Kuidas mängida pilli nii, et see tõepoolest tantsima kutsuks? 

Kuidas laulda hällilaulu nii, et laps tõepoolest magama jääks? 

Kuidas leida üles õige pillitoon ja pala, mis tõepoolest sobib mängimiseks elu kurvematel ja ka rõõmsatel hetkedel? 

Kas seda kõike saab õpetada ja õppida KOOLIS?

“Pill, pillilugu kutsus, viis su isi tantsma, kas tahtsid või mette, pidid minema. 

Iga santki läks tantsma, kui tal ainult karku all ei olnd. Pill viis su nurgast välla.”

Nõnda on vanavarakoguja August Pulst (1889 - 1977) pannud kirja Tori kihelkonna kuulsa pulmaviiuldaja Lepiku Mihkel Toomi sõnad viiulimängu kohta 20. sajandi alguses. Pillimäng on olnud meie vanemas külatraditsoonis midagi, mis on aidanud argipäevatoimetusi ning püha pühadeaega täita ja sisustada. Sellel on olnud oma kindel funktsioon. Kas sarnane väljavaade või ülesanne võiks rahvapärasel, kodusel pillimängul olla ka tänapäeval, meie infomürast killustunud ühiskonnas?

Minu nimi on Krista Sildoja, olen hariduselt muusikaõpetaja ja etnomusikoloog. 2012. aastal tegin teoks oma ammuse unistuse ning rajasin Kagu-Eestisse Moostesse rahvamuusikakooli, mis peaks aitama minu suure unistuse täitumisele kaasa - taastada tänapäeva külaühiskonnas vaba musitseerimisvorm igas vanuses huvilistele nii, et pill võetakse kätte siis, kui on vaja mõnda tähtsat igapäevaelu toimingut ilmestada. Oleme tänapäeval harjunud, et pillimängu omandatakse lapsest peale hoolikalt muusikakoolides klassikalist pillimängukäsitlust järgides ning mänguvilumuse motivaatoriks on jõudmine kontserdilavadele. Kogu selle kõrval oleme unarusse jätnud koduse rahvapärase musitseerimise, mille esimeseks eesmärgiks ei ole seada kõrgeid kunstilisi sooritusi, kuivõrd olla oma muusikaga õigel ajal õiges kohas. Rahva- või pärimusmuusika pakub näiteks lohutust, kui perekonda on tabanud kurb sündmus, või hoopis rõõmu hetkel, kui vaja näiteks vanaema juubelil mõnusaid rahvaviise mängida või tantsujalgu keerutada.

Meie, tänaste kõrgharidusega rahvamuusikute kohuseks on külaelule tema ammu unustatud oskused tagasi anda. Oleme omandanud oma teadmised kõrgkoolides õppides, uurinud rahvapärimust süvitsi pikkade aastate vältel. Ometigi ei piisa vaid sellest traditsioonide taastumiseks nende endises ilus, peame andma oma teadmisi edasi, aastast aastasse ja järjekindlalt, kuniks tekib uus virtuoossete, igas olukorras improvisatoorselt toime tulevate rahvamuusikute põlvkond. Kõik uus on tegelikult ammu unustatud vana, teame. Ja rahvapärimuse väärtused on päev-päevalt tõusmas taas ausse, eriti maailmas toimuvate ebakindlate arengute valguses. Oleme Eestimaal õnnega koos - viimaste aastakümnete pikkuse järjekindla töö tulemusena on meil olemas väga rohkearvuline noorte põlvkond, kes armastavad rahvapille ja rahvamuusikat! Minu suure unistuseni, et rahvamuusika saaks meie elu loomulikuks igapäevaosaks, on veel pikk tee minna. Tegemist on ühega ellujäämiskunstidest.

Kas seda kõike saab õpetada ja õppida KOOLIS?

Vastan, et see on meie ainuke viis need teadmised taas reaalselt elu osaks tuua, meie muutunud maailmas. Vahepealne kultuurikatkestus meie valdkonnas, kus üksikpillimehetraditsioon sisuliselt seiskus, vajab ülesturgutamist. Kui teatud hulk lapsi, noori ja nende peresid on tunda saanud rahvamuusika üksikpillimehekesksete omanäoliste stiilide võlusid, on tõenäoline, et traditsioon säilib ka tulevastele põlvedele - ja ta säilib ikka ainult siis, kui see päriselt elab lisaks ansamblite ja orkestrite vaimustusele ning lavakultuurile ka kogukondades ja külades.

Mis on Mooste Rahvamuusikakool?

Mooste Rahvamuusikakool on kogukonnakool, kus saavad meie oma pärimuslikku pillimuusikat õppida igas vanuses huvilised. Meie kõige nooremad õpilased on 4-aastased, vanimad on olnud 75-aastased. Igaüks õpib individuaalselt ja omas tempos ning vastavalt oma võimetele. Igaüks saab valida õpimiseks oma lemmikpilli. Meie koolis õpitakse näiteks torupilli, väikekannelt, flööti, erinevaid külakandleid, lõõtspille (teppolõõtsa, karmoškat, akordioni), mandoliini, viiulit, kitarri. Eesmärk on end treenida tugevaks üksikmängijaks, kes oleks edasipidi ka tugev ansamblis mängija, kui selleks vajadus tekib. Tavapärasele õppetööle lisanduvad muusikalised projektid - laagrites osalemine, kontserdid ja kursused. Tähtsaks õppetöö osaks on põlvkondadeülesed päriselulised peod ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamised. Mooste Rahvamuusikakoolis õppinud pillimees peaks hakkama saama igas muusikalises olukorras -  nii põrandal kui laval.

Toome meie peredesse ja kogukondadesse tagasi vaba musitseerimise, ilma liigse stressi ja kohustuseta esineda lavadel. See kõik kaasneb tahes tahtmata loomuliku ja südamest tuleva kirgliku pillimänguga.