V - 2015 - „Tabatud või tabamata ime“ Reisijutud

Meenutades suvist reisi

Franz Krull

Suvel 2012 sõitsin jälle tädile külla. Tädi elab aga kaugel, sinna ei saa ei bussi ega autoga, vaid tuleb ette võtta korralik reis. Kõige parem on minna lennukiga. Eestist otselende ei tehta, küll aga saab kenasti kohale vahemaandumistega erinevates Euroopa linnades. Olen sinna lennanud Berliini ja Brüsseli kaudu. Seekord valisime ühe Euroopa linna, kuhu lennates võidad 2 tundi aega. 

Hakkasime kell 12.00 Tallinnast minema ja Manchesteri jõudes oli kell ikka 12.00. Meil jäi terve päev aega linna uudistada. Selgus, et Manchesteris on väga lihtne ühistranspordiga liigelda. Kahekordse bussiga oli mõnus sõita, kuigi buss sõitis ja peatus miskipärast "valel pool" teed.  Kesklinna poole sõites uudistasime äärelinna elu - palju ühesuguseid maju, täpselt nagu inglise teleseriaalides nähtud. Möödusime ka kuulsast jalgpallistaadionist. Olime eelnevalt natuke ka linna kohta uurinud, milliseid kohti tasub külastada. Sealne Ahhaa keskus ja tööstusmuuseum ning Lego keskus  tundusid huvitavad. Pean ka tunnistama, et  me ei pidanud pettuma oma valikutes. Ahhaa keskuses sai enamus asju oma käega katsuda, avastamisrõõmu kui palju. Tööstusmuuseumis olid hiiglama suured rauast masinad. Sain teada, et puuvillatööstus oli Inglismaa tähtsaim tööstusharu.  Nägin esimest korda puuvillataime, sedasama, millest tehakse puuvillast riiet ehk minu T-särk ja dressipüksid. Erilise elamuse pakkus mulle Lego keskus. Uskumatu, mida kõike võib legodest ehitada. Seal olid kõik Inglismaa tuntuimad ehitised ja minukõrgune Pariisi Eiffeli torn.  Eriti lahedad olid 4D kino naljakad legomultikad. 

Päev möödus kiiresti, peagi olime jälle lennujaamas ja ootasime pääsu Ibiza lennule. Magasime vist vennaga kogu lennuaja, ema äratas meid, kui hakkasime maanduma. Lennukist väljudes võttis meid vastu Vahemere saarele omane palav õhk.  Öösel mõnusalt soe, päeval sunnib sind varju otsima.

Ibiza on üks Baleaari saartest Vahemeres, Mallorca, Menorca ja Formenteraga koos. Umbes nagu meie Saaremaa, aga asustustihedus on palju-palju suurem. Eriti suveajal. Rahvastik on hästi kirju ja elatutakse peamiselt turismist. Ilusad rannad ja palju hotelle. Viimase 10 aastaga on tohutult palju juurde ehitatud.  Tädi elas seal juba üle 10 aasta ja ta oli näinud ka tühjemat saart.

Ootasin väga kohtumist tädipoja Amaruga, ta on minuga ühevanune ja meil on hästi lahedad suvepuhkused olnud.  Õnneks elas tädi maamajas ja neil on alati palju koduloomi olnud. Seekord siis kolm suurt koera, kassid, kitsed, üks papagoi, tuvid ja madu.  Maoga kohtusime mõned päevad hiljem, paar ööd magasime nii, et madu liikus vabalt kusagil põranda all ringi. Emme pabistas küll korralikult, meid vennaga häirisid rohkem aga sääsed. Sääsevõrguta seal magada polnud võimalik.

Kõige tähtsam meie jaoks oli ilmselt ikkagi rannas olemine. Päevad olid enam-vähem ühe rütmiga, hommikud kodus ja "siesta" ehk lõunasöök koos perega ning keskpäevane kuumus tuli varjus mööda saata. Pärastlõunal  läks tädi tööle ja meie oma rannatööle.  Hilisõhtuni, tihti olime viimased, kes rannast lahkusid.  Ujusime, püüdsime laineid lainelaudadega, ehitasime liivalosse, mängisime palli ja kogusime endale talveks päikesevitamiini. Olime soolast läbi imbunud,  Vahemere vesi on ikka hästi soolane.

Sõitsime ka saarel ringi ja külastasime erinevaid imelisi randu, tädi  teadis mõnusaid kohti, kus turiste vähem. Sellised kohad olid küll kivise rannaga ja pidid vette minnes ettevaatlik olema, et meresiiliku otsa ei astu.  Riskimine tasus end sellega, et sai põnevaid kalu näha.   

Veel tasub mainimist, et seal on puuviljadel teine maik. Ikkagi otse päikese käes kasvanud arbuusid, melonid, apelsinid, viinamarjad. Olen Ibizal olnud ainult suvel, kui seal on väga kuiv. Kõik oleks kui kõrbenud, ainult kastetud alad on rohelised.  Olime tädiga ringi sõites näinud terveid söestunud mäekülgi ja siis äkki meie kodu lähedal - mets põleb. Me Amaruga avastasime selle, tädi kodus ei olnud, naabri Maria kutsus tuletõrje. Kus siis läks möll lahti, tuletõrjeautod, sealmaal kollased ja helikopter lasi õhust vett alla ja maandus sinnasamma me maja lähedale. Ala, mis põles, ei olnud suur, aga kuna ümberringi on kõik mets ülikuiv, mässasid mehed tükk aega, enne kui kindlad olid, et enam miskit ei sütti. Me olime tolle päeva kangelased. Kogu selle põnevuse juures ikka päris ehmatav kogemus, kellegi hooletusest võib tekkida selline jama.

Veetsime saarel kuu aega ja koduigatsus hakkas kallale kippuma, issi jäi ju koju tööd tegema. Tore oli jälle teel olla.  Tagasi jälle Manchesteri kaudu, siis aga lühema vahepeatusega.  Öine aeg nagu odavlendude puhul ikka, meil tuli lennujaamas u 3,5 tundi järgmist lendu oodata.  Minnes oli ka Inglismaal soe, aga nüüd +13o. Kui oled tulnud Ibizalt ja sul on lühikesed püksid jalas, on tõeliselt külm tunne.  Ülejäänud öised reisijad olid ikka paremini varustatud. Hommikul säras Tallinnas aga päike ja need 2 võidetud tundi tuli tagasi anda. Olime kodumaal, aga mitte veel kodus. Issi tuli meile Tallinnasse järele ja sõitsime koos veel paariks päevaks saarele. Kodusele Hiiumaale, sõpradele külla, peaaegu nagu kodus.  Mõnus oli vahelduseks pikad ja soojad riided selga tõmmata ja kinnised jalanõud jalga panna. Jälle merd näha ning liivaranda.

Preemiamatk

Janely Ilves

Meie klass on üks tore ja huvitav klass, kes võtab osa erinevatest programmidest. Nii võtsime osa ka Vitipalu-Vellavere-Vapramäe poolt korraldatud matkamängust. Selgus, et saime Vitipallu tasuta preemiamatka. Valisime matka toimumiseks sügisese aja.

30. septembri hommikul sõitsime bussiga Vapramäele, kust võtsime peale oma matkajuhi, et sõita Vitipallu. Metsa me sõitsime bussiga, kuid metsas näitas teed matkajuht. Matka teemaks oli „Vaatetornini ja tagasi“.

Me läksime metsateed mööda ühe maja juurde. Matkajuht rääkis, et seal majas võib ööbida, aga ainult kaks päeva. Me võisime sinna majja sisse ka minna. Sealt jäi kõige rohkem meelde herilasepesa, mis oli maja teisel korrusel ning ma tegin sellest majast ka pilti. Hakkasime sealt tagasi jalutama, kust olime metsa vahele tulnud. Kui teerajale tagasi jõudsime, siis mängisime natuke ning kõndisime edasi. Jõudsime järgmisele lagendikule, kus mängisime veel uusi ja põnevaid mänge. Huvitav oli varblaste mäng. Panime silmade ette plastmasstopsidest tehtud silmad. Nüüd nägime nagu linnud – üks silm vaatas ühele ja teine teisele poole. Meie kui linnukeste jaoks puistati maha värvilisi makarone. Iga õpilane pidi korjama kaks makaroni. Pärast võrdlesime, mis värvi kellelgi oli. Rohkem oli kollaseid ja punaseid, vähem rohelisi ja pruune. Eks värviline torka paremini silma. Sealt kohast jäi kõige rohkem meelde suur mägi, millest me üles läksime. See jäi meelde sellepärast, et sellest mäest üles saamine võttis mul keele vestile. Edasi läksime ühele sillale, kus sai puhata ja süüa. Sealt jäi kõige rohkem meelde see, et poisid hakkasid bontoonsilda kõigutama nii, et vesi tuli üle silla ääre.

Nüüd kõndisime suure mäe otsa, kus oli suur torn, mille otsa sai ainult siis, kui ütled ühe kala, looma või linnu nimetuse. Torni tippu jõudmine oli väga raske. Torni tipust oli näha väga kaugele. Isegi Tõravere kuplid paistsid ära. Oli veel varajane sügis ja seetõttu oli näha ainult ühte kirjude lehtedega vahtrapuud. Kujutasin vaimusilmas ette, milline vaatepilt avaneb tornist siis, kui siia tulla hilissügisel.

Kui kõik olid tornist alla jõudnud, siis hakkasime tagasi kõndima. Kui jõudsime tee äärde tagasi, siis jagas matkajuht meile looduspilte. Ta tänas meid, et olime olnud usinad matkalised. Suur rõõm oli ka meil. Tänasime oma matkajuhti ja andsime omalt poolt väikese kingituse.

Paar tundi metsas rändamist võib kauaks meelde jääda, kui oskad enda ümber olevat vaadata.

Külaseltsiga Pärnumaal

Hendrik Andrejev

Ühel nädalavahetusel käisime Võru valla külaseltside inimestega tutvumas Pärnu maakonnaga. Selle reisi korraldas Juba külaselts.

Esimene peatus oli meil Kihlepa külaseltsis. Seal räägiti meile ravimtaimedest ja võililledest. Ravimtaimede tundmine on väga vajalik. Juba vanal ajal raviti looduslike vahenditega. Kui kõikjal meie ümber on niigi palju kemikaale, siis miks neid veel ise suu kaudu juurde võtta. Mulle väga meeldis ka võililledest rohkem teada saada. Saab noori lehti kasutada salatites, õitest teha mett. Ja kui juured ära kuivatada, siis maitseb see nii nagu kuivatatud porgand. Tülikast umbrohust saab kasu ka, kui oskad ja tahad.

Järgmine koht oli Maria talu, kus oli palju hobuseid ja neli poni. Sealsamas oli ka Jõuluvana Korstna talu, kus sõime lõunasööki. Hobuseid olin näinud ka varem, aga ponidega tutvust teinud veel ei olnud. Ponid on ikka väga armsad ja nunnud. Võtaksin kohe endale koju, kui ema lubaks.

Aeg lendas kiiresti ja hakkasime sõitma Pärnu poole. Õhtu ja öö veetsime hotellis Tervis. Ujusime, sõime õhtust ja mängisime lauatennist.

Järgmise päeva kavas oli käia K. Pätsi ausamba juures, külastada Tahku Tare külaslistemaja ja Lõvi talu. Igas kohas oli midagi huvitavat kuulata ja vaadata. Kuulasin huviga, mida räägiti Konstantin Pätsi elust. Lõvi talu oli omamoodi koht. Seal saime rahast sõrmuseid ja ise paberit teha. Ma polnudki varem midagi sellist teinud. Nii sain sellelt reisilt kaasa omatehtud mälestusesemeid.

Mulle meeldis see reis, sest sai osaleda kogu perega. Tore oli ka see, et minu kolm klassivenda olid samuti oma perega reisil. Mulle meeldib selline reisimine.

Reis Lottemaale

Helena Loit

Eelmisel suvel käisin koos perega Lottemaal. Olime seda reisi pikalt planeerinud.

Hommikul tuli ärgata vara, sest ees ootas pikk sõit. Kohale jõudsime kella kümne paiku. Lottemaa parkla oli külastajate autosid nii täis, et pidime kohta lausa otsima. Pileti ostsime kassast ja jäime ootama rongi, mis viis meid 2 km kaugusele Lottemaale.

Kohale jõudes tundsin, nagu oleksin sattunud ise Lotte raamatu maailma. Väraval tervitas meid kärbes Jaak. Hakkasime ringi liikuma infovoldiku järgi. Kõige esimesena külastasime Adalberdi mure ära kaotamise torni, seejärel läbisime labürindi. Juba paistis eemalt imearmas Jäneste maja. Kogu Jänese pere oli kodus ja võtsid meid soojalt vastu. Edasi suundusime Bruno majja. Seal oli väga põnev muusikapillide leiutiste näitus. Seal olles tundsime head pannkoogi lõhna ja suundusime Mamma pannkoogi kohvikusse. Küll olid maitsvad pannkoogid!

Kõige põnevam oli minu arvates Lotte maja. See oli täpselt nagu raamatus. Ja Lotte ise oli ka kodus. Tegime koos selfit. Lotte juurest edasi käisime läbi Oskari kuurist, ilmajaamast, kivisillal, laululaval, Giovanni purskkaevu juurest, Julia teatrikohvikus ja Arturi poes. Arturi poest ostsime kaasa Lottemaa meeneid ja tegime ise masinaga Lotte raha.

Lottemaa väravate taga ootas meid suur Pärnu laht. Tahtsime kohe ujuma minna, sest ilm oli palav. Kuid kahjuks olime ujumisriided parklasse unustanud. Keerasime püksisääred üles ja jalutasime mererannas.

Seni oli see olnud minu elu kõige vingem reis. Ootan juba pikisilmi saabuvat suve, et saaks jälle minna Lottele külla.

Vändras käik

Astrid Runtal

Kui minna kusagile reisima, kas siis peab just minema välismaale? Väike sõit Eesti teise serva sugulastele külla on ka reis, millest võib rõõmu tunda.

Käisime eelmisel suvel ema ja Maikoga Vändras sugulastel külas. Seal oli väga lõbus. Jäime sinna üheks ööks.

Esimesel päeval vaatasime loomi. Seal olid kanad, lehmad, kassid ja koerad. Minu kodus enam lehmi ei peeta. Päris huvitav oli olla laudas. Hoopis teine lõhn. Kuid kõige armsamad olid ikkagi kassid. Nad nurrusid nii mõnusasti. Esimesel võimalusel ronisid sülle. Õhtul toodi meile palju pehmeid mänguasju ning öeldi, et võite ühe endale kaissu valida. Üks mu sugulastest võttis sületäie loomi ning ütles, et ta võtab need kõik. Nii oligi öö justkui laudas, kuid lõhn oli teine.

Teisel päeval mängisime noolemängu. Lisaks sellele mürasime koos sugulastega. Kui on koos palju lapsi, on ka rohkem ideid mängimiseks ja lõbutsemiseks. Peagi oli käes aeg hakata koju tagasi sõitma. Tänapäeval autoga sõites läheb tee ruttu. Mõni tund ja oledki kodus. Võid vaid autoaknast välja vaadata, kuidas puud mööda lähevad. Ja äkki oledki kodus.

Oli väga tore. Tahaksin juba sinna uuesti minna.

Seiklused Taanis

Emma Raudsepp

Sain endale eelmisel suvel väga hea sünnipäevakingi −− reis perega Taani. Lisaks tulid meiega kaasa veel sugulased, kellel olid omakorda sõbrad kaasas. Kokku sai meid suurem punt ja oligi seda lõbusam. Reis sai alguse hommikul Tallinnast, lendasime lennukiga Vilniusesse ja sealt juba edasi Taani Billundisse. Lennukis oli tore, vaatasin pilvi ja piilusin vahel ka uusi tuttavaid. Meiega oli kaasas üks tüdruk, keda ma varem ei tundnud. Tema nimi oli Laura. Mul tekkis korraga tunne, et me saame headeks sõpradeks ja tuleb üks vahva reis.

Õhtuks jõudsime Taani, olin väga põnevil, sest ma polnud varem selles riigis viibinud. Taani on ilus maa, aga taani keel kõlas natuke naljakalt, mitte midagi ma aru ei saanud. Reisisihiks oli meil Legolandi lõbustuspark, seal käib väga palju inimesi lustimas. Legolandi ligidusse on rajatud isegi lennujaam ning linnak majakestega, mida külastajad saavad elamiseks rentida. Ka meil oli maja broneeritud. Otsisime oma kodu päris kaua, sest maju oli seal tohutu hulk ja kõndima pidi ikka kilomeetreid, enne kui õige üles leidsime. Nägime, et majakeste vahel sõidab ringi ka rong, kes inimesi veab, aga see rong oli inimestest pungil ning sinna oli raske ennast peale pressida. Kõik istusid üksteise otsas ja süles. Meie ei hakanud oma kohvritega üritamagi ja pealegi oli mõnus peale pikka lennusõitu jalutada ja ringi vahtida.

Lõpuks leidsime õige maja üles ja kohe vallutasime selle. Maja oli uhke ja luksuslik, valisime õega endile parima magamistoa ja võtsime ka Laura kampa. Meil oli palju rääkida, tegime ka väikese õhtuse jalutuskäigu.

Kui järgmine hommik ärkasime, olin natuke pettunud, sest väljas oli kõva vihmasadu. Pärast söömist sõitsime väikese rongiga Legolandi poole. Nüüd me juba teadsime, kuidas asjad käivad ja kus on rongipeatus. Esimene ost oli vihmakeep, sest vihma ladistas ikka päris kõvasti. Aga see meie tuju ei rikkunud, sest nägin, et väga palju huvitavad kohti oli, kus tahtsin ära käia. Kuna sadu oli tugev, siis otsustasime minna õuduste majja, mis oligi natuke õudne. Kogu aeg kostus sealt inimeste karjed ja huilgeid, seintele oli maalitud koledad pildid. Ema igatahes keeldus sinna minemast ja tahtis pigem vihma käes seista. Natuke hirmu on ikka parem, kui pidev paduvihm. Õuduste majas käis inimeste ehmatamine, kisasin ka ise väheke, aga mitte väga. Ma ei kartnud eriti. Küll oli aga Laura täiesti valge näost ja värises, kui ma sealt välja tulime. Pidime teda tükk aega turgutama ja rahustama. Õnneks oli vihmasadu vahepeal lõppenud ja päikegi välja tulnud. Ainuke halb asi oli see, et kõik kohad olid märjad ja istuda eriti kuhugi ei saanud. Seal oli palju igasuguseid erinevaid karusselle ja atraktsioone. Kuna kõik oli nagunii märg, siis otsustasime minna sõitma paadiga, mis tõsteti hästi kõrgele mäe otsa ja siis hooga sealt alla vette kukkus. Ema polnud alguses nõus ka sinna minema, aga lõpuks ikka jäi nõusse. Meile kõigile see meeldis, tegime kohe mitu ringi veel. Aga kuna Legolandis oli väga palju asju, mis vajasid kõik läbi sõitmist, siis me kauaks ühte kohta ei jäänud. Kõige rohkem meeldis mulle sõita Ameerika mägedel, kuigi alguses tundus see päris õudne. Päev möödus ruttu, vahepeal veel sõime, magasime natuke murul ja vaatasime niisama inimesi. Oli väga põnev, aga ka natuke väsitav.

Õhtul olime jälle oma majakeses, tegime süüa, käisime saunas ja rääkisime juttu. Oli niisama mõnus olla, luurasime ringi ja vaatasime, mis inimesed teistes majakestes teevad. Igal pool käis tegevus, räägiti erinevates keeltes ja kõik olid lõbusad. Meil oli kaks päeva veel ees ja pidasime plaane, kus veel käia tahame.

Legolandi ligiduses on suur ja uhke veepark Lalandia. Ühe päeva otsustasimegi seal veeta. See veekeskus oli hiiglaslik, seal oli väga lõbus. Sõitsime alla igasugustest torudest ja radadest, käisime lainebasseinis, erinevates saunades. Ka siin möödus päev ruttu ja märkamatult oli õhtu käes.

Oli jäänud veel viimane päev ja õhtul pidime tagasi koju lendama. Kuigi reis oli väga lõbus, ei olnud ma kurb, et see lõppes. Olin juba natuke väsinud kõigest ja tahtsingi minna koju, kus mind ootasid minu taksikoer Perkus ja kass Jassu.

Reisida on tore, aga igakord olen rõõmus, kui jälle kodus olen. Sest siin on kõige parem.

Madeira reis

Elen Alexandra Serikova

Ühel veebruaripäeval küsis vanaema minult, et kas ma sooviksin minna Tenerifele või Madeirale. Otsustasime, et läheme Madeirale, sest reisi nimi oli „Põgenemine paradiisi“ ja see kõlas hästi.

Sõiduks läks alles oktoobris. Reis algas Tallinna lennujaamast, kust lendasime lennukiga Madeirale. Reisi korraldas Germalo Reisid ning paketil oli kirjas, et oleme Madeiral kaheksa päeva ja käime kogu saare läbi. See oli minu elu esimene lennureis ja kestis kuus tundi. Tuli välja, et lennata oli tore ja isegi kõrvad ei läinud lukku. Saime teada, et Madeira lennuväljale on tehniliselt keeruline maanduda ning sinna võivad lennata vaid kõrgema klassi piloodid.

Peatusime hotellis Baia Azul, mis asus saare pealinnas Funchalis, ookeani kaldal ja me saime rõdult vaadata, kuidas ookeanilained vastu kaljusid murduvad.

Madeira on väike saar nagu Hiiumaa, aga ääretult mägine. Kõrgeimad tipud küündivad ligi kahe kilomeetri kõrgusele. Teed-tänavad kerivad edasi-tagasi loogeldes mööda mäekülgi üles. Liikusime ringi bussiga ning giid rääkis meile lugusid saare ajaloost ja tänapäevast. Üks tähelepanuväärne asjaolu oli see, et sajandeid tagasi rajatud veevärk - 1000 km veekanaleid, mis toovad saare põhjaosast vee lõunaküljele, on kasutusel ka tänapäeval. Neid nimetatakse levadadeks ja ligi 70 km neist on raiutud läbi kaljude. Kui teid ei olnud veel rajatud, liikusid inimesed piki levadasid. Üks päev meie reisist oli ka levadamatk. Kõndisime seitse kilomeetrit piki kaljusse raiutud levada kallast ümber oru, kus asus küla. Rada oli kohati kitsuke, meist vasakul järsk org, mille põhja oli mitusada meetrit. Oru kallastel lookles tee ja asusid majad. Kõigil majadel olid punased kivikatused ja aiad, mis terrassidena mäeküljel asusid. Teisel pool vastu mäge oli mets, kus kasvasid akaatsiad, eukalüptid ja paljud teised puud. Akaatsiad on võõrliik, mille kasvamist praegu piirata püütakse. Enamus saarel kasvavatest liikidest ongi sisse toodud. Me käisime Funchali turul, botaanikaaedades, katamaraanisõidul, džiibisafaril, mitmes külas ja ühel kõrgematest mäetippudest. Ka džiibisafari oli erakordselt meeldejääv. Me sõitsime igasugu järskudel ja kitsastel tänavatel, kuhu bussid ei mahu ja autogi mahtus majade vahele nii, et vastutulijale enam ruumi ei jäänud. Selleks, et autod kokku ei põrkaks, lastakse signaali, et kuulda oleks, kes kust tuleb. Sõitsime 1000 m kõrgusele ja sattusime pilve sisse. All, kus asus meie hotell, paistis aga päike.

Botaanikaaiad olid ilusad – põõsad ja lilled õitsesid, kalad ujusid basseinides. Ühes neist olid ka papagoid ja kilpkonnad.

Giid rääkis, et Madeiral on erakordselt viljakas pinnas ja soodne ilmastik ning iga seeme läheb kasvama. Seetõttu tuleb põlluharijatel iga päev oma põllu eest hoolt kanda. Isegi linnas olid banaaniistandused ja kohalikud banaanid olidki väga maitsvad. Alates 300 m kõrguselt laiusid kõikjal majade vahel viinamarjaistandused. Saarel kasvatati kõikvõimalikke aed- ja puuvilju ning ka suhkruroogu. Tähelepanuväärne oli ka see, et kogu aia- ja põllutöö tehti ja tehakse ka praegu käsitsi, sest teisiti ei ole järskudel mäenõlvadel võimalik. Tasast maad aga polegi.

Katamaraanireis ookeanile oli ka vahva. Päike paistis ja ookean on sügavsinine ning sillerdas. Meil õnnestus näha eemalt vaala, õigemini tema turja ja seda, kuidas ta välja hingates purskkaevu tekitas. Nägin ka delfiiniparve, kes imekiirelt ümber katamaraani ujusid. Tagasiteel ookeanilt hakkas mul natuke paha õõtsumisest, aga õnneks sai sõit otsa enne kui midagi juhtuda jõudis.

Mul õnnestus sõbraks saada mõne tänavakassiga, kes elasid hotelli õues ja läheduses. Kõigil neil olid silmad haiged. Ühte neist õnnestus mul paar korda ka toita.

Eelviimasel reisipäeval puhkes äike ja torm. Kui vihm üle läks, käisime ookeani ääres jalutamas. Lained lõid hooga vastu kaljusid, vesi vahutas ja veepiisad lendasid kaugele. See oli päris võimas vaatepilt. Kaheksanda päeva hilisõhtul lendasime tagasi Eestisse. Hea meelega oleksin jäänud veel natukeseks Madeirale. Seal oli soe ja hea olla, kõik valmistas mulle rõõmu, toit oli väga maitsev ja üleüldse oli tore. Praegugi tahaks tagasi Madeirale.

Loodan, et sel aastal lähen ka reisile oma vanaemaga. Meile mõlemale meeldib väga reisida. Tõsi, meil pole veel sihtkohta valitud. Isegi kui me seekord ei lähe kaugele, pole paha, sest igasugune reis ka Eesti piires on tore.

Kuidas ma Piusa jõe ürgorus matkamas käisin

Katrinka Josephine Savimägi

Sel kevadel käisin oma klassiga Piusa ürgorus matkamas. Ootasin seda retke väga.

Kahjuks matkapäev algas üsna kurvalt, sest minu klassiõde Lara koolitrepist kaugemale ei jõudnudki. Kui me kõik bussi poole tormasime, komistas Lara trepiastme otsa ja kukkus. Tal olid mõlemad käed ja jalad marraskil ning üks püksipõlv katki. Mina ja Hanna toimetasime ta arsti juurde, kus arst ta marraskil kohad ära puhastas ning Lara viidi koju.

Kui jõudsime Vastseliina linnuse juurde, jagas giid meile töölehed ja mapid ning rääkis natuke linnuse legendidest. Eriti huvitav oli hõljuva risti legend. Giid rääkis, et kunagi oli keset linnust uhke kabel, mille seinal oli üks rist. Ühel päeval kukkus rist seina pealt maha ja jäi õhku hõljuma. Seda imet nägid pealt kaks inimest ning kabel nimetati pühaks paigaks.

Hiljem kõndisime väga järsust trepist alla Piusa jõe juurde. Jõe ääres anti meile termomeetrid ning me saime teada, et vesi oli 7 kraadi soe. See tulemus oli päris üllatav, sest ma arvasin, et jõevesi on kevaditi märksa külmem. Jõeäärsed künkad olid täis sinililli ja ma märkasin ka mõnda lõokannust. Ka mõned kollased liblikad lendlesid nende kohal. Kaugelt oli kuulda toksimist, ma arvan, et see oli rähn. Üks valge part ujus mööda jõge ning sukeldus, et kala kätte saada. See oli kummaline valge keha ning sinirohelise pea ja kaelaga part. Isegi giid ei teadnud, millise liigiga tegemist on.

Laululava juures tegime söögipausi. Pärast mängisime seal ühte mängu, kus võtsime paaridesse. Üks paariline pidi panema silmad kinni ja teine pidi oma paarilise ühe huvitava objektini juhatama. Seejärel toimus vahetus. Nii märkasime ühte väga suurt puud ja sipelgatest kubisevat kändu.

Piusa jõe äärest suundusime Paabu liivakivipaljandi poole. Tee oli paksult konni täis ja me pidime olema väga ettevaatlikud, et neile peale ei astuks. Paabu müürile olid paljud inimesed oma nime kirjutanud. Giid rääkis meile, et niimoodi tegutsedes kahjustatakse liivakivipaljandit. Veel ütles ta, et kunagi ammu elas üks sulane Paap, kes läks siia jõkke ujuma ja uppus. Seetõttu hakkasid kohalikud seda kohta nimetama Paabu müüriks. Giidi sõnul on kivimeid kolme sorti: tardkivimid, settekivimid ja moondekivimid. Piusa liivakivipaljandid koosnevad settekivimitest, mis tekkisid setete kivistumise tagajärjel devoni ajastul.

Kelba veski juures tegime joogipeatuse ja mängisime maastikubingot. Sellega oligi meie matk läbi ning kõndisime tagasi bussi juurde. Matkata oli väga tore, sest ilm oli ilus, nägin palju huvitavat ja seltskond oli üsna talutav.

Rootsit avastamas

Lara Johanna Luks

Reisimine meeldib mulle väga, kuid ma pole jõudnud seda palju teha. Välismaal olen ma käinud ainult kahes riigis – Rootsis ja Lätis.

Suve lõpus läksime me perega Rootsi. Laev väljus Tallinna sadamast kell 18.00. Me jäime laeva peale ööseks. Hommikul, kui laev Stockholmi jõudis, sõitsime autoga Uddevallasse, tädi Mariliisi juurde. Me olime tädi juures viis päeva.

Esimesel päeval läksime me lähedale mere äärde ujuma. Meri oli soe, kuid merepõhi oli väga kivine. Seal meres oli hästi hea ujuda. Mere kaldal olid suured kivid, mille peal me tegime väikese pikniku. Pärast piknikku läksime tagasi koju, jalutades läbi metsa, kus me sõime metsmaasikaid. Koju jõudes tegime kukeseenekastet koos kartulitega, mida me sõime Rootsi lauale kohaselt.

Teisel päeval läksime mootorpaadiga merele, et otsida üksikut saart, kus pidada väikest piknikku ja ujuda. Kui me hakkasime oma paadi juurde minema, pidime kõndima 400 meetri pikkuse silla peal, mis oli puidust tehtud. Mariliisi abikaasa rääkis, et selle silla ehitavad külaelanikud igal kevadel uuesti ja sügisel võtavad jälle maha. Kui me olime mootorpaadi kätte saanud ja asunud juba saart otsima, nägime meres hästi palju meduuse. Me sõitsime mootorpaadiga Rootsi ühe suurima silla alt läbi, mis tundus üpris hirmutav. Lõpuks leidsime hästi ilusa saare, kus pidada piknikku. Siis kui teised ujusid, käisin mina saart uudistamas. Ma ronisin saare kõige kõrgema mäe otsa, kust avanes kõige ilusam vaatepilt, mida ma iial näinud olen. Mu isa ütles, et ma olin seal mäe otsas nagu üks väike must putukas. Pärast piknikku ja ujumist sõitsime me tagasi koju.

Kolmandal päeval läksime me lüüse vaatama. Lüüs on rajatis, mille kaudu sõidavad laevad ja paadid ühelt veetasemelt teisele. Ma nägin, kuidas suur kaubalaev lüüsidest läbi läks. See on väga riskantne, eriti suurte laevade jaoks, sest neil jääb tavaliselt viis sentimeetrit lüüside seintest puudu. Pärast lüüside juures käimist läksime me suure silla juurde. Kummaline oli alguses see, et silla all oli jõgi ära kuivanud. Tädi ütles, et tegelikult ei ole jõgi ära kuivanud, vaid vesi oli sealt ära pumbatud. Igal aastal võetakse vesi seal ära ja siis lastakse uuesti jõkke. Ühes sekundis tuli jõkke vett 40 000 tonni. Seda vett lasti jõkke umbes kakskümmend minutit ning seda vett tuli mitmest kohast. Kui vesi oli ära lastud, läksime väikesesse lähedal olevasse kohvikusse jäätist sööma. Ma polnud elu sees nii palju erinevaid jäätisesorte näinud, sest Eestis on meil jäätiste suhtes väike valik. Pärast jäätiste söömist läksime tagasi koju ning planeerisime järgmist päeva.

Neljandal päeval otsustasime minna Lisebergi. Liseberg on Rootsi suurim lõbustuspark, mis asub Göteborgis. Lõbustusparki jõudes oli seal väga pikk järjekord. Seal oli piletiraamatud. Kui sa ostsid piletiraamatu, mille sees oli 8 piletit, said sa käia erinevatel lõbustuspargi atraktsioonidel. Esimesena läksime me mingisuguse puupalgist paadiga mööda veeradu sõitma. Mind pandi paati kõige ette istuma, sest arvati, et kõige kergem peab ees istuma. See, et ma ette istusin, osutus mulle saatuslikuks. Kui me palgiga kõrgest mäest alla sõitsime ja järsku all pidurdasime, lendas kõik vesi mulle tee lõpus peale. Me tulime palgi pealt ära ning mu märjad riided vahetati mu tädi ja poolõe kampsunite vastu välja. Järgmisena läksime Ameerika mägedele. Seal oli neid kaks: puidust ja hästi kõrge, metallist ning surmasõlmega. Mina ja mu poolõde läksime puidust Ameerika mägedele. Kui me seda lähemalt vaatasime, siis tundus, nagu oleks see tikkudest tehtud ning kukuks kohe kokku. Õnneks seda see polnud. Hoopiski oli see hästi lõbus ning kiire. Vahepeal, kui inimesed Ameerika mägedest alla lasid, tehti neist pilti, et nad saaksid näha, milliseid nägusid nad tegid. Me käisime veel paljudel atraktsioonidel ning siis söömas.

Viimasel päeval läksime me lihtsalt jalutama, et nautida Rootsi loodust, mis oli tõepoolest väga ilus. Sealsed mäed olid lainelised, sest vesi oli nendega kunagi nii teinud. Me lihtsalt jalutasime sinna, kuhu jalad meid viisid, kuni lõpuks leidsime külalistemaja. Külalistemaja juures oli autokummist tehtud kiik, kus me kõik kiikusime. Pärast hakkasime me tagasi tädi poole minema, mida ma siiani olen koduks nimetanud. Pakkisime asjad ning asusime Eesti poole teele.

See Rootsis käik oli väga tore. See oli lõbus ning vägagi meeldejääv mälestus. Kindlasti läheksin ma sinna veel ja eriti suvel, sest siis on seal rohkem tegevusi, mida teha.

On see unes või ilmsi?

Mirjam Leesalu

Londoni äärelinnas, West Wickhami inglaslikult armsas linnaosas lokkasid peenardel ilutaimed ja õuesid kattis uhke Inglise muru, kuid mul polnud nende imetlemiseks aega. Ma jooksin bussipeatusesse. Jalakäijate kitsas rada oli mõlemalt poolt piiratud paarimeetrise plankaiaga, raja kohal kõrgusid tumedad sünged puud. Tuul vuhises ülal okste vahel ja varahommikune pimedus mattis kõik endasse. Süda tagus rohkem ärevusest kui jooksmisest.

Kui ma peatusesse jõudsin, nägin vaid erepunase bussi tagaotsa eemale kadumas. Pidin jalgsi minema. Õnneks oli veel vara ja suvine kuumus tundide kaugusel. Inglismaa lõunaosa oli tabanud põud ning kõik aiad olid kollaseks kõrbenud.

Kuid nüüd polnud soojust kuskilt võtta. Külm puges kontidesse vastupidavast nahktagist hoolimata. Minu jalad külmetasid riidest suvekingakestes. Ületasin tee. Ühtki autot ei olnud läheduses, aga ikkagi tegin nii, nagu maha kirjutatud tekst ütles: „Look right!”

Jooksin kivimajade vahel, kuni jõudsin rongijaama. Ühtki rongi ei liikunud, seega otsustasin mööda rööpaid jalutama hakata. Miljonilinn tundus täiesti väljasurnud olevat. Mitte ühtki valgustatud akent, inimest, kassi, koera ega sõitvat autot polnud näha. Raudteed järgides jõudsin üllatavalt kiiresti kesklinna. Isegi metroos ei olnud ühtki hingelist.

Läksin Thamesi äärde, nüüd oli juba päike tõusnud ja küttis täie rauaga. Jões ulpis puutükk. Mööda kallast sadamasse jalutades märkasin, et jõgi hakkas aurama. Sadamas katsusin vett – see oli juba väga kuum. Sain puutüki veest kätte ja nägin, et see oli puust medaljon. Mõne hetke pärast läks jõgi keema. Vaatasin suuril silmil enda ümber ringi ega suutnud uskuda, mida ma nägin – Big Beni katus sulas ära. „Kuidas see võimalik on?” küsisin endalt. „Miks minuga kõik korras on?” oli järgmine küsimus, mis mu peas helises.

Mõtlesin, et äkki linna pealt leian mõne vastuse, kuid see ajas mind aina rohkem segadusse. Globe'i teatrit polnud enam, selle asemel oli klaasist kõrghoone. OXO torn oli ka kadunud, selle asemel oli uus kortermaja. „Mis siin toimub?“ Tate Modern oli leekides, kuid miskipärast ei levinud tuli edasi. Äkki ma nägin hallutsinatsioone?

Lõuna ajaks olin Oxford Streetil, kust oli puudu tavapärane aeglaselt ujuv ja käratsev rahvamass, mehed rangetes ülikondades ning naised kontorikostüümides ja kontsadel ka kõige palavamal päeval. Korraga märkasin, et vaateakna peegeldusel ei ole mind näha. Sisenesin poodi ja läksin peegli juurde. Olin läbipaistev hallikas värelev viirastus ning puust ripatsit polnud mu kaela ümber. Ometi kui ma end uurisin, tundusin täiesti reaalne inimene olevat. Ka puust ehe minu kaelas oli täitsa olemas. Tahtsin sellest õudusest eemale saada, pigistasin silmad kinni nii kõvasti, et värvilised laigud tantsisid silme ees.

Kui ma oma silmad uuesti avasin, olin ma äkitselt lennujaamas. Jälle polnud seal mingitki märki elust. Jooksin kõigest väest lähima angaarini, ronisin lennukisse ja käivitasin selle. Isegi imestasin, kuidas ma oskasin lennukit juhtida, kuid õhku tõusin siiski. Võtsin kursi Tallinnale ja lootsin, et kodumaal on inimesed veel alles. Olin juba Läänemere kohal, kui asjad viltu hakkasid keerama.

Lennuk hakkas ise tasapisi laskuma ning ükskõik, mida ma ka ei teinud, mitte miski ei mõjunud. Paaniliselt klõpsisin erinevaid nuppe ja lüliteid, kuid kasu polnud miskit. Vesi oli juba liiga lähedal. Sulgesin silmad ning lasin lennukil uppuda.

Imelik lugu küll. Ma ei olnudki vees, sain vabalt hingata. Olin oma soojas voodis. Tegin silmad lahti ja olin kodus. Vaatasin telefoni pealt kella – 5:32 hommikul. Ma ilmselt rändasin unenägudes. Kuid siis leidsin oma kaela ümbert selle puust ehte. Äkki ma rändasin hoopis ajas? Või ruumis?

Minu rännuteed

Annabel Huik

Reisikirega olen ma juba väiksest saadik nakatunud ,,tänu“ oma vanematele. Kui vähegi võimalik, võttis meie pere ette matkasid ja reise. Kui olime õega väikesed, siis olid reisid lühemad. Mida vanemaks me saime, seda pikemaks matkad muutusid ja autoretked viisid piiride taha. Lõpuks olin nii vana, et võeti kaasa Bulgaaria reisile, mis on senini eredalt meeles.

Nagu vanematelegi, meeldib mulle reisida kevadel, kui kõik õitseb, rohetab ja lõhnab vapustavalt. Kõige igavam osa on väga pikk autosõit läbi Läti, Leedu ja Poolamaa. Ümbrus ja eluolu on peaaegu sarnane kui kodumaal. Huvitavamaks läheb juba siis, kui jõuame Horvaatia mägedesse. Mulle väga meeldivad mäed oma vaadetega ja nende vahel voolavate kärestikuliste jahutavate mägiojadega. Õnneks saime matkata mägede tippu ja sealt avanevaid võrratuid vaateid nautida.

Mägedest võib leida võrratuid kohti, mis oma omapäras jäävad pikaks ajaks meelde. Meelde jäi Rila klooster oma iidsuse, vaikuse ja arhitektuuriga. Ja milline värskendav okaspuude lõhn vaheldumas maani õisi täis akaatsiapõõsaste magusa aroomiga.

Bulgaaria üllatas oma iidse koha - kivimetsaga. Seal oli näha suurel alal mitmeid sajandeid tagasi olnud metsa, mis nüüd kõrgub liivavallide vahel kõrge kivimetsana. Kuulus selgeltnägija Vanga pidas seda suure energeetikaga kohaks.

Lõpuks jõudsime mere äärde. Rentisime vaikses kohas mere ääres villa, kust mere äärde oli vaid paar minutit minna. Nii möödusidki edasised päevad meres hullates ja kaldal palli mängides ja lugedes. Õhtuti jalutasime iidses vanalinnas ja nautisime sooje sumedaid öid. Kui rannast olime väsinud ja tahtsime nahka kaitsta päikese eest, siis külastasime Musta mere äärseid iidseid linnu- Kuldsed liivad, Nessebar, Burgas ja Sozopol. Käisime ka eestlaste päikese püüdmise kohas Sunny Beachil melu nautimas, kuid pikalt küll seal olla ei suudaks ja igatsesime tagasi oma vaiksesse peatuskohta, kus melu ja lärm ei väsitanud.

Tagasiteel külastasime Ungaris Miskolkis mineraalveega vabaajakeskuse mõnusid. Poolast külakostiks varajased maasikad kaasa ostetud, naasesime koju enne jaanipäeva pruunide, puhanute ja õnnelikena.

Nüüd ootan kooli lõppu ja augustikuud, mil sel aastal on kavatsus minna Bulgaariasse uusi kohti ja elamusi otsima.