Eesti hobune

Hobustest, kes ilmusid arvatavasti meie aladele kariloomadest viimaseina on põlistõug e. maatõug siiski vaid eesti hobune. Seda väikest erinevates värvitoonides põlist hobust on varem nimetatud ka maahobune. Tori hobune on uus ja põhiliselt välismaistest tõugudest aretaud tõug. Ka eesti raskeveohobune on uus tõug ja aretatud põhiliselt välismaiste tõugude baasil. Nii tori hobune kui eesti raskeveohobune on kohalikud tõud.

Eesti Hobuse Kaitse Ühing teeb tööd Eesti hobuse heaks.

Eesti Hobune

Eesti Hobuse Kaitse Ühing (2001): Meie hobune. Tallinn, 119 lk.

Eesti Hobusekasvatajate Selts (1998): iEesti hobuse tõuaretusprogramm - aastaraamat.

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts (2002): Ratsanik ja hobune. Tallinn, 171 lk.

Hobusekasvatuse Teaduslik Uurimisinstituu (1947): Eesti hobuse aretus. Tallinn, Põllumajandusministeeriumi väljaanne, 65 lk.

Lotman, A. (2000): Hobune hoiab pärandmaastikke. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 404-405.

Mauring, H. (1988): Hobusekasvatus ja ratsasport. Tallinn: Valgus.

Nuut, O.(1970): Eesti hobusetõu aretus. - Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut.

Peterson, H. (2000): Eesti hobune on osa meie looduspärandist. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 402…403.

Peterson, H. (2000): Meie oma hobune - Eesti hobune. - “Loomade Maailm”, Tallinn, nr. 5 ja 6/7.

Rooda, J.(2000): Eesti hobune vajab kaitseala, kaitseala - eesti hobust. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 406-407.