Päev 1
vihmakeebid, putukavõrgud ja 60 tundmatut taime 

Õnneks saabusid solidaarsusest varakult ka Kanni, Merje ja Gerttu. Nii saime viiekesi juba seisvas rongis peaaegu tunnikese istuda ning end möödunud eksaminädalast tühjaks rääkida. Rongisõit mööduski lobisedes nii kiiresti, et vaevu jõudsime märgata, kuidas Tallinn selja taha jäi. Balti jaamast Aegviitu kestab sõit olenevalt rongist umbes 50 minutit, mis oli täpselt piisav aeg, et ära rääkida nii eksamitulemused, magamata öödest kui ka kõik muust.

Vahepeal oli meieni jõudnud siseinfo, et Aegviidus sajab korralikult. Õnneks ootasid Maarja ja Karin meid rongijaamas autodega ning päästsid matkasellid suurest jalavaevast. Alles hiljem selgus, et otse koolimajja kõndides oleks tee olnud isegi lühem kui autoga ringiga sõites – las see jääda meie väikeseks saladuseks seekord.

Peale rongiga saabumise tuldi siiski kohale üle Eesti ka autodega: kes Pärnust, kes Viljandist, kes Elvast .

Ametliku kava järgi kogunesime Aegviidu koolimajja kell kümme ning sisuline töö pidi algama kell üksteist. Meie vastutav õppejõud oli Tiina Elvisto ning putukate maailma juhatas meid Eesti Loodusmuuseumi putukateadlane Uno Roosileht. Lisaks oli kohale praktikant Hendrik- Johannes Ligi, kes pidi leidma vastused kõigile meie küsimustele. Praktika eesmärk oli tutvuda Eesti eluslooduse mitmekesisusega, õppida tundma eri koosluste taime- ja loomaliike ning märgata, millistes elupaikades nad tegutsevad. Kõlab rahulikult ja akadeemiliselt, kuni sulle antakse putukavõrk, luup ja ülesanne leida metsast taim, mille nime sa pole elus kuulnud.

Alustuseks saime ülevaate sellest, kuidas kolm praktikapäeva kulgema hakkavad. Meid ootasid õppekäigud, taimede ja putukate määramine, väikese herbaariumi koostamine, taimenäituse ülespanek, loomaliikide nimekirja vormistamine, selgrootu joonistamine neljast vaatest ning lõpuks kõige õpitu vastamine.

Pärast matka kogunesime taas koolimajja. Aegviidu kooli aula ja klassiruumid muutusid hetkega ajutiseks looduslaboriks. Lauad kattusid taimede, ajalehtede, ümbrike, karpide, sammalde ja samblikega. Algas taimede määramine, puhastamine ning õigesse kooslusesse paigutamine. 

Peagi jõudis tagasi ka putukagrupp, kelle saak tuli määrata ja hilisema kogu jaoks korrastada. Uno näitas, kuidas putukaid teadustöö eesmärgil kogutakse, säilitatakse ja kollektsiooniks ette valmistatakse. Soovi korral sai iga paar koostada ka oma väikese putukakogu. See tähendas, et penoplast ja nööpnõelad polnud seekord käsitöövahendid, vaid täiesti tõsine teaduslik varustus. 

Seejärel saabus päeva üks oodatumaid hetki – lõuna. Aegviidu koolimaja võõrustas meid suurepärase sooja toiduga. Praktika korraldus nägi ette, et koolist saame hommiku- ja lõunasöögi, kuid õhtusöögi pidime ise korraldama. Sel hetkel ei tundunud õhtune toidumure siiski veel kuigi pakiline, sest kõhud olid täis ja optimism kõrge.

Pärast lõunat jätkusid nii taimede kui ka putukate määramine ja korrastamine. Uno jagas juhiseid, kuidas selgrootut õigesti joonistada. Paari peale tuli valida üks putukas ning kujutada teda pealt ja alt vaatest.

Pärastlõunasele matkale said minna ainult taimeuurijad. Putukagrupi jaoks oli tugev vihmasadu toonud kaasa tõsiasja, et putukate püüdmine oli selleks päevaks lõppenud. Kas see oli hea või halb uudis, sõltus ilmselt sellest, kas küsida putukate või püüdjate käest.

Aega siiski raisku ei lastud. Sel ajal, kui üks grupp metsas puuduvaid taimi otsis ja taimenäitust täiendas, tegelesid koolimajja jäänud usinalt juba kogutud liikidega. Tublimad visandasid oma putukaid neljast erinevast vaatest. Kõige näljasemad aga ootasid õhtusööki. 

Kurb tõsiasi oli see, et valmis õhtusöök jäi vaid unistuseks – selle pidime endale ise hankima. Õnneks oli Anneli meile küpsetanud maitsva koogi - nii ei pidanud me veel esimesel õhtul hakkama metsast söödavaid juuri otsima.