I - 2011 - Õudusjutud

Varjutüdruk

Mirjam Leesalu

INGLISMAA, LONDON

NEWW CROSS GATE

Rosalinda Flowerbed elas New Cross Gate`is, Londoni äärelinnas, koos oma vanemate, koera Fluffy ja õe Eleonoraga. Oli soe juulikuine päev ning Rosalinda ja Eleonora läksid Fluffyga parki jalutama. Nad olid kahekesi rahulikult jalutanud, kui Rosalindal kingapaelad lahti tulid. Ta hakkas neid kinni siduma, Eleonora läks edasi ja korraga karjus ta täiest kõrist. Rosalinda jättis kingapaelad sinnapaika ja jooksis oma väikese õe juurde. Ta nägi seal vaid mõnda paabulinnusulge, kuid Eleonora ei olnud ainult seda näinud. Mõnikümmend meetrit eemal lamas paabulinnu surnukeha, üleni verega kaetud. Tüdrukud kahmasid koerakese sülle ja jooksid koju nii kiiresti kui jalad võtsid. Ülejäänud päev kulges neil paabulindu unustada püüdes.

Hommikul tõusis Rosalinda üles ja läks hambaid pesema, kui ta korraga ehmatusega peeglisse vaatas. Ta kutsus Eleonora kohe vannituppa ja ütles talle vaid: „Juba teist korda.“ Peeglile oli ema huulepulgaga kirjutatud: „OTSIGE MIND ÜLES. TEIL ON AEGA KOLM PÄEVA, ENNE KUI MA KAON,“ ja kraanikausi servale oli jäetud üks paabulinnusulg.

Päike oli kõrgel taevas ja paistis tüdrukutele silma ning nad keerasid end oma varjude poole. Mõlemad ehmusid, nähes Eleonora varju kõrval kolmandat, väikese tüdruku varju. Tüdrukul olid peas kaks patsi ja seljas õhuline ja kohev vanamoodne suvekleit. Vari tegi viisakalt kniksu ja tõstis ühe käe üles. Varjul oli käes piklik paabulinnusulg.

Juba kutsus ema tüdrukud sööma, köögis ootasid kaks suurt portsjonit kosutavat Inglise hommikusööki. Rosalinda rääkis emale, et Eleonora kirjutas peeglile, tehes nalja. Ema ei saanud asjast aru ja ütles, et peegel oli täiesti puhas. Rosalinda tiris ema ülemise korruse vannituppa ja… peegel oligi puhas. Ei Rosalinda ega ema saanud sellest aru. Ema arvas, et oleks parem, kui lapsed poleks suure teeõhtu ajal kodus. Eleonora tahtis koju jääda, aga Rosalinda ütles talle vaikselt: „Need rätiga raadiod istugu pealegi siin. Lähme vaatame, kas Anne on kodus.“ Eleonora ütles emale, et neil oli niikuinii plaanis minna Anne´i juurde pidžaamapeole ja nad tulevad alles järgmisel hommikul koju.

Lõuna ajal läksid Rosalinda ja Eleonora koos Fluffyga oma sõbranna Anne`i juurde. Nad pidasid kolmekesi Anne`i poolväikse pidžaamapeo ja kõik snäkid olid juba valmis ostetud. Kui pidu oli juba täies hoos, tuli Eleonorale mõte: „Me võiks minna Adelbrough’i jõe äärde. See on siin lähedal. Me Rose`iga teame seda kohta. Kas lähme?“ Peale pikka vaidlust mindi siiski jõe äärde.

„Siin on kuidagi kõhe…Lähme ära, mulle ei meeldi siin,“ ütles Anne jõe ääres. „Äh, mis siin ikka hirmsat on! Ega sa üksi pole. Me oleme ju ka siin, kui sa seda veel unustanud pole,“ sõnas Eleonora selle peale.

„Me pole ainsad, kes siin on. Tulge vaadake ise,“ ütles Rosalinda kivistunult istudes, jõe kohale kummardudes. Ülejäänud vaatasid üksteisele otsa ja sammusid Rosalinda poole, Fluffy ainult urises. Rosalinda peegelduse kõrval oli teine kuju veel. See oli seesama väike tüdruk, kelle varju õed hommikul olid näinud. Seekord olid näha ka värvid. Tüdruku kleit oli pleekinud päikesekollane ja juuksed olid süsimustad, kuldsete paeltega kinnitatud. Tüdruku nägu oli tõsine ja suured pruunid silmad vaatasid ebanormaalselt jõepeegeldusest otse taevasse, kus vihmapilved ootasid oma võimalust. Veidike eemal oli näha kolme paabulinnusulge noolena küla poole. Eleanora pea töötas väga kiiresti. „Tulge! Ma tean, mida Varjutüdruk meilt tahab!“ hüüatas Eleonora. Rosalinda ajas ennast püsti ja küsis: “Mida?“. „Peacoc Road! Kas sa siis aru ei saa! Ta tahab, et me läheksime Peacoc Road`ile!“ käsutas Eleonora. Nüüd said ka teised nendest paabulinnusulgedest aru. Peacoc Roadil ootas neid paabulinnusulgedest number 7. Seekord teadis Anne, mida teha (kuigi ta polnud selles külas varem käinud). Teised jooksid talle järele ja jäid põlenud maja ees seisma. Majast polnud peaaegu midagi järel, ainult mõned vihjed, et seal olid olnud seinad. Eleonora sammus julgelt rusude vahele midagi otsima, kui Rosalinda manitses:“Ellie! Ära mine! Sa ju ei tea, mida kõike seal olla võib!“. „Ära muretse! Tule ka! Aita mul otsida,“ ütles Eleonora ja Rosalinda võttis julguse kokku.

Pärast mõningast otsimist leidis Fluffy väikese põlenud luukere ja hakkas valjult niutsuma. Rosalinda läks koera juurde ja ütles tasasel häälel: „See kuulus ilmselt Varjule.“ Eleonora ja Anne tulid vaatama. „Öak! Mitte keegi pole seda ära koristanud!“ ütles Anne põlastava näoga. „Sest keegi pole julgenud siia kunagi tulla,“ selgitas Rosalinda tasasel häälel. „Vaadake! Seal!“ hüüatas Eleonora ja osutas järgmise (nii-öelda) toa poole. Seal oli paabulinnusulg, kõrval kivikestest laotud tekst, mis ütles: „MATKE MIND KESKÖÖL MAHA!“

Keskööni oli veel aega ja Anne vaatas kella: „Kell on 21:47. Kahju. Peame ta hiljem matma.“

Tüdrukud läksid Anne`i poole tagasi ja otsisid kuurist labidad, mõned lauad, kasti. Pool tundi enne keskööd lipsasid tüdrukud majast välja. Nad matsid Varjutüdruku kombekohaselt maha. Nad jälgisid varju, mis oli kogu aja nende kõrval püsinud. Kui haud kinni sai, vari kadus.

Kuskil Saksamaa linnakeses ilmus välja väikese poisi vari, kuid tema lugu oli määratud kellelegi teisele lahendada.

Õudne juhtum hommikusöögilauas

Tõnis Sarap

Oli tavaline koolipäeva hommik. Tõusin, panin riidesse ja pidin hakkama hommikusööki sööma. Ega see piim ja puder mulle ei maitsenud. Minu ehmatus oli suur, sest nägin, et piim tassis loksub nagu tormine meri. Kui ma lonksu võtsin, tõmbas tass mu enda sisse.

Sattusin torusse ja muudkui sõitsin aina allapoole. Kõik ümberringi läks järjest pimedamaks. Järsku käis mats ja ma kukkusin veel järsemasse auku. Oli täiesti pime ja õudne! Igalt poolt vaatasid vastu silmad, muud ma ei näinud. Kostusid hääled ja see hirmutas mind. Ma ei teadnud, kus ma olen? Õudusega ootasin edasi.

Edasi sai nii, et üks silmapaar tuli lähemale ja ütles, et laps peab piima jooma ja kaugenes. Siis tuli teine silmapaar ja ütles, et putru peab sööma. Kolmas silmapaar lähenes ja õpetas, et söögiga ei mängita, toitu ei sordita ja kõik tuleb ära süüa, mis tehtud on. Mulle räägiti veel, mida peab sööma, et terve olla ja mida ei tohiks liiga palju süüa ja millised haigused valest toitumisest tulla võivad. See jutt oli pimedas päris hirmus! Lubasin värisedes, et teen kõik nii, lubatagu mind ainult koju.

Hopsti! Ja olingi kodus laua taga, kus ootas mind piim ja puder. Hakkasin sööma.

Jalutuskäik pargis

Anett Aniott

Oli kord üks väike maja. Seal elas pika habemega mees, kellel olid suured ümmargused prillid. Ta elas oma kassiga. Mehe kass oli musta värvi. Kassil olid suured kurjad silmad. Ühel päeval läks mees õue ja mõtles, et miks ta nii pika habemega on. Ilmselt ikka sellepärast, et lapsed teda kardaksid. Võib olla kardavad ka täiskasvanud?

Ühel hilisel õhtutunnil läks mees jalutama. Ta hakkas ühel inimesel kõrval kõndima. See mees kõndis pargi poole. Sellel mehel oli must mantel ja kaabu. Lõpuks jäi ta seisma. Habemega mees vaatas talle otsa ja nägi, et musta mantliga mehel on kassisilmad. Habemega mees ehmus ja arvas, et see mees tuleb talle kallale. Ta astus sammu tahapoole ja jooksis minema. Hommikul nägi habemega mees nurgas mantlit ja kaabut ning oma musta kassi. Mida sellest arvata? Oli see siis tema enda kass, kes muutus öösel meheks? Enam ei käinud habemega mees öösiti väljas. Mitte kunagi ei tulnud tal isegi mõttesse, et kõndida kellegi järel, et seda inimest hirmutada.

Eks igaüks saab oma teenitud palga.

ÖÖ metsas

Märt Morel

Aeglaselt tõusis järve kohale udu. Mets muutus pimedamaks ja pimedamaks. Kuskil kaugel huikas öökull ja siis käis praksatus.

Järve kaldal olevast telgist kostis rahulikku nohinat. Priit oli end mõnusalt magamiskotti peitnud. Tiit oli oma sokkides jalad tekiserva alt välja lükanud. Kuu tõusis aeglaselt puulatvade kohale. Järv mattus järjest paksema uduloori sisse.

Järsku hakkas vesi loksuma ja vahutama. Udust kostis puhkimist ja sahinat. Lained peksid vastu kaldakive. Udu muudkui tihenes ja puhkimine ning loksumine valjenes. Poisid telgis magasid rahulikult edasi. Paks udu kattis kogu järvepinda. Udust kostvad hääled muutusid järjest kriiskavamaks ja mühisevamaks. Vesi loksus järjest tugevamini ning ulatus juba poiste jalgadeni. Priit tundis läbi une, et ta jalad on külmad. Hirmunult hüppas poiss püsti ja avas telgiukse. Uksest paiskus sisse jäine laine. Tiit ärkas samuti ning vaatas kohkunult ringi. Kiiresti haarasid poisid oma seljakotid ning tormasid telgist välja. Nad jooksid nii nagu jalad võtsid. Tiit ja Priit kuulsid enda selja taga jooksumüdinat. Poisid tormasid edasi. Peaaegu hingetuna jõudsid nad ringiga telgi juurde tagasi. Hääled olid kadunud ning kõik tundus rahulik.

Hetkel, kui poisid avasid telgiukse, haaras midagi külma ja libedat neist kinni ning tiris nad meeletu jõuga udu sisse. Saabus vaikus. Udu hajus. Järvel hulpis üksik parv. Telk oli kadunud ning poisse ei nähtud enam kunagi.

Puumees

Mirjam-Meerit Mets

Lapsed olid laagris. Õhtul kogunesid nad lõkke äärde vahukomme sööma. Üks laps nimega Tarmo rääkis ühe loo. See lugu oli Puumehest. Ta rääkis, et Puumees oli kunagi tavaline mees, aga ta läks metsa uitama ja eksis ära. Siis tuli torm. Vihma kallas hullupööra ja tuul puhus otse näkku. Järsku astus ta mingisse poriauku ja jäi sinna kinni. Mees vajus aeglaselt allapoole. Sellest ajast saati on ta seal kinni. Kui on suur torm, tuleb ta sealt poriaugust välja nagu zombi. Iga kord tuleb mees siia laagrisse lapsi sööma, sest tal on kõht väga tühi. Kõik kartsid, aga Tarmo teadis, et Puumeest ei ole olemas.

Öösel ärkas Tarmo äkitselt üles. Miski nagu kutsus teda. Ta läks maja uksest välja õue. Järsku hakkas ta metsa poole kõndima. Jõudnud metsatukka, tuli põõsastest välja Puumees. Tarmo tardus hirmust. Ta hing jäi kinni. Puumees lõi terava puuoksaga Tarmole rindu. Tarmo püüdis karjuda, aga ta ei suutnud. Puumees viis Tarmo metsa kaasa. Sellest ajast alates ei nähtud Tarmot enam kunagi.

Õudne maja

Maarika Eit

Ühel soojal suveõhtul kolisid Antonio, tema naine Alisia ja kaks last Julia ning Thomas uude majja. See oli vana ja väljast üpriski õudne. Sisse astudes tundis Julia, nagu keegi oleks tema selja taga seisnud. Perekond vaatas majas ringi, kuid rohkem nad midagi kahtlast tol õhtul ei kuulnud ega näinud.

Julial oli oma tuba, kus oli suur voodi, kus ta magas täiesti üksi, nii ta vähemalt arvas. Ta küll ei näinud enda kõrval kedagi, kuid tundis küll. Talle tundus, nagu lamaks tema kõrval kinni seotud piinlev naine, kes pomises pidevalt midagi omaette. Julia rääkis sellest hommikul ka ülejäänud pereliikmetele, kes arvasid, et tüdrukul on lihtsalt pärast autoõnnetust, mille ta aasta tagasi üle elas, raske uue kohaga harjuda.

Iga ööga tundis aga tüdruk järjest rohkem kellegi kohalolekut. Ühel ööl, kui Julia oli magama jäänud, ehmatas ta üles valju kolina peale. Nimelt viskas keegi peegli vaasiga kildudeks. Tüdruku vanemad muidugi süüdistasid kohe Juliat. Selle peale puhkes tüdruk lihtsalt nutma ja jooksis minema. Ta tormas majast välja kuni suure järveni. Tüdruk kartis tohutult. Ta tundis, kuidas hinged tema selja taga sosistasid ja sosistasid. Juliale tundus, nagu nad üritaksid talle midagi seletada.

,,Mida te tahate, palun jätke mind rahule,’’ anus türruk ja kattis kõrvad kinni ning ümises laulda.

Kui ta hommikul koju jõudis, küsis ema mureliku häälega: ,,Oleme sind terve öö taga otsinud, käisime läbi kõik metsad, aga sind ei leidnud. Kus sa olid?’’

,, Ma olin majast natukene eemal järve ääres,’’ vastas tüdruk vägagi rahulikult.

Vanemad olid üllatunud, sest naabritest eraldatud maja lähiümbruses ei olnud 50 km raadiuses ühtegi veekogu. Tegelikult oli küll varem üks peaaegu järvesuurune tiik, aga see aeti kinni pärast seda, kui sinna uppus viis inimest.

Muuseas, iga ööga läksid hääled, mida tüdruk kuulis, aina valjemaks ja tugevamaks. Endiselt üritasid nad midagi öelda.

Ühel hommikul kuulis Julia vanemaid arutamas: ,,Antonio, ma ei suuda seda enam kannatada, Juliaga on midagi väga valesti, ta peaks juba mõistma, et tema ei ole selles õnnetuses süüdi, ja jälle rohkem sõpradega suhtlema.’’

,, Võib-olla on sul õigus, Alisia, äkki peaksime viima ta tagasi haiglasse, et nad ta täiesti terveks teeksid, ta mõistus on jälle täiesti ära keeranud,’’ arutles isa.

Pärast viimast lauset tormas sisse Julia ja karjus: ,,Ma ei ole hull, ma olen õnnetusest ka üle saanud, kuidas te ei mõista, et asi on selles majas? Ööst öösse tunnen, kuidas hinged tahavad mulle sosistada midagi, mida mul ei ole võimalik mõista!’’ Tüdruk tormas jälle majast välja. Ta jooksis ja jooksis, arvates, et jõuab järveni, kuid järve enam ei olnud.

,,Äkki ma olengi hull, võib-olla painab mind siiani see õnnetus ja need hääled ongi ainult minu peas,’’ mõtiskles ta hämaruses koduteel. Maja ees sissesõidutee kõrval nägi ta üleni lilledesse mattunud silti. Ta tõmbas lilled eest ja luges: ,,Bridge Vaimuhaigla. Mida see siis veel tähendab?’’

Julia läks kärmelt oma tuppa, pani tööle arvuti ja trükkis Google`i otsingulahtrisse „Bridge Vaimuhaigla“. Tüdruku avas haigla kodulehe ja ette tuli kohe pilt majast, kus nad elasid. Julia oli ehmunud, ta nagu oleks hakanud aru saama kõigest, mis tema ümber vahepeal toimus. Ta luges ajaleheartikleid jõhkratest mõrvadest, sellesama järvesuuruse tiigi kinniajamisest ja inimestest, kes sinna uputati.

Järsku hakkas arvuti tossama ja pilt kadus eest.

,, Ema-isa, arvuti põleb, aidake!’’ karjus Julia, kuid taipas siis, et vanemad ei reageeri. Ta tormas alla ja nägi pakitud kohvreid ja vanemaid, kes ütlesid: ,,Kallis Julia, nüüd on nii, et me läheme reisile.’’

Nad istusid perega autosse ja sõitsid maha pika maa. Tõde oli aga see, et Julia pandi hullumajja ja ülejäänud perekond pöördus koju tagasi. Tüdruk ei saanudki terveks ja tegi enesetapu pärast seda, kui kuulis, et ta vanemad ja vend jäid kadunuks. Ühel õhtul sosistasid vaimud tüdrukule, et tema vanemad on tegelikult lõksus oma maja keldris. Sinna nad ka surid ja samal päeval otsustas surra ka Julia.

Bridge`i vaimuhaigla vanasse majja kolib veel praegugi peresid, kes jäävad kadunuks. Keegi ei tea veel maja needusest midagi ega saagi ilmselt teada. Julia eesmärgiks oli küll sellest rääkida, kuid kuna keegi ei uskunud tema jutust sõnagi, ei saanud tüdruk midagi ette võtta.

Tappev süda

Marelle Palm

Oli hilisõhtu. Väljas möllas vali tuul ja vihmasajul ei paistnud lõppu olevat. Ühest vanast lagunenud majast paistis valgust. Toas istus härra Mati Meister, kes sõi praetud konni ja sügas mädapunni nina otsas.

Järsku kostis ukse juurest vali mürtsatus. Mati tormas koridori, avas kiiruga ukse ning nägi enda ees rottidest koosnevat torni. Hetk hiljem rotiparv ründas. Mati proovis end lahti rabeleda, kuid ei suutnud. Äkki käis võimas pauk. Kaugemal mäe otsas oli äike löönud puusse. Närilised ehmusid ja jooksid minema.

Mati tõusis püsti ning astus peegli ette. Talle vaatas vastu tema enda skelett. Rotid olid naha, lihased ja organid ära söönud. Mõnes kohas rippus veel paar riba. Vaatepilt ehmatas niivõrd, et Mati pistis karjuma ja toas ringi jooksma. Sekund hiljem haaras ta kaabu, surus selle kõvasti pähe ja ruttas lähima haigla poole. Uksest sisse tormanud, hakkasid kõik teda nähes täiest kõrist röökima, asjadega loopima ja lidusid tuhatnelja minema.

Mati vihastas, kuna keegi ei julgenud talle läheneda, veel vähem teda aidata. Ta haaras laualt noa. Mati plaaniks oli oma ilus välimus tagasi saada. Vaikselt astus ta igasse palatisse, mille uks avanes. Ühes ruumis lõikas ta haigelt ära jalad, teiselt võttis kõrvad, kolmandalt skalbi. Imelik oli see, et üksi patsient ei teinud häält: ei röökinud, karjunud, hõikunud appi. Lõpuks oli kilekott kraami täis. Astunud veel viimasesse palatisse, leidis mees eest nõelad, niidid, õmblusmasina ja käärid. Mati istus laua taha, kallas kilekoti tühjaks ja asus uut ennast vorpima.

Kuna ta polnud just kõige parem õmbleja, võttis töö palju aega. Lõpuks sai uus keha valmis. Ta tõmbas selle endale selga nagu pluusi ja püksid.

Kuid järsku tundis ta end imelikult. Ta vaatas südame poole, kuna sealt see valu just tuli. Südame asemel oli ta külge õmmelnud keras maganud mürkmao. Uss oli kära peale ärganud ja Matit salvanud. Kuna mees ei teadnud ravimitest midagi, haaras ta paanikas olles esimese süstla, mis kätte juhtus, ning torkas nõela kiiresti reide. Korraks valu kadus. Mati ohkas kergendatult ja mõmises : “Oeh! See oli küll nüüd napikas.“

Järgmisel silmapilgul ta röögatas: „Aaaghhh!“ ja kukkus surnult põrandale. Madu aga surus end läbi naha. Ta hakkas isukalt sööma Mati aju, mis oli kukkudes kolbast välja veerenud, kuna Mati ei jõudnud skalpi veel endale külge õmmelda.

Pärast sellist õudset sündmust pandi haigla kinni, kuna igal veidike tormisemal ööl oli igas palatis kuulda klõbistamist ja karjeid.

Seda tegi Mati Meistri vaim, kes kõndis mööda koridore ja otsis oma kaduma läinud südant.

Punapüksike ja kuri libahunt

Kärt Sulg

Väljas oli juba hämar, kui Punapüksikese ema sai kõne haigelt vanaemalt.

„Punapüksike, palun vii vanaemale ta rohud. Ta unustas need siia,“ lausus ema tüdrukule.

„Aga emme, õues on juba pime,“ ütles Punapüksike.

„Jäta nüüd. Vanaema ei ela kaugel ja sul on mobiiltelefon kaasas.“

Tüdruk sättis koti õlale ja astus välja. Jõudnud metsa äärde, pidas ta veel pikalt endaga aru, kas minna edasi, kuid võttis ennast siiski kokku ja asus teele. Sügavamale metsa jõudnud, võttis võimust kõhedus, kuulates varese hoiatavat kraaksumist ja puude sahisemist.

Korraga nägi ta kaugemal põõsaste vahel kahte helendavat tulukest, mis liikusid aeglaselt tema suunas. Punapüksike oli šokis ega osanud midagi teha. Ta otsis värisevate kätega kotist telefoni, kuid märkas ehmatusega, et selle aku oli tühi. Silmapaar lähenes aina kiiremini ja tüdruk jooksis läbi vihmast märgade sõnajalgade teadmata suunas.

Järsku ta komistas ja kukkus. Püsti tõustes märkas ta vana valget lagunenud maja. See nägi õudne välja, aga tüdruk otsustas ennast siiski sinna peita. Ta avas kriuksuva ukse ja röögatas sedamaid, kui nägi maas siblivaid rotte. Ometi hiilis Punapüksike aeglaselt elutuppa ja kükitas diivani taha peitu.

Äkki tundis ta kaelal külma hingeauru. Punapüksike jooksis majast välja, kuid tal polnud pääsu. Libahunt oli ta sisse piiranud. Tüdruk nägi hundi pikki kihvasid, millelt tilkus mingisugust rohelist löga. Järgmisel hetkel tundis tüdruk kaelal põletavat valu. Ta röökis nii, et kõik linnud lendasid ehmatusest minema, ja kukkus valust tõmmeldes maha. Värisevate kätega katsus ta kaela ja nägi, et haav polnud mitte verine, vaid koos sama lögaga, mis oli ka libahundi kihvadel. Ta üritas veel karjumisest kähiseva häälega abi kutsuda, kuid miski ei aidanud enam.

Punapüksike tundis, kuidas ta süda lõi järjest kiiremini, ja nägi, kuidas ta sooned muutusid tumeroheliseks. Seejärel tundis ta, kuidas kehale tekkis pikk tume karvakiht.

Tüdruk röökis valust, kui ta käed moondusid. Küüned muutusid pikaks ja teravaks. Nina pikenes ja talle tekkisid kihvad. Punapüksike tahtis karjuda, kuid kuulis vaid ulgumist. Tüdruk oli raevunud ja üritas kätte maksta. Ta tundis aga, kuidas kihvad hakkasid sügelma, ning teadis ütlematagi, mida edasi teha.

Punapüksike jooksis mööda metsateed vanaema maja poole, lõi vana puidust ukse pilbasteks ja tormas sisse. Vanaema vaatas hirmuga hunti ja tundis samas ära lapselapse, kuid Punapüksikest see ei huvitanud. Ta kiskus küljest vanaema käe ja nautis võigast vaatepilti, nähes, et vanaema kannatas samamoodi, nagu tema oli kannatanud. Viimaks rebis ta vanaema täiesti tükkideks.

Tüdruku kihvadelt tilkus rohelist löga ja ta sööstis kodu poole. Õues nägi ta väljas närviliselt ringi sammuvat ema, kes ootas tütart koju. Punapüksike lükkas ema pikali, lõi kihvad talle kaela ja näris pea küljest. Ta ei kahetsenud oma tegu. Punapüksike vaatas korraks veel justkui midagi haledusesarnast tundes oma kodu ja jooksis metsa.

Vita järve needus

Janek Piirisild

Oli aasta 1986. 25. aprilli hommikul läks Leonidas Würenbauer koos naise ja tütrega Vita järve äärde matkale. Kui pere oli järvele ringi peale teinud, heitsid nad pambud seljast ning asusid telki üles panema. Leonidase tütar võttis kotist tuulelohe ning lennutas seda aasal.

Kuidagimoodi jäi Katherine (nõnda oli tema nimi) tuulelohe ühe kõrge männi ladva külge lõksu. Õnnetuseks oli Katherine liiga väike, et puu otsa ronida ja tuulelohe lahti päästa. Ta hüüdis ema ja isa, aga kumbki ei vastanud. Katherine jooksis lõkkeplatsile, kus ema ja isa panid veerand tundi tagasi telki üles. Seal ei olnud mitte kedagi – ei ema, isa ega ka nende matkavarustust. Katherine puhkes nutma. Tüdruku nutuhoo peale kõlas sügavalt metsast kellegi põlastavat naeru. Plikatirts jäi kohe vait. Ta vaatas ringi, kuid ei näinud hingelistki. Ka tuulelohe oli kõrge puu ladva otsast kadunud.

Katherinel ei jäänud muud üle kui abi otsida. Juba pimenes ning kusagil oli vaja öö mööda saata. Katherine puges telki, mille tema vanemad olid juba üles seadnud. Tüdruk kartis meeletult, kuna ta ei osanud arvatagi, mis ema ja isaga juhtus. Katherine puhkes nutma. Ta nuttis ja nuttis. Lõpuks sai ta aru, et pisarad sellises olukorras ei aita, nutt teeb asja üha hullemaks. Katherine otsustas mõtelda parem headele asjadele, näiteks kuidas nad perega Kariibi mere ääres puhkamas käisid. Lõpuks ta uinuski ning nägi ilusaid unenägusid.

Kätte jõudis öö. Muidugi teavad kõik, mis juhtus 25. aprilli öösel aastal 1986. Just nimelt, siis lendas Tšernobõli tuumajaam õhku. Väike Katherine oli nii sügavas unes ja ei osanud säärast ohtu aimatagi. Plahvatus paiskas laiali tohutu koguse radioaktiivseid aineid – ühed ohtlikumad kui teised. Vita järv, kuhu Katherine oma perega matkale läks, oli üpriski Tšernobõli lähistel. Vähemalt nii lähedal, et ohtlikuna näida. Katherine sai ohtralt haavata ning erinevate ainete koosmõjul tema keha mutanteerus.

Tal tekkisid näkku lisaks viis silma, üks suu ja neli nina. Kõrvad ja juuksed kaotas ta sootuks. Käte asemele tekkisid pikad männiladvasarnased moodustised ning jalgadele kasvasid kahe meetri pikkused karvad. Aset leidsid ka vaimsed ja psüühilised muutused. Väike armas Katherine metsistus. Tal tuli tungiv vajadus liha ja vere järele. Ta tappis ja sõi ära kõik lähikonna loomad ja ka järves elavad kalad. Võiks arvata, et tal sai isu täis, aga ei. Tal oli vaja süüa ja palju süüa.

2004. aastal puhkas kamp noori turiste sellesama Vita järve ääres. Kõik paistis hästi olevat, aga kui nad läksid metast kirvega lõkkepuid raiuma, ilmus nähtavale Katherine. Ta oli väga vihane, et tema puud on ohus, ning lõi kogu kambal pea maha. Niimoodi on palju matkajaid ja puhkajaid Vita järve lähistel kaduma läinud ja Katherine veretöödel ei paista lõppu tulevat.

Parem karta kui kahetseda

Mari-Ann Kaasma

See kahtlane lugu juhtus aastaid tagasi, kui paar purjus pidulist möödusid ühest veidra välimusega majast. Nad seisatasid ning loopisid hoonet kivide ja tühjade pudelitega. Järsku tõmbas mingi vägi nad ehitisse, kus oli kuulda karjeid ja hammaste kriginat. Sellest ajast peale, kui see juhtus, pole keegi sinna majja oma jalga enam tõstnud.

„ Tsau!“ hüüdsin parimale sõbrale, kes tuli parasjagu mööda koridori minu poole.

„Kas me teeme seda täna?“ küsisin kohe.

„Muidugi, ega seda igal ajal ei tehta,“ vastas ta imestunult.

„Ma ei ole kindel, kas see on ikka hea mõte. Pärast juhtunut pole keegi selle maja poole pilkugi pööranud, rääkimata sisseminemisest,“ ütlesin ebalevalt.

„Ah, mida sa põed. Pealegi võtame loosi, kes öösel sinna sisse läheb. Ja see on mingi tobe õudusjutt, et lihtsalt noori hirmutada.“

„Olgu, õhtul siis näeme,“ vastasin kõheldes.

Õuduste õhtu oligi käes. Kõndisin vaikselt meie kohtumispaika, endal süda puperdamas, sest keegi pole ju sellest majast elusana välja tulnud. Ja üldse, kas keegi ikka ilmub kohale, teevad veel mulle tünga.

„Tsau, tule siia. Me võtame kohe loosi!“ hüüdis pinginaaber Kristi. Loosid olid ühe purupurjus punkari kolletunud mütsi sees.

„Nii, saatusekaaslased, nüüd vaatame, kellele õnn naeratab. See, kes sisse läheb, peab tooma kaasa midagi hirmuäratavat,“ kõkutas Kristi. Igaüks võttis valge lipiku.

„Ma lähen!“ hüüdsin kangelast mängides, endal klimp kurgus.

„Väga hea, saadki natuke seigelda, ära karda, midagi ei saa ju juhtuda!“ julgustas Kristi.

Ust avades värisesid mu käed nii, nagu oleksin kellegi äsja tapnud. Kui ma korraks tagasi vaatasin, ei olnud tänaval enam kedagi. Nad olid ära jooksnud. Ümberringi oli hirmuäratavalt vaikne. Julgustasin end veidi ja astusin sisse.

Lehk, mis mulle vastu paiskus, oli tappev. Maja aga oli seest kuidagi rahulik, liiga rahulik. Selja taga lõi uks pauguga kinni ja keegi justkui oleks ukse lukku keeranud. Tahtsin tagasi välja, aga nüüd oli liiga hilja. Astusin värisedes edasi. Esimene tuba oli köök. Sisenedes nägin kõikjal enda ümber laipu, mõned olid surnud ja teised vaevlesid ja piinlesid kohutavate valude käes.

Karjatasin. Järsku pigistas keegi mind jalast. Sel korral röökisin täiest kõrist. Haarasin ruttu vanalt kapilt roostes noa ja lõin end kinni hoidvat verist kätt. Käsi vajus maha ja kõik jäi nagu vaikseks, isegi oigavad kehad ei teinud häält. Kuulsin ülakorruselt lohisevaid samme, mis liikusid mulle järjest lähemale.

Astusin ahastuses järgmisesse tuppa, otsides aina väljapääsu. Seal oli kõik pime, tundsin kellegi vastikuid silmi kuklal. Oli tunne, et keegi jälgib mind. Ka lohisevad sammud ei jätnud mind maha. Ma ei saanud enam seisma jääda, sest mind oleks lihtsalt ära tapetud. Jooksin seekord juba nuttes edasi, lootes, et nende õõvastavate sammude kaja jätab mu rahule.

Kahetsen siiani, et sisenesin kolmandasse tuppa. Oleksin äärepealt kukkunud musta sügavasse auku. Seal olid hinged, kes vaevlesid ja piinlesid, krigistasid hambaid. Nad nägid nii vaevatud ja nõrkenud välja.

„Põgene, kui veel saad, oled suures ohus, mine siit ruttu ära, muidu sa veel kahetsed,“ ütles mulle üks vaevlevatest hingedest.

„Mine, ta on su kannul, mine ruttu, pööningult korstna kaudu saad välja, kui veel ootad, jäädki siia, mine!“ karjus ta mulle uuesti.

Tahtsin joosta, aga oli hilja. Vaevatud ja lohisevad sammud olid vaikinud. See keegi seisis otse mu selja taga. See vastik hingeõhk, see põlastav kohalolek tekitasid minus ainult hirmu. Jooksin kogu hingest, kuid vastik tüüp püsis mu kannul.

Kui jõudsin pööningule ja proovisin lagunenud korstna kaudu välja ronida, tõmbasid ta kondised ja teravad sõrmed mind tagasi. Nutsin ja palvetasin, sest sel hetkel ei osanud ma midagi muud teha. Järsku lasi olevus mu lahti ning kadus kisa ja krigina saatel. Kõik muutus endiseks. Enam ei kuulnud ma midagi hirmuäratavat.

Järgmisel hommikul koolis sattusin Kristiga kokku.

„Säh sulle su hirmuäratavat asja,“ ütlesin talle ja viskasin katkise hamba.

„Sa rohkemat ei toonudki kui mingi katkise kihva. Sa oled nii hale ja nõrk,“ irvitas ta vastu.

„Kui tahad surma saada, siis mine ise sinna, ah jaa ja ära enam minuga räägi, sest tõelised sõbrad ei jäta oma kaaslasi maha,“ nähvasin talle, näidates oma haavu ja muljumisjälgi. „See on mingi võlts asi,“ ütles Kristi mulle juba üsna ülbelt.

„See on mingi vana maja ja sealt küll selliseid haavu ei saa,“ naeris ta mu üle.

„Mida iganes,“ poetasin lahkudes.

Lõpuks lammutati see maja igatahes maha. Kahju, et Kristil jäi seal käimata.