Joosep Aavik
Töötas muusikakoolis aastatel 1950 - 1969
J.Aavik alustas juba varases lapsepõlves klaveri ja oreliõpinguid Peterburis hariduse saanud Kuressaare Laurentiuse kiriku organisti August Feyerabendi eratundides. Pärast Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetamist 1919. aastal jätkusid õpingud ja tööaastad Tallinnas ja Tartus. Saaremaale tuli J.Aavik tagasi 1929. aastal kõrgelt haritud, töökogemustega muusikuna.
Olulisemaid hetki Joosep Aaviku elust ja tööst:
----1919-1920 oreli-muusikaõpingud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (praegune Tallinna Riiklik Konservatoorium) Lümanda Atlast pärit organisti ja helilooja Peeter Süda õpilasena. Kahjuks P.Süda suri 1920.a. ja õpingud Tallinnas ajutiselt katkesid;
----1920-1922 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemiaosakonna üliõpilane. Samaaegselt õppisTartu Kõrgemas Muusikakoolis (praegune Heino Elleri nim.Muusikakool) õp. J.Kärti oreliklassis, kompositsiooni H.Elleri ja A.Kapi juhendamisel;
----1922-1923 Kuressaare Laurentiuse kiriku organist ja segakoori juht. Alustas tööd muusikaõpetajana SaaremaaÜhisgümnaasiumis;
----1923-1927 õpingute jätkamine Tallinna Konservatooriumis A.Topmani oreliklassis, kus õpetajateks olid veel Artur Kapp (muusikateooria ja kompostsioon), Juhan Aavik (dirigeerimine), Artur Lemba jt. Tallinnas andis eratunde, oli muusikaõpetajaks gümnaasiumis, teoreetiliste ainete õppejõuks TRK-is, koormeisteriks “Estoonia” muusikaosakonnas (EMO), ”Muusikalehe” korrektoriks. Pärast TRK lõpetamist suunati tööle Tartusse;
----1927-1929 EELK Tartu Ülikooli kiriku organist ja segakoori “Candate Domino”dirigent. Tartus ja Riia Toomkirikus esitati J.Haydni oratoorium “Loomine” ja G.F.Händeli “Simson” (Riias koos sealse suure sümfooniaorkestriga); juhatas veel Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja kaubanduskooli puhkpilliorkestrit; osales oma kollektiividega 1928.a. Eesti üldlaulupeol.
1929-1989: tagasi armsal kodusaarel:
----need aastad olid noore (30), kõrgelt haritud, energilise, mandrimaa kogemustega, heatahtliku, oma sünnisaart armastava muusiku ja pedagoogi jaoks vastutusrikkad ja loominguliselt väga produktiivsed, mille vilju maitseme veel tänagi. Paljud tema õpilastest on siirdunud tööle muusikapõllule, lugematul hulgal inimestele on ta sisendanud armastust muusika vastu, tagasihoidliku ja leebe inimesena austust ja lugupidamist suhtlemisel kaasteelistega.
----1929-1940 Kuressaare EELK Laurentiuse kiriku organist ja koorijuht; Kuressaare Eesti Seltsi kooride dirigent (sega-, mees- ja naiskoor); teatri muusikajuht; orelikontsertide korraldaja Kuressaares (mänginud kirikus 375 korral) ja Saaremaa kirikutes; Saaremaa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja (õpetajate ja õpilaste ühisprojektina esitati katkendeid Ch.Gounod ooperist “Faust”); 1931-1933 suvemuusika sümfoniettorkestri dirigent, kus mängisid mitmed professionaalid
mandrilt; Saaremaa parimatest lauljatest moodustas oratooriumikoori. Koori ja suveorkestriga estati osi J.Haydni oratooriumist “Loomine”, G.F.Händeli “Juudas Makabeusest” ja “Simsonist”. Lisaks oma solistidele paluti appi ka tuntud lauljaid Tallinnast; korduvalt olnud Saaremaa laulupäevade ja vaimulike laulupäevade üldjuht;
----1940.aastal alanud nõukogude võimuga Eestis kaasnes kõigile ennesõjaaegsetele inimestele
uus, võõras, idast pealesurutud elulaad ja peatselt järgnenud sõjaolukord. Uus punavõim omastas isakodu koos helgete mälestustega, hävis isa koduorel. Korduvalt tuli perel võimude korraldusel vahetada eluaset ja ikka viletsamate vastu. Alles 60-ndate aastate algul kinkis onupoeg Johannes Aavik perele maja aadressil Vallimaa 7 (nüüdne Aavikute muuseum). Keelustati orelimängimine ja töö kooridega kirikutes. Saabunud Saksa sõjaväevõimud tühistasid selle keelu ja maestro sai jätkata musitseerimist organistina ja tööd KES-i meeskooriga. Ees aga ootas J.Aavikut keeruline ja kannatlikku meelt nõudev eluperiood.
1945-1989: elust ENSV tingimustes
----taas keelustati tegevus kirikutes (see ei sobinud nõukogude inimestele, eriti õpetajatele); J.Aavik tembeldati kodanlikuks natsionalistiks. Kirikuorganistina sai jätkata alles peale pensionile jäämist;
---- tema tuntus Saaremaal ja tänu mõnele arusaajale võimumehele kujunes tema tegevus muusikapõllul, vaatamata kõigile raskustele, suurelt märkimisväärseks: muusikaõpetaja tolleaegses keskkoolis ja ehitustehnikumis; enne muusikakooli asutamist andis klaveriõpetajana eratunde; juhatas linna ja Saaremaa esindussegakoori (hilisem “Lyra”); asutas naiskoori “Piret”;
----1950-1969 muusikateoreetiliste ainete ja klaveriõpetaja Kuressaare Lastemuusikakoolis alates kooli asutamisest sügisel 1950. Koos puhkpilliõpetaja Cesar Kaljoga taaselustati kooli sümfonettorkester, mille juured ulatusid keskkooliaega, mil klaverit mängis 1944.a. J.Aaviku eraõpilasena alustanud Maie Haavel. Maie meenutab oma laulmis- ja klaveriõpetajat väga soojade sõnadega. Pärast pensionile jäämist 1964.aastal jätkas Aavik muusikakoolis illustraatori ja asendusõpetajana;
----J.Aavikuga kokkupuutunud inimesed-vilistlased nägid temas eranditult heasoovlikku, rahulikku, leebet, sõjaeelse põlvkonna pedagoogi, kes oma õpilastesse süstis armastust muusika vastu ja eriti andekaid suunas haridust jätkama mandrimaale (näiteks Maie Saar-Tamra, kellest sai Viljandi MK kauaaegne õpetaja; Neeme Saar-Tartu H.Elleri nim.MK puhkpilliõpetaja, orkestrite juht; Lembit Tiivas -Tallinna G.Otsa nim.MK klaveriõpetaja-pianist jt.).
----kooli vilistlane Heidi-Ingrid Maaroos-neiuna Rattur (klaveriõpilane 1954-1960) meenutab:
“ J.Aavik oli minule solfedžoõpetaja ja keskkoolis juhendas laulukoori. Kutsusime teda heatahtlikult Joosuks. Ta oli ülimalt tagasihoidlik ja heatahtlik, ei kõrgendanud iialgi häält, isegi kui oleks pidanud ülemeelikuid lapsi pidurdama. Ta tegi seda tulemuslikult hea tabava repliigiga, milles oli huumorinoote. Ta oli kannatlik solfedžo diktaatidega, ei kiirustanud kui keegi hakkama ei saanud ja ei jätnud ühelegi õpilasele okast hinge pärast tundi. Me kindlasti ei saanud õpilastena aru sellest, kui erudeeritud muusik ta oli Eesti muusikaajaloos, kuid saime suurepätaselt aru, et ta oskab meid hästi õpetada ja on sügavalt inimliku suhtumisega muusikainimene ning äärmiselt tagasihoidlik härrasmees.”
----heliloomingust: segakoorilaulud “Saaremaa” ja”Tütrele”; soololaulud “Mõtisklusi talvehommikul” (lindistatud Eesti Raadio estraadiorkestri kammerkoosseisuga, solistiks Hendrik Krumm), ”Lumehelveste tants”, ”Kevadele”, ”Üks kaunis suvepäev”; motod Kuressaare kooridele (Üle voogava vete välja...); ”Romanss” sümfooniaorkestrile, mis on lindistatult Eesti Raadio fonateegis.
----J.Aavik on avaldanud rohkesti muusikaalaseid artikleid ja kontserdiarvustusi ajalehtedes “Poatimees”, ”Muusikaleht” ning kohalikes lehtedes.
----ajakirjanik Harry Õnnis on oma artiklis Joosep Aaviku 100.sünniaastapäevaks öelnud:”Kui oleks vaja välja selgitada 20.sajandi muusikaelu patriarh Saaremaal, siis valitaks tõenäoliselt Joosep Aavik. Olgem tänulikud, et meie keskel on elanud selliseid suurepäraseid inimesi.”
Tiit Köster
2020
Joosep Aavik 100
Kui oleks vaja välja selgitada 20. sajandi muusikaelu patriarh Saaremaal, siis valitaks tõenäoliselt Joosep Aavik. Ta oli väga tuntud muusikaõpetaja, organist, koori- ja orkestrijuht, helilooja, muusikaarvustaja. Tema õpilaste arv on äraarvamatu ja teened siinse muusikaelu edendamisel ning isamaalise vaimsuse hoidmisel hindamatud.
Joosep Aavik sündis 17. novembril 1899 Kuressaares kaupmees Jakob Aaviku perekonnas. Pereisa mängis mõnikord koduorelil koraale ja ka ema kõlava häälega kuuldavale toodud rahvalaulud aitasid väikesel Joosepil juba varakult oma hinge kaunitele helinditele häälestada.
Kooliteed alustas Joosep Aavik 1908. aastal, võttes paralleelselt muusikatunde organist August Feyerabendi juures. 1919. aastal oli ta üks tollase Saaremaa Segagümnaasiumi, nüüdse Ühisgümnaasiumi esimese lennu lõpetajaid. Varem, I maailmasõja ajal, oli ta kinos klaveril mänginud saatemuusikat tummfilmidele ja pääsenud musitseerima ka Kuressaare Laurentiuse kiriku orelil.
Tutvunud suviti Kuressaares puhanud professor August Topmaniga, otsustas Joosep Aavik Topmani soovitusel jätkata õpinguid tollases Tallinna Konservatooriumis professor Topmani oreliklassis. 1927. aastal lõpetas ta konservatooriumi eeskujulike hinnetega põhierialal.
Seejärel tegutses Aavik paar aastat organisti, koorijuhi ja orkestridirigendina Tartus. 1929. aastal tuli ta Kuressaarde Laurentiuse kiriku organistiks, asudes andma orelikontserte kirikutes. Nooruslikku elujõudu ja muusikavaimustust täis mehena töötas Joosep Aavik veel sega-, mees- ja naiskooride juhina. Tuli muusikaõpetaja töö Saaremaa Ühisgümnaasiumis, tegutsemine muusikajuhina Kuressaare Eesti Seltsi teatris. Ta juhatas ka Kuressaare suvemuusikaorkestrit. 1932. aastast oli Joosep Aavik palju kordi Saaremaa laulupidude üldjuht.
Aegade voolates ja muutudes muutusid ka Joosep Aaviku töö- ning ametikohad, kuid muusika juurde jäi ta muutumatu kiindumuse ja andumusega. Koorijuhtimine, õpetajatöö endises Kuressaare Ehitustehnikumis, aastatel 1941—1965 Saaremaa Ühisgümnaasiumis, mida vahepeal nimetati keskkooliks, 1950—1969 Kuressaare Lastemuusikakoolis. Seda tegevust ei lõpetanud kas pensioniikka jõudmine. Organistina jäi ta truuks kirikumuusikale, kuigi nõukogude võimu aastatel oli aeg, mil Joosep Aavik sai kirikus orelil mängida vaid salaja, algul Saaremaal, hiljem kodukandist kaugemal, Pärnus.
Nimetamisväärsemad teosed Joosep Aaviku heliloomingus on üldtuntud seade segakoorile “Saaremaa”, ka “Tütrele” (Niina Klaasi sõnad), kolm motot Kuressaare kooridele (Arvo Kaal ja Debora Vaarandi), romanss sümfooniaorkestrile, Osilia klubi hümn (Harry Õnnis), soololaulud “Mõtisklusi talvehommikul” (Evi Vikerpuu), “Lumehelveste valss” (Evi Vikerpuu) ja “Kevadele” (Harry Õnnis). Viimase on Eesti Raadio estraadiorkestri saatel linti laulnud Eesti omaaegne esitenor Hendrik Krumm.
Muusikaalaseid artikleid ja arvustusi on Joosep Aavikult ilmunud ajalehtedes Postimees ja Muusikaleht, eriti sagedasti aga Saaremaa väljaannetes.
Joosep Aavikut võiks võrrelda kullaotsijaga, kes püüdis innustunult leida kullateri liivast. Kui leidis, oli ta õnnelik ja muheles mõnusalt, hoidudes vaoshoitud inimesena oma tunnete kärarikkast väljendamisest. Muusikalist väärismetalli otsis ta oma õpilastes, iseendas, kõigis inimestes.
Joosep Aavik oli kindlapiirilise, aga avara sisemaailmaga mees. Kõik madal oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Pigem oli ta esteet. Mäletan, et Osilia klubi hümni sõnade algvariandis oli mul stroof “maakera karvasel kerel”. Tundus, et Aavik pidi end pingutama oma hinnangu väljaütlemiseks, aga vaikselt see siiski kuuldavale tuli: “Härra Õnnis, see karvane kere ei sobi vist mitte. Katsuksime seda muuta.” Muutsimegi. Pöördumist härra-sõnaga aga kuulis Joosep Aavikult peale minu usutavasti veel nii mõnigi mees, keda ta usaldas. Härrad ja see sõnagi olid ju punase võimu ajal sügava põlu all. Aavik ise oli täismõõduline härra olemuselt ja maneeridelt.
Taotlustes ja ettevõtmistes võis Aavik olla jonnakuseni visa, seda ka pisiasjades, mis mõnele ehk tundus pedantsusena. Tema kuulus murumüts oli tume, samuti tuntud “töökad” toatuhvlid. Ta tundis muret oma üsna metsikuks kasvanud aias seisnud ja praegugi seal uhkeldava tillukese aiamajakese ehk lustuse pärast, sest ümbruse koerad poisid käisid tollal seal sees, lagastasid ja lõhkusid. Aeg-ajalt sai püütud seal korda luua ja üht-teist parandada.
Tagasihoidlik inimene Joosep Aavik oli hea vestleja, aga mitte suur rääkija. Maailma asjade vastu tundis ta huvi kõrge vanaduseni.
Joosep Aavikul oli tore komme regulaarselt, tavaliselt üks kord aastas ja suvel, teha kindlatel kuupäevadel austusvisiite oma endistele omaealistele kolleegidele-naisõpetajatele. Esinduslik rõivastus, lillede ja maiustuste kaasavõtmine oli neil kordadel enesestmõistetav.
Püsiva mälestuse on jätnud Joosep Aaviku telefonihelistamised umbes sellises laadis: Andke andeks tülitamise pärast, aga sel päeval ja sel tunnil tuleb raadiost selline ja selline väga hea kontsert. Ehk on teil soov ja võimalus seda kuulata...
Joosep Aaviku külalisteraamatust, millest hiljem sai Aavikute muuseumi külalisteraamat ja mis 1998. aasta augustis otsast otsani gruppide ja üksikisikute sissekandeid täis sai, on leida pool tuhat meeldivat ja tunnustavat kirjapanekut mitmes keeles. Ühes neist on kirjas üks täppiminev tähelepanek Joosep Aaviku kohta: “Turvaline tõdemus, et sygavate vaimsete huvidega inimesel ei ole ka yksinda olles kunagi rusutunnet.”
Joosep Aavikul olid head suhted ja läbikäimine Gustav Ernesaksaga, professor Juhan Aavikuga, Leo Normetiga, Lembit Verliniga, lauljate Jenny Siimoni, Endel Aimre, Hendrik Krummiga ja paljude teiste eesti muusikaelu suurkujudega.
Joosep Aavik armastas elu, inimesi, muusikat, puhtust ja korda, pidas lugu heast vestlusest ning maiustustest.
Ta suri 20. novembril 1989, kolm päeva pärast oma 90. sünnipäeva. Mälestagem ka teda, Saaremaa selle sajandi maestrot nüüdsel hingedekuul ja tema 100. sünniaastapäeva puhul ning olgem tänulikud, et meie keskel on elanud selliseid suurepäraseid inimesi.
HARRY ÕNNIS
1999
Joosep Aavik (17. november 1899 Kuressaare – 20. november 1989 Tallinn) oli eesti organist, koori- ja orkestrijuht ning muusikaõpetaja.
Joosep Aavik lõpetas 1919. aastal Saaremaa Eesti Segagümnaasiumi. Õppis 1919–1920 Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis Peeter Süda oreliklassis, 1920–1923 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas keemiat ja samal ajal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, 1923–1927 Tallinna Konservatooriumis (lõpetas A. Topmani oreliklassi).
Aastatel 1923–1925 töötas Tallinnas Hans Kubu eragümnaasiumis muusikaõpetajana, Estonia muusikaosakonnas koori repetiitorina, Muusikalehe korrektorina ja Tallinna Konservatooriumis elementaarteooria- ja solfedžoõpetajana. 1927. aastal kolis Tartusse ja oli 1927–1929 Tartu Ülikooli kiriku organist ja segakoori Cantate Domino koorijuht, 1928 Tartu ühiskommertsgümnaasiumis ja kaubanduskoolis õpetaja. Aastatel 1929–1964 töötas Saaremaa koolides, sh Kuressaare naiskutsekoolis, Kuressaare 6-klassilises algkoolis ja 1. keskkoolis muusikaõpetajana, 1969–1970 Kuressaare lastemuusikakoolis muusikaliteratuuri-, solfedžo- ja klaveriõpetajana.
Tegutses Saaremaal ka organistina kirikutes, juhatas 1931–1933 Kuressaare suveorkestrit, 1929–1935 Kuressaare Eesti Seltsi segakoori, 1945–1964 Kingissepa kultuurimaja segakoori ja kommunaaltöötajate ametiühingu naiskoori. Võttis kooridega osa kõigist laulupidudest, oli aastast 1932 Saaremaa laulupäevade üldjuht.
Avaldas muusikaarvustusi Saaremaa ajalehtedes, Postimehes ja Muusikalehes. Kirjutas soololaule, segakoorilaule ja "Romansi" sümfooniaorkestrile.
Wikipeedia