Õpetamisfilosoofia - Ametlik

See ametlik õpetamisfilosoofia on loodud nii, et see vastaks ametlikele normidele. On arusaadav, et tavalistele inimestele (mitte haridustöötajate) sellises vormis on kuidagi... Raske lugeda - arusaada. On olemas tavainimestele arusaadav variant - kuidas mina õpetan: samas "Mina õpetajana" - "Õpetamine südamest"

mis oli enne: kas kana-õpetamine või muna-õppimine?

Õppimine on igapäevane protsess, mille käigus omandatakse uusi teadmisi, kogemusi ja oskusi. Need on vajalikud selleks, et inimene saaks paremini toime tulla oma igapäevaste ja tööalastega väljakutsetega. Tänane päev muutub ülikiirelt, siis inimestel peab olema kohanemise oskus, ehk hakkama saamise oskus sellega, millega varem pole kokkupuutunud: situatsioonid, keskkonnad, tehnoloogiad. Mina, kui õpetaja, loon võimalusi selleks, et õpilane saaks õppida - selline võimaluste loomine ongi õpetamine.

Ei ole võimalik eristada, kus on piir õppimise ja õpetamise vahel; sest see on kahesuunaline liikumine. Õppimise tulemuslikkus otseselt sõltub sellest, kui mõjuv õpetamine on, kui hästi tingimused loodud on: püstitatud sihid eesmärgid, metoodika valik, tulemuste tagasisidestamine ja analüüs, ning kaasnev õppetöö edasiareng. Areng tähendab seda, et erinevate õpetamiskogemuste, õpperühmade, keskohdade mina õpin, kuidas saab paremini õpetada. Selleks mina analüüsin enda oma tegevust, õpilaste saavutusi, püstitan uusi õpiväljundeid ja eesmärke nii iseendale, kui ka õppuritele.

Õpetamine ühte moodi ei saa olla tulemuslik, selle tõttu mina kasutan erinevaid metoodikat ja tehnoloogiat. Eesmärkide seas on selline, et õpilane saab aru, miks tuleb teha just niimoodi - et ta mõistaks, miks täpsus ja nõuete täitmine nii tähtis on. Selleks kasutatavad õppematerjalid ongi koostatud nii, et oleksid informatiivsed, sisulised ja piltlikud. Ülesannete seas on olemas nii individuaalsed, kui ka meeskondlikud ülesanded.

Muide, mõlemad ülaltoodud teooriad sisaldavad endas osaliselt nii sotsiaalse konstruktivismi, kui ka sotsiaalse-kognitiivse teooria elemente.

Õpeprotsessi üleehitus

Õppeprotsessi kavandamisel pean oluliseks järgnevaid momente: eesmärkide määramine, sihtgruppi tase ja võimete hindamine, materjali valik, õpetamise metoodikad, hindamise meetodid ja kriteeriumid.

Selleks, et kaasata õpilasi õppeprotsessi teooria peab olema peidetud praktilise ülesande sisu taga, ehk õpilane praktiliste ülesannete lahendamise ajal märkamatult omandab teoreetilisi teadmisi. Praktilisi oskusi, loomulikult, samuti.

Õpilane ei saa edukalt ülesannet täita, kui:

• ülesanne liiga keeruline on;
• õpilane ei saa aru, milleks seda vaja on;
• ülesanne on liiga mahukas jah/või õpilasel ei ole üleüldist ettekujutust ülesande taustast.

Ülesande ülesehitus on selline, et etteantud tooriku tuleb täiendada - ning lünkade maht iga kord suureneb, ehk seda nimetavad lumepalli metoodikaks. Samuti ülesanne on koostatud niimoodi, et on olemas seos mitme eluliste probleemide vahel - õppetöös püüan vältida õppeainete sõnastamist, nimetan just elulisteks probleemideks; et õpilane mõistaks, et see ei ole vaid kooli pärast, aga tuleviku eesmärgil. Õpilane lahendab reaalse elulise olukorraga seotud lõimetud probleemi - see võimaldab tekitada tal huvi ülesande vastu ja motiveerib tema tegutsemist. Ülesanne luuakse vastavalt sihtgruppi omapärastele (eriala, vanus, eelteadmised) ning vajadustele (õpiväljundid) ning see parimat viisi toetab õpilaste arengut. Selleks, et õpilane hakkama saaks, tuleb õpetöös järjekindlalt osaleda - väikeste ülesannete lahendamisest tekkib suurte probleemide lahendamise oskus.

Ilmselge, et leida niisugust universaalset lahendust, mis meeldiks kõigile ei ole võimalik - siis töös kasutana erinevaid õpetamisviise ja materjale lähtuvalt õpilaste omapäradest - nii palju, kui võimeline olen.

tagasisidestamine on mitmesuunaline

Õppeaine kvaliteedi ehk tulemuslikkuse hindamiseks parim tunnus on see, kuidas õpilased teevad ülesanded: nii meeleolu, kui ka kvaliteet.

Last update: 2021-01-26 22:36