Klassivestluse peaks tavapäraselt läbi viima klassijuhataja, keda toetab tugispetsialist. Lisaks tuleks õpetajale pakkuda supervisiooni ja juhiseid lapsega suhtlemiseks. Talle tuleks ka selgitada, et kriisi ajal ja sellest taastudes on palju tahta, et laps teistega samas tempos õpiks ja kodutöid teeks.
Klassivestlus võiks toimuda 24–72 h jooksul pärast juhtumit, kui faktid on kinnitatud.
Klassivestluse olulised põhimõtted
Vajalik on lapse ja tema vanemate nõusolek.
Toimunust tuleks rääkida kui kriisiolukorrast.
Sealjuures selgitada, et suitsiidikatse on märk suurest valust, mitte tähelepanu otsimisest.
Mida mitte öelda: vältida sõnu „enesetapp“, „katse“, „vahend“, „õnnestus/ebaõnnestus“, „tahtis end tappa“.
Mida vältida: grupivestlusi, kus õpilased hakkavad arutlema „miks ta seda tegi“ – see tõstab emotsiooni ja võib suurendada nakkumise riski.
Ei tohi arutada ega avaldada toimunu detaile.
Tuleb üldistada, miks inimesed satuvad kriisidesse ja mis nendes olukordades aitab.
Olukorras ei tohi kedagi süüdistada ega süüdlast otsida.
Pakkuda soovijatele individuaalset abivõimalust.
Juhendada noori, kuidas sõpra toetada, sh mida mitte teha
„Me teame, et [õpilase nimi] on kogenud väga rasket aega ja tal oli kriis. Ta saab nüüd abi ja kool teeb kõik, et teda toetada. Kui keegi teist tunneb muret enda või kellegi teise pärast, rääkige palun [psühholoogi nimi], klassijuhatajaga või helistage [abi number].“
Täpsemate sammude osas juhinduda HARNO surmajuhtumi klassivestluse ülesehitusest:
https://projektid.edu.ee/spaces/HARRLK/pages/298597348/3.+Juhised+klassivestluseks