Sakramendid

RISTIMINE

Ristimine on esimene ja ainukordne sakrament, mis rajaneb Jeesuse käsul ja tõotusel:

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." (Mt 28:18–20)

Ristimise nähtavaks märgiks on vesi. See vesi on tavaline vesi niikaua, kui see vesi "liidetakse" Jumala sõnaga ja me võime olla kindlad, et Issand ise on sellel talitusel ligi.

Ristimine toimetatakse kolmainu Jumala nimes. Vaimulik valab ristitavale kolm korda vett pähe ja ütleb. "Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse." Ristimine toimetatakse üks kord elus.

Ristimise kaudu kutsub Jumal igat inimest nimepidi enda omaks. See arm antakse kõikidele, ka vastsündinutele. Jeesus käskis lapsi enda juurde tuua. Vanemad toovad lapsi ristimisele ja palvetavad koos ristivanematega nende eest. Nii nagu kodakondsus annab inimestele teatud õigused oma riigis, nii teeb ristimine meid Jumala riigi kodakondseteks. Ristimisega usaldame endid ja oma lapsi Jumala hoolde, olles kindlad, et Tema on meie juures siin ajalikus maailmas ja Tema kannab meid läbi surma ellu. Seega ei ole ristimise arm seotud vaid selle maailmaga, vaid ulatub kaugemale ka surmast.

Ristimise läbi saab inimene vabaks kõigest patust ja Püha Vaim sünnitab meid uuesti ja kingib meile usu, mille kaudu võime osa saada ristimise tõotustest.

Kord toimetatud ristimist ei saa hiljem olematuks teha. Ristimise arm kannab inimest, sest me oleme liidetud Jumalaga. Oleme oma taevase isa lapsed, kes kurvastab, kui talle selja pöörame, kuid kes võtab inimese alati tagasi, kui ta oma eksimusest aru saab. Ristimise arm on kindel ka siis, kui meie usk on ebakindel.

ARMULAUD

Kui ristimist võiksime nimetada kristlaseks saamise sakramendiks, siis armulaud on kristlaseks olemise sakrament.

Jeesus seadis armulaua vahetult enne vangistamist, pidades koos jüngritega Egiptusest pääsemise mälestuseks paasasöömaaega, seetõttu nimetatakse ka armulauda vahel pühaks õhtusöömaajaks. Ta teab, et teda ootavad ees kannatused ja surm. Luuka evangeelium kirjeldab armulaua seadmist nõnda: Jeesus ütles oma jüngritele: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist, sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis." Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: "Võtke see ning jagage eneste vahel! Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud." Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!" Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse." (Lk 22:15-20)

Armulaua nähtavateks märkideks on hapnemata leib ja vein. Igaüks, kes võtab vastu armulaua leiva ja veini, saab Kristuse sõna järgi osa tema tõelisest ihust ja verest. Võime ka vähese usuga haarata kinni sellest, et Kristuse ihu ja veri on meie eest antud. Meie kahtlused ei tee Kristuse ligiolekut olematuks.

Mõeldes oma elule, peame tunnistama, et jätkuvalt eksime nii Jumala kui ka kaasinimese vastu. Vajame seda söömaaega, sest Kristus kutsub enese söömaajale neid, kes tunnevad oma süüd ja pattu.

Armulauda vastu võttes püsime Kristuses ja tema meis. Kristuse ihu, elu leib, toidab ja kinnitab ristimises alguse saanud vaimulikku elu. Kristuse veri, surematuse rohi, tervendab meid ja kingib meile igavese elu. Armulaud on võrdpilt taevasest pidusöögist, millele Kristus kord kõik enda omad kokku kogub.

Kuigi teame, et Jeesus on läinud taevasse ja Ta oleks otsekui eemal, on Ta armulauas meie juures, oleme ühenduses Temaga ja kaasinimesega.

Armulaua sakramendist võib osa saada iga ristitud kristlane, kes on enesele teadvustanud selle sakramendi olemuse ja tähenduse.

PIHT

Piht on alandlik palve, millega inimene pöördub Jumala poole, et saada halastust ning armu oma eksimuste pärast, mida ta on teinud nii Jumala kui ka kaasinimese vastu.

Piht vajab ettevalmistust. Selleks on hea enne pihile minekut mõtelda oma tehtud eksimustele. Selleks, et oma eksimusi teadvustada, on hea oma tegevust kümne käsu abil analüüsida. Kui inimene on tundnud oma süüd, on teadvustanud oma pattu, läheb ta pihile, kus tunnistab üles oma patud ja vaimulik kuulutab talle Jumala armu, mida nimetatakse absolutsiooniks. Sellega on inimene oma pattudest lahti saanud.

Tundub ju lihtne, teed pattu ja palud andeks ja ongi nagu kõik korras. Kui inimene on kellegi vastu eksinud, siis tuleb see eksimus ka heastada ja seda enne, kui pihile minnakse.

Alati ei ole võimalik kõike heastada ja seetõttu on oluline ka inimese siiras tahe seda teha.

Pihti on kahesugust.

1. Üldpiht

üldpiht toimub alati seoses jumalateenistusega. Vaimulik kutsub jumalateenistusel inimesi alanduma ühises palves, et üheskoos oma pattusid tunnistada. Kui ühine palve on loetud, kuulutab vaimulik Jeesuse Kristuse nimel Jumala armu.

2. Erapiht

Pihile minnes lepib inimene selleks eelnevalt aja kokku. Mõnes koguduses on ka võimalus enne jumalateenistust minna vaimuliku juurde erapihile, kuid see tava ei ole Eestis valdav. Erapihile minnes üteldakse vaimulikule, milliseid eksimusi on inimene sooritanud, pärast seda on patutunnistus ja siis kuulutab vaimulik Jumala armu. Erapiht võib olla seotus ka hingehoidliku vestlusega, mille käigus arutatakse heastamise võimalusi või ka lahendusi, kuidas inimene oma eksimustest saab hoiduda.

Selleks, et inimene julgeks pihile minna, on vaimulik kohustatud pidama pihisaladust. See tagab, et kui inimene on tunnistanud vaimulikule üles oma eksimused, ei tohi vaimulik sellest kellelegi rääkida. Pihisaladuse kohustus kehtib ka siis, kui vaimulik peab kohtus tunnistusi andma.

Luterlikus kirikus ei ole määratud, kui tihti peab inimene pihil käima. Oma hingerahu ja süükoorma vähendamiseks võiks seda teha võimalikult sageli.

Tekst: J. Aus, M. Holsting. On seal keegi? 2009