Kirikuaed

Väike-Maarja kirik koos kirikaiaga moodustab mitmekülgselt huvitava kultuuriruumi. Nii kirikusse kui kirikaeda on aegade jooksul kontsentreerunud märkimisväärselt palju kihelkonna aja- ja kultuuriloolist mälu. Maa-aluse kalmistu nime all arheoloogiamälestisena riikliku kaitse alla võetud Väike-Maarja kirikaed on ainukeseks teadaolevaks keskaegseks matmispaigaks kogu kihelkonnas.

Kirikaed teenis 18.-19. sajandi vahetusest 1939. aastani saksa koguduse kalmistuna. Siia maeti valdavalt toonased priviligeeritud seisuste liikmed, eeskätt ümbruskonna baltisakslastest aadlikud ja kohaliku koguduse vaimulikud, aga ka saksa kogudusse kuulunud eestlasi. Matuste põhjal on jälgitav Väike-Maarja kihelkonna mõisate omanikkond 1840-ndatest aastatest alates. Kirikaias säilinud hauatähiste järgi on varasemaks 19. sajandi dateeritud matuseks 1843. aastal surnud Amalie von Rennenkampff Pandiverest. Necropolis von Wierland (NvW) andmetel on Väike-Maarjasse ajavahemikus 1755-1829 maetud veel vähemasti 30 ümbruskonna mõisate omanikku või nende pereliiget. Neid haudu ei olnud võimalik juba 1930-ndatel NvW koostamise ajal Väike-Maarjas leida. Pärast baltisakslaste ümberasumist on kirikaeda lisandunud vaid üksikuid matuseid.

Tekst: Janis Tobreluts