Täiendavaks lugemiseks

Sarnaselt Caterina de Medicile täiustas Maria de Medici (1575 - 1642, Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa) omalt pooltki Prantsuse kokakunsti. Caterina kokad olid prantsuse kokakunsti oluliselt mõjutanud, kuid alles Maria ajal sündis äratuntava tervikuna tänapäevane prantsuse köök, ja see leidis aset alles siis, kui sealsed kokad olid omaks võtnud itaalia köögi tegelikud põhimõtted. Itaalia köögi keskseks põhimõtteks oli liha ja kala maitse esiletoomine, mitte selle varjamine; kastmed pidid juba olemas olevaid nüansse rõhutama, neid tugevdama, ja nii kasutati liha juures kastmeis tema enese mahlu, samas kui kala küpsetati seni rookimisel kõrvale heidetud peast ja sabaosast keedetud puljongis. Varem olid siinsed kokad kõigest kopeerinud itaallaste retsepte; nüüd asusid nad peagi välja töötama omaenese rahvuslikke roogi.

Esimene selline silmapaistev kokk oli François Pierre La Varenne, kes käis Maria de Medici köökides kokakunsti nippe õppimas ning kirjutas 20 aastat hiljem raamatu Le Cuisinier françois, esimese süstemaatilise ja tervikliku ülevaate prantsuse köögist. La Varenne´i mäletatakse eriti tänu tema innovatiivsele seente kasutamisele veise- ja talleliha maitse esile toomisel ja just tol ajal leiutati kuninglikes köökides nüüdseks juba klassikaline roog tournedos Medicis, veiseliha Madeira kastmes.

Vanimaid kindlalt õukonnaga seotud roogi lõi Charles VII favoriit Agnès Sorel (1422-1450). Ta veetis päevi lossi köökides ise süüa valmistades. Agnès Sorel gastronoomilise terminina tähendab omlettides või linnulihapuljongites kasutatavaid lisandeid. Need on võis praetud šampinjonid, keele-, linnuliha- ja trüflilaastud või linnulihast knellid. Crème Agnès Sorel on tänapäeval sagedasti koorega parandatud veloutésupp, mille lisanditeks on kana- või vasikaliha ning keedetud keele ja šampinjoni laastud. On ka tänapäevaseid tuletusi, näiteks supp valmistatakse selge puljongiga aga täidisained samad, mis veloutésupil ja timbale Agnès Sorel. Viimane on loodud Beauté-sur-Marne linnas, mis oli Agnès´i elupaigaks.

Kuningas Louis XV oli vaimustunud lillkapsast ja nii tema viimase favoriidi madam du Barry (1743 - 1793) köögis valmis see väga erinevatel viisidel. Madam´i köögis oli lilkapsas liharoogade põhilisand.

Madam du Barry köögile lasub ka au esimest korda valmistada Cordon Bleu´d. See retsept on püsinud muutumatuna: õhukeseks vasardatud vaskalihalõikude vahele (või taskusse) oli madam´i kokk pannud täidiseks viilu Gruyère´i tüüpi juustu ja sinki, peale seda kloppis ja praadis selitatud võis. Kuningas sattus uuest leiutisest vaimustusse niivõrd, et ütles, et see tegija on teeninud välja Prantsusmaa kõrgeima aumärgi l´Ordre du Saint-Esprit (Püha Vaimu ordeni), mida kantakse sinise paela küljes. Kuninga hämmastus oli veel suurem, kui tuli välja, et kokaks on naine. Sellel perioodil oli see midagi ebatavalist.

Suure gurmaanina on tuntud Honoré de Balzac (1799-1850). Tema kireks oli kohv ja isu oli tal gargantualik. Balzaci kirjastaja Werdet, kes koos oma kirjanikuga Véry restoranis söömas käis, märkis üles kirjaniku menüü. See koosnes: 100 Oostende austrit (kallis importkaup Belgiast), 12 lambakarbonaadi, part valgete naeristega, kaks praetud põldpüüd ja Normandia merikeel, rääkimata vaheroogadest. Nendeks oli Camembert´i juust ja pasta. Balzac jõi Bordeaux punast veini. Söömaaeg maksis ligi kuupalga ja Balzacil raha ei olnud. Ja kui trahteripidaja Véry oma rahast ilma jäigi (kui ei maksnud kirjastaja), siis ta vähemalt sai surematu kuulsuse. Balzaci eluajal oli nii mõneski restoranis tema järgi nimetatud roogasid, kuid neist on ellu jäänud vaid paar: côtelettes de veau Balzac (lisandiks hakklihapallid linnulihast, oliivid ja jahimehekaste) ja crème Balzac.