Päev 3

Hommik algas varakult. Kõige esimesed hommikusärad olid üleval juba viie paiku – mitte tingimata sellepärast, et und enam polnud, vaid seetõttu, et öine valvemeeskond oli ametis võimalike tontide eemale peletamisega. 

Kas koolimajas tegelikult ka mõni tont ringi liikus, jäi lõplikult tõestamata. Kindel oli vaid see, et pärast põhjalikku valvet ei kuulnud neid enam keegi. 

Need, kes enam magada ei suutnud – või ei julgenud –, alustasid juba varavalges taimede kordamist. Lauad täitusid taas määrajate, märkmete ja taimedega ning hommikuse vaikuse asemel kostis küsimusi:

„Kas see oli põld-, soo- või metsosi?“

Niisiis jätkus viimane kordamine.

Kohviekspeditsioon jätkus edasi, sest kes ikka 10 000 sammu hommiku kohvi pärast maha ei käi - see pole mingi kohvisõber. 

Ja nagu elus ikka – mis esimese korraga kõige paremini ei läinud, sai uuesti teha. Mõni vajas veel kordusvastamist, kuid pole hullu: mis kehvasti, see uuesti. Vähemalt jääb taim teisel katsel juba palju kindlamalt meelde.

Pärast taimeliikide tundmise vastamist ja tulemuste teadasaamist suundusime niidule taimeruutu uurima. Väikeses rühmas tuli kirjeldada kindla suurusega maa-ala, määrata seal kasvavad taimed ning tutvustada leide nii õppejõule kui ka teistele rühmadele.

Esmapilgul tundus taimeruut lihtsalt väikese rohulapina. Lähemal vaatlusel selgus aga, et selle sisse mahtus terve omaette maailm. Seal kasvas rohkem liike, kui tavaliselt niidust mööda kõndides üldse märgata oskame. Praktika üks olulisemaid õppetunde oligi see, et looduses pole olemas „lihtsalt rohtu“. On ainult taimed, mille nime sa veel ei tea. 

Seejärel ootas meid viimane lõunasöök Aegviidu koolimajas. Taas kostitas söökla meid kõige hea ja paremaga ning pärast mitut päeva metsas, soos ja niidul liikumist oskasime sooja toitu eriti kõrgelt hinnata.

Pikka lõunapausi meile siiski ei antud. Jalad tuli kiiresti alla ajada, sest ees ootasid praktika viimased katsumused.

Kõigepealt toimus võistlus, kus meeskondadel tuli piiratud aja jooksul kokku koguma võimalikult palju erinevaid taimeliike. Loomulikult ei piisanud ainult rohelise materjali kuhjamisest – kõik leitud taimed tuli ka õigesti nimetada.

Õhus oli korraga nii teaduslikku täpsust kui ka sportlikku hasarti. Inimesed liikusid mööda niitu sellise kiirusega, nagu sõltuks sellest vähemalt Eesti botaanika tulevik. Mõni taim leiti kohe, mõni tekitas vaidlusi ning mõni üritas end ilmselgelt teiste liikide vahele ära peita.

Seejärel anti igale meeskonnale viis erinevat taimelehte. Meie ülesanne oli nende põhjal õiged taimeliigid niidult üles leida. See oli justkui botaaniline aardejaht – ainult et aardekaardi asemel olid meil lehed ning aardekirstu asemel tuli leida õige taim. 

Ja siis oligi kõik.

Viimased üliõpilased vastasid Unole veel putukate kohta, mida nad päeva jooksul varem teha ei jõudnud. Kontrolliti viimased määrangud, pandi kokku pooleliolevad tööd ning korjati kokku kõik need asjad, mis olid kolme päeva jooksul märkamatult mööda koolimaja laiali rännanud.

Aegviidu koolimaja, mis oli mõneks päevaks muutunud meie ühiselamuks, laboriks, söögitoaks ja õppeklassiks, hakkas taas tavapärast ilmet võtma.

Siis tuli aeg oma armsate kursaõdedega suveks hüvasti jätta.

Kolme päeva jooksul olime käinud metsas, niidul ja soos, kogunud taimi, püüdnud putukaid, joonistanud selgrootuid, õppinud tundma erinevaid kooslusi ning saanud kinnitust, et ka pärast pikka eksaminädalat on võimalik veel midagi uut õppida.

Loodetavasti on suvi meie kõigi vastu armuline, annab aega puhata ning laseb mõneks ajaks unustada küsimuse, kuidas eristada põldosja metsosjast.

Vähemalt seni, kuni keegi järgmisel jalutuskäigul küsib:

„Kuule, mis taim see on?“