Eesti devoni kuni 500 m tüsedusest läbilõikest ei paljandu alam-devoni lademed, mis on kõikjal mattunud kesk-devoni kihtide alla. Kõige esinduslikuma osa Eesti devoni läbilõikest ja paljanditest moodustab kesk-devon. Kagu-Eestis leidub ka üksikuid ülem-devoni paljandeid. Jõgede ja järvede kallastel ning sälkorgudes paiknevaid paljandeid kõrgusega kuni 30 m on üle 200.
Kuigi devoni läbilõikes on märgatavalt ka karbonaatseid kivimeid, siis paljanduvad põhiliselt liivakivid. Liivakivi paljandites on rohkesti vooluvete uuristava tegevuse tulemusel tekkinud uurdeid ja koopaid. Tänapäeval loendatakse neid u 50. Esimene märge on 17. ja 18.saj. vahetusel ilmunud Kelchi kroonikas, kus kirjeldati 18 kambriga koobaste süsteemi Ahja jõe ääres.
Paljud Eesti devoni paljandid on olulisteks devoni fossiilide leiukohtadeks. Rahvusvaheliselt tuntud leiukohtadeks on näiteks Aruküla koopad, Tori põrgu, Kallaste ja Tamme pank.
Devoni paljandites olevaid koopaid on tihti kasutatud rahvapärimustes - varjupaigad rasketel aegadel, Vanapagana ja tema käsilaste elupaigad, varanduste peidupaigad.