Mooste Rahvamuusikakooli ülesehitamine              ja vaikne kärbumine

Krista Sildoja meenutab kevadel 2023

Muusikakooli käivitamine

Iga uue asja loomisele kulub tohutult energiat, et see üles ehitada ja toimima saada. Nüüd järgneb jutt, mis ilmestab, KUIDAS see protsess käia võib. Jah, kuidas ta käia võib, mitte, kuidas ta käima peaks :) (lugemine eeldab ka “eelloo” ja “eestvedamise” lugemist).

Ülle Podekratil ja Ülo Needol oli visioon, et Mooste Elohelüle, rahvamuusikatöötluste festivalile tuleks kõrvale tekitada aastaringselt tegutsev rahvamuusikakool. Arvan tagant järgi vaadates ja analüüsides, et neil visionääridel ei olnud toona tegelikult olemas veel lahendust, kuidas ja milline üks huvikool välja peaks nägema ja kuidas end majandama. Oli vaid suur idee ja motivatsioon teha üks Mooste mõisa hoone taas korda. Suured asjad saavad alguse ikka suurtest ideedest ja mõtetest. Aitäh kõigile visionääridele!

Nagu ka varem mainisin, “jäin tee peal ette” mina. Elu koosneb juhustest, nende jadast. Ka mina olen inimene, kellele on alati tähtsaim idee ja vaimustus, mitte niivõrd kahe-jalaga-maa-peal olemine. Võtsin pakkumise vaimustunult vastu. Nii seisin oma elus kahe vahel - ühel pool folgisellid Ülo ja Ülle, teisel pool abikaasa Raivo. Viimane oli üsna umbusklik kõige suhtes, millele oma ”jaa” olin andnud. Ta võib küll olla umbusklik ja püüda mind maa peale tõmmata, kuid kompromissina annab ikka ja jälle mulle järele ning aitab mind kõhklusteta. Hea küll, läks nii, nagu Raivo arvas (kool ei vedanud majanduslikult välja), ent omaette väärtuslik elukogemus on saadud. Ma ei kahetse ühtegi Moostes veedetud aastat.

Raivo esimene ja suur küsimus mulle oli, et kuidas sellist kooli majandatakse, millistest vahenditest? Idealistina oli minu vastus talle, et kuidagi ikka saab. Lootsin sel hetkel ka väga minu Moostesse kutsujate abi peale. Minu küsimuse peale kooli idee algatajatele, et miks rahvamuusikakool ei võiks tekkida munitsipaalkoolina, ma sisukat vastust ei saanud ja lootsin sinisilmselt paremale homsele. Hakkasin tööle, igapäevaselt ja pühendunult. Parema homse lootuses, püüdes leida mõttekaaslasi. Mooste vald tuli erakoolile appi ja pani oma õla kooli tegevusele alla. Eks kogukonnas oli kuulda, mismoodi arutelud ja otsused volikogu tasandil sündisid. Mind need vaidlused ei huvitanud, kuna olin kutsutud kaugelt siia kooli vedama, mitte selle vajadust ja olemasolu tõestama. Ainus, mis mulle kohe üldse ei sobinud, oli see, kui kuulsin või lugesin, et Mooste Rahvamuusikakool on saanud järjekordse projektitoetuse, millest mina kooli vedajana polnud teadlikki. Mulle ei sobinud, et muusikakooli nimel, ilma minuga arutamata, küsiti raha tegemiste jaoks, mis ei toonud kasu muusikakoolile. Näiteks neist veidraim oli juhus, kus valisin muusikakooli ühte tühja klassi välja sobivad lauad ja toolid, et hakata arenevas koolis lõpuks pakkuma ka grupitunde, peale mida aga see klass koos sisustusega otsustati anda hoopis mõisakooli kasutusse. Ilma arutamata, ilma põhjendamata. 2023ndaks aastaks oli mõisakool koos muusikakoolile ostetud mööbliga majast välja kolinud. Lisaks, kui Folgisellide Selts (koolipidaja 2012 - 2017) oli küsinud Mooste Rahvamuusikakooli nimel mingisugusele ehitusobjektile erinevatest Leader-programmidest tuge, sain mina kooli sisulise tegevuse tegemise projektidele ikka eitava vastuse, kuna “...muusikakool juba sai ju toetust"!? Seega tundus ainuvõimalik võtta kooli sisutegevustele finantsi leidmine oma õlgadele.

Koolipidaja muutmine ja ühendavalla tekkimine

Et sellised “salajased” asjad ei saaks jätkuda ning kõik muusikakooli nimel tehtud toetused tooks otsest kasu muusikakooli sisule, otsustasime võtta täieliku vastutuse ning muusikakooli pidamise oma MTÜ-le üle kanda. Põgenesin õppeaastaks 2016-2017 Eestimaalt Islandile, et oma mõtetes selgusele jõuda. Jõudsingi ja otsustasin koolipidamise üle võtta. See juhtus 2017. aasta 1. jaanuaril, mil koolipidajaks sai MTÜ Virbel. Taaskord, tagasi vaadates tundub, et oleks pidanud muusikakooli sinna paika jätma juba siis… Endiselt aga pulbitses minus usk, et seni, kuni teed jätkuvalt kvaliteetset ja head tööd, jõuab ka otsustajate arusaam ja rahakott järele. Selleks hetkeks olime rajanud siia juba oma kodu ja tundus ebareaalne oma kodu maha jätta. 

Kes aga 1. jaanuaril 2017 oskas ette kujutada, mida toob kaasa sama aasta lõpul toimunud eesti omavalitsuste haldusreform. Mina isiklikult uskusin veendunult, et kui väiksed vallad liidetakse, tekib kamba peale kompetentsema juhtimise võimekus… 

Ühel hetkel olime koolipidajatena suure Põlva ühendvalla väike erakool, muusikakool. Kõigile teadmiseks, et kui keegi peab erakooli pidamist äritegevuseks (nagu meile korduvalt on kohapeal püütud selgeks teha), siis tõusevad mul juuksekarvad püsti - te ilmselt ei aima, MIDA tähendab KOOLI PIDAMINE ja hariduse pakkumine individuaalõppe ning mittetulundusühingu vormis. Ja seda veel turutõrke piirkonnas. Palun viige end kurssi.

Meid - Krista ja Raivo Sildojat - ei tundnud Põlvas (meie uues keskvalitsuses) mitte keegi. Meil ei ole Põlvamaal sugulasi, juuri ega ajalugu, me ei ole võrokesed. Me oleme sissesõitnud. Ma ei kujutanud ette, kust kohast peale hakata. Otsustasin haarata härjal sarvist. Palusin esimese ühendvolikogu hariduskomisjonis ettekandeks sõna, et tutvustada otsustajatele, KES me oleme ja MIS asja Moostes ajame. Tegin ettekande, kasutasin power pointi, tutvustasin meie kooli tööpõhimõtteid ja õpilaste arve ning tõin kuulajate ette tõsiasja, et ma ei usu, et erakoolina kestma jääksime muutunud elukorralduses. Pakkusin välja, et ehk oleks mõttekas tulla kokku ja arutada Põlva muusikakooliga ühinemise võimalusi. Hääl publikust küsis allegooriliselt, et: “Kust selleks raha võetakse?” Selgitasin naiivselt, et kaks kooli liidetakse, Mooste Rahvamuusikakoolile eraldatav aastatoetus (25 000) ja Põlva muusikakooli eelarve (suurusjärgus 500 000) tuleks liita kokku ja jagada laste üldarvu vahel proportsionaalselt ära. Sest, et lapsed on meie koolis ju samuti Põlva valla lapsed, nende vanemad on Põlva valla maksumaksjad. Mind vaadati, kui kuu pealt kukkunut. Hiljem, koosoleku protokolli lugenuna ei leidnud ma sealt oma väärt mõtte mainimist… Oli selge, et ma ei suutnud täieliku “mitte oma inimesena” veenda otsustajaid, kes olid harjunud tegema asju “nii, nagu alati”. Kuna olime Raivoga just eelnevalt koolipidamise oma õlgadele võtnud, ei olnud meil ka “kohalike” seas enam eestkõnelejaid, keda oleks asi huvitanud. NB! Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et peale meie lahkumist Moostest sai päeva pealt võimalikuks Põlva muusikakooli filiaali loomine Moostesse, kahe õpetajakohaga (mida meil erakoolina ei olnud nende 11ne aasta jooksul võimalik kunagi pakkuda - meie majandamise laeks jäi 1,7 õpetajakohta viie õpetaja peale). 

Olgu mainitud, et kohtusime vallajuhtidega nii Moostes muusikakooli ruumides, kui eraldi kohtumistel vallamajas. Midagi ei muutunud. Mitmel kohtumisel väljendusime soovi arutada meie kestma jäämise teemadel. Siin, turutõrke piirkonnas, et saa teha erahuvikooli, liiatigi veel ülikallist individuaalõppega muusikakooli. Seega oli täiesti põhjendatud, miks palusime meie erikohtlemist ja küsimuse arutamist. Oleksime soovinud, et vallavalitsejad oleksid meile otse öelnud - teate, ei tule välja. Selle asemel kuulsime aga ametniku suust korduvalt lauset, et me saavat niigi kõigi teiste MTÜ-dega rohkem vallapoolset toetust. Kas olime ehk mina ja Raivo selles süüdi, et jätsime oma kodu maha Pärnumaal, et tulla tegema Moostesse muusikakooli? Ei, erakoolipidamine ei ole olnud meie eluunistus, küll aga kvaliteetse muusikahariduse andmine. Kes aga selles olukorras õpilaste peredele otsa vaatama peab - ikka meie.

Mis siiski muutus valdade ühinemise järel? 

Kui enne ühinemist oli meie väike muusikakool loodud ja tegutsemas kohalike Mooste ja selle ümbruse laste (ja ka täiskasvanute) jaoks, siis nüüd, kui piirid laienesid, hakkas tulema sooviavaldusi uksest ja aknast ka teistest ühendvalla piirkondadest. Kuna meie kooli üheks tegutsemise põhimõtteks on muusikas mitte teha sisseastumiskatseid, vaid leida õppimisvõimalus kõigile huvilistele, muutus olukord üsna kriitiliseks. Vallapoolne toetus jäi samasse suurusesse, mis ta oli olnud Mooste valla ajal, õpilasi aga tuli juurde rohkem ja rohkem. Meil ei olnud alust, mille põhjal õpilastele “ei” öelda - seni oli “ei” ütlemine lihtsam, kuna õppija pidi olema sisse kirjutatud Mooste valda. Minul ei olnud südant öelda “ei” neile, kes olid valinud argumenteeritud põhjustel just nimelt meie kooli selle sisu ja keskkonna tõttu. Vallad, kust hakkasid lapsed meie koolis käima, ei olnud ühtsed oma rahastamismudelites teise valla erahuvikoolis õppiva laste toetamise suhtes. Mõtleme nüüd korra kõik koos, MIKS sooviti tulla Mooset Rahvamuusikakooli õppima? Mul on pikaajalise huvihariduses tegelenuna selle kohta oma selgitused.

Pidev ebastabiilsus ja rahaliste vahendite vähesus tingis olukorra, kus pidin koolijuhina tõstma järjest perede omaosaluse summat. Pered ei saanud olla enam kindlad, et järgmisel õppeaastal nende laps edasi õppida saab, kuna mul puudus igasugune kindlus, et keegi õpetajatest veel nendel senistel tingimustel jätkata soovib.  Hästi toiminud tasemeõpe pidi kasvavate tunnimahtude ja sellega kaasnevate kulude tõusu tõttu lõpetama 2020. aasta kevadel. Ent, ikka veel oli minus säilinud usk, et saame ühe aasta kaupa pakkuda muusikatunde, olgugi, et süsteemsus ja järjepidevus oli katkenud. 

Lisan siia kronoloogiliselt katsete kirjeldused olukorda parandada:

• Peale Põlva ühendvalla tekkimist 2017 hilissügisel käis kooli eestvedaja Krista Sildoja esimeses ühendvalla volikogu hariduskomisjonis tutvustamas Mooste Rahvamuusikakooli tegevust ja väljendamas muret, et erakoolina ei pea see kool kaua vastu. Sildoja pakkus eestvedajana välja lahenduse, et Põlva muusikakool ja Mooste Rahvamuusikakool võiksid ühineda, et tagada kooli jätkusuutlikkus Moostes, Põlva muusikakooli võimalikus filiaalis. Seda teemat ei peetud vajalikuks võtta edasiste arutelude alla.

• Kevadel 2018 otsis kooli eestvedaja kontakti Põlva valla juhtidega, et arutada kooli tulevikku. Kokkusaamine toimus lõpuks juuni lõpus 2018. Meile tutvustati MTÜ-de rahastamise korda Põlva vallas. Aga sisuliselt ei antud nõu, kuidas edasi toimetada ja hakkama saada.

• 18. novembril 2020 kohtus MTÜ Virbel juhatsue esimees Raivo Sildoja Põlva vallavanema kabinetis vallavanema, abivallavanema ja finantsjuhiga. Raivo tutvustas Mooste Rahvamuusikakooli halvenenud majanduslikku olukorda ning palus vallavalitsejate poliitilist otsust, mis Mooste Rahvamuusikakoolist saab. Lisaks palus ta kaaluda võimalust ühinemiseks Põlva muusikakooliga. Otsuseid, isegi mitte ühiseid arutelusid ei järgnenud.

• 24. märtsil 2022 kohtus Raivo Sildoja Põlva vallavanema kabinetis uue vallavanema ja uue abivallavanemaga. Teemaks oli taas kooli jätkusuutlikkus. Raivo palus lisavahendite eraldamist Mooste Rahvamuusikakoolile. Selleks ajaks olime üle elanud koroona, majanduslanguse koos inflatsiooniga ning kooli toetust oli valla poolt vähendatud 5 tuhat eurot. Raivo otsis vastuseid küsimusele, mis Mooste Rahvamuusikakoolist saab. Arutelusid ja otsuseid ei järgnenud.

Koolipidamise lõpetamine 

2022/2023nda õppeaasta alguseks oli selge, et juhuslikku laadi muusikaõpet anda ei ole võimalik või vähemalt, meie seda nii enam teha ei jaksanud ja soovinud. Olime sunnitud 2022. aasta sügisel minema isemajandavaks muusikakooliks, mis tähendab, et lapsevanemal tulid tunnitasud täies mahus ise kinni maksta. Üleüldises majanduslanguses ja sõja ning kõrgenenud energiahindade tõttu tundus see samm eriti irooniline. Individuaalõppijate arv vähenes tuntavalt. Tegime raske südamega otsuse sulgeda MTÜ Virbel Mooste Rahvamuusikakool ja lõpetada õppekava “rahvamuusika” andmine. 

Õppekava saime kooli algusest peale tegelikkuses täita vaid väga väikeses ulatuses, pakkudes õpilastele ühte individuaalpillitundi nädalas (teisest erialatunnist või toetavast muusikateooriast saime vaid unistada). Aastate möödudes sai võimalikuks tekitada juurde mõned grupitunnid (teooria ja koosmäng, pärimusmuusika ajalugu projektidena), individuaaltunnid säilisid. Selle ühe individuaaltunniga nädalas valmistusid õpilased tegema tasemeeksameid nii pillimängus kui teoorias. Ja tegid seda äraütlemata hästi. 2020. aasta kevadel jagasime välja viimased 15 erinevat tasemeõppetunnistust. Meie kooli õpilastest mitmed on oma elu sidunud muusikaga ja jätkavad oma õpinguid järgmistel muusika-astmetel.  Enamus Mooste Rahvamuusikakoolis õppinutest armastavad muusikat ning soovivad, et sedalaadi muusikaõppimise viis oleks elujõuline. Loodame, et inimeste unistused täituvad. See kõik näitab, kui sisukat tööd me tegime.

Mis oleks juhtunud, kui Põlva vald oleks uskunud meisse, kui ainulaadsesse ja Eesti mõistes innovaatilisse rahvamuusikakooli? Nagu Viljandi linn uskus kunagi aastal 1993 Viljandi folgi noortesse korraldajatesse. Ja asunud asja arutama, otsima mingeidki lahendusi üheskoos. Sellest võime vaid unistada ning seda ette kujutada… 

Mida tähendab ühe eramuusikakooli ülesehitamine?

Ülesehitamise hulka kuuluvad projektide kirjutamised, et saada vajalikku inventari, alates pillidest ja toasisustusest, lõpetades koristustarvetega. Suurimaks väljakutseks on olnud oma toimiva õpetajaskonna loomine, et päevatööle lisaks tekiks nn nõuandev kogu. Kooli algaastatel olin täiesti veendunud, et leian siia Moostesse kohapeale elama inimese, kes minuga koos kooli üles ehitama hakkab. Erialainimese. Rääkisin ühe ja teisega, püüdsin meelitada. Moostes aga ei ole loomeinimesel kusagil elada, kuna kinnisvaraturg oli olematu (NB! enam ei ole, kuna regionaalpoliitika puudumine ajab viiamsedki ettevõtlikud maalt minema). Samuti ei olnud mul pakkuda õpetajatele aastaringset töölepingut. Meie eriliselt head õpetajad olid kuni lõpuni kõik tunnitasudega VÕS-lepingu alusel tööl, mis tähendab, et koolijuhina ei osanud ma motiveerida neid kooli arengus kaasa rääkima, oma vaba aega panustama. Üsna sageli läksid mu mõtted munitsipaalmuusikakoolidele, kus on võimalik palgata õpetajaid ka töölepinguga ja sellega seoses tekitada nii endale meeskond. Ülesehitamise hulka kuuluvad ka igapäevast õppetööd toetavate sündmuste korraldamine ning esinemisvõimaluste otsimine. Viisime läbi suvelaagreid tähistamaks suvist pööripäeva, korraldasime tantsutubasid pärimusmuusika pesade nime all,  viimaste aastate olulisimaks ettevõtmiseks oli vabariiklik pillimeeste ühismängimine Jaanuarijämmi nime all. Ainus, millega ma hästi hakkama ei saanud, oli teenida rahalisi vahendeid õppesõitudeks või nt õpetajate täiendkoolituseks. Eelarvevahendid kulusid kõik ainult palgafondi peale, milles tekkisid pidevalt ka puudujäägid. Tänu headele muusikakooli sõpradele, pilliklubilistele kogusime muusikakooli kulude katteid sündmuste korraldamise ja esinemistega. Õhinapõhisus aga saab teatavasti ükskord otsa.