Klassiõpetaja töö eeldab märksa enamat kui ainealaste teadmiste edasiandmist ja tahvlimarkeri töökindluse kontrollimist. Õpetaja peab suutma kohaneda kiiresti muutuvate olukordadega, lahendada ootamatuid probleeme ning toetada õpilaste arengut nii õppetöös kui ka igapäevastes tegevustes. Praktikas tähendab see, et ühel hetkel selgitatakse murdarve, järgmisel otsitakse kadunud kinnast ja kolmandal püütakse rahulikult välja selgitada, miks klassi aknalaual elab teisipäevast saadik nimetu putukas.

Seetõttu on oluline, et tulevane klassiõpetaja omandaks kogemusi ka väljaspool tavapärast klassiruumi. Erinevates õpikeskkondades tegutsemine arendab tähelepanelikkust, koostööoskust, probleemilahendusvõimet ja valmisolekut tulla toime olukordadega, mida ükski tunnikava ette näha ei oska.

Looduspraktika annab selleks suurepärase võimaluse. Metsas, niidul ja soos ei õpita tundma ainult taimi, loomi ja nende elupaiku, vaid harjutatakse ka märkamist, seoste loomist ning teadmiste rakendamist päriselus. Ühtlasi selgub üsna kiiresti, et looduses ei ole olemas lihtsalt „ühte rohelist taime“ või „mingit väikest putukat“. Kõigil neil on nimi, tunnused ja kindel koht ökosüsteemis – isegi siis, kui tulevane õpetaja peab selle nime leidmiseks kõigepealt määraja, luubi ja kahe kursusekaaslase abi kasutusele võtma.

Just sellised kogemused aitavad tulevasel klassiõpetajal muuta looduse ka õpilaste jaoks nähtavaks, arusaadavaks ja põnevaks. Sest hea õpetaja ei pea alati kõiki vastuseid peast teadma, kuid ta peab oskama õigel hetkel märgata, uurida ja koos õpilastega vastuseni jõuda.