitu vahetada, aga ta pillub kõik võõrad krõbinad kausist välja. Neti toidukauss ja veekauss on köögis akna peal sellepärast, et meie koer Lotta krõbinaid ära ei sööks. Lotta pistaks kõik nahka, mis vähegi söödav on. Meie kass saab koeraga hakkama. Neti on aasta Lottast vanem. Kohe alguses tegi Neti Lottale selgeks, et temaga naljatada ei ole mõtet. Ta oli kade väikese koera peale, kuna kogu tähelepanu oli temale pööratud.

Neti on iseloomult natuke kuri ja laisk. Kuri sellepärast, et kui talle midagi ei meeldi ja ta kannatus otsa saab, siis lööb küüned või hambad kohe sisse. Võõraid inimesi ta väga ei salli, aga nuuskida ja uurida meeldib küll. Kui meil on külalised, siis istub ta oma kraapimispuu otsas ja jälgib. Kui mõni liiga agaralt diivanil või tugitoolis istudes oma jalga kõlgutab, siis on Neti kohe kohal ja toksab jalga käpaga. Talle see jalakõlgutamine vist ei meeldi. Oma inimestele ronib ta sülle ja võtab seal mugava asendi.

Kui ta õues käib, siis kohe kindlasti peab ta kõnniteel igasuguse peenikese prahi sees püherdama. Pärast seda näeb ta kohutav välja. Pärast püherdamist longib veidi ringi ja tagasi tulles on kasukas sama puhas kui enne õue tulekut. Netile meeldib istuda ilupõõsaste all. Mõned põõsad on okkaliste okstega ja pärast peame tal pisikesi kuivanud oksi karvadest lahti harutama. Puu otsa ta väga tihti ei roni. Talle meeldivad päike ja kärbsed. Ta teeb imelikku peenikest häält, kui mõnda putukat akna peal näeb. Me kutsume seda kärbsehääleks. Kärbeste püüdmise pärast on meil mõnes kardinas augud. Vahel ajab ta hirmsasti karva ja kõik kohad on karvatutte täis. Kõige hullem on see, kui ta on mõnes riidekapis või sahtlis magamas käinud. Me ei tohi kappe ega sahtleid lahti jätta. Ükskord ema lükkas kogemata ühe garderoobi sahtli kinni ja kass jäi sinna õhtuni. Me otsisime teda ikka päris mitu tundi. Näugumise peale leidsime õnnetu kassi üles.

Mõned aastad tagasi käis Neti sageli meie naabrite pool külas. Naabritel oli ilusa ilmaga tihti välisuks lahti ja meie kass käis naabritüdruku nukuvoodis magamas. Aga nüüd on neil uhke punane hiigelsuur kass, kes käib näitustel. Nüüd Netit enam nukuvoodisse ei lubata ja naabri kassiga suhtleb ta ainult akna taga. Neti istub õues akna all ja vaene Tyson toas akna peal. Teda õue ei lubata. Teiste meie Soo tänava kassidega Neti eriti ei suhtle.

Neti peab vahel ka jahti. Ükskord tõi ta päris elus väikese linnu meile tuppa, et näidata oma saaki. Ta oli enda üle väga uhke. Lind ei saanud õnneks palju viga. Me viisime hirmunud linnukese tagasi õue.

Kui Netit on vaja kammida, siis peab panema paksud kindad kätte, et ta kriimustada ja hammustada ei saaks. Talle ei meeldi kammine juba pisikesest peale. Viime Neti aastas korra loomaarsti juurde kammimisele. Me ütleme selle kohta „kassisalongis käimine“. Kui ta koju tuuakse, siis on ta natuke uimane, sest ilma rahustita karva korralikult läbi kammida ei saa.

Neti kardab äikest, pauku ja müra. Siis ta kas põgeneb kappidesse või oma pessa peitu. Talle ei meeldi vihm ja tuul.

Netile meeldib magada. Seda teeb ta peaaegu kogu aeg. Vahetab ainult magamiskohti. Öösiti ta kolab majas ringi, aga me oleme sellega harjunud. Talle meeldivad üle kõige juuksekummid. Need on meil pidevalt kadunud. Ja minu pisikesi pehmeid mänguasju veab ta ülemise korruse riiulitelt alumisele korrusele.

Selline ongi meie pere lemmik. Ma armastan teda väga.

Koer Lotta

Liisa Provotorov

Mulle meeldivad väga koerad. Koer on minu arvates kõige sõbralikum loom. Inimesed võtavad endale sageli lemmikloomaks just koera. Meie eelmine koer Jack suri üheksa-aastaselt ära, sest ta oli haige. Tema tõu kohta oli ta juba ka vana. Kui ma koolist koju tulin, siis ema rääkis mulle, et Jack pandi magama, kuna teda polnud enam võimalik ravida. Ma nutsin terve päeva.

Meie peres on nüüd juba viis aastat must labrador Lotta. Labradorid on pimedate juhtkoerad, teraapia- ja narkokoerad. Seda tõugu iseloomustab sõbralikkus ja tarkus. Minu ema tahtis, et uus koer oleks kindlasti lastesõbralik ja kergesti õpetatav. Kui ma Lottat esimest korda koerakasvataja juures nägin, siis tahtsin ma teda kohe kaasa võtta. Ta oli siis juba kolmekuune päris suur kutsikas. Meil lubati ta mõneks päevaks koju kaasa võtta, et saaksime aru, kas koerale uus kodu sobib. Lotta kohanes meie juures kohe. Ainult kass Neti ei tahtnud koeraga algul leppida. Kass oli ju majas peremees. Lottale meeldis Netit näksida ja taga ajada. Selline mängimine kassile ei sobinud. Praegu saavad nad päris hästi omavahel läbi.

Lotta on täiesti musta värvi. Meil oli varem köögipõrand ka must. Minu tädi tuli Lottat esimest korda vaatama. Ta seisis köögis ja küsis, et kus see koer siis on. Lotta istus tema nina all. Ta oli põrandaga nii ühte värvi, et ei paistnud välja. See oli nii naljakas.

Kui Lotta väike oli, siis kaevas ta tihti aia alla augu ja lasi hoovist jalga. Me käisime teda mitu korda linnast otsimas. Ükskord helistati isegi koerte varjupaigast, et koer on viidud nende juurde. Praeguseks ta enam auke ei kaeva ja ta ei mahuks aia alt enam välja ka.

Lottale meeldib toit. Ema ütles, et kui tal lubada süüa nii palju, kui tahab, siis sööks ta end lõhki. Söömise armastus on samuti labradoridele omane. Kassi toidukauss peab olema meil kogu aeg köögis akna peal

Lottale meeldivad õunad. Talle meeldib, kui õunad ära kooritakse ja viilutatakse. Õues näksib ta puu alla kukkunud ja kindlasti kõige ilusamaid õunu. Peale selle veab ta ämbrist laiali õunasüdameid. Ema algul arvas, et mina ja Hanna loobime õunasüdamed õuele maha. Meie arvasime, et süüdi on varesed. Pärast nägime ise, kuidas koer õunasüdameid ämbrist võttis ja puu alla närima läks.

Lottale meeldib köit sikutada, palli taga ajada. Suvel, kui panna muru peale tekk, siis on tema see, kes sinna lesima läheb

Lotta on käinud koerte koolis. Ta oskab käskluse peale kõrval kõndida, istuda, lamada. Talle meeldib suhelda teiste koertega ja koerte koolis sai ta endale palju kaaslasi, kellega mängida. Tema parim sõber on kuldne retriiver Emma. Nad on ühevanused.

Üle kõige meeldib talle metsas joosta. Sõidame autoga mõne metsa lähedale ja siis laseme tal vabalt joosta. Talle meeldib jälgi ajada. Ta tuhnib igal pool põõsastes ja kraavides. Kui ta näeb mõnda veekogu, siis kindlasti peab seal sees ära käima. Ujuda talle väga ei meeldi, aga lihtsalt vees ringi solistada tahab küll. Lottale sobib järve ääres pilliroos ragistada. Ragin on nii kõva, nagu oleks seal mingi väga suur loom. Pilliroos on ka pardid, keda on tore taga ajada. Tegelikult on Lotta ka linnukoer, kes toob jahimehele saagi veest välja.

Metsas meeldib talle jäneseid taga ajada, sest need on väikesed ja jooksevad kiiresti. Ema käib tihti Lottaga metsas. Ema ütleb, et Lotta on Kubija metsa kitsedega ära harjunud. Vahel ei tee ta neist väljagi. Ja kitsed ei jookse ka alati suure hirmuga minema, vaid jälgivad eemalt.

Ühel suvel hakkas õhtuti meie hoovis käima üks siil. Lottale tundus loomake kahtlane, haukus podiseva siili peale aga puutuda ei julgenud. Siil sai vist sellest aru.

Lottale ei meeldi võõrad kassid. Soo tänava kassid teavad seda ja meie õue nad ei kipu. Ükskord tuli meile päris võõras kass. Koer muidugi nägi teda ja tormas kassi taga ajama. Meie aia nurgas kasvab kõrge kask. Kass põgenes kase otsa. Lotta valvas puu all kaua. Kass veetis puu otsas peaaegu ööpäeva. Ta ei julgenud isegi öösel alla tulla.

Lottale meeldib haukuda. Eriti õhtuti, kui väljas pimedaks hakkab minema. Väljas kedagi ei liigu, aga tema ikka haugub. Ja kui Lotta haukuma hakkab, hauguvad koos kõik meie tänava koerad. Sellepärast me ei saa tal öösiti lasta õues olla, muidu ei saa keegi magada.

Toas on tal oma pesa, kus keegi teda segada ei tohi. Lottale meeldib alati olla koos perega ja meie hoolime temast väga.

Koer – minu sõber ja lemmik

Rainar Vissel

Kui oleksin loom, siis kindlasti saksa lambakoer, kes on minu arvates kõige koerasem koer. Saksa lambakoerad on välimuselt tugevad ja ilusad. Iseloomult pereliikmeid hoidvad ja kaitsvad loomad.

Koerana olen hea sõber ja valvur oma lähedastele. Mulle meeldib, et igal hommikul tervitab mind perekond. Kui kõik hommikuti kooli ja tööle lähevad, asun mina maja valvama. Tegelikult hoian kodul silma peal kogu aeg – nii öösel kui päeval. Mulle meeldib ka, kui minuga mängitakse. Samuti naudin pikki metsajalutuskäike pereliikmetega. Metsas on põnev: palju erinevaid lõhnu ja helisid. Need teevad mind ärevaks, sest võib-olla mõni loom tahab peremeest rünnata. Pean valvas olema.

Oma perekonda sattusin aastaid tagasi. Pereema nägi minu pildiga kuulutust ja ostis mu ära. Mäletan, et sel päeval paistis päike kuidagi eriliselt soojalt. Olin tookord kolmekuune, aga tundsin juba siis ennast tähtsana. Minu uueks koduks sai talu, kus elas kaks suurt ja kolm väikest inimest ja mis hakkas kohe meeldima. Perega koos elab veel üks naljakas tegelane - kass. Ükskord perepoeg ütles mulle: „Ole hea koer ja ära kiusa rohkem kassi“. Tegelikult ma ei kiusanudki teda, kass ise tahtis tagaajamist.

……………………….

Kõik kodused loomad meeldivad mulle. Kõige lemmikumat on muidugi raske valida, sest igaühte armastan erinevalt. Kuigi eelistan siiski koera, sest ta kaitseb mind ning on mulle seltsiks pallimängus ja metsaskäigul.

Mäletan seda aega, kui meil veel koera ei olnud ja ainsaks lemmikuks kass. Kass oli armas küll, aga ta ei tundnud mingisugust rõõmu minu nägemisest. Nüüd, kui majas on koer, tunnen, et mul on päris tõeline sõber. Ta rõõmustab alati, kui koju tulen, jookseb mulle vastu ja liputab saba. Koer tuleb minuga alati metsa kaasa ja näha on, et see meeldib, sest ta jookseb minu ees ja aeg-ajalt vaatab ikka, kas jõuan järele. Muidugi on tulnud mulle koos koeraga kohustusi juurde. Sellele vaatamata tunnen, et olen saanud endale tõelise sõbra.

KULDKALAD

Uko Pärt Suurküla

Ma tahtsin endale lemmiklooma. Kõige meelsamini oleksin soovinud endale kassi või koera, aga ema ei olnud sellega nõus. Kassid ja koerad ajavad karvu, mida peab koristama, nad võivad häda teha tuppa, kui kedagi kodus pole, nendega peab väljas käima. Ehk nad tekitavad korteris elades palju lisatööd.

Otsustasime perega, et muretseme akvaariumi kaladega. Neil peab ainult akvaariumi puhastama ja süüa andma. Me ostsime akvaariumi, selle põhja kivid ja kivide peale asetasime lossi, kus kaladel on hea peidus olla. Erinevaid sisustuselemente on meil veel, mida aeg-ajalt vahetame.

Kaladest otsustasime kuldkalade kasuks, kuna neid on lihtne ja odav pidada ning nad sobivad ka algajale akvaristile. Kuid sellest hoolimata on kuldkaladel oma erivajadused ja nende eest tuleb kogu elu õigesti hoolt kanda. Kui oma lemmikute eest hästi hoolitseda, võivad nad elada 15-25 aastat vanaks. Kuldkalu ostsime kaks, kuna meie akvaarium on suhteliselt väike. Panin neile ka nimed – Nemo ja Flash. Kuldkala on Hiinast pärit akvaariumikala, mida on hakatud kasvatama juba 4500 aastat tagasi. Euroopasse jõudsid nad 17. sajandil ja neid on koduloomana peetud kauem kui ühtki teist kala.

Meie akvaariumis on ka õhupump ja filter, kuna kuldkalad vajavad palju hapnikku. Vett vahetame igal nädalal (sellega tegeleb isa), kasutame ka kloorieemaldajat.

Kuldkalu toidame iga päev, kuid nad on võimelised elama ka režiimil, kus toidetakse ülepäeviti. Kaladele on võimalik osta spetsiaalseid toiduhelbeid ja –terasid. Nendega me oma kalu ka toidame. Vahetevahel pakume neile ka elustoitu: soolavähke, surusääsevastseid, kärbseid jms. Kalade toitmisel on kõige tähtsam jälgida, et ei toidetaks üle.

Suhtlen oma lemmikutega iga päev. Koolist tulles mängin nendega nii, et panen näpu vastu klaasi ja liigutan näppu ning kalad liiguvad mu näpu järgi. Olen ka pannud sõrme vette, aga siis nad tulevad mu näpu juurde ja tahavad seda naksata, sest nad mõtlevad, et see on söök. Vahel ajan nendega ka juttu, kuigi saan aru, et nad mind ei mõista ega vasta. Loodan, et Nemo ja Flash on rahul oma elutingimustega ja rõõmustavad mind veel kaua.

Minu lemmikloom Ruudi

Rogert Hollo

Minu lemmikloom on Ruudi. Ta on jänes ehk küülik. Ta elab aastaringselt õues.

Me saime ta laadalt, kui teda oksjonil müüdi. Ma olin väga õnnelik, sest ma sain endale oma esimese lemmiklooma. Varem ma väga tahtsin koera, aga nüüd olen rahul, et praegu on just küülik minu lemmikloom.

Kui me jõudsime laadalt koos küülikuga koju, siis hakkasime mõtlema talle nime. Ma tahtsin, et nimi algaks "r" tähega nagu minu nimigi. Mul tuli idee panna nimi Ruudi, sest see nimi on ka ühest minu lemmikseriaalist "Kicking it" tegelase nimi.

Ruudi on väga õnnelik, kui ta näeb meid. Ta kohe hüppab rõõmust edasi ja tagasi ning tuleb alati meie juurde.

Mu jänes on hallikaspruunide karvadega, pikkade kõrvadega ja väga suurt kasvu. Meie kass on isegi väiksem. Ruudi kaalub umbes 6 kilo.

Me viime talle toitu igal hommikul ja õhtul. Suvel peab panema jänesele tihti vett, sest on palav. Iga päev saab ta söögiks tavaliselt heina. Suvel värsket, kohe niidetud, aga talvel kuivatatud heina. Üle päeva saab ta peotäis kaerateri. Kõige rohkem meeldivad talle ikkagi värsked juurviljad: porgand, kapsas. Vahel anname talle ka õuna ja sepikut.

Ükskord keegi jättis puuri ukse lahti ja Ruudi pääses välja. Naabri koer hakkas Ruudi peale haukuma ja naaber ütles meile, et meie jänes on seal põõsa all. Me kohe jooksime õue ja püüdsime Ruudi uuesti kinni. Me panime ta tagasi puuri ja puhkasime suurest tagaajamisest. Oli õnn, et Ruudi väga kaugele ei julgenud joosta, ainult oma aias.

Paar aastat tagasi me ehitasime Ruudile uue puuri. See puur on suurem ja seal on tal piisavalt ruumi, et ennast liigutada ja rõõmsalt kalpsata.

Ruudile meeldib väga, kui teda pea pealt sügada, siis ta isegi paneb silmad kinni. Järelikult talle see silitamine väga meeldib.

Ruudi on väga tore lemmikloom, ma armastan teda väga ja minu pere ka.

Tommy

Laura-Liisa Kokk

Igal lapsel peaks olema oma lemmikloom, kas koer, kass, jänes, siil, hamster, kalad kasvõi putukad. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ikka koera tahtnud. Oma esimese koera sain üle-eelmisel aastal novembris. Ma ei jõudnud tema tulekut kuidagi ära oodata. Ta on mulle kõige kallim.

Minu koera täispikk nimi on Tommy Kora De Vud. Me kutsume teda lühidalt Tommy. Minu koer on Jack Russelli terjer. See koeratõug on pärit Inglismaalt. Iseloomult on ta elavaloomuline, julge, väsimatu, heatujuline, sportlik, olles mulle suurepärane kaaslane. Tommy on väikest kasvu põhivärvuselt valge siledakarvaline pruunide laikudega isane koer. Tommy on sündinud 1. oktoobril 2016. aastal. Praegu on ta aasta ja 7-kuune.

Kutsika valisime kahest pesakonnast. Kõigepealt käisime Tallinnas kutsikaid vaatamas ja siis ka Lätis Valka linnas, need kontaktid leidis minu onu internetist. Eelnevalt pilte näinud, valisime välja ühe kutsika, kuid kohapeal Valkas kutsikaid nähes sattusin nii suurde segadusse, kuna kõik olid nii toredad. Sellel hetkel tahtsin kõiki kutsikaid kohe kaasa võtta. Pika valimise peale eristus minu jaoks teistest kutsikas, kellel olid vasakul kõrval väikesed pruunid täpid. Tahtsin kohe kutsikat koju kaasa võtta, aga kutsikad olid veel liiga väikesed, et neid ema juurest ära viia. Pidin ootama veel kuu aega. Pidime kutsikale järele minema 1. detsembril, aga onu tegi mulle maailma suurima üllatuse ja tõi kutsukese mulle nädal aega varem koju. Ma olin nii õnnelik.

Tommy magas esimestel öödel minu kaisus, et võimalikult kiiresti oma uue koduga harjuda. Alguses ärkas Tommy öösiti tihti üles ja nätsutas minu juukseid. Ju igatses ta ema järele. See kestis kuu aega ja oli ka minule raske, kuna koolipäevadel pidi vara tõusma. Eriti armas on ta selili magades, käpakesed ülespidi. Väiksena meeldis talle saba taga ajada ja tormata ühest toanurgast teise, nii et vaip krussis. Seda teeb ta vahel ka praegu.

Üks naljakas lugu juhtus, kui Tommy müras oma pesas ja korraga oli see pesa tal seljas. Ta jooksis mööda tuba ringi nagu turbokilpkonn. Tal läks tükk aega, et pesa seljast maha saada. Me kõik saime korralikult naerda. Naljakas on ka see, kuidas Tommy hüppab. Ta on nagu põrkepall. Kui Tommy tahab tuppa saada, siis hüppab ta akna taga, et kõik teda ikka näeksid. Iga päev on temaga tore koos olla.

Tommy on tõeliselt suurepärane ja truu sõber, kes peletab halva tuju ja teeb igavad päevad rõõmsaks. Koer on loomake, kes otsib lähedust ja seltsi ning kuulab mind alati ära.

Minu kass Rudolf

Gloria Härmik

Lemmikloom on ustav sõber, hea mängukaaslane ning temale saab oma muresid rääkida. Lemmikuteks on tavaliselt kassid, koerad, närilised, kalad ja linnud.

Minu lemmikloomaks on kass Rudolf, hellitusnimega Ruudi. Kassipoisi kinkisid mulle vanemad kümnendaks sünnipäevaks. Nimepanek võttis päris kaua aega, sest üksmeelele ei jõutud väljapakutud nimede suhtes. Seega otsustas minu õde, et kassipoja nimeks saab Rudolf.

Ruudi on Scottish Fold ’i tõugu kass. Välimuselt lühikarvaline, pruunikas-mustade triipudega, lontis kõrvadega, veidike jässaka kehaga, lühemat sorti sabaga ning suurte ümmarguste ja värvuselt roheliste silmadega.

Iseloomult on Ruudi natuke arg, tagasihoidlik, kuid sõbralik ning mänguhimuline ja talle meeldib taga ajada kõike, mis veereb või krõbiseb. Kuid pisikesed lapsed talle väga ei meeldi, seega ta kas poeb peitu või susiseb hoiatuseks. Sülle tulles läheb alati nurrumootor tööle ja vahel teeb ka esikäppadega väikese massaaži.

Minu kiisu on steriliseeritud, ta sööb vastavaid krõbinaid, joob vett ning vahepeal pakub ema talle toorest hakkliha, kana ja kala, sest kehakaal on toakassile väga oluline (mitte rohkem 5 kg).

Ruudiga on juhtunud mõned põnevad lood. Päeval, kui kiisupoiss meile koju jõudis, läks ta lihtsalt kaduma. Otsisime kogu korteri läbi, toad, vannitoa, köögi ja isegi trepikoja, kuid kassi me ei leidnud. Olime tõsiselt mures! Korraga kuulsin oma toast õrna häält "mjäu", kass oli pugenud padjapüüri sisse peitu. Kuna Ruudi on toakass, laseme teda vahel rõdule värsket õhku hingama ja uudistama. Kord kasutas ta juhust ning hüppas rõdu ääre peale ja jäi sinna kiikuma, ehmatasin väga. Hiilisin tasakesi talle lähedale ja haarasin temast kinni ning kallistasin kiisut kõvasti.

See karvakera on mulle kallis ja armastan teda kogu südamest. Ilma Ruudita oleks minu elu kindlasti teistsugune ja palju igavam.

Taksikoer Brita

Kadri-Triin Kõoleht

On tuntud tõsiasi, et lapsed, kes kasvavad üles lemmikloomadega, on julgemad, neil on rohkem kohusetunnet ja nad on aktiivsemad. Mis kõige tähtsam, neil on alati mängukaaslane ja sõber. Viimane ongi suurimaks põhjuseks, miks lapsevanemad oma lastele kas koera, kassi või muu looma võtavad. Nii tegid ka minu vanemad ja ostsid mulle koera.

Olin alles 7-aastane, kui sain endale esimese kutsika. Mäletan, et olin väga elevil, kui isa mulle teatas, et me võtame taksikoera. Hakkasin kohe mõtlema tema nime peale ja hakkasin emaga nõu pidama. Ma pakkusin välja, et paneksime talle nimeks Britt, sest olin just vaadanud multikat "Alvin ja koopaoravad" ja seal oli orav nimega Britt, kes oli mu lemmik. Ema arvas, et kui ta nimi oleks Britt, siis oleks teda raske kutsuda ja panime talle sarnase nime Brita. See mulle sobis, sest see sarnanes minu pakutud nimega väga.

Kui lõpuks see päev kätte jõudis, kui saime ta koju tuua, olin ma väga rõõmus, kuid kartsin samal ajal, sest ma polnud kunagi koera eest hoolt kandnud. Autosõit koos kutsikaga koju läks kiiresti. Koos temaga kodus olles jõudis mulle alles kohale, et mul on nüüd koer. Selle mõttega harjumine vajas palju aega. Toas olles lasime tal maja peal ringi uudistada, et ta uue keskkonnaga harjuks. Ta vaatas kõik maja toad läbi ja leidis lemmikkoha, kus oli soe ahi. Ahju äärde panime ka talle suure pappkasti koos pleedidega, et tal seal mugav oleks. Ta harjus oma uue elukohaga päris kiiresti ära ja nautis seda, et sai vabalt õues ringi joosta.

Käisime temaga tihti pikkadel jalutuskäikudel, mängisime palju ja nautisime niisama koosolemist. Üks meeldejäävamaid mälestusi on see, kui käisime koos Vagula järve ääres jalutamas ning kui me ranna ääres vett pritsides jooksime. Mu eredaim mälestus on aga see, kui läksime koos pere ja temaga jaanipäeva pidama. Seal oli ka teisi koeri, kuid neid ta kartis, sest ta polnud kunagi teiste koertega kokku puutunud. Jalutasime seal, ujusime ja jooksime ringi niisama. Ta nautis seda kahte päeva väga, kuna teda saab üritustele kaasa võtta üsna harva, sest asutused ei luba koeri igale poole. Ta oli alati mu parim sõber ja mängukaaslane ning seda on ta praegugi.

Noorena oli ta terve ja probleemivaba taks, kes harva loomaarsti juurde käiku vajas, kuid kui ta vanemaks jäi, hakkas tervis vahepeal streikima. Kui ta oli 6-aastane, diagnoositi tal epilepsia. Talle kirjutati rohud, et tal krambihooge ei tuleks ja et me ei peaks tema pärast nii muretsema. Need rohud töötasid, ja tal polnud enam pikka aega mingeid haigusi. Kuid kuna ta on taks, tulid tal seljaprobleemid. Ta ei suutnud kõndida päris tükk aega ja pidi olema põletikuvastastel rohtudel. Tema paljude terviseprobleemide tõttu olen nüüd julgem ja ei karda minna kellelegi appi, kes hädas on. Mul on nüüd veel suurem soov saada loomaarstiks, sest tahan loomi aidata.

Minu vanemate otsus mulle koer osta oli üks kõige paremaid asju. Ma sain tänu Britale palju julgemaks, hoolsamaks ja õppisin olema abivalmis, kohusetundlik ja sõbralik. Mu koer on teinud mu elu palju huvitavamaks, rõõmsamaks ja paremaks. Olen emale ja isale väga tänulik, et sain sellise võimaluse juba väikesest saadik omada koera, kes mulle nii palju õpetas.

Koera unenägu

Aarne Kink

Väljas ulub sünge tuul. On külm ning pime. Kett mu kaelas kõliseb lohutamatult, kui ennast sooja pessa heinte vahele kerra sätin. Õnneks taipasin kõhu täis süüa, muidu oleks eriti kehv olla. Heinte vahel hakkab varsti soe ja mõnus…

Juba jooksengi vabalt ringi. Ei mingeid mõttetuid kette ega kaelarihmasid. On äge olla! Lidun ringi ümber maja, nagu jaksan ja hüppan rõõmust nagu ogar. Siis äkki ilmub nurga tagant välja üks priske kass. Tema järel veel teine, kolmas, neljas, viies… Lõpuks on õuel terve kassikoloonia, kes elu eest mu eest plagada üritab. Nii lõbus on kasse taga ajada! Riskides jooksevad karvakerad järjest kiiremini, kuid mina koperdan, nagu oleksid jalad kusagile pori sisse kinni jäänud.

Järsku on kõik kassid kadunud, õues on jälle külm ja pime ning mina pikutan oma soojas pesas. Kaugelt kuulen perenaise lohisevaid samme krudiseval lumel. Lähen talle vastu ning pakun tervituseks käppa. Vastu saan magusa lõhnava kondi ning natuke mõnusat sügamist kõrva tagant. Algab jälle uus päev.

MINU KOER TÄPI

Roosmarii Räim

Igal inimesel võiks olla oma lemmikloom. Vahet pole, kas lihtsalt mõne ägeda loomaliigi esindaja, keda alati looamaias käies külastad, või loom, kes on sul päriselt olemas. Minule meeldivad paljud loomad, aga tõeline lemmik on maavanaema juures elav koer Täpi.

Minu vanaema vend Jaan pidi algul Täpi kinkima nende ühisele vennale Hansule. Hans oleks rohkem tahtnud paberitega koera, aga Täpi on krants. Võeti siis koer sünnipäevale kaasa ja ühel hetkel oli vaja teda välja vetsu lasta. Koerake kadus ära. Kõik sünnipäevalised läksid teda õue otsima, kuid asjatult. Tuldi tuppa tagasi, aga Hans läks veel korraks välja koera otsima ja leidis ta minu vanaema auto alt. Ilm oli jahe ja vihmane ning seetõttu oli koer üpris külmunud. Lõpuks helistati isegi arstile, et küsida, mida teha. Arst soovitas koera käppasid viinaga määrida, mida ka tehti. Kuna koer oli leitud minu vanaema auto alt, siis otsustati, et ta jääbki vanaemale. Ühesõnaga, Täpi valis endale ise omaniku.

Kohe samal päeval vanaema teda koju ei võtnud. Järgmisel päeval läks ta koerale Jaani töökohta järele. Jaan töötab töökojas. Täpi oli töökojas olemise tõttu väga must ja haises õli järele. Vanaema viis ta kõigepealt linna arsti juurde, et n-ö korraline ülevaatus teha.

Alguses pandi ta kõrvalmajja elama, mitte tuppa, et ta kõike täis ei laseks. Koer korraldas seal täieliku kaose. Kiskus akna pealt asjad maha, rebis joped nagist ja tegi need veidi katki, lõhkus ära lille ja vaasi ning ajas veeämbri ümber. Niimoodi saigi Täpi oma tahtmise ja tal lasti ikkagi tuppa kolida. Mõni loom kohe teab, kuidas perenaine ümber käpa keerata.

Täpiga on juhtunud seda ja teist. Ühel päeval riputas vanaema puhta pesu nöörile ja Täpi tõmbas mänguhoos kõik maha. Loomulikult oli sellel päeval eriti porine ilm. Teine kord läks Täpi metsa. Koer oli mitu-mitu tundi ära. Lõpuks tuli ta tagasi koos hiiglasliku lehma sääreluuga. Vaatepilt oli väga naljakas, sest kont oli palju suurem kui koer ise. See kont on meil siiamaani alles ja lebab vana õunapuu all.

Täpi on praegu 12 aastat vana. Ta on mustavalgekirju ning täpiline nagu tõupuhas dalmaatslane – sellest tulebki tema nimi. Ta on väga armukade. Kohe, kui minu vanaema kedagi kallistab või sülle võtab, hakkab Täpi hüppama ja ise tähelepanu tahtma. Kui ma näiteks kassi paitan, siis on ta samuti kohe platsis ja hakkab ise pai nuruma. Ta kardab külma ilma, saunas käimist ja autoga sõitmist. Täpile meeldivad oad, kotletid ja sai. Ühel päeval jättis vanaema keedetud oad pajaga õue jahtuma. Kui ta tagasi tuli, siis oli pajas ube umbes veerandi jagu vähem. Ja koer puuksutas pärast seda mehiselt.

Täpi saab kassidega hästi läbi. Meil on maal ka kass Priidu, kellele meeldib hulkumas käia. Vahepeal käib ta teiste kassidega kaklemas ja on tagasi tulles üleni kriime täis. Siis käib Täpi tal pidevalt järel ja lakub tema haavu. Nagu öeldakse – koera keelel on üheksa ravimit. Täpi oskab ka istuda ja sitsida. Kui ma väiksem olin, siis enne maalt äraminekut võttis vanaema Täpi esimesed käpad oma kätte (nii, et koer seisis kahel käpal) ja lehvitas tema esikäpaga mulle.

Täpi on minu lemmikloom, sest ta on olnud minu jaoks olemas juba 12 aastat ja ta elab minu kalli vanaema juures, kus ma peaaegu igal nädalavahetusel käin. Kui mul on paha tuju või lihtsalt igav, siis Täpi parandab mu tuju. Ta poeb siis minu juurde ja limpsib mind.

Mul on Täpiga koos väga palju toredaid mälestusi. Ta on esimene loom, kes mul kunagi olnud on. Olen tänu temale õppinud, kuidas loomade eest hoolitseda, mida loomad õnnelikuks eluks vajavad ja mida nad meile anda võivad.

Minu unistus lemmikloomast

Oskar Abel

Kahjuks ei ole mul lemmiklooma kunagi olnud. Olen unistanud lemmikloomast juba palju aastaid. Kui ma saaksin endale lemmiklooma, siis võtaksin ma koera. Ma võtaksin just koera, sest ta valvab maja, on tore sõber ja temaga saab ka mängida. Minu lemmikkoeratõug on Saksa lambakoer. Ta on hea valvekoer ja ta näeb tugev välja, mis mulle just väga meeldib. Ma paneksin talle nimeks Jack, sest minu väikevend mõtles selle nime välja ning ma arvan, et see ka sobib minu koerale.

Kui ma tõesti kunagi endale päris oma koera saaks, siis ma võtaksin ta kindlasti kutsikana. Siis on teda lihtsam oma reeglite järgi üles kasvatada. Minu arvates on koerale kõige tähtsamad käsklused: Istu!, Lama!, Kõrval!, Siia!, Võta! Kui ta oleks juba paar kuud vana, siis ma paneks ta koertekooli just neid samu käsklusi õppima. Ma ehitaks talle majahoovi ka kuudi, sest me ei saa teda toas hoida. Ta on nii suur koer ja ei mahuks tuppa lihtsalt ära ning tal jääks ruumi väheks. Kuudi ehitaksin ma talle ise, kuna mulle meeldib puutöö. See kuut tuleks väga suur, mugav ja hubane.

Koer muudaks minu elu väga palju. Ma hakkaksin temaga igal hommikul ja õhtul jalutamas käima, mängiks temaga, õpetaks teda, ja kui võimalik, siis võtaksin ta ka kooli kaasa.

Kuid siiamaani ei ole ma endale koera saanud. Minu vanemad arvavad, et ma ise ei saa koeraga hakkama. Koeraga oleks liiga palju hoolt ja vaeva. Ma olen neile proovinud selgeks teha, et ma saan koeraga hakkama ning see koer tooks ka neile rõõmu. Ma arvan, et meile ei murtaks kunagi majja sisse, kuna meie maja valvab ju ikkagi tugev ja suur Saksa lambakoer Jack.

Minu neljajalgne sõber

Triin Hordo

Suurel osal inimestest on kodus mingi lemmikloom - mõnel koer, mõnel kass, mõnel kalad jne. Loomad aitavad inimestel suhelda, õppida kellestki hoolima ja kedagi austama.

Minu lemmikloom ja neljajalgne sõber on kass. Tema nimeks on Soki. Ta nimi tuli kohe, kui nägime ta pilti: valged käpad, halli-musta triibuline, valge kõhualune, armas väike roosa nina ja rohelised silmad. Seda, kellelt see nimi tuli, mul kahjuks meenutada ei õnnestu.

Kassi saime me ema tuttava käest suvel. Temast jäid sinna maha veel kaks kassipoega: üks must ja teine oranžikas. Nüüdseks on Soki meie juures elanud umbes kümme kuud ja meiega täielikult harjunud. Alguses ta kartis meid, hammustas, urises ja kräunus.

Sokiga on käidud ka loomaarsti juures. Loomaarst määras ta liigiks „ tavatriibik“. Arsti juures tehti talle täielik ülevaatus ja öeldi, et loom on täie tervise juures. Kuna aga elame linnas korteris, otsustasime kasutada loomaarsti poolt pakutavat kassi steriliseerimise teenust.

Kõige enam sööb ta oma krõbinaid, konserve ta väga ei taha, limpsides lihatükkide ümbert ära ainult tarretise. Kuid kohe, kui kuuleb, et ta krõbinate kott krõbiseb ja keegi talle toitu kaussi kallab, jookseb ta kohale ja hakkab seda usinalt ja matsutades sööma.

Meie kass on lõbus ja mänguhimuline. Kõige enam meeldib talle mängida oma roosa mänguhiirega, mis vahetevahel piuksub. Ka meid üritab ta oma mängudesse kaasata: toob oma hiirekese diivani peale, ootab, kunas me seda viskame, seejärel toob ta selle meile tagasi ja nii mitu korda järjest - nagu koer puuoksaga.

Vahel käib kass ka õues rõdul värsket õhku hingamas. Tema jaoks on kehtestatud mõned väikesed reeglid. Juba maast madalast oleme teda harjutanud õues käima kaelarihmaga, sest edaspidi on kindlasti plaan ka temaga jalutama minna. Seepärast teda rihmaga harjutamegi. Samuti on üks kassi õueskäigu reegel see, et rõdu äärtele ta hüpata ei tohi - muidu kukub alla ja kui ta äärtele hüppab, peab ta kohe tuppa tagasi tulema. Ta nagu teaks seda, sest kui me rõduukse avame, tuleb ta käskimata tuppa.

Meil on kõigil hea meel, et meie neljajalgne sõber on just kass Soki. Ilmselgelt ilma temata poleks meil nii lõbus ja tore.

Ma ei meeldi loomadele

Stella Männiste

Mulle meeldivad loomad, aga mina ei meeldi neile. See võiks olla lausa mu elumoto, sest täpselt nii ongi, ilma naljata. Iroonilisena mõjub asjaolu, et mul endal on kodus kaks kassi, kuid kui keegi küsib, ütlen alati, et nad ei ole minu, vaid ülejäänud pere lemmikud.

Kuidas saan aru, et ma ei meeldi oma pere kassidele? Neil on tehtud justkui kokkulepe, et hoiame omavahel sõbralikku distantsi, siis ei juhtu midagi. Kodus ei tule nad kunagi minu lähedale, kuigi teistele pereliikmetele poevad küll suure rahuloluga. Räägitakse, et kui sa oled loomadele midagi halba teinud, jätavad nad selle meelde. Minu puhul on lugu hoopis teine. Ma pole kunagi ühelegi loomale halba teinud ja ei teeks ka iial. Ma lihtsalt ei meeldi neile.

Asi pole ainult kassides, vaid üleüldiselt loomades. Saan kuskil kokku võõra koeraga ja vahet pole, kes mu kõrval seisab, alati läheb koer teise inimese käest paisid paluma. Kui mina lähen looma paitama, siis tavaliselt ta taganeb vaikselt.

Olen mõelnud, miks nii. Ilmselt ei meeldi loomadele minu ``jõuväli´´. Arvan, et teatud emotsioon, mis minust õhkab, on neile vastumeelne. Ise ma küll ei tea, mis nimelt neljajalgseid häirib, kuid kui loomad oskaksid rääkida, küsiksin neilt seda kindlasti.

Tean, et kõlab masendavalt elu ilma lemmikloomadeta. Kuid mind see nii väga ei häirigi. Loodan, et kuskil maailmas leidub üks lemmik, kes mind armastada suudab. Oma unistustes leian selle õige üles ja annan talle kogu oma armastuse, mis mul on.

Meie pere kass Kaisu

Emma Joonas

Kaisu on 11-aastane must-valge isane siiami kass. Ta on üpriski sõbralik, kuigi tal on ka siiamile iseloomulikke käitumisjooni. Oma nime sai ta “Kassipoeg Kaisu” raamatu järgi. See on toredate piltidega lasteraamat, millega oli kaasas ka lõng. Lõngaga sai raamatukassile mõnusa pehme kasuka selga tikkida.

Kaisu oskab palju lahedaid trikke. Näiteks suudab ta uksi avada. Selleks hüppab ta lingile, vajutab selle raskusega alla ja saabki ukse lahti. Talvel on see väga tüütu ja me peame kogu aeg uksi lukustama. Nii nagu kõik eelnevad kassid, on vanaisa ka Kaisu õpetanud läbi rõngaks seotud käte hüppama. Seda on väga lõbus vaadata ja tuleb tõdeda, et kassidel tuleb see imeliselt välja. Vahepeal käitub ta endiselt nagu väike kassipoeg: ajab nöörijuppi taga, püüab õues liblikaid, linde ja hiiri. Kaisu ei suuda kunagi otsustada, kas olla õues või toas. Kui laseme ta õue, siis juba hetk peale seda võib kuulda ukse taga nõudlikku näugumist, et taas tuppa saada. Mõnikord on ta isegi keeldunud õue minemast ja püüab kuhugi peitu pugeda. Ette on tulnud ka olukordi, kus Kaisu lausa põgeneb toas ühest kohast teise, et vältida õue minemist.

Viimasel ajal on üha enam tunda, et kass hakkab vanaks jääma ja ei taha enam nii palju aega õues veeta. Praegu koosnebki tema elu peamiselt magamisest ja söömisest. Täitsa uskumatu, kui palju üks kass võib magada. Magamiskohti on tal palju, aga lemmikuteks on jäänud ikkagi radiaator, diivan ja televiisorilaua all olev vaip. Sealt on teda ka raske kätte saada. On ette tulnud selliseid olukordi, et Kaisu magab sooja radiaatori peal ja järsku kuuleme potsatust. Siis on muidugi selge, et kass on end radiaatori pealt maha keeranud. Eks ta ole ise ka selle peale ehmunud ning ei tea, mida edasi teha, kas hüpata radiaatori peale tagasi või otsida mõni turvalisem koht põõnamiseks.

Kaisu on oma toidu osas üsna pirtsakas ja talle sobivad ainult ühed ja samad krõbinad. Suvisel ajal toob vanaisa talle aeg-ajalt maalt tiigist püütud kalu. Kui vanaisa meile tuleb, siis jookseb Kaisu kohe tema juurde ja vaatab küsivalt, kas saab kala või mitte. Ta on ka väga suur kaisuloom, poeb diivanil istudes meile alati külje alla, lööb nurru ja naudib elu. Vahepeal muutub ta mingil põhjusel kurjaks, hammustab ja lööb küüned sisse. See kõik juhtub alati väga ootamatult ja just siis, kui ta on ise mõnusalt meie paitamist nautinud.

Kaisu on väga lahe kass ja sellist tõenäoliselt kõigil ei ole. Ta on meie perele väga kallis.

Minu lemmikud Sassu ja Jossu

Kelly Filing

Lemmikloom on iga lapse unistus. Ometi pole kõigil lemmiklooma. Miks see nii on? Lemmiku võtmine peab olema kogu pere otsus. Tuleb kaaluda, millised on kodused tingimused ja ka pereliikmete harjumused.

Kolisime korterist majja ja otsustasime võtta kassipoja. Muidugi oleksin tahtnud ka koera, mis on alati mu unistuseks olnud. Aga küll jõuab, nagu mu vanemad ütlevad. Armastame palju reisida, aga koer vajab igapäevast tegelemist, seega tuleb mul esialgu imetleda neid karvakerasid vaid läbi arvutiekraani.

Minu esimene kass oli Sassu. Ta oli täiesti tavaline kassipoeg, kelle päästsime varjupaika sattumisest tänu minule.

Sassu oli õuekass. Ta hoidis meie õue teistest kassidest puhtana. Kakles mehiselt ja õigustas oma olemasolu, tassides ette saagiks langenud hiiri, mutte ja tappis isegi ühe vesiroti. Väikese kiskja pärast ei saanud me talviti linde toita. Neidki oleks Sassu meeleldi küttinud.

Toas oli meie kiisu aga tõeline hellik. Igal võimalusel puges kõhu peale nurru lööma. Sassu sai meie lemmik olla vaid neli aastat. Ta jäi õnnetult auto alla. See oli suur šokk. Selleks, et kiiremini kurbusest üle saada, hakkasime otsima uut kiisut.

Seekord ostsime tõukassi ja tema on juba peaaegu kaks aastat toakassina meie lemmik olnud. Joosep (Jossu) on šotlane. Suurte ilusate silmadega valge-hallitäpiline kass. Saime ta endale imepisikesena. Esimesed paar nädalat toitsime teda süstlast spetsiaalse kassipiimaga. Nüüd sööb ta kõike head ja paremat ning oskab seda ka valjuhäälselt nõuda.

Jossu välimus on tõesti nii nunnu, et kõik tahavad teda võtta sülle ja hellitada. Temale süles istumine ja paitamine ei istu. Ta on iseseisev ja uudishimulik kass. Kõikide toimingute ajal on ta ninapidi juures, aga sülle ta ei roni. Mul on sellest ääretult kahju. Tore oleks nurrumootorit süles hoida.

Paistab, et loomadel nagu inimestelgi on erinev iseloom. Välimus on petlik. Ei tasu loota, et ilus inimene on tingimata heasüdamlik ja keskpärase välimusega inimesel on keskmisest kehvem iseloom.

Minu kiisud on mulle õpetanud, et kõigil meil on omad head ja vead ning kõik me vajame mõistmist ja armastust.

Benjamin

Elen Alexandra Serikova

Mul on kass, kelle nimi on Benjamin. Tal on ruuge kasukas, millel on vaevumärgatavad triibud, triibuline saba, kolm valget ja üks ruuge käpaots ning valge rinnaesine ja kõhualune. Tal on roosa nina, rohelised silmad ja valged vurrud. Ta on sündinud 3. augustil 2009.

Ma ei mäleta palju sellest, kui ta koju toodi. Vaesel kassipojal olevat olnud nii hirmus olla, et puges lausa kapi alla.

Benjaminile meeldib õues käia. Vahel teeb ta seda nii sageli, et ta läheb õue ning tuleb kahe minuti pärast tagasi, et siis mõne minuti pärast uuesti õue minna. Seda eriti külmade või tuuliste ilmadega. Lühikesed käigud teebki kass eeskätt talvel, sest talle kohe sugugi ei meeldi lumi. Nüüd märtsis on ta vahel juba ka terve öö õues, kui õhtul aknast sisse ei lasta. Hiljuti kuulsin öösel, kuidas akna taga kaks kassi karjusid ja kuidas üks neist ründas teist. Pärast tuli välja, et oma kass on täiesti terve. Järelikult oli tema see, kes teise kassi minema ajas.

Pole väga teada, mida ta õues teeb. Vahel ta lihtsalt jookseb ringi, vahel kükitab mõne teise kassi seltsis, vahel toob soojema ilmaga meile tapetud närilisi trepile või jalgteele vedelema. Kui uskuda anekdoote kassidest, siis vihjab ta sellise käitumisega, et meie oleme järgmised ohvrid, kui me tema soove ei täida.

Õue ja tagasi armastab Benjamin käia akna kaudu. Tavaliselt hüppab ta akna juurde ja kraabib kannatamatult klaasi iga kord, kui me ise sööma hakkame, olgu ta siis sees või väljas. Ma ei usu enam, et see on puhas kokkusattumus, vaid et tal on mingi instinkt, mis paneb teda meie rahu rikkuma iga kord, kui me süüa tahame. Kui Benjamin tuppa tuleb, tahab ta ise esimese asjana süüa.

Peale söömist ta kas läheb magama või hakkab ringi jooksma, nagu tabanuks teda amokijooksu hoog. Niimoodi ringi joostes on ta ka põrganud vastu meid ja toole, aga ega ta sellest ei õpi midagi. On juhtunud ka seda, et ta jookseb meid jalust maha ja siis vaatab meid sellise näoga, nagu oleksime meie aru kaotanud.

Benjaminil tulevad sageli ka mänguhood peale. Talle meeldib nurga tagant mu kätt krabada, kui ma sellega vaikselt krabistan. Kui ma tema ründe peale seejärel nurga tagant välja astun, pistab ta jälle jooksu nagu üks igavene argpüks. Vahel proovib ta mööda kellegi jalga üles ronida. Sagedasem on variant, et ta ajab meie jalgu taga ja ründab neid nagu saakloomi.

Vaatamata kõigile pättustele on ta meie armas kass, kel käivad peal oma hellusehood, mil ta ronib sülle, nurrub ja norib pai.