Hindamise üldine eesmärk on esmalt aru saada inimese vajadusest ja mõista lahendamist vajavat probleemi, aga ka näha olemasolevaid ressursse ja võimalusi, mis aitavad leida lahenduse ning pakkuda abivajavale inimesele temale sobivaid teenuseid. Abi osutamise eesmärk on saavutada inimese parem toimetulek igapäevaeluga ja/või rahulolu/heaolu teatud eluvaldkondades. Hindamise planeerimisel tuleb arvesse võtta, et hindamine ei jääks liiga kitsaks ega liiga laialivalguvaks – inimest tuleb võtta tervikuna, mitte vaadelda ainult tema puuduseid/piiranguid.

Hindamise planeerimisel on oluline enne läbi mõelda:

• mida tahetakse hinnata, millist infot vajatakse

• milliste meetoditega, kuidas saada võimalikult täiuslikku teavet

• mida saadud teave tähendab, kuidas seda analüüsida, tulemust kindlustada

• mitu korda hinnata, mida need hindamiskorrad sisaldavad.

• Terviklik - hindame kõiki elu valdkondi ja tutvume kliendi varasemate kogemustega.

• Keskendume võimetele - me ei anna kliendile negatiivset hinnangut vaid kirjeldame, mida klient on teinud, oskab ja soovib teha.

• Kirjeldav - väldime tagasisides ja dokumenteerimisel hinnangulisust (hea-halb, tark-rumal jne.), kirjeldame olukordi, eripärasid ja probleeme.

• Huvi ja positiivse suhtumise väljendamine - saame kliendile pöörata vajalikku tähelepanu.

• Hindamine tuleb ette valmistada. Võimalusel tutvu esmalt kliendi dokumentatsiooniga, siis kohtu kliendi ja tema tugivõrgustikuga. Järgnevatel päevadel vaatle klienti grupis ning katseta mõned grupitegevused ja seejärel hinda klienti kahekesi, omaette ruumis. SKA soovitusel tuleb kliendile koostada tegevusplaan ühe kuu jooksul peale teenusele tulekut, seega on meil hindamiseks umbes kolm nädalat. Planeerige töö asutuses nii, et hindamiseks oleks piisavalt aega ja kui seda pole, arutage see asutuse juhtkonnaga läbi.

• Et hindamise tulemusel koostatud tegevusplaan saaks edukalt ellu rakendatud, oleks igal nädalal vajalik töötajatel pidada üks töökoosolek, teha igal kuul üks kovisioon ja pooles aastas üks supervisioon.

• Hea oleks, kui tegevusjuhendajal oleks üks kindel nädalapäev klientide individuaalseks hindamiseks, dokumenteerimiseks, koostöö- ja arenguvestluste tegemiseks koos kliendi ja tugivõrgustikuga ning tegevusplaanide koostamiseks.

• See võiks olla kõikidele tegevusjuhendajatele sama nädalapäev, mis algaks näiteks töökoosolekuga, kovisiooni või supervisiooniga, edasi mõne kliendi hindamisega ja siis juba mõnele hinnatud kliendile tegevusplaani koostamisega.

• Kui tegevusjuhendaja läheb koosolekule, klienti individuaalselt hindama või tegevusplaani koostama, peab olema teistele klientidele samal ajal tagatud vajalik abi ja juhendamine. Asutusse appi saab kutsuda vabatahtlikke töötajaid, alternatiivteenistuse noormehi, terapeute ning asutuse teisi töötajaid.

• Kliendi individuaalne hindamine võiks olla korraga 45 minutit ja selleks vajalikud ülesanded ja materjalid enne valmis varutud ning tegevused läbi mõeldud. Individuaalselt võiks klienti hinnata vähemalt kaks tegevusjuhendajat, aga soovitavalt mitte samal päeval.

• Kirjuta oma tähelepanekud, mõtted ja küsimused kohe samal päeval enda jaoks üles, et saaksid need puhtalt dokumenteerida ja tekkinud küsimustele vastuseid otsida.

Kui eeldused on loodud, saab teha sisulist klienditööd. Kliendiga suheldes võiks kasutada erinevaid suhtlemise "tööriistu". Vaatlemine ja märkamine annavad palju olulist infot kliendi elukeskkonna, samuti tema meeleolude, käitumise ja suhete kohta. Alati ei pruugi erivajadusega inimene osata verbaalselt kõike väljendada, seega on oluline ise märgata pisidetaile, mis kliendi abistamisel oluliseks võivad osutuda. Väga oluline on kasutada peegeldavat kuulamist, nii on võimalus aru saada, mida tegelikult klient öelda tahtis ja hoida vestlust soovitud raamides. Küsimustega saab täpsustavalt infot juurde koguda. Avatud küsimused (milline? missugune? miks? kuidas? mil viisil?) suunavad klienti pikemat ja sisukamat vastust andma. Suletud küsimused (kas? mis? kes? kus?) sobivad täpsustuseks ja vestluse lõppu pigem. Kogu vestluse ajal saab kasutada toetavat kuulamist kas sõnadega või oma kehakeelega märku andes. Motiveerides, juhendades, jagades selgitusi ja informatsiooni, ka õpetades klienti, tagame klienti abistava suhtluse.

Abistavas suhtes ei pea abistajad kliendi probleeme, muresid ja küsimusi lahendama. Üldjuhul leiavad kliendid (mõnikord v.a. sügava intellektipuudega isikud) ise lahenduse, kui neid piisavalt motiveerida, juhendada ja peegeldavalt kuulata. Abistaja ülesanne on niikaua vestelda kliendiga, kuni ollakse valmis vastutus võtma ja endale ise muutuste eesmärki seadma. Esmasel kohtumisel ei pruugi see alati õnnestuda. Tuleb aega anda nii endale kui kliendile ja jääda abistaja mitte probleemide/murede lahendaja rolli. Nii on võimalik abistajal vältida läbipõlemist!