Õpetan Just Tantsukoolis  lapsi ja noori  seitsmendast üheksateistkümnenda eluaastani.  Meie kool on asutatud 1984. aasta oktoobris, esialgse nimega tantsustuudio Hetero, tolleaegses Noortemajas “Sõprus”.  Kuigi reaalselt alustasime juba paar aastat varem Ilmatsalu kultuurimajas, kus mu ema juhendas kaheksat tüdrukut.  Olin ka mina selles kambas ja üsna kohe hakkasin ise tantse looma. Puhtalt intuitsiooni pealt, inspiratsiooniks oli muusika, millest said alguse ka teemad, mida tantsida.  Eks nad sellised lihtsakoelised olid, need tantsud. Väga palju sellest ajast ei mäleta. Igal juhul sattusime oma pisikese kambaga Noortemajja "Sõprus" ja olles seal mõned aastad tegutsenud otsustasime alustada päris väikeste lastega ja kuulutasime välja vastuvõtu. Lapsi tuli muidugi kolm korda rohkem kui me vastu suutsime võtta ja see oli veidi karm meie jaoks. Pidime tegema valikuid, mis tagas iseenesest päris korraliku seltskonna. Ja sealt algas ka minu teadlik õpetamise aeg, hakkasime koos emaga oma õpetamise süsteemi looma. Minul oli varasem balletikogemus ja emal samuti, seega hakkasime sinna peale ehitama, tegimegi sellist pehmet balletti ja kui ma esimest korda moderntantsuga kokku puutusin, siis tuli täielik äratundmine...

2009. aasta septembrist lühendasime oma nime  H stuudioks, kuna sõnal "hetero" oli arenenud läänemaailmas kõrvalmaik juures,  2011. aastal muutsime ka oma juriidilise keha nime ja registreerisime ennast huvikoolina, sellest ajast alates oleme erahuvikool,  Just Tantsukool.  

2022. aasta suvel uuendasime ka oma õppekava, mis sai ka EHIS's ka registreeritud.  Plaan teha uus õppekava küpses kaua, sest meie esimene õppekava valmis aastal 2011 ja tegelikult ta aegus üsna ruttu.  Uue õppekava loomiseni ei jõudnud kuidagimoodi, sest tundus, et kõik toimib ja saame ka ilma selleta hakkama. Kuid nüüd olud sundisid, kuna Tartu linna tegevustoetuse saamiseks oli vaja esitada kas tegevus- või õppekava ning sinna ma oma vana ja aegunud õppekava esitada ei soovinud. Ja  tegin ta siis ära. Üks põhjus veel, miks seda edasi sai lükatud oli see, et tahtsin õppekava teha koostöiselt, kaasates õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad.  See tundus suur ettevõtmine ja organiseerimine ning õiget aega justkui ei olnud. Nüüd olin seatudfakti ette ja polnud aega enam ühisloomist korraldada, aga hea et see tehtud sai. Nii palju jõudsin tantsukooli inimesi kaasata, et paluda neil õppekava läbi lugeda ja ettepanekuid teha, mõned parandused selle tulemusel sai sisse viidud ka.  Seda mis õpekavas kirjas, me ka rakendada püüame. Või õigemini on õppekava koostamisel arvestatud  ka praegu  tantsukoolis käibelolevaid eesmärke, tegevusi ja väljundeid.  Seega võib öelda, et see kuidas ma oma õpetamist rakendan, on meie õppekavas suuresti kirjas.  

Rääkides tantsutehnikast, tooksin olulisena välja, et see  ei ole asi omaette - tehnika pelgalt tehnika pärast. Erinevate tehnikate valdamine aitab ennast paremini väljendada ning  toetab igaühe isisklikku väljendust.  Samas tuleb tähele panna, et ta ei hakkaks  seda isiklikku väljendust segama, et ei piiritleks liigselt vaba liikumist. Et vältida liikumise raamistamist, alustan lastega üsna loomupärases liikumises ja keha vabas väljenduses.  Liikumisvabadus  tuleb koos  loomuliku eneseväljendusega. Kasutan  õppeprotsessis palju abistavaod vahendeid, ehk stiimuleid (pildid, luuletused, jutud, erinevad teemakaardid), joonistamist, helisid, kõikvõimalikke  rekvisiite, mis annavad liikumisele impulsi ja aiatavad seda eesmärgistada. 

Üks mu lemmikuid on Labani liikumissüsteem  (lühidalt, ing), mida viimasel ajal rakendan eriti rohkelt ning  seda juba päris väikeste lastega.  Labani süsteem  ongi minu jaoks põhimõtteliselt liikumise ABC,  kogu seda süsteemi puudutav materjal on küll väga mahukas ja mitmetahuline, aga mina töötan peamiselt liikumiselementide ja -kvaliteetidega. Labani süsteemi rakendamine aitab säilitada liikumisvabadust, hoides seda samal ajal teatud piirides.    

Teisel-kolmandal aastal hakkame tasapisi tehnilisemaks minema, kuigi ega ei saa öelda, et päris tehnikavabalt alustame. Võib öelda, et loovad tehnikad on samuti tehnikad :) Ehkki sageli jääb inimestele mulje, et loovtantsus lapsed jooksevad ja siblivad saalis ringi  ja eriti midagi ei tee - hõljutavad oma linasid ja puhuvad seebimulle :)  Ka vabas liikumises, kui see on suunatud, me  mõtleme oma keha peale, eriti kui liikumine ära mõtestada ja leida seoseid kasutatavate abivahenditega. Juhin oma tundides tähelepanu ka tajumisele ja visualiseerimisele. Vaba ja sundimatu liikumine töötab tegelikult keha päris hästi läbi, eriti siis kui rakendada somaatilist liikumist. Somaatilises lähenemises pole kindlaid norme, mida peab täitma. Lähtuda tuleb iseenese tajust: sellest, kust liigutus algab ja kus lõpeb ja kuidas mõjub. Somaatiline liikumine küsib, miks ma liigun. Mis mind liigutab?  Selline lähenemine sobib juba üsna varasest vanusest alates. Kui alustame tantsutehnikatega võtan tasapisi juurde moderntantsu baaselemente või näiteks kaasaegse tantsu põrandarullimisi,  ülesanded on esialgu pigem kirjeldavad, suunavad  ja visualiseerivad. 

Kui päris puhastest tantsutehnikatest rääkida, siis päris kindla liikumisstruktuuriga tehnikaid ma teen aina vähem ja tahangi neid aina vähem teha :)  Kuigi aegajalt on päris mõnus tantsutund üles ehitada puhtalt mõnele klassikalisele tehnikale , siis kohe tunned, et sa oled trenni teinud ja see on muidugi mõnus tunne. Aga ma ei suudaks seda teha päevast päeva, see ammendab ennast ära minu jaoks.  Seetõttu ei ole mu õpilased enam tehniliselt nii tugevad kui varem, käib pidev balansseerimine tehnika ja loovuse vahel,  see õige tasakaalupunkt on ikka veel loksub ja otsib oma kohta. Aga kohe kindlasti päris tehnilisele sooritusele ma enam tagasi ei lähe, et see mind enam ei ammenda, et mul ikkagi peab seal juures olema mingi loov aspekt ja tantsutehnika tunnis peab väljenduslik osa olema juures. 

Muusikal on minu jaoks olnud alati tähtis roll nii tunni läbiviimisel, kui koreograafia loomisel. Kuigi pean tunnistama, et viimasel ajal ma kasutan muusikat oma tundides aina vähem. Päris palju tuginen  õppijate seesmisele rütmile ning kasutan ka ise rütmipille. Üheskoos liikumine ilma muusikata arendab palju ka rühmatunnetust. Olen avastanud, et liikudes ilma muusikata pööratakse palju rohkem tähelepanu liikumise kvaliteedile.  Ja võib-olla sellele väljendusele, mis tuleb liikujal seestpoolt. Et muusika võib isegi mõnikord olla segavaks faktoriks. Kui ma muusikat valin, siis teen seda poolega, väga-väga harva kasutan muusikat tapeedina. Kui ma võtan harjutuste juurde muusikalise tausta, siis ma teen harjutused sinna muusika sisse. See õpetab muusikat kuulama ja minu meelest annab sellisel juhul harjutustele ka emotsionaalset väärtust juurde. Tantsude loomisel on loomulikult muusika roll ülioluline. Mingi aeg on muusika olnud  esmase tähtsusega, sellest on loomine alguse. saanud Ma arvan, et see on alustajatele tantsuloojate puhul üsna loomulik, üldjuhul on muusika vägagi  inspireeriv,  paneb mõtted liikuma ja  muusika abil  edasi väga sügavaid ideid ja mõtteid selle järgi liikumist seades.  Aga mida aeg edasi, seda rohkem on esmalt idee, millele otsime koos õpilaste, kui kaasloojatega helitausta juurde.  Kuigi mõlematpidi võib olla tulemus sügav , mõtestatud, emotsionaalne ning kõnekas.

Üldiselt pean ennast protsessiinimeseks. Ma ise vähemalt tunnen, et ma  enamasti panustan protsessi. Ma olen seda meelt, et  kui teekond on hästi läbi mõeldud, kui püüda olla teekonna igas hetkes, siis sihtkohta jõutakse nii ehk nii. Kui  töötada millegi nimel nõnda, et vaid sihtpunkt on silme ees, hambad ristis minnes, siis kõik mis jääb sellele teekonnale võib kaotada oma võlu.  Ehk tehes teekonna endale mõnusaks koos õppides, uurides, uudistades  annab asjale  hoopis suurema tähenduse. 

Mõnikord juhtub ka nii, et ei jõuagi kohale. Siis on eriti oluline just protsessi panustamine, et kui sa sinna pjedestaalile ei saa, siis rõõm on ikkagi sellest, et oled olnud teekonnal, nautinud protsessi ja andnud ennast parima. Mulle väga meeldib  Ivan Angeluse mõte, et tantsutunni  eesmärk ei ole tulemuste näitamine, vaid õppimine. Olen sama meelt - tulemus võib olla, aga see ei saa olla eesmärk omaette.

Protsessi väärtustamine ja sellel fookuse hoidmine  aitab ka võistluslikkust  miinimumi peale viia, minu meelest on seda tänapäeva maailmas liiga palju ning liigne võistluslikkus teeb elu tantsumaailmas või üldse maailmas raskeks vahepeal. Pead justkui ennast pidevalt kellelegi tõestama, et kui jõuaks sinnamaale, et me ei pea ennast pidevalt teistele tõestama, et me ei pea olema kellestki paremad.  Ei ole seda õiget ja valet alati,  igaüks on milleski hea, ise soovin küll õppeprotsessis võtta seda võrdlemist teistega kõvasti vähemaks.  Mina olen küll seda meelt, et  õppimine ei pea olema raske, ei pea olema ka ainult mäng ja trilalla-trullalaa. Aga ta ei saa olla ka selline raske töö või selline karm ronimine tippu. 

Mingi rõõm peab ka ikkagi elus olema :) 

Tantsuõpetamisel on mu lemmikteemad loovuse ja tehnika vaheline tasakaal, laste kaasamine, koosloomine, õpilasest lähtuv õpetamine ning tantsu sidumine üldhariduse teemadega. 

Tantsutunnis on päris palju võimalusi koolis õpitava omandamist toetada, eriti nooremates vanuseastmetes. Eelmiseks õppeaastaks tegin ka Tartu linnalepakkumuse koolidele aktiivõppeprgrammide läbiviimiseks huvikoolis. Ja sain positiivse vastuse ja olen nüüd ootel ja põnevil, et keegi minu juurde oma klassiga tuleb.  Pakkumise tegin nii loodusainete, täppisteaduste (täpsemalt matemaatika)   kui ka  humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ja seda I kooliastmele ja ühe programmi ka II kooliastmele. Gümnaasimuiastmes pakume humanitaar ja sotsiaalvadlkonna võimalust õppida etenduskunstide kaudu ja neid tunde viib läbi Johhanna Anett Toomel.  Siinkohal olen tänulik, et Tartu selle võimaluse kaerahuvikoolidele andndud on. Varasemalt on aktiivõppeprgramme saanud pakkuda vaid munitsipaalkoolid. 

Näidiseks loodusainete pakkumine siin all: