Juhis koolidele suitsiidikatsejärgseks käitumiseks - veebiversioon

TEE KOHE

Kuigi olukord võib olla ehmatav, katsu jääda nii rahulikuks, hoolivaks ja hinnanguvabaks, kui võimalik - see on oluline turvalisuse tagamiseks.

Kui koolis on toimunud enesetapukatse või tahtlik enesekahjustamine, siis on õpilase ja teiste juhtunuga kokkupuutujate turvalisus kõige tähtsam.

1 - Õpilase turvalisuse tagamine.

Turvalisuse tagamine on täiskasvanu ülesanne, seega juhult kui esmane reageerija on teine õpilane ja ta teavitab juhtunust täiskasvanut, siis edasi tegutseb täiskasvanu.

Helista 112, kui…

õpilane on võtnud ravimit või ravimi üledoosi või saanud mürgituse või võtnud narkootilisi aineid
õpilane on raskelt vigastatud
õpilane on teadvuseta, segaduses või desorienteeritud
tal on tõsine verejooks
ta annab teada kavatsusest ennast või teisi vigastada või on väga endast väljas
sa ei ole kindel, kas õpilase vigastused on tõsised või sa ei tea, kuidas käituda

Muudel juhtudel tegutse edasi ise:

Kui lapsel on endale viga tegemise vahendeid (näiteks midagi teravat, tabletid), palu need enda kätte anda. Kui vahendeid ei ole võimalik õpilase käest turvaliselt kätte saada, helista 112.
Kutsu abi olukorraga toimetulekuks, ära jäta ennast üksinda. Võimalusel helista kooli kriisimeeskonna liikmele või kui see ei ole võimalik, palu kolleegil või kahel teisel lapsel kriisimeeskonna liiget/tugipersonali appi kutsuda.
Mine lapsega turvalisse ja privaatsesse kohta. Kui see ei ole võimalik, siis taga, et teised õpilased oleksid hoitud, ega tuleks teie juurde.
Kui tal on väiksemaid haavu, mida tohterdada, korralda, et need saaksid asjakohaselt puhastatud ja kaetud.
Jää temaga, ära jäta teda üksinda, isegi näiteks kooliõe kabinetini tuleb temaga koos minna.

2 - Juhtunust teavitamine

Oluline on anda kriisimeeskonnale ja lapse vanematele esmast infot juhtunu kohta.

Leidja/tunnistaja teavitab kriisimeeskonna juhti (koolijuhti)

Juhtunule esimesena reageerinud täiskasvanu või talle toeks tulnud kolleeg peaks esimesel võimalusel teavitama kooli kriisimeeskonna juhti. Kõigil kooli personali liikmetel peavad selleks olema kättesaadavad nii kriisijuhi/koolijuhi kui tema asendajate kontaktid.

Koolijuht teavitab kriisimeeskonda

Kriisimeeskonnas lepitakse kokku rollid:

juhtumikorraldaja
lapse nõustaja
lapsevanemate kontaktisik
…

Vt lähemalt Keda kaasata ja kuidas jaotada rollid kriisimeeskonnas?

Kokkulepitud meeskonnaliige teavitab lapsevanemat

Kokkulepitud meeskonnaliige teavitab lapse seaduslikke esindajaid, võttes arvesse olemasolevaid andmeid hooldusõiguse ja perekorralduse kohta. Üldiselt tuleb teavitada üht vanemat ja paluda temal teavitada teist. Selleks peavad olema koolipersonalile kättesaadavad lapsevanemate telefoninumbrid.

Eriolukorrad

Kui on alust arvata, et vanemate teavitamine võib ohustada lapse turvalisust, konsulteerige enne teavitamist kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga või Lasteabi telefonil 116 111 ning otsustage teavitamise vajadus koos lastekaitsespetsialistiga.
Kui tegu on noore täisealise õpilasega lähtutakse tema autonoomiast ning vanemate teavitamine toimub üksnes noore nõusolekul. Siiski võiks arvesse võtta, et pereliikmete kaasamine võiks olla noorele toetav ja temaga sellest vestelda.

Vt lähemalt LISA: Lapsevanema teavitamine suitsiidikatse või selle kahtluse korral koolis

3 - Toeta last ja hinda riske käesolevas olukorras

Oluline on last rahustada ja kaardistada riske, teha esmane plaan edasise abi osutamiseks.

Kriisimeeskonnas peab olema kokku lepitud, kes jääb vahetult toimunu järel last toetama ja tegema riskihindamist.

Kuidas aidata lapsel rahuneda?

Tehke koos maandamisharjutusi, ole teadlik, mida öelda ja mida vältida.
- Vt lähemalt LISA: Mida öelda, milliseid sõnu kasutada?
- Vt lähemalt LISA: Maandamisharjutused
Uuri, mida te praegu teha saaks, et tema enesetunne stabiliseeruks, mis teda varem on aidanud.

Kuidas koostada esmane ohutusplaan?

Kui ollakse veendunud, et lapsel on võimalik küsimustike ja turvaplaaniga tegeleda, siis saab nendega jätkata.
Küsi enesetapumõtete kohta.
- Vt lähemalt LISA: enesetapurisiki hindamise vahendid
Räägi, mida te kooli poolt tema toetamiseks teha saate.
Koostage turvaplaan. Turvaplaan vastavalt oludele võib sisaldada plaani enesevigastamise tungi või suitsiidsusega toimetulekuks.
- Vt lähemalt LISA: Ohutusplaan suitsiidsuse korral
- Vt lähemalt LISA: Turvaplaan enesevigastamise korral
Arutage läbi, kas laps läheb koju – sel juhul ei tohi teda jätta üksi, vaid tuleb lapsevanem järele kutsuda. Kui laps tahaks minna tundi, arutage kriisimeeskonnas läbi, kuidas klassi ette valmistada ja kes jälgib, et ta koolipäeva vältel ei jääks omapead – koju tuleks tal ikkagi minna koos vanemaga.
Leppige kokku järgmise kontaktivõtu või kohtumise aeg.

Kui saad teada suitsiidikatsest, mis on toimunud väljaspool kooli,

tuleb ühendust võtta lapse ja tema perega ning kaardistada, millist tuge noor juba saab ning millist tuge saab pakkuda kool. Vt Järgmised sammud ja Hilisemad sammud.

NB: kuulujutt vajab faktikontrolli!

Kui info tuleb kolmandatelt osapooltelt, tuleks esimesena rääkida noorega, kui ta on koolis, ja edasi tema vanematega.

Kui last koolis ei ole, siis loo esmane kontakt vanematega. Täpsusta infot ja anda teada, mida koolis teha saab (naasmisplaan, tugipersonali abi). Kui vanemad ja laps on nõus tuge saama, siis tegutseda nii, nagu muul juhul.

Kuidas vanemaid julgustada abi vastu võtma…

Ka juhul, kui laps või lapsevanemad ei soovi koheselt koolipoolset tuge, on koolil soovitatav olla teadlik lapse olukorrast ning säilitada tähelepanelik ja toetav hoiak.

Lapsevanematele saab selgitada, miks on koolipoolne tugi on oluline nii lapse enda kui kaaslaste turvalisuse huvides. Selgitada saab ka seda, mis infot teistega arutatakse, millised on toe võimalused. Kui käesolev juhis on koolis kasutusel, saab ka öelda, et toimitakse vastavalt sellele.

Vahel on lapsevanemate häbi, hirm ja süütunne sedavõrd suured, et raskusi katsutakse peita, kuid selgest, kindlast ja tundlikust arutelust võib siinkohal olla abi. Kui lapsevanem siiski kategooriliselt keeldub, tuleks ühendust võtta lastekaitsetöötajaga või konsulteerida näiteks Koolipsühholoogide nõuandeliini või Lasteabi telefoniga, et otsustada ühiselt sobilike sammude üle. Üks võimalus on kasutada Lasteabi teavitusvormi https://www.lasteabi.ee/et/haridustootaja-teavitamise-vorm. Kool võib igal juhul diskreetselt jälgida lapse toimetulekut õppetöös ja koolikeskkonnas ning olla valmis reageerima, kui ilmnevad märgid suurenevast distressist või turvariskist. Oluline on, et laps teaks, kelle poole ta saab vajaduse korral pöörduda, isegi kui ta ei soovi hetkel aktiivset tuge.

Kui vanem siiski ei ole nõus, et isegi minimaalset infot juhtunust teistega jagatakse, kuid juhtum on mõjutanud ka teisi õpilasi või levivad kuulujutud, võib olla asjakohane vestelda nendega, keda olukord otseselt puudutab. Vestlused peaksid toimuma vastavalt vajadusele, olema lühikesed ja faktipõhised ning nende käigus tuleks vältida detaile ja spekulatsioone. Klassiga tervikuna rääkimine on soovitatav ainult juhul, kui olukord on juba laiemalt teada ja mõjutab klassi turvatunnet.

Mõelge läbi ka järgnevad küsimused:

Kui juhtub, et vanemad tahavad saladust hoida, võiks ehk rohkem puudutatud lastega siiski arutada, kuidas tunda ära kriisi, mida sel puhul teha?
Mida tunneb see laps, kelle asju klassis tagaselja lahatakse?
Mida vastab tunni läbiviija, kui küsitakse otse, kas ta räägib sellepärast, et keegi tahtis endalt elu võtta?
Aga mis saab, kui ringleb palju kuulujutte, kas siis on oht teema maha vaikimisega rohkem kahju teha?
Kas aitaks, kui teha abi kättesaadavus ja võimalused ennetavalt eriti nähtavaks, näiteks saata üldine teavitus võimaluste kohta koolis ja väljaspool seda, tuua esile vastava sisuga plakatid, võtta teema jutuks klassijuhataja tunnis?

Page updated

Report abuse