II - 2012 - Ulmejutud

Atlantis ja Nereidas

Mirjam Leesalu

Igalt tänavalt kostis haavatute oigeid, surijate karjeid ning sõjakisa. Kõlas hüüdeid, näiteks „Elektrikahur laadida!“ ja „Tuuleenergia nimel!“. Mererahva sõda Õhuliste vastu kestis juba teist aastat. Mõlemad väed on kaotanud tuhandeid sõdureid, aga niisama palju tuleb uusi, nooremaid võitlejaid asemele, selliseid nagu mina.

Astusin alles selle aasta alguses armeesse ja juba on mul loendamatul hulgal arme igal pool: kätel, kehal ja sabal. Varem oli mu kalasaba imeilus ning päikse käes läikisid soomused seitsmes vikerkaare värvis. Nüüd on minu uhke saba tumedaid triipe täis. Sabaots on mul alati narmendav olnud. Mu nahk oli suitsusinine ja silmad kuldsed nagu juuksedki. Huuled olid kergelt lillakad ja peas kandsin ma kullast peaehet nagu teisedki kuninglikust soost sõdalased. Jah, ma olen printsess – sellepärast mu veri ongi kuldne. Läikiv turvis, mis oli safiiridega kaunistatud, sobis kokku mu oda ja kilbiga. Samasugused lahingurüüd olid mu õdedel Nerissal ja Kail.

Minu poole hõljus üks Õhuline, valge naha ja valgete silmadega koletis, kes kandis valget rüüd. Viimane nägi välja, nagu oleks ta mõne tondi käest pihta pandud. Jalgu Õhulistel arvatavasti polnudki - nad ainult hõljusid. Nende relvastus oli vägagi imelik. Mitte ükski mereelanik ei osanud öelda, mis need on, aga need tulistasid uskumatult suurt valu.

See Õhuline oli ülimalt kiire ning kaval, ilmselt tuhandeid aastaid vana, ma oleks peaaegu oma käe kaotanud, kui poleks jõudnud teda enne odaga torgata. Võidu üle rõõmustada polnud aega, sest mind kutsus õde. Ta sõitis mu ette kaarikuga, mida vedasid merikilpkonnad. Nerissa hüüdis: „Õhulised edastasid teate, et kui me oma linna neile ei loovuta, siis nad tapavad meid kõiki. Armu ei anta. Meil on kaks tundi, et otsustada, mida me teeme.“ Sellise teate peale ujusin täiskiirusel kaarikusse ja käskisin tal paleesse sõita.

Kui me kohale jõudsime, kutsusin ma Kai eessaali. Mul oli plaan, kuidas Õhulisi võita. Meil läks vaja Tritoni kolmharki. See kuulus kunagi Poseidonile endale, kes andis selle edasi oma pojale Tritonile. „Ainus võimalus on minna Atlantisesse. Seal on Tritoni hauakamber ning hauakambris on kolmhark,“ ütlesin ma teistele. „Kuidas me su meelest tagasi Atlantise aega saame?“ küsis Nerissa. Mõlemad vaatasime automaatselt Kaile otsa. Kai oli ainus, kellel olid veel säilinud vanaema maagivõimed. Kai teadis, milliseid taimi kokku segada, et tekitada portaal teise aega. Kai taipas, mida me mõtlesime, ja vastas: „Olgu, ma segan selle valmis.“ Ootasime tema kõrval pool tundi , siis võtsime järjekorda.

Seisime vanuse järgi rivvi. Mina, Marina, õdedest noorim, olin esimene. Kai andis pudeli mulle, jõin ja ulatasin selle talle tagasi. Jook kõrvetas veidi mu kurku ja sisemust, enne kui soojus üle keha valgus. Pea käis ringi ja ma olin liiga nõrk, et liigutada. Äkitsi oli kõik mu ümber silmipimestavalt valge. Tundsin end veidi paremini, aga olin veel uimane.

Mõne minuti pärast laius me ees hüljatud Atlantis, seisime keset linnaväljakut. Varemed, mida me mõnikord oleme vaatamas käinud, olid nüüd uhked hooned, skulptuurid terved ning kõik tundus veelgi võimsam, kui me tavaliselt vee alt näinud olime. Kai kihutas otsejoones surnuaia aladele ja meil jäi üle ainult talle järele minna. Poseidoni ja Tritoni hauakambrid olid küll surnuaia teises otsas, aga paistsid kaugele ära. Mõlemad ehitised olid palju suuremad, kui me ette olime kujutanud. Iga viimne kui ruutmillimeeter oli rikkalikult kaunistatud kulla, reljeefide ja wertah'ga. Wertah on värv, mida leidub ainult vee all, see sädeleb ja läigib valguse käes imeliselt.

Kai ja Nerissa proovisid Tritoni hauakambri sissepääsu avada, aga see oli nii kõvasti kinni, et isegi kolmekesi surudes ei saanud me seda lahti. Korraga märkas Nerissa ukse kohal väikest kirja, millelt võis lugeda: „Sissepääs on avatud sellele, kel on anne parandada parandamatut.“ Teksti kõrval oli väike reljeef, mis nägi välja nagu pusle, aga tükid ei sobinud omavahel kokku. Ujusin lähemale ja proovisin seda lahendada. Esimese katsega sain pildi valmis ning uks avanes aeglaselt.

Läksin Tritoni skeleti juurde ja kangutasin tema sõrmede vahelt selle kuulsa kolmhargi. Kusagil kostis raginat ja kivide pragunemist. Tundus, et siit ma eluga ei pääse. Püüdsin jõuda väljapääsu juurde, kuid kõik läks jälle nii valgeks, et ma ei näinud enam midagi.

Avasin silmad. Silmanurgast oli näha, et me olime tagasi oma palee ees, et mu õed on mu kõrval ja et kaks tundi on möödas. Terve leegion Õhulisi kihutas me poole ning ma teadsin, mida teha. Sukeldusin sügavamale, surusin kolmhargi maasse ja valmistusin võimsaks lööklaineks. Maa alt kostis kõminat ja ma oleks peaaegu teise linna otsa lennanud, kui ma poleks kolmhargist kinni hoidnud. Kõik Õhulised pidid alluma gravitatsioonile, mis tähendab, et nad allusid kolmhargi käskudele, seega ka minule. Pean mainima, et see on võimas tunne.

Ühtki Õhulist polnud näha peale ühe. Nende juht ja sõja algataja Enlil seisis minuga vastamisi, käes hiiglaslik aparaat. See tundus olevat vääriline vastane minu kolmhargile. Kahevõitlus algas. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis, oli see, et olgu võidujumalanna Nike meiega. Enlil liikus kiiresti, minu trumbiks oli väike kasv ja hea nägemine. Ta tulistas mitu valusat kera, kuid ma ujusin kiiresti eest. Miski piiksus ja ütles: „Palun ühendage šokipüstol laadijaga.“ Enlil klõpsas püstoli külge mingi pisikese karbi ja šokipüstol piiksus uuesti. Ta avas taas tule, peaaegu tabas mu puusa. Pöörasin viimasel momendil ümber ja suskasin kolmhargiga tema kõhtu. Enlil hääbus valgustäpiks ja lendles minema.

Rünnak oli tagasi löödud, meie linnriik Nereidas päästetud. Ei juhtunud sama mis Atlantisega: Atlantis tõsteti 600 aastat tagasi õhu kätte, see tappis kõik tema elanikud. Õhulisi polnud enam ja nende plaan vallutada maailm oli luhta läinud. Siiski – kes teab? - võivad nad iga hetk tagasi tulla, sest ega mererahvas pilvedest suurt tea. Maailma valitsemist plaanivaid Õhulisi võib rohkemgi olla.

Kollased lilled

Anett Aniott

Ühes kohas ühes majas elas üks naine Eva. Ta armastas päikest ja kollast värvi. Seega kasvas tal kodus üle kümne kollase lille. Kui päike välja tuli, siis ta läks kohe õue. Nendes kollastes lilledes oli üks helendav pulber.

Ühel päeval ta märkas, et üks lill aina sätendas ja sätendas ning ühel hommikul, kui ta ärkas, oli see lill lahti läinud. Ja seal sees olid helendavad kollased pallid, mis hõljusid lille kohal. Eva imestas ja otsustas sellest mitte kellelegi rääkida. Tüdruk kastis ja väetas seda lille ja helendavad munakesed aina kasvasid ja kasvasid. Lõpuks olid need munakesed nii suureks kasvanud, et neile tulid juba väikesed okkad või kiired külge. Päev läbi istus Eva seal ja vaatas, kuidas nad kasvasid. Kui munad olid suureks kasvanud, mõtles Eva, et nimetab neid nüüd päikesteks.

Pärast mitmeid kuid oli keegi selle välja nuhkinud, et Eva aias kasvavad imepärased kollased lilled. Sellest oli ajakirjanikele teatatud. Eva maja ümber oli kümneid ja kümneid inimesi. Tüdruk ei teinud sellest väljagi. Jõudis kätte õhtu. Eva oli juba parajasti voodis ja luges raamatut. Järsku kuulis ta, kuidas keegi kolistab. Ta jooksis ruttu vaatama, aga kedagi ei olnud seal. Hetke pärast aga nägi ta, et väikesed kollased olendid liiguvad aias ringi. Eva läks nende juurde ja küsis, et kes te olete ja miks te siin olete. Olendid vastasid, et otsivad väikeseid kollaseid munakesi, mis Eva aias lilledes kasvasid. Nad jutustasid, et nende planeeti valitses oht ja nii pidid nad oma lapsed Maale kasvama panema. Sellest hetkest, kui pallikesed hõljuma hakkasid, on nende lapsed võimelised ette võtma reisi koduplaneedile. Nüüd ongi neil kõigil aeg asuda koduteele. Tüdrukul ei olnud selle vastu midagi, kuid kahju oli ikka. Olendid läksid oma planeedile tagasi ja elasid seal õnnelikult.

Kuid teie olge tähelepanelikud kõige vastu, mis teie aias kasvab – võib olla aitate samuti mõne planeedi tillukestel olenditel elu alustada.

Juhtum kosmoselaevas

Mirjam Meerit Mets

Ta ärkas üles ja vaatas ringi, kõik oli tundmatu. Ta püüdis käsi liigutada, kuid miski takistas teda. Ta märkas, et ta käed on kinni seotud. Suure vaevaga rabeles ta lahti ja astus laualt maha, mida ta arvas olevat midagi eriskummalist. Ta vaatas ringi ja püüdis aru saada, mis on juhtunud, püüdis mäletada, kuid ainuke asi, millest ta aru oli saanud, et ta on täiesti üksi. Ta on kosmoselaevas XON 13, avakosmoses.

Äkki kuulis Madis häält. See oli väga ebamaine ja oli lähenemas. Hirmujudinad käisid üle ta selja. Ta tahtis põgeneda, kuid kuhu, kuhu ta jookseks? Tal tuli mõte ja ta hüppas ruttu lauale tagasi ja teeskles, nagu poleks ta ärganud. Sammud lähenesid ja kostus seesama hääl. Uks läks lahti, sisse astus tähtsa näoga inimene. Ta kõndis kiirel sammul laua juurde. Madisel oli väga raske liikumatult paigal püsida ja mitte silmi avada, et vaadata, kes tema kõrval seisab. Inimene kõndis eemale oma skafandrit ära võtma ja ütles: „Mulle pole mõtet midagi teeselda. Kui oled aus ja teed, mis vaja, saad siit varsti minema.“ Madis avas oma silmad ja tõusis istukile. Ta oli kergendatult ohanud, et uksest astus sisse naine mingi tulnuka asemel. Naine pööras ümber ja ütles: „Minu nimi on Xena.“ „Madis,“ vastas ikka veel natuke kohkunud mees. „Olgu, nüüd tule minuga.“ Xena hakkas ukse poole minema. „Kuhu, miks?“ küsis Madis. Xena vaikis hetke ja ütles: „Sul on kindlasti kõht tühi ja...“ Ärritunud Madis tõusis ja küsis häält tõstes: „Kas sa tõesti arvad, et suurim asi, mille pärast ma praegu muretsen, on toit? Ma tahan teada, mis siin toimub, ma tahan koju minna, mitte mingit sööki!“ „Lihtsalt tule minuga kaasa ja ma luban sulle, sa saad tagasi, aga sa pead tegema nii, nagu mina ütlen. Me ei ole praegu Maal, siin on teistsugused reeglid.“ „Olgu,“ rahunes Madis maha, „aga kuidas ma tean, et ma sind usaldada saan?“ „Ei teagi, sa lihtsalt pead proovima,“ vastas Xena, „aga tule nüüd, me peame minema.“ Madis ohkas ja läks kaasa. Nad kõndisid läbi tuledega valgustatud tunneli moodi käigu. Kõik oli vaikne ja hämar, ainult nende sammud kostusid. Tunnel lõppes ja Madist haaras hämming. Ta vaatas üle reelingupuu suurde musta auku. Siis ta nägi, et platvormi all, millel ta seisis, oli samasugune platvorm ja selle all veel üks samasugune. Ta vaatas üles ja tema peal oli samamoodi. See oli nagu korrusmaja. Ta vaatas imestunult seda auku, kuni Xena teda randmest haaras ja kaasa hakkas tõmbama: „Tule nüüd, me peame minema.“ „Mis see on, kus ma üldse olen?“ küsis Madis. Xena hakkas siis seletama, kui nad ikka kõndisid: „Sa oled ühes suurimas kosmoselaevas, mida on universum üldse näinud. See on poole sinu Maa suurune.“ Madis vaikis hetke ja ütles: „See on ju sinu Maa ka.“ „Ei,“ ütles Xena kurvalt, kuid kindlalt. „Kuidas?“ oli Madis segaduses. „Sa oled ka ju seal sündinud, seal on sinu kodu.“ „Ma võisin seal sündida, kuid mu kodu seal pole. Maal olemine on mulle ainult õnnetust kaela toonud... Me oleme kohal.“ Nad olid jõudnud mingisse valgesse saali. Xena lukustas ukse ja ütles: „Nüüd teeme nii, et sina lamad selle laua peal ja lased meil oma tööd teha.“ Madis oli kohkunud ja hirmul. „Sa ütlesid, et me läheme sööma. Miks sa mulle valetasid?“ Xena muigas ja ütles: „Ma tean sinusuguseid. Te usute kõike ja nii ei pidanud me sind tassides vaeva nägema. Aga nüüd jääme hüvasti. Ehk kunagi kohtume veel.“ Xena võttis puldi, vajutas sellele ja rääkis võõras keeles. Kohe ilmusid uksest tursked mehed. Äkki tundis Madis end väga uniselt ja järgmisel hetkel ta juba magas. Mis edasi toimus, seda võis Madis vaid arvata ja ette kujutada.

Kui Madis üles ärkas, tundis ta suurt peavalu ja kuulis tohutut müra. Ta jooksis akna juurde ja nägi põllult suurt kosmoselaeva õhku tõusmas. Kohe mõtles ta juhtunu ja Xena peale. Ta läks tagasi voodisse ja mõtles: „Nüüd on uni küll kuuks ajaks läinud.“

Ajamasinaga reisimas

Janeli Luts

Rohelises majas elasid poiss ja kass. Poisi nimi oli Mart ja kassi nimi oli Täpi. Täpi oli noor kass. Mardile meeldis õhtuti suurest aknast tähti vaadata. Ükskord nägi Mart eriliselt helendavat täpikest, mis tuli aina lähemale. Kahe päeva pärast oli see helendav täpike muutunud planeediks. Planeet oli lillat ja sinist värvi.

Ühel ööl ärkas Täpi mingi müra peale ja ei saanud enam magama jääda. Täpi hüppas Mardi voodisse, et ta üles ärkaks. Mart oli väga unine, aga ta kuulis ka mingit müra. Mart pani sussid jalga, hommikumantli selga ja läks õue vaatama. Mart nägi kosmoselaeva. Sealt tuli välja roheline tulnukas. Tulnukal oli ajamasin käes. Tulnukas andis ajamasina Mardile. Ajamasina vihmavari oli kuldne ja säras.

Mart võttis ajamasina ja vajutas lillale nupule, siis punasele nupule. See oli minevikku minemine. Mart pidi soovima, kuhu ta tahab minna. Mart läks oma vanavanaema juurde. Ta tahtis küsida vanavanaema käest „Kuidas läheb?“ Aga teda nagu ei olekski seal olnud. Mart nägi seal väikest tüdrukut, kelle silmad olid tema ema moodi. Siiski otsustas Mart oma koju tagasi pöörduda.

Nüüd tahtis Mart näha tulevikku. Sinna ei olnud väga pikk tee. Mart jõudis oma tänavasse. Kõik oli muutunud. Autosid ei olnud. Olid ainult väikesed ühe istmega masinad. Mart nägi ühte soliidset härrasmeest, kellel olid temamoodi veidi peast eemale hoidvad kõrvad. Tänavatel liikusid robotid, taevas lendasid robotlinnud.

Linnaväljaku ekraanilt võis lugeda reisipakkumisi Kuule ja Marsile. Aga Mart soovis oma koju tagasi. Täpi juba ootas teda.

Uinudes kuulis Mart jälle müra. Ta sai juba aru, mis müra see on. Ta võttis oma ajamasina ja andis selle tulnukale tagasi. Tulnukas ütles: „Võta oma kass ja tule külla meie planeeti vaatama. Aga kaugemale ma sind ei vii.“ Siiski tahtis Mart kangesti näha planeeti, millel elasid tulnukad.

Väike ufo

Kevin Palm

Kaugel planeedil elas väike ufo. Tal olid suured silmad ja ümmargused antennid peas. Tal oli oma ufolaev. Laev oli taldrikukujuline. Ufole meeldis oma laevaga reisida.

Ühel päeval läks väike ufo jälle laevaga sõitma. Ta avastas planeedi. Sellel planeedil oli elu. See planeet oli Maa. Ufo maandas oma laeva ühe linnakese laste mänguväljakule. Lapsed ehmusid ja põgenesid.

Ainult kurb Siim istus karusellil edasi. Tema vanemad olid alles kolinud siia uude linna. Siim oli üksik ja kurb. Väike ufo istus karusellile. Karusell hakkas ufo antennivibutuse peale keerlema. Ka teised lapsed tulid tagasi. Neile meeldis suurte silmadega väike ufo. Nad leidsid, et Siim on väga julge poiss. Lapsed tahtsid koos väikese ufo ja Siimuga karusellil sõita ja mängida.

Õhtul ronis väike ufo oma laevale. Laev hakkas hääletult tööle ja lendas ära. Lapsed lehvitasid väikesele ufole järele. Siim oli rõõmus. Ta leidis tänu ufole uued sõbrad.

Robotõpetaja

Sippie Guth

Ükskord, kui ma klassis õpetajat ootasin, jäin aknast välja vaatama ja mulle tulid igasugused mõtted pähe. Näiteks selline mõte, mis siis oleks, kui õpetaja oleks robot.

Kui õpetaja oleks robot, siis ta ei pahandaks mitte kunagi, sest tal ei ole tundeid. Ta ka ei naera, nuta ega väsi. Lastele ta ilmselt isegi meeldiks. Aga kui on abi vaja, siis seda ta ei oskaks anda. Kui näiteks poisid hakkaksid kaklema, siis robotõpetaja ei oskaks midagi teha. Või kui keegi lastest ei oska mingit ülesannet, siis robotõpetaja korrutaks ühte ja sama lauset mitu korda, selle asemel et selgitada erinevat moodi.

Kui õpetaja oleks robot, siis oleks maailmas ainult rumalad inimesed, sest robotõpetajad ei oska õpetada. Õpilastele meeldib, kui õpetaja teeb nalja ja õpetab põnevalt, ühe sõnaga - õpilastele meeldib õpetaja juures mitmekülgsus.

Alguses võib tunduda robotõpetaja tore, kuna ta ei pane tunni segamist tähele, kuid pärast võib ta igavaks muutuda.

Järsku ehmatas mind uksepauk, sain aru, et õpetaja tuli tundi, et seda alustada. Õnneks tuli roboti asemel meie tore õpetaja.

Olen kõigest nukk

Kristiina Kaili Timmi

Ma sündisin tänu Anna isale. Ta meisterdas mind Anna 10. sünnipäevaks. Nad mõlemad olid minu üle rõõmsad, eriti Anna. Mul on puust keha, mustad juuksed ja mis on eriti tore, mul on roosa kleit.

Ma olin vist Anna parim sõber. Ta kammis mu juukseid ja kohendas tihti mu kleiti. Ta muide rääkis ka minuga.

Ühel päeval ütles mulle, et me sõidame maale. Autoga sõites ta rääkis mulle, mis me seal kõik teeme. Lähme ujuma, jookseme õues ringi, korjame lilli ja õhtul teeme jaanipäevalõket. Ma küll ei tea, mis asi see on, aga teadsin, et see on midagi erilist. Vot sellel õhtul plaanisin ma talle midagi öelda, aga mida, seda ma veel ei teadnud. Ma tahtsin talle öelda midagi erilist. Kui me kohale jõudsime, oli mu ümber nii palju rohelist. Taevas oli nii sinine. Ma oleks tahtnud Anna sülest välja hüpata ja põllul ringi joosta. Aga selle otsustasin jätta õhtuks. Tõepoolest, me tegime neid asju, mida ta mulle lubas.

Õhtu tulekul me läksime lagendikule. Seal juba teised lapsed jooksid ringi. Ma nägin seal suurt puude hunnikut. Korraks lõin kartma, aga ma teadsin, et Anna ei viskaks mind sinna. Me mängisime teiste lastega, kuni üks mees ütles, et aeg on süüdata lõke. Me jooksime puuhunniku juurde. Ja ma mõtlesin, et aeg on käes. See puuhunnik süttis põlema. Anna vaatas mulle otsa ja ma ütlesin talle: „Sa oled parim sõber, keda üks nukk võiks tahta.“ Ta ehmus ja viskas mind lõkkesse.

Ma vist eksisin tema suhtes. Aga see oli mu parim aeg koos temaga.

Eurod hädas

Triinu Tuvike

Ühel päeval kõndis Trevor koos sõpradega pargis. Nad nägid väga eriskummalisi mündi moodi kujusid. Nad arvasid, et need on maskotid . (Natuke aega tagasi tuli ju uus rahaühik euro). Need maskotid nägid välja täpselt nagu euromündid.

Poisid läksid maskottide juurde. Selgus, et need polnudki maskotid, vaid elus mündid. Poisid imestasid, kuidas nad siia said ja et nad oskavad eesti keelt. Poisid uurisid, mis on nende nimed ja kust nad pärit on. Mündid vastasid, et nad on eurod ja on pärit Comeniuse planeedilt. Trevor kutsus eurod ja sõbrad oma hoovi.

Seal pärisid poisid, milline on Comeniuse planeet. Eurod rääkisid, et seal elavad Transformerid, Tron, eurode kuningas ja tema teenrid. Eurod seletasid, et nad parandasid tuulegeneraatoreid ja siis kaotas nende sõidumasin juhitavuse ja hiljem ärkasid nad siin. Aga eesti keele olid nad selgeks saanud nii, et vaatavad telekast eesti saateid. Trevor küsis: „Kuidas te Comeniusele tagasi saate?” Nad vastasid: „Meil on lennumasin katki. Aga kui te aitate meil masina korda teha, siis saame varsti koju.”

Kõik hakkasid tööle ja viie päeva pärast oli lennumasin korras. Tänutäheks abi eest kutsusid eurod poisid endale külla. Poisid võtsid asjad kaasa ja lendasid koos eurodega Comeniuse planeedile.

Kui nad planeedile jõudsid, külastati esimesena kuningat. Kuningas oli viiesajaeurone. Tema õukonda kuulusid kõik teised paberrahad, ringi liikusid nad sahisedes. Ametnikud ja töölised olid hõbedased ja pronksikarva mündid, kes liikudes tilisesid ja kõlisesid.

Poistele näidati tervet Comeniuse planeeti, sõitsid Transformeritega, uurisid Troni ja nautisid loodust. Neile meeldis seal planeedil. Seal juhtus poistega ka üks naljakas asi. Sellel planeedil oli õhu asemel heelium. Kõik poisid rääkisid naljaka peenikese häälega.

Pärast seikluslikku nädalat Comeniusel oli aeg tagasi koju pöörduda. Edaspidi oli poistel pangakaardil rohkem eurosid kui teistel. Ja kõik olid õnnelikud.

Marama

Maarja-Liis Jänes

Enne kui Sa lugema hakkad, peaksid meeles pidama seda, et kõik, mida Sa siin loed, vastab tõele. Maramad ütlevad: „Pole olemas piire, on vaid kehv ajutegevus.“

Avan silmad ja tean kohe, et olen kohale jõudnud. Ma küll ei mäleta, mis toimus reisi ajal, kuid tunnen, kui nõrk ja jõuetu ma olen. Kuulen eemalt kedagi lähenemas, tõusen ja ajan end istukile. Minu ees avaneb uskumatu pilt: ruum on täis neid kummalisi olendeid. Püüan meenutada nende nime. Jah, maramad, need nad ongi. Üks nendest piidleb mind veidike kahtlaselt. Mõtlen korraks oma välimusele, kuid siis heidan selle mõtte peast, väidetavalt pole neil eelarvamusi. Juurdlen hetke, kuidas see võimalik on, kuid loobun ka sellest mõttest kohe. Uskumatu, et mina, täiesti tavaline, silmatorkamatu ja andetu inimene, olen siin kõige uskumatumas kohas kogu universumis. Kui vaid inimesed Maal teaks, kui nad vaid teaks, et meie päikesesüsteem on kõigest imetilluke osa millestki palju suuremast. Kui nad vaid suudaks hetkekski seda ette kujutada. Ei, ega nad ei usukski, enne kui pole oma silmaga näinud kogu selle planeedi ilu ja täiuslikkuse harmooniat.

Maramad juhivad kogu universumi, kuna neil on ainukesena anne muuta ja suunata mis tahes olendi mõtteid ja tegusid. Nad ei kasuta seda kuigi tihti, nende loomus lihtsalt ei luba mingit kuritarvitust. Telepaatia kasutamine on privileeg, mis saab oskaks vaid kõige kõrgematele.

Nende planeet on nii suur, et selle kirjeldamiseks kuluks kolmel inimesel kogu elu. Kui ma küsisin neilt selle planeedi nime, siis sain teada, et inimkeeli tähendab see tõlkes „Kõik“, lühidalt öeldes asubki siin planeedil kõik. Siin on kogu meie maailmaruum, siin sulavad ühte Jupiter, Marss, Veenus, Saturn, Merkuur, Neptuun, Uraan, Kuu, Maa - loetelu moodustab vaid viis protsenti kogu sellest planeedist. Ülejäänud 95% on ülejäänud maailmaruum. Sel planeedil on igast planeedist teatud osa ja need osad sulanduvad kokku niivõrd hästi, et moodustub tervik. Seetõttu on Kõik ühtlasi ihaldusväärseim planeet: kui kellelgi peaks tekkima mis tahes hetkel soov minna näiteks planeedile nimega Merspire, siis seda ta ka saab.

Märkusena võin lisada, et nimetatud planeedil elavad ukululud, kes toituvad - ehk oleks õigem öelda - saavad elujõudu - erinevatest tunnetest, seega on nende eluülesanne võimalikult palju kogeda. Seeläbi nad kasvavad sisemiselt ja muutuvad üha tugevamaks. Kõlab uskumatult, kuid nii see on. Neil on niivõrd palju erinevaid emotsioone, et inimene kahvatub selle kõrval. Ühesõnaga, kui Sul tuleb tahtmine külastada mingit paika, pead vaid teadma, kuspool see asub, astuma sinnapoole kolm sammu, tegema ümber enda täispöörde, nimetama selle planeedi nime ning sekundi pärast oledki juba seal. Kas pole uskumatu? Alguses olin sellest vaimustuses, ma püüdsin võimalikult paljusid kohti külastada. Mulle said omaseks kirjeldamatud, uskumatud paigad.

Kõike avastades hakkas mind ühel hetkel midagi häirima. See on inimesele nii loomulik ja omane tunne - eelarvamus ja kahtlused. Mind hakkas üha enam ja enam häirima mõte: mis siis, kui kõik see, mis ma näen, kogen ja tunnen, ei olegi minu enda mõtted ja teod; kui need on kellegi teise omad, kui need on juhitud, maramade poolt suunatud, neil on ju vastavad oskused. Ei, kõik see tundus liiga vale- maramad sekkuvad vaid ohu korral. Nende eesmärk on säilitada universumi tasakaal. Nendes pole kübetki halba ja siia planeedile pääsevad väga vähesed ning neidki valitakse äärmise hoolega. Siit aga tekkis mul uus küsimus, miks valiti just mind? Miks saan mina selle planeedi saladused ja imepärased paigad teada? Ma teadsin vastust, seda oli mulle juba enne siia tulekut öeldud. Ma sain siia ainult sellepärast, et tajusin elu Maal omamoodi. Nad tõid seletuseks, et minu hingel ja loovusel pole piire. Ma tunnetan asju, millest võib-olla pole aimu isegi neil. Olin sellest mõttest esialgu häiritud ja segaduses. Kuid mida enam ma siin olin, seda rohkem mõistsin nende sõnade tähendust. Tundsin, et olen siin mingi kindla eesmärgiga, kuid mis see olla võib, polnud mul veel aimugi.

Olgu öeldud, et Kõigel pole aega nagu Maal. Kõik, kes siin on, elavad oma elu lõpmatuseni. Kuid ometi on nii, et neid saab hukka erinevatel käikudel teistele planeetidele või siis kaitstes maramaid ja imelist planeeti Kõik.

Kuna aega siin ei eksisteeri, polnud mul ühel hetkel aimugi, kaua ma siin olnud olen. Otsustasin selle välja uurida ja vastus tekitas minus õõvastust. Olin oma rändude ja uuringute peale kulutanud üle 120 inimaasta. Maal oleksin juba 145-aastane, see tähendab, et olen siin lõksus, vangistatud igavesti Kõigele. Kui läheksin tagasi koju, põrmustuksin. Mu süda seiskuks sekundi pealt. Vajasin kohta, kus oma mõtetes selgust saada. Teadsin kohe, mis selleks kohaks siin planeedil on, kummalisel kombel polnud ma kogu oma rännaku jooksul sinna veel kordagi sattunud. Astusin kolm sammu tükikese osakese poole, mis oli Maa täpne koopia, keerasin end 360 kraadi ja ütlesin selge valju häälega:“ Maa“.

Sattusin jõekaldale, istusin kivile ja jäin ootama. Ootama omasuguseid, sest minust oli saanud näidisobjekt. Mulle jäi vaid lootus, et ühel päeval valivad maramad veel kellegi minusuguse, see Keegi võtab kutse vastu ja otsustab esimese ettevõtmisena külastada Maad.

Päästjad

Triinu Avans

Avan silmad – ikka seesama beež sein vaatab vastu. Juba 18 aastat sama värvi. Olen isa “töödelnud”, et ta käiks teises linnas, selles, mis on meist kolme kupli kaugusel, ja tooks sealt remondiks vajalikke asju. Ühe kupli all asub üks linn, kus toodetakse keemiliselt toidutablette, samuti on igas linnas tehisjärv. Kaupade – riiete, ehitusmaterjalide, tehnika ja muu tootmine on linnade vahel jaotatud. Meie varustame linnu virtuaalsete sidevahenditega. Minu isa on ühe labori tehnoloog-spetsialist. Seetõttu on mul hea võimalus oma teistest linnadest pärit sõpradega leiutised järele proovida. Väljaspool kupleid laiub tühjus, kõrb. Umbes 2000 aastat tagasi, aastal 6030, plahvatas ootamatult supernoova, mis hakkas hävitama Maa atmosfääri. Teadlased üritasid olukorda lahendada, kuid aega jäi väheks– elusloodus hakkas katastroofilise kiirusega hävinema, veekogud aurasid ära ja maa kõrbestus. Lõpuks õnnestus luua kaitsekuppel, mida oli kerge kokku seada. Pärast aastakümneid kestnud katseid loodi vastupidav, eriliselt töödeldud klaaskuppel, millega kaitsti nii paljusid, kui suudeti. Nüüd on ligikaudu tuhat maja iga sellise kupli all, mida omavahel ühendab kaks tunnelit – üks maa peal, teine all. Liikumine käib hõljukitega erinevaid tunneleid pidi kindlas suunas. Ümber kuplite on ka tehisvalvurid, kes hoiavad eemale hiidprussakaid ja 6-meetriseid ohtlikke pika jõulise saba, nõelteravate ogade ja küüniseliste jalgadega kõrbeelajaid, kelle keha eritab mürgist lima, mis kaitseb neid ohtliku kiirguse eest. Just hapniku puudumise ja nende elukate pärast on väljaspool kupleid väga ohtlik käia. Ainult skafandri ja relvadega varustatud teadlased käivad proove võtmas ning katseid tegemas. Ka inimvalvurid teevad kaks korda ööpäevas kontrollkäigu väljapoole. Nad kontrollivad nii turvalisust kui hooldavad tunneleid.

Kõnnin kooli poole, pea täis sisustusideid. Seinad värvin kindlasti heleroheliseks, uusi kardinaid oleks vaja. Minu parim sõbranna Etra rääkis, et tema tuttav kolm kuplit eemal asuvas mööblit tootvas linnas disainis uue tugitooli.

“Lüxbeck! Tervitus, millest selline mõtlik ilme?”

“Tšau, Etra. Mõtlesin just sinu tuttava disainitud tugitooli peale. Võiksime selle üle vaadata.”

“Jah, see on mega ilus. Lähme täna pärast kooli sinna. Muide, Lyyra tahtis ka endale uut lauda, lubas Serki ka kaasa vedada.”

Serk ja Lyyra on kaksikõde ja –vend, elavad kaitserelvi tootvas linnas. Tunneme üksteist juba viis aastat. Tutvusime ühel linnadevahelisel konkursil, mida korraldatakse Teaduskuplis.

“Hästi, kas sellel sinu tuttaval oleks vaja XXX-Turbo laserit materjalide lõikamiseks?”

“Ma usun, et ta on sellest alati unistanud.”

Oleme vahepeal kooli jõudnud. Poisid kihutavad hõljuvate toolidega mööda klassi ringi. Morgan salvestab kontrolltöö vastuseid masinasse, mis kinnitatakse kõrva külge, kui neid kasutatakse õppetükkide jaoks. Praegu peidab ta selle ilmselt pluusivoodri vahele.

Õpetajat ei tule ega tule. Tagaruumis heliseb sõnumiandur. Tuli teade, et valvurid leidsid meie kõrvallinna tunnelis mingi läbipääsu. See tähendab, et kõik tunnelid kontrollitakse üle. Taganurgas seisab andur, mille ühendust ei ole me varem näinud. See pidas sidet Energiakupliga. Saabus õpetaja, kes meid koju saadab. Küsin, misjaoks on siin Energiakuppel. Murelik õpetaja vastab pärast pausi, et sealt juhitakse kuplite süsteemi. Kui see kahjustada saab, on elu ohus. Läheme Etraga minu poole. Hoiame nii Lyyra kui ühe valvuriga sidet.

“Õnneks pole elukas kuplitesse tunginud – ilmselt pole hapnikuga harjunud,” teatab mõne aja pärast valvur,“ kuid viimastel uuringutel saadud tulemuste põhjal on neil suhteliselt kiiresti arenev aju, mistõttu võivad mingi mooduse leida. Hetkel on kõik ohutu.”

See nüüd küll eriti lohutav polnud. Etra teatab oma tuttavale, et me tuleme.

“See tool on ilusam, kui ma arvasin,” imetlen uut disaini. See on ülimugav, stiilne ja mis peamine – sobib ideaalselt minu tuppa. Ka Lyyra ja Serk on tooli heaks kiitnud.

“Hei, mulle tuli kiirteade,” oli disainer närviline – kiirteade tähendas hädaolukorda.

“Elukad said linna. Ilmselt on nad teinud augu, kustkaudu hapnik välja pääseb.”

Nüüd oli küll jama: me ei saanud koju minna ega ka kuidagi aidata.

Serkil tekkis hullumeelne idee: ”Meie linn asub lähedal, jookseme sinna.”

Serk kihutas majast välja enne, kui me midagi öelda jõudsime. Ta võttis õhulaevade sissepääsu juurest skafandrid ja selgitas meile: “Mul on superlaserkiired, mis aitavad neid eemale tõrjuda. See ei kahjusta neid, kuid ajab elukad hetkeks segadusse.“

Tormasime mööda liiva, kartes, et iga hetk võivad elukad rünnata. Õnneks ei juhtunud meiega midagi hullemat peale mõne kriimu. Linnast sai Serk tõhusad relvad ning Energiakuplisse jõudmine oli mõnevõrra ohutum.

Elukad olid tapnud meie tähtsaimad valvurid ning Energiakuppel oli kaitseta. Me ei tea, kuidas siinseid masinaid kasutada. Saadan isale kiirsõnumi, teatan, et meiega on kõik korras ning palun tal meid juhendada. Arvasingi, et isa on selle ehituse juures viibinud. Ekraanile peame sisestama keerulisi märgikombinatsioone, et linnade läbipääsud sulguksid. Peame olema hoolikad, et hapnik kuplitest välja ei pääseks.

Oleme kõik külma higiga kaetud ning väga närvis, kui ühe koodi valesti valime. Tundub, et koodide toksimine kestis tunde, kuid lõpuks on kõik läbipääsud suletud ja valvuritel on kerge hapniku käes piinlevad elukad kinni püüda ja surmata. Naasime linnadesse otsekui filmikangelased. Maailmapäästjad!

Elevant Pillega Elephandias

Kristjan Laats

„Ai-a“ oli ainuke asi, mida suutsin öelda peale elevandi seljast alla kukkumist. Elevandi seljast, keda olin harjunud kutsuma Pilleks. Ta oli mulle nii parima sõbra kui ka kodulooma eest. Meie omavahelist läbisaamist ei ole võimalik sõnadesse panna.

Vaatasin imestunult Pillele otsa. Miks ta mu küll seljast maha raputas?

„Mis sulle nüüd sisse läks?“ küsisin talt. Vaatasin tema suurtesse mustadesse silmadesse ning lugesin sealt välja mingit seletamatut rahutust. Miski vaevas teda. Pille tegi paar kohmakat liigutust oma pea ja londiga ning viskus siis tee peale pikali, öeldes oma madala häälega:

„Midagi hakkab kohe-kohe juhtuma. Ma tajun seda oma varbaküünte vahelise koelise struktuuriga sensoritega! Mu kallis sõber, meil pole kaua aega jäänud, enne kui juhtub midagi hirmsat. Tule, hüppa mulle selga, mul on üks idee.“ Pille tõusis hüppega püsti, nii, et maa värises. Tema olekus võis näha entusiasmi, mille sarnast temasugusest rahulikust, laisklevast ning veidi ülekaalulisest elevandist poleks ma iial oodanud. Isegi veidi lustlikkust hakkas mulle silma.

Tegin nagu Pille oli käskinud ning hüppasin talle selga. Ja siis oh seda kihutamist! Poleks iial arvanud, et Pillel on ühiseid geene Tori täkkudega, sest just nendele sarnase hooga kihutas Pille läbi metsade, heinamaade. Isegi sood ei suutnud takistada tema imelist hoogu. Vahel hakkasin pelgama, kas meie planeedi õhuke maakoor peab vastu sellise eepilise elevandi veelgi eepilisemale jooksule. Seda võis võrrelda lausa kodujooksuga vanas heas Ameerika pesapallis. Kõik on täiuslik, mitte ainsamatki viga.

Kuid ükskord pidi ka tema jõudma oma sihtpunkti. Olime maha kihutanud korraliku maa, nii umbes tuhatkond kilomeetrit. Paarsada aastat tagasi oleks see vahemaa olnud kergesti läbitav autode kaasabil, kuid mitte enam praegu. Just nüüd, 2341. aastal oli just elevant parim viis edasiliikumiseks.

Pille hakkas hoogu maha võtma. Olime jõudnud tema tädi, elevant Esmeralda, elupaiga ligidale. Ta elas vanas linnakeskuses, kus kõrghooned lõikasid pilvi ning viaduktid varjasid silmapiiri. Kuid nüüd oli kõik see ala inimtühi. Esmeralda pikutas vaikselt ühe parkla sissekäigu vastas. Tal paistis olevat vägagi magus uni. Lausa kahju hakkas teda äratada. Kuid õnneks polnudki vaja seda teha, kuna Esmeraldal ja ka Pillel, oli uusaja evolutsiooni käigus välja arenenud sensorid, millega ta seekord tunnetas Pille saabumist. Esmeralda ärkas ning nägi Pillet. Sellele järgnes nende suguvõsas juurdunud tervitustants, mis mulle, inimesele, tundus veidi sündsusetu.

„Oh issand, Pille, sa oled nii suureks kasvanud“ ütles Esmeralda. „Ma mäletan, kui olid mulle veel põlvepikkune ning siin parklas ringi sibasid“.

„Tore sindki näha, kallis tädi, kuid mul pole viisakusteks aega. Me tulime siia, kuna ma sain ühe tähtsa ilmutuse. Nimelt tuleb Elephantos tagasi meie kodukohta.“

Ma vaatasin mõlemale kordamööda otsa ning ei saanud aru, mis toimub, sest ega Pille mulle midagi rääkinud ei olnud. Nad rääkisid veel pikalt ja laialt sellest Elephantosest, kelle isik oli mulle tundmatu. Ilmselt mingi elevantide pealik, või midagi sellist.

Kui järsku käis üks hirmus kärgatus ning kaugel paistis kõrghoonete taustal hiigelelevant, kelle sarnast minu silmad iialgi polnud näinud. Ta oli vähemalt sadakond meetrit kõrge, iga tema sammu ajal kukkus mõni pilvelõhkuja kokku. Just needsamad pilvelõhkujad olid veel paarsada aastat tagasi inimkonna edu sümbolid. Kuid nüüd sai mulle selgeks, et üks ja ainus hiidelevant suudab selle kõik maatasa teha.

Igast nurgast jooksis kokku veel allesjäänud inimesi. Elevandid Pille ja Esmeralda unustasid kõik muu ning jälgisid andunult Elephantost. „Oo, meie pealik on tagasi! Lõpuks on kogu maailmale õppetund saabumas“ kisasid nad. Jälgisin seda kõike suure imestusega ning lõpuks koitis mulle – Elephantos oli siia tulnud, et lõplikult pühkida siit ära meid, inimesi. Me ise oleme juba endale nii palju teinud, et kaduda, kuid siiski mitte lõplikult. Elevandid asuvad maailma valitsema.

Kuid siis nägin ma Pillet, kes viipas mulle. Ma jooksin tema juurde, ta palus mul ronida taas enda selga. Algas taas jooks, mille eepilisus jäi siiski veidi alla Pille eelmisele jooksule, kuna seekord oli vaja ka Esmeraldat järelei oodata, kes polnud just enam parimas vormis.

Järsku nad peatusid ning ma ronisid Pille seljast maha. Esmeralda liikus meist veidi edasi. See, mis siis juhtuma hakkas, oli täiesti sõnulseletamatu – nagu oleks iga viimnegi kui looduse jupike koostööd teinud, iga viimne kui molekul tema tahet kuulnud. Jah, see oli kui jumalik ilmutus. Otse Esmeralda esijalgade ees hakkas maa lainetama nagu tormine meri. Lainetus levis tema jalgade juurest järjest edasi, kuni lõpuks oli kogu silmapiir täis seda lainetavat maad. Nõudis suurt osavust, et selles möllus mitte siruli kukkuda. Meie endi silme ette hakkas tekkima suur värav, sissekäik oli suunatud maa alla. Järsku kogu see lainetamine peatus. Meie kolmekesi asusime värava poole teele. Küsisin Pillelt:

„Kas sa mulle lõpuks ka räägid, mis kogu selle mölluga lahti on?“

Pille mõtles veidi ja siis ütles: „Vaata, mu sõber. Meie, elevandid, oleme kogu oma eksistentsi vältel teid, inimesi, kõrvalt vaadanud. Kuid viimasel ajal on teie eluviis meil ajanud londi üle selja. Me oleme otsustanud teid kõrvaldada, kuid mitte sind, sina oled minu sõber. Elephantose tulekut sain vaid mina ette kuulutada, nüüd on see tehtud. Esmeralda juurde me tulime, kuna ta teab teed meie, elevantide, mekasse. Nimelt Elephandiasse. See värav nimelt viibki sinna.“

Olin täielikult segadusse aetud. Miks nad tegid seda? Miks?

„Nagu ma enne rääkisin, oleme me jälginud teid, inimesi, kuid varem pole te meid niimoodi välja vihastanud. See on teie tasu. See, kas sina tuled meiega Elephandiasse, on su enda valik“

Mul tekkis klomp kurku. Kas jätta kogu see senine maailm ning minna elevantidega kaasa? Või jääda siis koos omasugustega ning võidelda Elephantose vastu? Valikud, valikud. Mulle vaatas otsa Pille, oma suurte tumedate silmadega ning ma ütlesin: „Ma tulen sinuga, Pille“

Olime jõudnud Elephandia peaväravani, Esmeralda avas selle. Me jalutasime sisse, ja see, mis seal toimus, olid elevantide tapatalgud.

Galaktikasõjad

Robert Kuuba

Aegade jooksul on elu väga palju muutunud. Umbes neljanda aastatuhande alguseks pkr oli inimene jõudnud oma teaduslikus arengus nii kaugele, et oli suutnud koloniseerida kogu päikesesüsteemi. Lähimatele planeetidele oli enam-vähem püsivaid kolooniaid tekkinud juba aastaks 2300, hilisemate sajandite jooksul vallutati ka ülejäänud. Kosmosesse loodi tehisobjekte ning liikuvaid baase, mis olid asustatud. Sel ajal oli inimkond veel suhteliselt ühtne, hoolimata mõnedest konfliktidest erinevate planeetide kolooniate vahel.

Umbes 3000 aastaks ja neljanda millenniumi alguseks oli päikesesüsteemis elavaid inimesi ligi 50 miljardit. Planeetid olid ülerahvastatud, seepärast oli tekkinud unistus kaugema galaktika vallutamiseks. Hakati välja töötama tehnikat, millega oleks võimalik moonutada universumi aeg-ruumi ja mateeriat ja läbida suuri vahemaid, olles ise sisuliselt paigal. Olgugi, et teadus oli meeletult arenenud, tundus selline võimalus paljudele endiselt utoopiana. Sellest hoolimata hakkasid 34. sajandil toimuma läbimurre selles vallas ja koitis lootus, et see on päriselt võimalik. 35. sajandil suudeti edukalt sooritada katsetusi ja kuigi tehnika oli algeline, ennustati, et järgmise sajandi jooksul suudetakse ka inimest elusalt nõnda transportida. Kuigi projekt toimus aeglasemalt kui arvati, suudeti 37. sajandil teha edukaid katseid inimestega. Teaduslik progress toimus ka muudes valdkondades ja hakati valmistuma kaugema kosmose asustamiseks.

39. sajandil töötati viimaks välja tehnoloogia, millega transportida hiiglasliku kosmoselaeva nii ajas kui ruumis. Tehnoloogia oli küll algeline, aga olemas. Mitusada miljonit inimest mahutav kosmoselaev oli võimeline moonutama universumi mateeriat ja läbima sadu valgusaastaid pikka vahemaad kõigest mõne päevaga. See tähendas revolutsiooni, läbimurret, sootuks uut elukorraldust. Kuigi tähtedevahelised reisid olid kohutavalt kallid ja neelasid nappima kippuvaid ressursse, oli võimatu saanud võimalikuks ja inimkond hakkas galaktikas oma mõjuvõimu laiendama.

Päikesesüsteemist said 40. sajandil alguse mitmed suured ekspeditsioonid ja aegamisi laienes inimeste poolt asustatud kosmos. Märkamatu kiirusega suurenes inimeste arv ja mida kaugemaid tähesüsteeme asustati, seda tihedamaks muutus asustus. Siiani võrdlemisi ühtne Maa Konföderatsioon, mis endiselt kõiki planeete oma „emamaaga“ ühendas, hakkas üsna kiiresti lagunema. Sidemete lagunedes hakkasid uutes kolooniates küpsema enesemääramissoovid ja kavatsus Konföderatsioonist lahku lüüa.

Aastal 4056 kuulutasid end sõltumatuks põhjas, rohkem kui 1000 valgusaasta raadiuses olevad kolooniad, nimetades end Korpaali Föderatsiooniks. Oma vägevuses veendunud Maa Konföderatsioon kuulutas Korpaali Föderatsioonile sõja, lootes mässama hakanud kolooniate iseseisvuspüüdlused maha suruda. Nii algas Esimene galaktikasõda. Maa Konföderatsiooni püüdlused olid tulutud. Korpaali ühendväed lõid sissetungijad puruks. Maalastel polnud midagi vastu panna korpaallaste ioonrelvadele.

Teisedki kolooniad ütlesid temast lahti: ida pool Päikest loodi 4061. aastal Aseraani Ühendus, lõunas 4063 aastal Vardeeni Föderatsiooni. Tekkinud ühendused olid huvitatud oma võimu kasvust ja laienemisest. Konföderatsioon, olles sõjast toibumas, polnud isegi enam üritanud oma varasemaid kolooniaid takistada. Vahepeal oli Maa Konföderatsioon kaotanud üle poole oma territooriumist ning killustumise tõttu muutunud haavatavaks.

Korpaali mõju aina laienes ja aastal 4115 kuulutas ta Maa Konföderatsioonile sõja. Nüüdseks killustunud Maa Konföderatsioon enam end kaitsta ei suutnud. Korpaali ülitõhusa relvastusega vägi sõitis Maa Konföderatsioonist üle kui teerull. Aastal 4118 langes nende valdusse Konföderatsiooni süda, planeet Maa. Konföderatsiooni idapoolsemad kolooniad astusid Aseraani ning lõunapoolsemad Vardeeni koosseisu. Korpaali isu aina kasvas, kuna nii Aseraan kui Vardeen olid omavahel sõjajalal, läksid mõne aja jooksul kõik üksteisega sõtta. 4123. aastat, mil kolm kosmoseimpeeriumi üksteisega kokku läksid, Suure galaktikasõja alguseks. Sõda kestis aastakümneid: kord oli võidukas Korpaal, siis Aseraan, kelle oma korda seljatas Vardeen. Otsustavat lahingut ei suutnud keegi neist anda. Aastaks 4180 olid ressursid otsakorral, ühendused kukkusid kokku, puhkes kaos. Inimkond pudenes kildudena mööda Linnuteed laiali ja käis alla. Pole midagi uut Päikese all!

Munasõdalaste portaal

Ants Jürgen Tammsaar

Käisin ükspäev Mäkis söömas. Pärast koduteel märkasin ma ühel tänaval portaali. Ma läksin ligemale. See oli helesinine ja ringikujuline.

Ma pistsin käe sinna sisse ja tundsin jahedat õhku. Siis panin pea sinna sisse ja nägin, et minu ümber on kaares viis muna, kes hoidsid minu suunas suuri pikki odasid.

Mina ütlesin: „Tere!“ Nemad küsisid: „Kes sina selline oled ja kust sina tuled?“ Mina ütlesin: „Mina olen Reiko ja tulen Võrust, minu hobiks on jalgpall.“ Munamehikesed said aru, et tegu pole vaenlasega, ja kutsusid mind edasi.

Nad selgitasid, et nad on planeedilt Munakas ja nad on sõjas planeet Krokodilliga, sellepärast nad sõjavalmis olid. Neil hakkas sõja käigus ressursse väheks jääma ja leiutasid portaali. Ühest portaali väravast saab koju, teisest võõrasse kohta, kus on palju ressursse, mida kasutada. Nad avasid värava ja ei oodanud, et kohe tuleb keegi.

Ma selgitasin, et ärgu minu planeeti rüüstama hakaku, sest see on nii ilus. Ma jutustasin, milline minu planeet välja näeb. Munamehikesed ei uskunud, et see nii ilus on, ja otsustasid, et ei rüüsta. Nad ütlesid, et kell on 2 ja kell 3 tuleb Krokodilli planeedi vägi uuele ründe- katsele. Nad lükkasid minu läbi värava ja sulgesid selle.

Ma olin seal umbes 5 tundi, kuigi minu planeedil, oli aeg sama, mis ennemgi. Ma läksin koju, nagu ma algselt plaanisin. Mõtlesin, kas see, mis juhtus, oli ikka päris ja kas ma iial näen noid munakujulisi mehikesi veel oma elus.