III - 2013 - Loodusjutud

Unine kärbes

Marten Luik

Väike kärbes oli kogu talve maganud mõnusalt aknaprao vahel. Kuid nüüd hakkas tal palav. Väga palav oli. Tegi silmad lahti. Päike paistis silma. Silmi sai ainult pilgutada. Päike oli nii ere. Mida teha? Mõtles, et läheb vaatab, mida teised kärbsed teevad.

Võttis juba aknalaualt hoogu, kuid tiivad olid nii kanged, et ei saanud lennata. Peale selle oli ta ikka veel väga unine. Nii ta siis istus aknalaual ja mõtles enda ette. Mõtteid nagu polnudki. Niisama oli hea istuda mõnusalt sooja päikese käes. Istus ja uneles enda ette. Kõht läks tühjaks. Mida süüa? Kust saab süüa? Kuhu võtta suund?

Näeb eemal ühte loigukest, mille kõrval vedeleb kõdunenud lehti. Sinna meie kärbes otsustabki minna. Pika talvega on tekkinud suur janu. Ajab oma koivakesed sirgu, võtab hoogu ja lendabki veeloigu poole. Kuid mis lend see on? Esimese uimase kärbse ukerdus. Maandubki loigu kõrvale. Joob lonksu vett ja närib natuke toitu. Ei edene ka söömine. Saaks kuidagi oma mõnusa aknalaua peale tagasi. Keerutab ühtepidi ja keerutab teistpidi. Võtab natuke hoogu ja porisedes lendab tagasi aknalauale.

Ei, tänaseks aitab! Olen veel liiga unine, et midagi teha. Olen kevadine kärbes.

Liblikas ja Liana

Astrid Runtal

Saabus kevad. Liblikas ärkas oma talvisest uinakust. Sirutas tiibu. Soojendas end päikese käes. Aega oli. Kuhugi polnud kiiret. Kõik oli nii ilus. Lendas liblikas krookuse peale. Krookus oli sama värvi mis liblikas.

Aeda tuli tüdruk nimega Liana. Ta nägi ilusat krookuste peenart. Krookuse peal märkas Liana liblikat. Just sellist liblikat ta tahtiski endale. Lianale meeldisid liblikad ja ta kogus neid. Liana jooksis kiiresti tuppa ja tõi sealt purgi. Ettevaatlikult pani ta purgi liblikale peale. Liblikas tahtis õhku tõusta, kuid oli hoopis purgis lõksus.

Liana viis purgi kööki ja pani sügavkülma. Liblikas ei osanud muud mõelda, et juba on saabunud talv. Ta teadis, et talvel lähevad ilmad külmaks ja siis tuleb tal magama jääda. Nii ta tegigi.

Kuid Liana teadis, et kui liblikas on kaua aega olnud külmas, siis saab ta panna oma kogusse. Varsti on ka see ilus kevadine liblikas Liana kogus ja kõik saavad tema ilu imetleda.

Selle liblika elu on seetõttu palju pikem, kui teistel liblikatel.

Vihmaussi kevad

Sander Suur

Ühel hommikul tuli vihmaussil mõte, et peaks korra nina mullast välja pistma. Ta märkas kohe, et lumi sulab. Tegelikult oli ta selle peale juba varem ka mõelnud, et kevad vist tuleb, sest kõik läks märjaks.

Vihmaussile tuli meelde, et siin ligiduses elab tal sõber krookus. Vihmauss asus kiirelt mulda sööma, et kobestada sõbra jaoks mulda. Küll oli ikka kevadine muld maitsev! Nii sai kõhu täis ja krookusele head tehtud. Varsti jõudiski krookuseni. Lillekesel oli väga hea meel näha vana sõpra. Ajasid niisama juttu. Ikka lindudest ja lilledest ja soojast kevadpäikesest. Kuid vihmauss rohkem kuulas, kui midagi ütles. Ta ei teadnud linnulaulust ja lillede ilust suurt midagi. Ja kevadine päike ei meeldinud talle ammugi. Vihmaussil hakkas igav. Ta ütles krookusele viisakalt, et tal on veel asjatoimetusi ja roomas minema.

Kuid vihmaussi hakkas huvitama krookuse räägitud jutt lillede ilust. Ta roomas ühes varjulises kohas maapinnale. Seal ta nägi lumikellukesi. Nii ta korjaski mõned lumikellukesed ja puges maa alla tagasi. Lumikellukese õitest tegi ta lambi. Istus vihmauss oma mõnusas kodus, vaatas lumikellukesi ja oli täiesti kindel, et saabunud on kevad.

Ilus päev

Janely Ilves

Ühel kevadisel varahommikul ärkas liblikas Mai üles. Ta sirutas ühte tiiba ja siis teist tiiba. Need oli ilusad kollast värvi tiivad. Mai teadis, et ta on ilus kollane kevadine liblikas. Ka oli Mai kuulnud sellest, et kui inimesed näevad kevadel teda esimesena, siis tuleb ilus kuldne suvi. Seepärast kiirustas liblikas Mai end kõigile näitama, et tuleks ilus suvi.

Tee linna läks läbi metsa. Metsas tuli Maile vastu karupoeg Andri. Karupojale meeldisid liblikad väga. Ta sirutas käpa välja ja Mai maandus Andri käpale. Karupoeg palus, et kas ta tohib ilusat kollast liblikat ka oma emale näidata. Mai oli sellega nõus. Mai lendas karupoja kõrvale ja koos asuti koopa poole teele. Karuema oli väga rõõmus nähes kollast liblikat. Kuid nüüd pidi liblikas Mai kiirustama, et jõuda linna. Ta tahtis ju kuulutada soojade ilmade saabumist.

Peagi oligi liblikas Mai jõudnud linna. Üks väike tüdruk jalutas linnaäärses pargis koos emaga. Nähes kollast liblikat kilkas väike tüdruk heast meelest. Tema ema oli samuti rõõmus. Mai muudkui lendas ja lendas mööda parki ringi. Ta nägi paljusid inimesi ja paljud märkasid teda.

Peagi oli liblikas lendamisest väsinud. Ka päike hakkas madalamale vajuma. Sellega oli liblikas Mai päevatöö tehtud. Ta oli väga rõõmus, et sai end näidata. Veel rõõmsam oli ta selle üle, et oli ilus päikesepaisteline päev.

Kevadised suurveed

Lisbet Luik

Täna on aprillikuu kuueteistkümnenda kuupäeva õhtu. Ilus ja huvitav on vaadata, mis looduses toimub. Kõikjal voolavad veed. See on nii äge. Lumi sulab põldudel, heinamaadel ja metsades. Väikesed veenired kogunevad kraavidesse. Kraavid täituvad veega. Vesi otsib teed, et edasi tormata, kogudes aga suuremat ja tugevamat jõudu. Peagi pääseb vesi üle tee jooksma, sest teetruubid ei jõua nii suurt veemassi vastu võtta ja läbi lasta. Hanikase küla kraavide vesi jõuab peagi Põiska ojja ja tormab sealt edasi Piiri ojja. Tahna küla ja Kakusoo veed voolavad Kaasik oja kaudu Piiri ojja. Loodame, et veemass ei lõhu ära suuri teid, kus toimub bussiliiklus.

Piiri oja kannab oma veed Piusa jõkke. Piusa jõe lohud täituvad veega. Tekivad väga suured veepinnad. Piusa jõgi aga tormab edasi. Piusa jõe veed suubuvad Pihkva järve.

Täna õhtul käisime imetlemas, kuidas vesi voolab ja mida ta endaga kaasa kannab. Vesi tormas nii võimsalt üle tee, et oli endaga kaasa viinud juba pool teest. Võimas oli kuulata vee mühinat ja kohinat. Teetruubi ühes otsas keerles vesi nagu mingi vurr. Vanaisa ütles, et see on nagu „Bermuda kolmnurk“, kuhu ei tohi ükski laev sattuda, sest sealt enam pääsu pole, upub ära. Teises teetruubi otsas keerles samuti vesi ja vahutas tugevasti. Jälgisime seda veemängu ja äkki lasi väike õde Perli oma luti suust. Vee vool oli nii tugev, et lutt oli hetkega kaugel vees edasi liuglemas.

Huvitav oli vaadata, kuidas toonekured jalutasid vee ääres. Nad ei kartnud meid. Isegi üks kitseke oli sinna ära eksinud. Ka tema kodutee oli ära lõhutud. Ilus kevadine õhtu oli. Kuulsime paljude metslindude hääli.

Homme hommikul ma seda teed mööda kooli sõita ei saa, sest suurvesi on oma töö teinud.

Seekord siis sedasi…

Maris Huik

Tsilks-tsolks kukuvad tilgad räästast majaseina ääres asuvale peenrale, kus lume all käib usin unistamine. Tavaliselt on lumikellukesed sel ajal juba ohtralt õieilu pakkunud, kuid tänavu on läbi rusuva lumehange ainult üksikud päikesekiired neid piilunud ja lootust andnud, et kevad ei ole kuhugi kadunud ja ängistav vangistus lõpeb peagi.

Peenra kõrval õunapuus käib vilgas elu. Usin perenaine on lindude söötmiseks üles riputanud mitu söögimaja, rasvapalle ja pekiriba, et kõik linnukesed oma kõhud ikka korralikult täis saaks, nii omad kodumaised kui ka läbirändajad. Nii palju külalisi pole ühelgi aastal näinud, kuna varasematel aastatel said nad toitu juba metsast-aasalt ja majade juurde toidupoolist otsima nad ei sattunud. Nii tulebki binokkel ja linnumääraja abiks võtta, et kõiki külalisi õigete nimedega tervitada saaks. Valged hangelinnud olid üllatunud, et nad maastikul ainsaks valgeks laiguks ei jääks nagu eelmisel aastal, vaid nüüd on põllud paksu lumikatte all ja ainult mustad tiivatriibud reedavad neid maandudes.

Vaesed toonekured tiirutavad äsja kaevatud tiigi kallastel - ei konna ega kala näe veest paistmas. Vaene lõoke lõõritab sinitaevas tiibade rapsides ja otsib kohta, kus ööd veeta. Punetava taevaga loojang ennustab jälle kestvat külma ööd, mis katab juba vabanenud veed jääkirmega.

Metskitsed kogunesid tihnikusse ööd veetma, sest lumikate enam ei kanna ja kõhuni lumehanges kaua ja kaugele söögiretki teha ei jõua. Paljudel kitse-emmedel on pojad kõhus ja nii on nad kergeks saagiks kiskjatele kui ka kahjuks hulkuvatele koertele. Oh sulaks juba lumi ära, siis saaks poegimiseks pehme samblase kuiva koha otsida ja tallekestel oleks päiksepaistes kergem kasvada.

Karuotil hakkas külg juba valutama, kuid ninaga õhku tõmmates ei tundnud ta seda tavapärast värskusetunnet, mis ta tavaliselt unest äratas. Hoopis külm hingus puges naha vahele ja ei kutsunud sugugi ringutama ning maailma uudistama minema. Külm tuuleiil kandis portsu lumehelbeid ninanöpsile ja nii keeraski karuott teise külje, arvates, et on valel ajal unenäomaailmast lahkunud.

Aga tihane laulis ikka oma rõõmsat laulukest, mis andis kõigile teada, et kevad ikka tuleb hoolimata üle põlve hangedest ja tuisuiilidest. Tii-tii, sel aastal siis sedasi…

Siili talveuni

Jenna Liilia Järvinen

Külm oli tulekul ja kõik metsloomad tegid ettevalmistusi. Ka siil. Tal oli käsil pesa ehitamine. Ta tegi usinasti tööd. Vooderdas pesa seest samblaga ja puulehtetega, sest tahtis mugavat ja sooja pesa.

Ehitas ja ehitas. Nii kulus mitu päeva. Siilipoiss mõtles, et peab pesa veel siit-sealt lihvima, kuid ta oli nii rampväsinud, et enam ei jõudnudki. Siilike mõtles, et võib-olla peaks ta natuke puhkama ja pärast edasi askeldama. Nii okaskera tegigi ilma pikema mõtlemiseta. Ta puges mõnusalt lehtede alla ja võttis mugava asendi sisse. Ta jäi otsekohe unne.

Kui siilipoiss hommikul üles ärkas, hakkas ta kohe pesa kallal nokitsema. Ta tundis, et ilm on kuidagi soojem. Samuti ei olnud ta enam nii väsinud kui enne, kuid ta ei hakanud pikemalt juurdlema, sest pesa oli vaja ruttu valmis saada.

Kui siil tööd tegi, tundis ta, et kõht korises. Ta arvas, et see on halb märk, sest talveks peab korralikult söönuks saama, et pikk talveuni üle elada. Ta sibas kiiresti, et midagi hamba alla leida ja sõigi lõunasöögiks paar tigu ja vihmaussi. Nüüd oli kõht täis ja talveuni võis alata.

Siil läks tagasi oma pesa juurde. Nüüd nägi ta, et karu tatsub ringi. Siil oli täiesti segaduses. Ta läks mõmmiku juurde ning küsis, miks too ei ole veel magama heitnud. Siil sai mesikäpalt üllatava vastuse – kevad on käes. Vaene siilike ei saanud arugi, et ta oli juba terve talve maha maganud.

Liblikas

Karel Kivimägi

Suvine päikseline aas oli täis õitsevaid lilli ja lendlevaid liblikaid. Nende värvilised tiivad helklesid päikese paistel ja õhus oli kuulda nende sahinat. Rohus sibasid ringi erinevad sitikad ja putukad. Pikkade heinakõrte vahel pikutas roheline vastne ja imetles liblikate lendu. Ei olnud tal võimalust nendega võistelda!

Sügise saabudes jäi liblikate hulk aasal väiksemaks. Päikesepaistet oli vähem ja õhus oli tunda jahedamat tuult. Roheline vastne oli end suve jooksul paksemaks söönud ja kudus endale ümber kookonit, mis pidi teda pakase eest kaitsema. Talve saabudes magas vastne juba soojas kookonis magusat und.

Esimesed kevadised päikesekiired sulatasid aasalt kiiresti lume. Rohukõrte vahelt ilmus välja kookon. Mida rohkem päike paitas pakitud vastse kookonit, seda rohkem oli märgata selles peituvat elu.

Ja siis ühel päeval suruti kookon lahti. Vikerkaarevärvilised tiivad sirutati laiali ja lend võis alata! Mornist ja koledast rohelisest vastsest oli talve jooksul saanud uhke liblikas.

Elu läbi kuningkotka silmade

Kaisa Vink

Tere! Mina olen kuningkotkas. Olen 7- aastane, kuid näen välja siiski noor ja uhke. Ma olen väga suur röövlind, mu tiivaulatus on paar meetrit ja silmanägemine suurepärane. Armastan väga jahti pidada, mulle meeldivad hiired ja jänesed. Mul on palju lapsi, kui palju, seda ei tea, sest kõik nad lendavad lõpuks kodust ju minema. Elan Rohuküla lähistel, kõik kohalikud teavad mind ja kutsuvad mind kummaliselt. Nad kutsuvad mind Vihuriks. Ma ei tea, võib-olla on see kuidagi seotud minu lennutehnikaga, ma armastan lennates tõesti ohtlikke pöördeid teha ja suuri kiirusi võtta. Nii mõnigi külaelanik on näinud mind lõbutsemas.

Kõige rohkem häirib mind muidugi metsade reostamine. Tihti olen looma pähe mõnele karbile kallale läinud ja ehmunud. Inimesed võiksid oma prügi koju viia, loomad võivad ju viga saada. Samuti häirivad mind väga need suured haisvad prügimäed, lärmakad maanteed ja öösel helendavad kaubalaevad. Kala ei saa enam üldse rahulikult püüda. Mind kardavad paljud loomad, kuid mul on vaid üks vaenlane – inimene. Inimene võib mind kergesti maha lasta ja see ongi mõnede mu lastega juhtunud. Õnneks oleme meie, kuningkotkad, Eestis looduskaitse all ja meid ei või haavata. Siiski – vahel häiritakse meie elu igasuguste aparaatidega, mis meile pessa topitakse. See pole veel kõige hullem, meid aetakse taga, püütakse kinni ja kõigi kuningkotkaste jalgade ümber pannakse rõngad. Minu kaela ümber on vahel piiksuv saatja. Mõnikord vaatlevad mind inimesed.

Selline ongi minu elu: põnev, kuid ohtlik.

Minu koeraelu

Lika Berišvili

Ma sündisin koerana. Mina, minu kolm õde ja kaks venda sündisime heinahunnikus. Alguses ei näinud ma midagi, ainult kuulsin vendade-õdede niutsumist ja tundsin ema keha soojust. Ja veel ma haistsin ema piima lõhna. Hiljem hakkasid mu silmad tasapisi avanema ja ma nägin palju huvitavaid asju.

Esimesena nägin ma oma õdesid ja vendasid. Nad olid väga ilusad. Hiljem ma vaatasin lompi ja nägin, et ka mina olen ilus. Igal pool miski kogu aeg liikus ja ema seletas meile, kes mis on. „Vot see on lehm, see siin on kits,“ jutustas ta. Me kõik kuulasime teda. Iga päev saime teada nii palju uut ja huvitavat, et õhtul oli raske magama jääda. Veelgi enam, ema õpetas meid haukuma, urisema. Päevad läbi me mängisime ja jalutasime. Lõpuks saime iseseisvateks koerteks ja läksime kõik oma teed.

Algas täiskasvanu elu. Suurimaks rõõmuks koerale on sõbraliku peremehe leidmine, sest tänavatel on väga raske elada, leida toitu, peavarju, kui vihma või lund sajab. Mina aga elasin oma elu ilma peremeheta. Tihtipeale tundsin külma ja nälga. Aeg möödus, olin ikka üksi. Ühel vihmasel päeval istusin ma poe varjus. Minu ees peatus auto ja sealt tuli välja lahke näoga mees. Ta võttis mu sülle ja tõstis autosse.

Mind viidi varjupaika, kus oli palju minusuguseid koeri. Seal sain ma iga päev korralikult süüa ja mul oli oma ase, kus ma magasin. Mul oli isegi paar mänguasja, millega ma aeg-ajalt mängisin. Kuid ikkagi tuli mulle iga päev meelde mu ilus lapsepõlv. Arvasin, et siia ma jäängi elu lõpuni elama. Kuni ühel päeval tulid inimesed, ma nuusutasin neid ja liputasin saba, nad lõhnasid nii hästi. Nad paitasid mind ja sügasid kõrva tagant. Nad hakkasid mulle meeldima. Lootsin, et nad võtavad mu kaasa. Olin ennegi näinud, kuidas inimesed tulevad ja viivad mõne koera kaasa. Ma tundsin, et need on peremehed, kes viivad oma uued lemmikud paremat elu nautima. Iga kord ma lootsin, et mõni inimene tuleb ja viib ka minu kaasa.

Seekord mu unistus täitus ja nii ma leidsingi endale uue kodu. Siin on mul samuti oma ase kamina juures, mul on alati soe ja hea olla. Iga päev viib mu peremees mind jalutama ja me mängime temaga. Ma tunnen, et mu pere armastab mind ja ma proovin olla parim koer nende jaoks. Olen juba päris vana ja mul on raske liikuda ja ka nägemine on kehvem. Aga ma olen õnnelik, et mul on olemas oma kodu, kus ma saan õnnelikult oma elu lõpuni elada.

Isaga seenel

Tõeleid Liira

Läksime 1. septembril perega metsa seenele. Me jagasime üksteist rühmadesse. Väike õde läks koos vanaemaga, suur õde emaga ja mina läksin koos isaga. Meie tahtsime isaga ühe soosaare peale minna. Teel sinna korjasime isaga seeni ja siis sai ämber täis. Peitsime ämbri koos seentega sõnajalgade alla. Siis läksime sihti mööda edasi. Kõndisime tükk aega. Mina küsisin isa käest: „Millal me juba kohale jõuame?“

Isa vastas: „Kohe jõuame soosaare peale.“

Me jõudsime soosaarele ja kui me edasi läksime, siis nägime jälle seeni. Seal oli väga palju kukeseeni ja hallseeni. Siis me korjasime natuke aega. Isa rääkis mulle, et ta teab head seenekohta selle saare peal ühe vana lauda varemete juures. Nagu isa ütles, nii ka oli – seal kasvas väga palju kukeseeni. Siis korjasime kõik seened ära.

Läksime isaga saare pealt minema. Isa vaatas, et kuhu see siht kadunud on. Ta mõtles veidi ja läksime edasi. Peagi sattusime uuele soosaarele. Isa ütles: „Sellist saart ma küll siin varem näinud ei ole.“ Seal saarel olid suured hallid seened, mis ei olnud ussitanud. Meil olid ämbrid täis ja panime särkide sisse seeni. Siis läksime edasi, aga pinnas läks väga halvaks. Isa ütles, et me oleme eksinud. Ta mõtles natuke aega ja ütles, et selle oja järgi peaks koju saama. Hakkasime edasi liikuma. Natukese aja pärast jõudsime mingi postini ja seal oli silt: „Seis, Läti piir.“

Me istusime isaga maha ja mõtlesime, kummale poole mööda piiri minna. Mina ütlesin, et paremale, sest sealpool peaks olema üks kruusatee. Isa arvas sama mis mina. Me hakkasime liikuma, läksime ja läksime, aga pinnas läks nii halvaks, et isa käis kolm korda ninuli. Ta ütles: „See on mädasoo.“ Ma kartsin, et me ei pääsegi enam üldse mädasoost välja ja aku oli ka telefonil tühi. Siis kõndisime umbes kaks tundi, hoidsime lepavõsast kinni, et mitte sohu sisse vajuda ja nägime lõpuks kruusateed.

Meil oli nii hea meel, et läksime edasi jooksuga. Kummikud olid ääreni vett täis, kallasime vee kruusateele. Järele jäi kaks sellist loiku, nagu oleks keegi kruusateele pissinud. Jõudsime koju ja teised küsisid, miks meil nii kaua aega metsas läks. Siis rääkisime neile selle loo, pärast tõi isa autoga ära ka sõnajalgade alla peidetud seened.

Mõtisklusi loodusest

Kaili Timmi

Õues on juba hämar. Vanasti peeti sel ajal videvikutundi. Ka mina istun puu all pingil ja mõtlen, kuidas kasvades muutub arusaam loodusest.

Meile, tillukestele lastele, räägitakse, et pilved on suhkruvatist ning kuu juustust. Vaatame pilvede poole ja tahame neid kätte saada, sest suhkruvatt on nämma. Kuud vaatame ka. Meie, lapsed, ei jaga selle aja loodusest midagi. Me arvame, et vihmaussid on spagetid ja sööme neid kahe suu poolega. Kui me näeme, et taim on närbunud, siis me proovime igatpidi teda üles turgutada. Jõulude ajal, kui minnakse metsa kuusepuu järele, ütleme puule enne maha raiumist: „Me viime su koju!“ Me varastame oma vanavanematelt kanamune ja üritame sealt tibu välja haududa, kes kuidagi ei taha välja tulla. Me aitame tigusid üle tee ja teeme konnadele spaad. Me tahame ainult head.

Kui me vanemaks saame, hakkame metsa onne ehitama ja õpime lillepärgi tegema. Me viime metsloomadele heina ja õunu. Me osaleme siis juba heinategemisel ja kartulivõtmisel ning -panemisel. Me järjest kasvame ning loodus kasvab koos meiega. Varsti aitame metsas puid raiuda, aedvilju põllult korjata ja vilja koristada. Kui kala püüame, siis ikka proovime kala uputada. Seda pigem nalja pärast. Me nüüd juba teame, et kala ei upu. Lapsest saadik sööme põllult herned ära, puult enne valmimist õunad ning põllult maasikad. Meile õpetatakse, kuidas lehma õue viia, et ise taga ei lohiseks ja kuidas lehmale kaalikat anda, et ta ei hammustaks. Me käime talgutel, et meie kaunis Eesti ei oleks prügiga kaetud. Meile õpetatakse maast madalast, et loodust tuleb hoida ja kaitsta. Hea, et õpetatakse.

Inimene ja loodus on vägagi seotud. Kuid sellele mõtleme alles siis, kui istume minu moodi hämaras puu all ja mõtted lihtsalt tulevad pähe.

Mägede kutse

Annabel Huik

„Võromaa, Võromaa kõgõ ilusam sa…“ Seda laulu teavad nii võrukesed kui ka muud rahvad. Olen mägede keskel kasvanuna nendega sünnist saati harjunud - on ju kodukandis Luhamaal asuv Setumaa kõrgeim mägi kohe külaserval tervitamas ja kodutalu saab uhkeldada lausa suuruselt kolmanda tipuga. Küll tundusid väiksena mäenõlvad uskumatult järsud, kui maasikaid käisime korjamas. Talvised pikad kelgu- ja suusasõidud aga rõõmustasid hinge laskudes, kuid mäest tagasi üles kõmpimine võttis võhmale.

Vanematega Suurel Munamäel käies sain aimu, et mu kodumäed polegi kõige suuremad, veelgi suuremaid mägesid on ilmas olemas. Vanemad vaid naersid selle peale, et oodaku ma veel natuke, et suuremaks saades võtavad nad meid õega kaasa veelgi kõrgemaid tippe vallutama. Nende hobiks on puhkuse ajal erinevate maade kõrgemaid tippe kui ka mägedes olevaid rahvusparke külastada. Nii oleme meiegi saanud piltide saatel rännata Rumeenia kõrgemal mäel Faragasil, turninud Ukrainas Goverlal, lumistel Montenegro Turmitori mägedes, rohelistel Kõrg- ja Madal-Tatra nõlvadel…kõiki mägesid ja kauneid kohti ei tule enam meeldegi. Türgi mäestikud ei uhkustanud küll kõrgete tippudega, kuid nende reljeef ning värvid andsid iga kord uue elamuse, kui pilti vaatasin. Nii tekkis ka minul igatsus näha kaugeid maid ja matkata nende mägede nõlvadel… aga ikka olin nende jaoks veel väike ja ei suutvat seda ronimist vastu pidada.

Eelmisel aastal jaanuarikuus, kui lumetormid tuiskasid akna taga ringi, näitas isa arvutist pilte. Ta ütles, et kui tublid lapsed oleme, siis võetakse meid kaasa Bulgaariasse ja ees ootaks matkad Rila mäestikus. Juba pilte vaadates unistasin end matkama nende mägede harjadele. Tegin kõvasti trenni, et jõuaks ronimisele vastu pidada.

Lumisest talvest sai kevad ja seegi kadus kiiresti ning peale viimase koolikella kõlamist pakkisime asjad ja seadsime auto ninaga mägede poole. Öö läbi magasime autos ja hommikul ärgates võtsidki mind mäed Slovakkias vastu. Ilusad kodused rohelised, kuid ikka päris harjumatult järsud ja teistmoodi. Üllatav oli, et terved majapidamised pidid end astangute kaupa mäenõlvale ära mahutama, maja ja aiad olid allpool ning mäetipu poole kõrgusid heinamaad. Isegi heinad olid nad kõrgetesse tornidesse kuivama pannud ja eemalt paistsid mäeküljed nagu meie Pokumaa.

Rumeenia mäed kõrgusid juba seintena autoteede kohal ja auto sai vatti, et sika-saka mäest üles end vedada ja siis jälle sika-saka alla veereda. Oi, kui kitsad need teed olid ja millise vaate andsid kevadel õiteilus puud, mis kaardusid tee kohal.

Lõpuks olimegi Bulgaarias Bukovelis kohal, et alistada kõrgeim tipp, mis meelitas eemal oma lumiste mütsidega. Kuid ilmastik teeb vahel omad korrektuurid ja looduse vastu ei saa. Kahjuks oli hiline kevad ja suured vihmad olid mäkke viivad rajad muutnud mudaojadeks. Poole jalani mudas sumpamine ei tundunud otstarbekas ja nii jäid lumised tipud alistamata. Lubasime mäele, et tuleme veel kunagi tagasi ja siis loodame tipud alistada. Kuna Rila mäestik kulgeb Bulgaariat arvestades suurel alal, siis tegime kahel päeval matkasid madalamatel osadel. Erinevad kohad ja mägede vormid olid nii eripärased, et ei oleks kohe seda kõike samaks mäestikuks osanud pidadagi. Nüüd sooja teed koos mäestikust kaasa toodud männiõiemeega juues tuleb meelde see lõhn, mida pakkusid õites mäenõlvad eri värvi taimede ja puudega.

Nii saingi ka mina mägede pisiku, kuid enne võõraste mägede vallutamisi naudin oma mägede metsade sina ja nende vahel veepeegli kutset.

Sinise liblika lugu

Mirjam Leesalu

Jalutasin rahulikult Kreutzwaldi pargis ja vaatasin Tamula järvele. Luiged liuglesid taamal elegantselt mööda veepinda ja õrn tuuleke paitas mu palgeid. Oli täiuslik kevadhommik, mida on alati kõige parem veeta värskes õhus. Mina tegingi nii, sest mul oli juba ammu kõrini pidevalt arvuti taga istumisest.

Minu ninast lendas mööda üks helekollane liblikas. Ma kadestasin teda. Ta oli nii ilus, nii vaba ja muretu ning mis kõige tähtsam – ta oskas lennata. Lennukiga lennata pole mingi kunst, aga ise tiibu omada ja neid ka kasutada on juba midagi.

Vaatasin esimeste roheliste puulehtede vahelt päiksekiiri ja sel hetkel soovisin ma kõige rohkem maailmas olla imeilus liblikas. Suurte tiibadega ja särav, aga mitte kollane nagu liblikas, keda ma ennist nägin, vaid taevasinine. Mu pea hakkas ringi käima ning tundsin, kuidas maa mu jalge alt kaob. Park mu ümber kasvas tohutult suureks ja iga pargipink omandas elevandi mõõtmed. Leidsin end pargiteelt, mis oli nüüd lai nagu viljapõld.

Tõusin lendu ja avastasin, et ma oskangi nüüd lennata. Milline imeline tunne! Tuul kannab sind õrnalt kätel, järgmine hetk aitavad tiivad sul lennata lõpmatusse ja kaugemalegi. Või noh, ühe puu juurest teiseni. Olin maapinnast juba õige kaugel ja triivisin mõnusalt õhuvooludel, kuni jõudsin ühe halli külma platvormini. Istusin kivile ja vaatasin ringi. Ma istusin Kreutzwaldi monumendil Kreutzwaldi enese käe peal. „Vau,“ mõtlesin ma vapustatult. „Ma olen ikka päris pisikeseks jäänud,“ järeldasin ma.

Otsustasin vaadata, milline ma ikkagi välja näen. Lendasin alla järve äärde ning maandusin veepiirile liiva peale. Liiv oli krobeline ning iga liivatera oli vähemalt kümme korda suurem kui varem. Ettevaatlikult, et tiivad märjaks ei saaks, kiikasin ma veepeegelduse poole. Minust oli saanud taevasinine suurte silmade ja piitspeenikese kehaga liblikas.

Tuul puhus järvevee mulle juba ohtlikult lähedale, seega pidin ma põgenema. Muidugi valisin ma kõige nõmedama suuna. Ma lendasin Roosisaare silla poole ning sinna oli supelrannast päris pikk lend. Kui ma kohale jõudsin ja silla käsipuule maandusin, olin ma omadega täiesti läbi. Hingeldasin kohutavalt ja mu tiivad olid vägagi väsinud.

„Ohoo! Sa vaata vaid seda! Milline julge plika! Ja kena on ta kah,“ kostis kellegi üllatunud hääl. Vaatasin teisele käsipuule. Seal istusid kaks kogukat tumesinist liblikat. „Selles osas on sul õigus – südikust tal jätkub. Välimuse poolest olen ma paremaidki näinud,“ ütles sinisem liblikas.

Liitusin nende vestlusega: „Tere! Ma olen alles uus, ma ei tea täpselt, kuidas need asjad käivad, aga äkki te saate mulle nõu anda.“ „Mis mureks?“ küsis roheliselt sätendavate tiibadega liblikas otsekoheselt. „Kuidas te jaksate pikki maid lennata?“ küsisin teiselt liblikalt. „Tiibadega suvaliselt laperdades ei jõua sa kuhugi. Ühtlaselt pikkade liigutustega jõuad sa kiiremini edasi. Kindlasti otsi ka tugevaid õhuvoole, mis õiges suunas viivad,“ seletas ta. „Ahah. Aitäh teile!“ ütlesin vaid ja pöördusin juba minekule, kuid nemad ei lasknud mul minna. „Mina olen Märt. Mis sinu nimi on?“ ütles esimene liblikas rutakalt. „Minu nimi on Vanessa,“ vastasin vaikselt. „Pärt, me Märdiga oleme kaksikud,“ mühatas siniselt särav liblikas. Lendasin nüüd juba julgelt nende kõrvale teisele käsipuule. Naeratasin neile ja nemad naeratasid vastu. Nüüd olid mul putukatest sõbrad.

Lendasime kolmekesi mööda promenaadi tagasi ranna poole ja jõudsime varsti Tamula hotell ette. „Noh, head aega!“ ütles Pärt ja valmistus tagasi lendama. „Kas te siia ei jäägi?“ küsisin mina. „Me elame metsas teispool järve,“ lausus Märt viisakalt. „Peame koju minema,“ seletas Pärt lakooniliselt ning nad tõusid õhku. „Mul pole kuhugi minna. Las ma tulen teiega,“ palusin neid ja lendasin neile järele. Jäime kolmekesi õhku rippuma. „Olgu pealegi, tule siis meiega,“ ütles Pärt vastumeelselt pärast mõttepausi ning me suundusime metsa poole.

Taevas olid tumedad pilved ja mõne aja pärast hakkas vaikselt tibutama. Põikasin üllatavalt osavalt kukkuvatest vihmapiiskadest mööda. Märt ja Pärt olid sama osavad, aga kogemata sai Pärt ikkagi ühe vihmapiisaga vastu pead. Tibutamine läks mõne hetkega üle paduvihmaks ning Pärt langes aina allapoole. Sukeldusin õhus ja läksin talle järele, enne kui ta oleks vette kukkunud. Püüdsin Pärdi kinni ja üritasin lennata, kuid ta oli liiga raske. Ma olin veepiirile juba üpris lähedal. Õnneks jõudis Märt õigel ajal minuni ning võttis oma venna enda kanda. Tundsin kergendust, et Pärt on nüüd pääsenud, kuid minu enese jaoks oli juba liiga hilja. Vihmavaling piitsutas mu tiibu, mis ei tahtnud enam avaneda ja mind paisati jäiste lainete vahele. Kuulsin veel, kuidas Märt karjus meeleheitlikult: „Vanessa! Ei!“

Üritasin tiibade abil ujuda, kuid vesi oli selleks liiga külm. Tiivad olid rasked ja vettinud ning iga liigutus valmistas mulle põrgupiina. Ma andsin vastumeelselt alla ja vajusin aina sügavamale vetesügavustesse.

Avasin silmad. Lamasin oma toas oma pehmes voodis. Aken oli lahti ja mul oli jahe. „Mis toimub?“ küsisin uniselt ja hõõrusin silmi. Vaatasin enda ümber ning mõistsin, et see kõik oli olnud uni. Hommikust jahedat tuulehoogu olin ma unes pidanud külmaks järveveeks. Telefoni, mis oli öö jooksul kuidagi minu selja alla libisenud, olin ma ilmselt pidanud väsinud tiibadeks. Tiivad… Misasja ma räägin? Vaatasin kella. Telefon ütles, et kell on juba 10:32. Peaksin õue minema ja pead tuulutama. Näiteks Kreutzwaldi park oleks tore koht, kuhu minna.

Kevadine jalutuskäik vanaisaga

Sandra Eiche

Kevadel kümme aastat tagasi võttis vanaisa mul käest kinni ja ütles, et lähme kasemahla võtma. Ta käskis mul kummikud jalga tõmmata, sest just oli vihma sadanud ning kogu maa oli tihedalt porilompidega kaetud. Me läksime välja ja hingasime sisse suure sõõmu vihmajärgset värsket ning kosutavat õhku, mis tegi sammu reipamaks, kui me mööda kruusateed metsa poole asusime. Läbi küla viivat rada ääristasid naabrite õuemurud, kus rohi oli veel kollakas ja maadligi ning siin-seal võis näha sügisel riisumata jäänud lehtedest moodustunud lapikesi.

Külast välja jõudnud, paistis kätte mets, mis nägi raagus puudega välja armetum kui suvekuudel, kuid ei olnud siiski oma suursugusust täiesti kaotanud. Kuigi mets oli üsna hõre, ei olnud lumi sealt veel täielikult sulanud ja varsti avastasingi suurematelt laikudelt jänese käpajälgi. Ühel hangel veikles valgusvihk, mis pani lume kaunilt sätendama, ning ma tõstsin pilgu, et näha, kust see pärit on. Sihvakad kuused ulatusid nii kõrgele, et nende ladvad näisid rebestavat ning laiali ajavat sünkjaid pilveräbalaid, mis triivisid nüüd helesinist laotust paljastades üksteisest eemale. Teinud kindlaks salapäraste päikesekiirte peidupaiga, jätkasime teed üle pehkinud märgade puunottide hüpeldes sooni, mille serval olid vanaisa väitel parimad mahlakased.

Hüppasime ühelt heinamättalt teisele, et mitte kaotada kummikuid pehmesse ja niiskesse samblakihti, mis lurtsus, kui ma kogemata sinna peale astusin. Vanaisa leidis lõpuks mahla võtmiseks sobiva kase ning asus mustvalge tüve sisse auku puurima. Mina otsustasin seni üksi ringi uidata ja sookolli eest põgenemist mängida. Pidin puutuma kõiki puid läheduses kordagi turvalistelt heinatompudelt maha kukkumata, muidu oleks sookoll mind ära söönud.

Peagi avastasin end mängu asemel kevadet vaatlemas, sest ma otsisin igalt kaselt hiirekõrvu ja kuulasin lõunamaalt naasnud lindude õrna meloodilist lõõritamist kaugemal, olles valmis häälele järgnema ning soovides näha mõnd värvilisemat lindu trööstitult pruunjaskollakas looduses.

Samal hetkel hõikas mind vanaisa ning ma suundusin iga puu krobelist koort kohusetundlikult puudutades tagasi. Heitsin korraks pilgu kasele, kust tilkus nüüd aeglaselt kasemahla, võtsin vanaisa käest kinni ja sedasi kõndisime koju tagasi.

Kevadeootus kodupaigas

Laura Ernits

On reede. Nädal on jälle läbi – tahaks maale. Ümberringi on hallid talvest pesemata tänavad ning mustad üksikud teeäärsed lumeviirud, mis ei taha kuidagi ära sulada. Ainsad rõõmsad värvid paistavad valgusfoori tuledest ja järgneb pööre vasakule. Ikka kevadet ei kuskil. Näen vaid mõnda lompi, mis oli veel äsja uhke lumehang. Tee viib aina ülesmäge. Taamal paistavad kõrgemad kuplid, mis kutsuvad end avastama. Jälle pööre vasakule. Mõlemal pool teed ootavad korjamist haprad pajuurvad. Autoaknast paistavad metsad, siis lagendikud, siis vanad väsinud talumajad, siis Kavadi järv. Lõpuks olen kohal.

Autost väljunud, ahmin värsket lõhnavat õhku, millest olen nädalaid unistanud. Koera mudane tervitus tundub tõelise õnnehetkena. Majaesisel peenral turritavad maa seest välja lumikellukesed ja krookused. Taamal on metsaveer justkui sinises udus. Toonekurg koristab ja parandab oma pesa, kuldnokad vidistavad ning sädistavad lenneldes kuuri, lauda ja kase otsas olevate pesakastide vahel. Valida on ju nii raske, kui oled esimene. Elujõudu ja erksust paistab välja kõigist punnitavatest pungadest. Iga veenire õuel otsib teed järve, mille kaldaääred on kevadine päike lahti sulatanud.

Olen väljas pimedani, sest lõpuks leidsin kaua oodatud kevade. Juba homme pean minema tagasi linna, kus loodus alles tärkab.

Looduse hävitamine – kas teadlikult?

Viola Kask

Usun, et kõik me oleme teadlikud, kui tähtis on loodus, kuid kui paljud seda endale ka tegelikult teadvustavad?

Maailmas on tohutult palju inimesi, kel kõigil on asjast omamoodi arvamus. Põhimõtteliselt jagunevad nad oma suhtumisega loodusesse kaheks: nendeks, kes hindavad, hoiavad ja võitlevad looduse heaolu eest ning nendeks, kellel on sellest ükskõik. Mina kuulun nii-öelda heade poolele. Ma armastan loodust ja mõistan tema tähtsust. Kasvõi pisiasi, et viskan prügi alati prügikasti. Ka vanemad on mulle eeskujuks. Ema sorteerib prügi, viib pudeleid taaraautomaati ning poodi minnes kasutab eelnevalt olemasolevaid kilekotte, mitte ei osta uusi. Mu ema suurt südant näitab ka tõsiasi, et kui ta autoga sõites märkab teel konna, peatub alati ning aitab väikesel kahepaiksel retke ohutult jätkata. Kui kõik inimesed planeedil Maa käituksid samamoodi, oleks elu siin palju parem. Tõsi küll, praegu pole veel midagi väga katastroofilist lahti, kuid kui me nii edasi jätkame, on õnnetus vaid aja küsimus.

Praeguse hetke suurim ja murettekitavaim teema käib ilmselt Põhja-Korea ümber, mille riigipea ähvardab USA-d ja Lõuna-Koread tuumasõjaga. Venemaa president Vladimir Putini arvates osutuks selle kõrval isegi Tšernobõli katastroof vaid lapse lalinaks. Minul tekib küsimus, kas selle sõjakal juhil on ajude asemel hoopis sült? Kui riigipeal on tõsised kavatsused tuumasõda alustada, siis tundub, et ta tõesti ei anna endale aru, mis sellega kõik kaasneda võib. Antud teguviis lihtsalt hävitaks meie kalli planeedi, sest piisab vaid ühest valest sammust, et tuua kaasa katastroof.

Teiseks probleemiks on kindlasti Maa kopsude ehk vihmametsade hävimine. Vihmametsi peaks kohe eriti hoidma, mitte hävitama, selleks, et saada vaid väärtuslikku puitu või rajada uusi istandusi. Peamiseks probleemiks ongi just tõsiasi, et vihmametsad ei kasva enam kunagi endisel kujul tagasi või kui, siis väga pika aja vältel. Miks on inimesed rahaahned, et hävitada midagi nii ilusat? Vihmametsad on tegelikult hindamatu väärtusega ning nende hävitamine kutsub esile erosiooni. Kas seda me tahamegi?

Ma võiksin veel näiteid tuua, kuidas inimesed loodust tapavad, kuid olen kindel, et pikemalt mõeldes mõistame isegi. Küsimus on pigem, kuidas saame juba tehtud kahjusid heastada. Ilmselt ei saagi, kuid samas vaimus jätkata ei tohi. Tuleb rohkem mõelda meid ümbritsevale imele, sest kui poleks teda, poleks ka meid.

Peamiseks küsimuseks on veel, miks me seda teeme. Kas me anname oma tegudega aru, mida põhjustame? Kas meil on siis endiselt ükskõik? Tegelikult mina tõesti ei usu, et kogu selle hävitustöö põhjuseks oleks teadmatus. Võib-olla vanasti, kui inimesed veel nii haritud ei olnud, võis selle küll vabanduseks tuua, kuid enam mitte. Teame väga hästi, mis meie ümber toimub, aga ükskõiksus, hoolimatus on tugevamalt juurdunud, kui arvata oskame.

Leidub siiski inimesi, kes üritavad praeguse olukorra lahendamiseks midagi teha. Neid, kes võitlevad vihmametsade hävitamise vastu, organiseerivad koristamistalguid ning mõtlevad välja uusi lahendusi saastatud õhu parandamiseks. Tänu neile inimestele pole kõik veel kadunud ning me võime ühel ilusal päeval tulevikus avastada, et olukord maailmas ongi paremaks muutunud: muru taas rohelisem ja taevas sinisem.

Neale Donald Walsch´i on öelnud: „Miski, mitte miski ei ole leebem kui Loodus. Ja miski, mitte miski ei ole olnud Looduse vastu julmem kui inimene“. Loodan, et me kõik võtame aru pähe ja lõpetame meie elu aluse põrmustamise.