VI - 2016 - „Näoga mere poole“

Jalutuskäik veealuses maailmas

Sofia Semevsky

Astusin sisse pisikestest merekarpidest tehtud uksest, mille enda eest sekund tagasi leidnud olin. Sisse astudes nägin imeilusaid vetikaid ja kirjusid kalu, sadu eri värvi kive ja paari suurt ning krobelist rahnu. See ilu pani mind ahhetama, kuid ma kogusin end kiiresti ja astusin edasi.

Uudishimulikud kalad järgnesid mulle ja puudutasid aeg-ajalt mu käsivarsi, nii et kõdi hakkas. Kusagilt kõrgustest langesid veepõhja päikesekiired ja panid sätendama kogu kiviklibuse maailma. Korraks oli tunne nagu oleks veealuse maailma põhi kaetud kristallidega.

Mõne aja pärast silmasin ma suurt ja tumedat kogu, mis aeglaselt minu poole ujus. Mu ihukarvad tõusid püsti ja korraga seisin ma hirmunult nagu soolasammas keset virvendavat vett. Kogu ujus järjest lähemale. Lõpuks nägin, et hirmu tekitanud kuju oli hoopis merineitsi, kellel olid pikad sinised juuksed, helesinised huuled, mereroheline saba ja helelilla pehmelt kumav nahk. Ta vaatas minu poole ja ütles vaiksel sosinal:

„Sagosh!“

Ainuke sõna, mida mu huuled olid nõus vormima, oli:„Mida?!“

Selle peale vastas ta vigases, ent mulle siiski arusaadavas inglise keeles:

„Sa ei ole siitkandist, ega ju?“

Ma tahtsin talle rääkida merekarpidest, uksest ja sellest, kuidas ma siia üldse sain, kuid ei teadnud, kas teda võib usaldada. Mõne aja pärast, kui merineitsi mind jõllitas ja käega mu näo ees vehkis, sain aru, et ta oli midagi küsinud. Vastasin jaatavalt, ise aru saamata, millest tema jutt või küsimus üldse oli. Merineitsi hakkas ujuma ja andis mulle märku, et peaksin talle järgnema.

Mõne aja pärast, kui olime mulle teadmata suunas liikunud, andis ta mulle märku, et peaksin oma silmad sulgema. Panin oma silmad kinni ja tundsin, et mind valdas hirm ja teadmatus. Merineitsi võttis mul käest ja tõmbas ettevaatlikult endaga kaasa.

Kuulsin vaid vee kohinat, mullikeste tantsuhäält ja jalge all kivide pehmet krudinat. Korraga jäi aga kõik vaikseks.

Ühtäkki kuulsin jälle merineitsi sosistavat ja õrna häält mind palumas, et avaksin oma silmad.

Tegin tasahilju oma silmad lahti ja nägin enda kohal pehmet valget valgust, mis paistis mu tuppa ja peegeldus laes. Ma olin oma voodis ja tuul mu akna taga voogas umbes samade helide saatel, nagu seda oli teinud veemaailm mu ümber.

Algas uus päev. Täitsa tavalises maailmas, kus on ka vahel hirm, kas usaldada. Ja kus on ka kõige tähtsam olla ise usaldatav.

Poiss ja meri

Roosmarii Räim

Saaremaal elas kord üks pere. Peres oli 10-aastane poiss, kelle nimi oli Karl. Poisile meeldis hirmsasti merd sõita ja kui vähegi võimalik, läks ta oma kalurist isaga merele kaasa.

Ühel päeval otsustas Karl, et tahab end üksi merel proovile panna. Ta hakkas kõpitsema vana paati, millega kavatses merele minna, kuid jälgis hoolega, et vanemad teda selle tegevuse juures ei tabaks. Mõne nädala pärast sai paat meresõidukorda. Terve järgmise nädala pakkis poiss salamahti asju - võttis kaasa süüa, riideid, magamiskoti, navigeerimisseadme ja muid vajalikke asju. Poiss otsustas, et jätab vanematele kirja ja asub teele.

Puhkepäeva hilisel hommikul astus Karl kodurannas paati, lükkas end kaldast lahti ja läks. Rahulikult sõudis ta enda tehtud aeruga ning otsustas, et sõidab mandrile. Mitme tunni pärast jõudis seikleja väikese asustamata saare juurde. Ta randus ning lõi lahti pikniku. Alles nüüd tuli talle pähe, kui väga vanemad võivad tema kadumise pärast muretseda. Poiss kahetses otsust tulla üksi merele, kuid loobuda oma plaanist ka ei tahtnud ja peagi hakkas ta edasi mandri poole aerutama. Möödus palju tunde ning Karl väsis, jäi pidama ühel tillukesel laiul, puges magamiskotti ja uinus.

Unes nägi Karl, kuidas ta peab igaveseks saarele elama jääma. Ta kasvab suureks ja näeb välja nagu metslane, peab toituma taimedest ning kaladest ja ehitama endale varjualuse, mis kaitseks vihma ja tuule eest. Elu näeb välja üsna samamoodi nagu Robinson Crusoe raamatus, mida isa talle kunagi unejutuks oli lugenud.

Hommikul ärgates oli poiss oma veidra unenäo unustanud. Ilm oli ilus ja lainetus merel rahulik. Ta sõudis ja sõudis ning lõpuks tundus talle, et näeb kaugel Virtsu sadamat ja randa. Lähemale jõudes selguski, et maismaa on käeulatuses. Natuke aerutamist veel ja Karl maabus Virtsu veidi kivises rannas.

Paadist välja astudes nägi ta oma suureks üllatuseks ema ja isa enese poole jooksmas. Ema hakkas teda kohe kallistama ja noomima, kuid isa ütles ainult: „Eks see meri ikka tõmbab Eesti meest enda poole.”

Näkineiul külas

Stella Männiste

17.02.2013

Olen imetlenud seda vapustavat näkineidu juba ammusest ajast peale, kui mind saarele uhuti. Olin siis viis aastat vana. Mu vanemad hukkusid laevaõnnetuses, minul õnnestus ulpida siia salapärasele saarele. Mõnikord mõtlen, et oleks võinud ju samamoodi minna nagu mu vanematel. Pole päevagi, kus mõtted nendega poleks ja sellest on juba kolmteist aastat möödas...

23.02.2013

Nägin teda täna üle pika aja. Tema ilusad sinised silmad, kuhu võiks lausa uppuda ja need pikad päikesekollased juuksed! Miks ta küll lähemale ei tule? Ma ootan iga päev. Ta tundub nii lähedal, kuid samas tuhandete kilomeetrite kaugusel. Olen armunud ja selles täiesti kindel!

24.02.2013

Vahepeal käib mõtetest läbi, et äkki tänu temale pääsesingi surmast. Võib-olla näkineid oligi see, kes mu kaldale tõi?

24.02.2014

Ma pole teda näinud juba aasta. Kas midagi on juhtunud? Mis mõte on elul, kui armastatut ei näe. Tema on ainuke põhjus, mis mind siin saarel veel elus hoiab. Unistan õhtuti hüpata mere rüppe ja muutuda näkiks, et oma armsat inglit näha.

26.02.2014

Nägin öösel unes, kuidas ta mind oma lauluga mere poole meelitas. Võib-olla on see märk, et kätte jõudis aeg lahkuda siit ilmast. See on ju ainus võimalus, kuidas saada kokku oma unistatuga. Teisiti meie armastusel lootust pole.

28.02.2014

Seisan mere kaldal - riieteta, sest kui suren, siis mugavalt. Üks, kaks, kolm ja … hüpe!

Siin ma nüüd olen, õnnelik oma armsama seltsis. Tunnen ennast ometi vabalt. Enam ei pea saarel elama vangina oma unistuse küüsis. Olen selle otsuse üle õnnelik. Mõnikord on surm kõige parem otsus. Aga kas ka kõige õigem? Seda ei tea keegi...

Hinged meres

Kertu Peelo

Kas sa oled kunagi mõelnud, miks meri alati vaikib ja sulle ei vasta? Tegelikult see ei ole tõsi, meri kõnetab kõiki, keda vaja ja kõiki, kes temasse usuvad. Meri ei allu solvangutele ja käskudele. Meri on vaba ja teeb, mis ta tahab, aga see ei tähenda, et merel ei ole hinge.

Meri juhendab paate ja laevu nende mereteel, kuid isegi meri ei ole kõikvõimas, temagi ei suuda kõiki päästa. Uskuge, meri ei ole paha, aga saatust ta muuta ei suuda.

Merega on seotud üks lugu. Elas kord üks vaene tütarlaps, kelle armastatu suri merel. Tema vanemad olid talle leidnud juba uue kosilase. Uus kosilane oli isegi tüdruku arust palju ilusam ja kindlasti oli ta ka rikkam, aga tüdruk teadis, et ta ei suuda teda kunagi tõeliselt armastada.

Ühel päeval läks tüdruk jälle mere äärde oma armastatut taga nutma. Ta rääkis oma muredest ja rõõmudest, unistustest ja kahtlustest. Talle tundus, et keegi kuuleb teda ja annab talle nõu. Tüdrukul tekkis soov minna oma armastatu juurde merre ja kuulata kõikide teiste inimeste muresid. Ta kõndis muulile ja sulges oma silmad. Hetkeks tundis ta, kuidas kellegi käed hakkasid temast kinni võtma ja vette tõmbama. Siis nägi tüdruk oma armastatut koos teise naisega. Tütarlaps läks nii närvi, et ta tegi enesetapu ja muutus meres olevaks hingeks. Ta lukustas enda armastatu ja tema uue naise merepõhja. Räägitakse, et iga kord, kui nad appi hüüavad, uputavad nad ühe laeva. Tüdruk proovib õnnetusi ära hoida ja tal on tõsiselt kahju hukkunutest, aga tema süda ei luba oma armastatut ja tema naist lahti lasta.

Sellest ajast peale on merel uputajad ja päästjad. Merel ei pruugi kunagi teada, mis juhtub ja alati tuleb olla ettevaatlik!

Mereäärne mõtisklus

Elise Marie Olesk

Seisan pangal ja vaatan merd. Jälgin, kuidas selle rohekad lained kord tõusevad ja siis rahulikult koos valge vahuga kaovad. Vaatan kaugusesse, mõeldes, mis asub seal silmapiiri taga, kus hallide pilvedega kaetud taevas ja vaikselt mässav meri kokku saavad. Ehk on keegi teisel pool, ka seismas ning samu mõtteid mõlgutamas kui minagi. Või on seal majake, kus üks väike lopsakas vanamemm end sellise nukra ilma eest peidab, kiigates vahepeal oma aknast välja, oodates ilma selginemist.

Selliste mõtetega sulgen silmad ja hingan sisse niisket ning soolakat, kuid värskendavat õhku. Tundub, nagu hakkaks varsti sadama. Vaevalt olen sellele järeldusele jõudnud, kui juba maanduvad esimesed piisad minu näole, riietele ja juustele. Jään nüüd vihma tibutamist vaikselt kuulama. Kuulan ka mere tasast, kuid aina vihasemaks muutuvat kohinat. Kuulan tuult, mis sosistab mu kõrva lugusid kaugetest maadest ja sealsetest rahvastest, tuues kaasa lihast ja luust läbi lõikava külma.

Seisan niimoodi natuke aega, kuni võtan sügava hingetõmbe, astun paar sammu tagasi, et hoogu võtta ning hüppan. Kukkumine toimub nagu aegluubis, kuid isegi siis jääb see hetk liiga lühikeseks ning juba tunnengi, kuidas külmad ja rohekad lained mu neelavad, pillutades mind igasse ilmakaarde. Võitlen neile vastu, proovides iga hinna eest pinnal püsida. Kuid mida rohkem ma võitlen ning siplen, seda kaugemaks mu eesmärk muutub. Lõpuks ma alistun ja lasen merel oma tahtmise saada. Olen liiga väsinud võitlemast. Sellega lõpetan oma haledad katsed pinnal püsida ning lasen merel mind vabalt väntsutada, mulle ebamugavalt kopsudesse tungida ning minu leegi jäädavalt kustutada.

Meri kui sõber

Aveli Marie Heinvee

Merereisid on väga erilised ja mõnusad. Kerge üksindusetunne on seal naljakalt meeldiv. Vaikne, rahulik õõtsumine. Looduse hääled ja need emotsioonid! Raske kirjeldadagi.

Õhtune mandrilt lahkumine. See, kus tänavavalgustid järjest rohkem selja taha jäävad ja kus kõik aina pimedamaks muutub. Sina, tuul ja meri. Mõnus õhk, mis sasib juukseid ja lainete kohin, mis paitab kõrvu. See on nauditav.

Saabub öö, vaatad mere poole. Igast küljest on näha vaid lõpmatust. Kõik on pime. Vaid laeva ümber pekslevate lainete juurde paistavad õrnad tuled. Sa lased juustel lennelda ja merel rääkida. Täna on ta veidi tusane ja võib märatsemist oodata.

Heidad pikali ja tunned, kuidas kõik loksub, nii et süda hakkab õrnalt läikima. Samas on see kuidagiviisi mõnus. Meri aitab uinuda. Ta tantsib väsimatult.

Hommikuvalges näed ja tunned, et meri on rahunenud. Sa justkui hõljud õrnalt. Tõuseb päike ja taevas on kui maalitud.

Seisad rahulikult - sina, tuul ja meri. Peagi paistab killuke maad. Jätad merega hüvasti ja lubad, et tuled tagasi.