Embedded Files
Devoni ajastu lõpupoole kattis Eesti äärmist kaguosa madal soojaveeline meri, kus settisid lubimuda ja kips. Neist kujunesid lubjakivid, dolomiidid ja kipsilasundid. Devoni liivakividest võib leida kalade luude kilde.
Eesti devoni ladestu liivakivid on tuntud eelkõige ürgsete kalade poolest, kelle pikkus võis ulatuda mitme meetrini. Leidub ka fosfaatseid käsijalgseid ja taimejäänuseid.
Devoni kivimite paksus võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis. Devoni ajastul (405-350 milj. a. tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine (madalmerelised setted, mis koosnevad peamiselt maismaalt pärit settematerjalist). Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid (rühm väljasurnud kalu, enamasti paigutatakse kõhrkalade klassi, kuid omavad ka ühisjooni luukaladega) ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid.
Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa maardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu maardla), samuti varustab devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.
Kalad
Kalad
Rüükala ehk plakoderm
Kalad jagunevad kõhrkaladeks ja luukaladeks.
Kõhrkalu (haid, raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. Algelisemateks kõhrkaladeks olid devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi. Lõugadel neil hambaid ei olnud, toitu haarasid nad lõugade teravate servadega. Suurimate rüükalade pikkus ulatus kuni 10 meetrini. Kõhrkalade vanimad leiud pärinevad siluri ajastu algusest. Kõhrkaladest säilivad fossiilsena hambad ja rüükaladest paksud rüü osad.
Vaata lisaks Rüükalad
Lõuatud
Lõuatud
Lõuatu (Agnatha)
Lõuatud on primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Lõuatute kehakuju oli lihtne - tilga, värtna või ketta taoline. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim.
Esimesed lõuatud ilmusid vara-ordoviitsiumis, nende õitseng oli siluris ja devonis. Devoni lõpus suri enamus lõuatuid välja. Tänapäeva on neist jõudnud vaid vähesed sõõrsuud (pihklased ja silmud).
Lõuatute hulka kuuluvad maailma vanimad selgroogsed - vara-ordoviitsiumis ilmunud hästi säilinud Arandaspis Austraaliast ja Sacabambaspis Boliiviast. Eesti vanimate lõuatute leiud pärinevad siluri ladestust, devonist on leitud rohkesti nende luuplaate - ka kõige aegade suurima lõuatu Tartuosteuse osi. Lõuatud toitusid vees olevast hõljumist ja põhjamudast.
Lõuatute hulgas eraldatakse erikilbilised, telodondid, luukilbilised, galeaspiidid ja sõõrsuud.
Vaata lisaks Lõuatud
Kidad
Kidad
Kalamiit
Kidad on väljasurnud suured eostaimed, mille kõige tuntum väljasurnud esindaja on kalamiit. Neil oli horisontaalne risoom, lüline vars (läbimõõt ulatus kuni 40 cm-ni) ja soomusjad lehed. Nad ilmusid hilis-devonis ja surid välja permis. Kivisüsi koosneb kohati fossiliseerunud kalamiitide tüvedest.
Tänapäeval elavad sellest klassist ainult osjade perekonna esindajad.
Page updated
Report abuse