SKA soovitab koostada probleemse käitumisega klientidele ohumärkide plaani (allolev ohumärkide plaan SKA kodulehelt) .

Mõne asutuse tegevusplaanis on eraldi osa probleemse käitumise kirjeldamiseks ja kokkulepitud sammud selle juhtimiseks.

Kindlasti tuleb probleemne käitumine dokumenteerida ja seda koosolekul, kovisioonis või supervisioonil käsitleda ning koostada tegevussammud.

Raskesti mõistetava vm probleemse käitumise korral koostatakse inimesele ohumärkide plaan. Eesmärgiks on osata ennetada võimalikke probleemolukordasid ja konflikte ning tagasilangusi ning ideaalsel juhul õpetada ka teenuse saajat ennast oma käitumismustreid ära tundma ning tagasilangusi ära hoidma. Ohumärkide plaan on sarnaselt isikuprofiiliga selline dokument, mis aitab töötajatel oma teenuse saajaid paremini tunda ning sellest teadmisest lähtuvalt ka paremini toetada ja juhendada.

Töötajatele, eriti uutele töötajatele, on ohumärkide plaanides kirjeldatuga kursisolek oluline ka nende endi turvalisust silmas pidades – et teadmatusest töötaja ise kogemata oma käitumisega ei vallandaks teenuse saaja probleemse käitumise ahelat. Näiteks osad töötajad teavad, et Mari ei talu söögilauas istumist näoga akna poole (ere valgus), kuid teised ei tea ja panevad Mari ikkagi istuma näoga otse päikesesse, mis vallandab Maril probleemse käitumise (karjub, loobib asju, lükkab laua ümber jm). Kõik töötajad erihoolekandeasutustes ei pruugi omavahel infot jagada ning mõnda infokildu ei peeta piisavalt oluliseks, et seda teistega jagada. Mõne asja kohta arvatakse, et nagunii kõik teised ka teavad ja vahel ei puutu mõned töötajad, käies tööl erinevate graafikute alusel, omavahel kokkugi.

Siit ka vajadus keerulisema käitumisega teenuse saajatele koostada kirjalik ohumärkide plaan, kus on olulisemad soovitused, millistes olukordades ja kuidas teenuse saajaga on mõistlik toimetada. Kui teenuse saaja on kaasatav, siis räägitakse ka tema endaga, mis teda endast välja viib ja milliste olukordadega ta hakkama ei pruugi saada. Ja mida teenuse saaja ise peab oluliseks, mis teda aidata võib kui ta kuri või masenduses on. Lisaks on heaks infoallikaks ka teenuse saaja lähedased ning eestkostjad.

Ohumärkide plaan ei ole lukus dokument, vaid uue infoga saab seda jooksvalt täiendada ning seda tulebki teha.

Ohumärkide plaanis peaksid olema olemas vastused neljale küsimusele:

1. Mida inimene ei salli? Millised inimesed, olukorrad või asjad tema ümber (keskkonnas) teda endast välja võivad viia? Mida ta kohe üldse ei talu? Näiteks võivad nendeks ärritajateks olla valjud helid (sh töötaja vali hääl), liiga palju inimesi füüsiliselt tema lähedal, kui keegi tema asju puudutab või tema toas käib, kaklemine, ravimite võtmine, muutused ja ootamatud olukorrad, trepid ja eskalaatorid, ehmatamine, kui keegi on purjus, kui ei lasta magada, tööleminek, kui peab arsti juurde minema, kui midagi katki läheb, hääled, kui mõni oluline isik kaob tema elust, kui lähedane ei tule külla, peale kodus käimist on 1-2 nädalat endast väljas vm.

2. Mille järgi on võimalik ära tunda, et kohe-kohe läheb ta endast välja? Kas on midagi iseloomulikku käitumises, mida teenuse saaja ise ei märka, kuid töötaja märkab – märgid käitumises enne, kui ta endast välja läheb? Näiteks ei maga öösel hästi, magab väga kaua, peavalud, erinevad kaebused tervisega seoses (sagenevad), sundliigutused, hakkab kiiresti kõndima ühest punktist teise ja tagasi, värinad, sundmõtteid rohkem, kõnehäired (rohkem), riiakam teistega, tahab ära minna, nutab rohkem, keeldub ravimitest, keeldub mõnest ravimist, kogub ravimeid, ei hoolitse oma välimuse eest, ei tule sööma, ei taha suhelda, ei tule oma toast välja, läheb kodust minema, tahab väga palju suhelda, helistab palju lähedastele/tuttavatele, hakkab rohkem muretsema, ärritub kergemini, hakkab rohkem kahtlustama (varastatakse, soovitakse talle halba jms), tahab alkoholi, hakkab teistelt asju (sh suitsu) võtma, hakkab ähvardama, ähvardab enesetapuga, võib ennast vigastada vm.

3. Mida kujutab endast konkreetse inimese puhul tema probleemne käitumine? Näiteks on kuri, karjub, norib tüli, võib olla füüsiliselt agressiivne, ei võta kedagi kuulda, keeldub ravimitest, võib lõhkuda asju, hakkab jooma, peidab ennast kappidesse, võib ennast vigastada, hakkab küünistama, lõhub riideid ja jalanõusid, põgeneb salaja kodust, nutab lohutamatult ja kaua vm.

4. Töötajate nägemus mida teha selleks, et ennetada probleemset käitumist: mis aitab seda ära hoida? Näiteks saata oma tuppa rahunema (jälgida!), lasta olla hetk omaette, ei tohi jätta üksinda, ei tohi survestada, rääkida sellest olukorrast, selgitada olukord talle arusaadavalt lahti, viia teistest eemale, lohutada, puudutada, ei tohi puudutada, suunata jutt ja tähelepanu mujale, sekkuda ja aidata lahendada olukord, jääda nõudmistele kindlaks, teha hingamisharjutust, loendada mõttes kolmeni, rääkida veel kellelegi mure ära, kasutada huumorit, ei tohi kasutada huumorit, joonistada, lugeda raamatut/piiblit, vaadata pildialbumist fotosid, teha käsitööd, kuulata muusikat, minna jalutama, teha füüsilist tööd (kloppida vaipu, lükata lund vm), pakkuda tassike teed või suhkruvett, teha oma toas/keskkonnas midagi teisiti, olla teki all, äärmuslikel juhtudel kutsuda politsei/kiirabi vm.

Oht elule. Näiteks: kugistab toitu – lämbumise oht, ei taju kuuma-külma - põletuse oht duši all ja pliidi juures ning õues külmumise/ülekuumenemise oht, eksib ajas ja kohas – ei oska tagasi tulla, võib mitte võtta ja koguda ning peita ravimeid – üledoosi oht, ei tohi palju vett juua - tekivad krambid (oluline teada, et ei rahustataks vee pakkumisega) vm.

Lisaks on võimalik ohumärkide plaani koostada näiteks CARe metoodikast lähtuvalt – vt täpsemalt raamatust „Kuidas klientidest saavad kodanikud“ (Hollander, Wilken).

Ohumärgid, mida märkab klient Ohumärgid, mida märkavad teised

Kliendi tegevus Teiste tegevus

Kuidas näeb klient ennast normolekus? Kuidas näeb tegevusjuhendaja klienti normolekus?

Mida teeb klient, et säilitada oma normaalset enesetunnet? Mida teeb tegevusjuhendaja, et aidata kliendil säilitada normaalset enesetunnet? Kuidas toetab?

Esimesed märgid

Kuidas kirjeldab klient esimesi tagasilanguse sümptomeid? Esimesed tagasilangusele viitavad märgid, mida märkavad teised?

Mida teeb klient, kui ta tunneb enesetunde halvenemist? Mida teeb tegevusjuhendaja, kui on näha kliendi enesetunde halvenemist?

Kriis

Kuidas tajub klient ise oma kõige halvemat enesetunnet? Kuidas näevad teised kliendi kriisiseisundit?

Kuidas püüab klient ise kriisi ajal hakkama saada? Kuidas tegevusjuhendaja toetab klienti kriisi ajal?

Kindlasti ohumärkide plaani juurde tuleb kirjutada ka plaani koostamise kuupäev ning iga uue sissekande juurde lisada samuti täienduse kuupäev. Iga teenuseosutaja võib tagasilanguste ennetamiseks töötada välja ka ise ohumärkide plaani – pole oluline, millist konkreetset vormi kasutate ja kas kirja panete olukorra ja soovitused punktidena või tabelina vm. Oluline on, et teenuse saaja probleemne käitumine on teie poolt märgatud, ühiselt läbi analüüsitud, omad järeldused tehtud, soovitused tulevikus sarnaste olukordade ennetamiseks kirjalikult fikseeritud ning kõik töötajad on teemaga kursis.

Probleemne käitumine kaob tihti, kui kliendi üldine elukvaliteet tõuseb, ta on põhjalikult hinnatud ja töötajatele tuttav. Kui kliendile on koostatud hea tegevuskava, milles on talle piisavalt jõukohaseid päevaseid tegevusi ja huvipakkuvaid vaba aja tegevusi ning mille alusel temaga töötatakse, siis on tulemused kiired tulema.