Kiriku lugu
Eesti ala ristiusustamise järel jäi praegune Väike-Maarja aleviku ümbrus Simuna (Katkuküla) kirikukihelkonna piiridesse. Et naaberkihelkonnas Amblas, oli sajandi võrra varem rajatud Maarja kirik, siis nende eristamiseks kutsuti vanemat kirikut - St Mariae amplae (Suur(sugune) Maarja) ja siinset kirikut - St Mariae minoris (Väike Maarja). Ühes uue kirikuga rajamisega lahutati ümberkaudsed alad Simunast iseseisvaks kihelkonnaks Neitsi Maarjale pühitsetud kirik Väike-Maarjas on Virumaa nooremaid keskaegseid kirikuid. Kohandatuna aktiivseks sõjaliseks kaitseks on jumalakoja seinamüürid linnuslikult paksud (keskmiselt 2,4 m). Interjööris algsena säilinud kirik ehitati tõenäoliselt 15. sajandi lõpukümnenditel, ehkki kirjalik jälg siia Simuna abikiriku ehitamisest on juba Taani aja lõpust aastast 1346. Kiriku nimepäev on 8. septembril Neitsi Maarja sünnipühal (Mariae nativitatis) ehk ussimaarjapäeval.
Pühakoda koosneb pikihoonest, käärkambriga koorist ja läänetornist. Omapäraselt proportsioneeritud plaaniskeemi moodul lähtub idaseina poolest laiusest. Torn on allosas nelja-, ülal kaheksatahuline. Torni alumine võlvitud korrus moodustab linnuseväravat meenutava käigu, milles paikneb faasitud servadega lihtne teravkaarne portaal; mõlemal küljel lai istenišš. Lõunaseinast alguse saav pseudovõlvlaega müüritrepp viib üles kiriku võlvidele. Kahel pool torni on lääneseinas (paksus 3,3 m) piluavadega laskekamber, piluavad on ka torni neljal ülakorrusel. Kaks paari järvamaapäraseid ümarsambaid jaotavad pikihoone kolmeks ühekõrguseks lööviks. Sambail on kõrge sokkel ja talumivõru, millele toetuvad võlvide vööndkaarte konsoolid, moodustades Tallinna hilisgootikale iseloomuliku konsoolipärja. Võlvide vööndkaared toetuvad seintel trapetsikujulistele ja püramiidjatele konsoolidele. Eksterjööri algsest kujundusest on koori viilukaunistustena säilinud ümarad nurgapetikud ja idaakna teljel kolmnurkselt sillatud väike petiknišš veeliistuga ( guuri paigutamiseks?), mis osutavad otseselt Tallinna hilisgooti ehitusmeistritele.Suurem ümberehitus võeti kiriku juures ette aastal 1873. Uue, pseudogooti stiilis kuju said torn (kiviosa kõrgub 32,1 m, koos kiivriga 61,1 m) ja kiriku välisilme tervikuna, mh muudeti teravkaarseiks ja avaraiks aknad. Kirikus murti kõrgemaks võidukaar, uuendati altarisein ja kantsli kohale paigutati uhke kõlaräästas. Kirikupingid ja kantsel, mis toona pseudogootilikke lisandusi sai, võivad tehtud olla 1773. aasta paiku. Kaks kella kirikutornis on valatud 1882. Augustis 2010 äikesetormiga alla kukkunud sindelkattega tornikiiver kaeti ülesehitamise järel 2012. aastal terasplekiga.
Altarisein1902. aastal kinkis Vao mõisa vanapreili Cäcilie von Rennenkampff kirikule kunstnik Ernst Friedrich von Lipharti (1847-1932) maalitud uue altarimaali „Tulge minu juurde“, mis kujutab kutsuvat Kristust. Tartust pärit kunstnik Liphart elas ja õppis Itaalias, Madridis, Pariisis. Aastatel 1886-95 oli ta Kunstide Edendamise Seltsi kooli õppejõud Peterburis, alates 1886 Peterburi keiserlike muuseumide arhivaar ja 1906-29 Ermitaaži maaligalerii konservaator (peavarahoidja). E. F. von Liphart nimetati 1893 Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks ning tema loodud altarimaale võime kohata veel Jõhvi Mihkli ja Tartu katoliku kirikus. Altari ajaloolise paekivist plaadi ehk mensa fragment, mis pikka aega oli käärkambri ukse väliseks trepimademeks, on eksponeeritud kiriku põhjalöövis.Vitraaž “Laske lapsukesed minu juurde tulla”
Lapsi õnnistavat Kristust kujutav vitraaž pikihoone keskmises põhjaaknas on valmistatud 1891. aastal Riias. Vitraaži alumine, ornamentaalne osa on tehtud Tallinna meister Lindemanni töökojas 1905. aastal. Aastakümneid katkistena seisnud meistritööd restaureeris klaasikunstnik Riho Hütt. Korrastatud aken pühitseti 16. juunil 2002. Vitraaži ennistamist toetasid Malle ja Hanno Tamm.
Roosaken
Roosakna vitraaž “Maarja kuulutamine” lõunaportaali kohal on valguse ja värvide keeles Maarja kuulutamise lugu kõnelev klaasikunstnik Riho Hüti looming, mis pühitseti 28. detsembril 2003. 1,55 meetrise läbimõõduga ümarakna pseudogootilik ehisraam imiteerib lilleõit, kaheksa kroonlehte keskel ja 16 ümber. Vitraaži ülaosa ehk taevane sfäär on värviline, keskel on mattvalge. Alumisse ehk maisesse läbipaistvast klaasist ossa on graveeritud Maarja kujutis, mis päikese- või elektrivalguses muutub kuldseks. Klaasile on kirjutatud Maarja kuulutuse sõnum Luuka evangeeliumist. Vitraažakna valmimist toetasid Malle ja Hanno Tamm, Karin ja Ants Tamm, Väike-Maarja vald ja EELK Viru praostkond.
Päikesekell
Päikesekell ehk gnoomon lõunaportaali kohal 17.-18. sajandist näitab koha tõelist päikeseaega. Vertikaalsele numbrilauale heidab varju poolusele suunatud metallkiil.
Tornikiiver
2010. aasta 8. augustil äikesetormis hävinud tornikiivri taastas Rändmeister OÜ järgides omaaegse eestlasest arhitekti ja ehitusmeistri Johann Gottfried Mühlhauseni (1806-1879) tööd. 28. juuni 2012 õhtust kroonivad kirikutorni tippu taas kullatud kuulmuna ja rist. Tornikiiver pühitseti uuesti 1. juulil 2012. Tornikiivri taastamist rahastasid Kultuuriministeerium, Muinsuskaitseamet, EELK Väike-Maarja kogudus, Väike-Maarja vald, ettevõtted, teised kogudused ja eraannetajad.
Kuigi Väike-Maarja kirikukroonika märgib ära et siin on tegutsenud juba 1219 munkpreestrid Hindrik ja Diedrich, (J. Elken Wäike – Maarja, koguteosest Wirumaa, Rakvere 1924, lk 349) algavad täpsemad andmed siinsete vaimulike kohta alles 1550. aastast, mil vaimulikuks oli Nikolaus Kirbusch. Enne 1591. a kuulutas maarjalastele jumalasõna Petrus Bartholomäus. Johann Luggenhusen oli ametis 1594-1596, kuid mõneti ka enne ja pärast seda. 1615-1627, ent pisut hiljemgi teenis nii VM kui Simuna koguduses Barthold Martini. Edasi on teada täpsed ametiajad: 1635-1644 Wolfgang Wachtel, 1645-1695 Johann Engelhard Bender, 1695-1704 Martin Wildmann (mõneti ka hiljem), 1713-1714 Johann Heinrich Gerth. 1714-1719 kohalikku vaimulikku polnud, jumalateenistusi pidas Simuna pastor Andreas Meyer. Edasi olid jälle omad jumalasulased: 1719-1729 Johann Bernhard Oldekop, 1729-1753 Christoph Friesell, 1753-1779 Ehrenfried Buntebarth, 1779-1812 Hermann Johann Schubbe, 1812-1852 Georg Magnus Knupffer, 1852-1871 Carl Theodor Knüpffer, 1871-1892 Ludwig Fankhaenel, 1893-1929 Paul Eberhard, 1930-1936 Johannes Hiiemets, 1936-1938 Valter Viks, 1938- 5. I 1941 Johannes Hiiemets.
Aastatel 1941-1991, 50 aastat rasketes okupatsiooniaja tingimustes teenis kogudust August Villem Laumets. 1991-1993 oli diakoniks Teet Korsten, 1991-1996 hooldusõpetajana Enn Kivinurm ja 1996-2002 Tauno Teder. 2002-2009 teenis kogudust Ahto Mäe. 01.09.2009 - ... oli hooldajaõpetajaks Enn Salveste, seejärel Ralf Alasoo. Jaanuarist 2019 teenib kogudust hooldajaõpetajana Tauno Toompuu ja 23. märtsist 2019 diakonina Juhan Rumm.