Talurahvakaubandus

Naturaalmajandus

Eesti talupoja majapidamises valitses kuni 19. sajandi keskpaigani naturaalmajandus, s.t. kõik eluks vajalik püüti taluperes ise valmistada. Sellele vaatamata tuli üht-teist kas osta või vahetada. Pealegi oli vajadus omavalmistatud toodangu ülejäägid realiseerida. Talupoja tähtsaimaks müügi- ja vahetuskaubaks oli vili. Peale selle turustati võid, kanepit, loomanahku, mett, vaha, humalaid, jahisaadusi. Põhiliseks kaubatehinguks oli vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said vastu neile vajalikke kaupu. Turul toimus kauplemine peamiselt raha vahendusel. 

Järgneb fotokollaaž talueluga seonduvatest piltidest (Canva):

Õigus müüa kaupa turul, sõbrakaubandus

Talupojad võisid viia kauba müügile linna, kus korraldati turupäevi (pilt 1). Väikelinnades oli turupäevi algul vaid korra nädalas ja selle reegli kehtestajad põhjendasid seda järgnevalt, et talurahvas sageda ning lõpmata sinna-tänna käimisega ennast ära ei rikuks. Samuti ei hakka linnakodanikud, kui peatoiduse kaupa vähehaaval linna tuuakse, isekeskis riidlema ja taplema. Linnaelanikel lubati turult kaupu osta koguses, mida nende majapidamises kaheksa päeva jooksul vaja läks. Hiljem turupäevade arvu nädalas suurendati ja lisaks asutati uued turud eri kaupade müümiseks. Nii tekkisid heinaturud, kalaturud ja puuturud.

Leevendamaks kaupmeeste omavahelist konkurentsi, lubas väikelinnade politseikorraldus 18. sajandil igas linnas tegutseda vaid kuuel kaupmehel ja ühel apteekril. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte: enamasti oli igal talupojal linnas kindel kaupmees, kellega ta äri ajas. Neid kaupmehi nimetati talurahvakaupmeesteks ehk talurahvapoodnikeks ja nad pidasid tavaliselt enda majas ka kõrtsi. Seadusega kohustati kaupmehi maksma talupoegadele õiglast turuhinda. Talupoegadel oli õigus nõuda hinda, mida ta ise soovis, ilma et teda vägisi oleks sunnitud ehk keegi talle tõrelemise, sõimamise või peksmisega liiga oleks teinud. Politseikorraldus lubas talupojaga kaubelda vaid siis, kui ta oli kaine. 

Sõbrakaubandust üritati väiksemates linnades keelata, sest see piiras talupoja kauplemisvabadust. Kuidas? Talupoeg küll müüs oma toodangu kaupmehele, aga samas teda kasutati ära. Kaubaga linna jõudnud talupoeg meelitati peatuma, söödeti ja joodeti kõrtsis kuni oli päris purjus. Seejärel hakati talupoja kaupa mõõtma ja kaaluma, seda tehti kaupmehe kasuks. Poest müüdi talupojale vajalikke kaupu ja tema arvele lisati meelehea pereliikmetele - naisele klaaspärlid, paar heeringat või räime, tütrele punast paela, pojale kommi või rosinaid jne. Purjus talupoeg küll proovis kaasa arvutada, aga sai väga tihti petta. Nii olidki tavaliselt kulud palju suuremad ja talupojad jäid pidevalt kaupmeestele võlgu ning nendega seotuks. Võlad kanti talu, mitte talupoja, arvele ja uuel taluperemehel tuli tihti kanda eelkäija võlad. 

Mida ja kust ostsid talupojad? 

Talupoegade ostujõud oli väike. Enamasti hankisid nad linnast soola, rauda ja tubakat. Soola ja rauaga kaubeldi ka mõisates ning tubakat sai osta maakõrtsidest. Sool oli kallis ja selle tarbimist püüti piirata. Ka raua tarbimine oli tagasihoidlik (tööriistad ja raudkatel). Sisemaatalupojad ostsid linnast soolasilku ja -heeringat. Kauplemine toimus ka teedel, maakõrtsides ja mõisates.

Vahetuskaubanduse kaudu oli talurahvas omavahel kaubandussidemetes. Sisemaa talupojad vahetasid vilja või jahu rannikutalupoegade (kalurite) kalade, käsitööga tegelevate talupoegade toodete ning Peipsi-äärsete vene talupoegade aiavilja (näiteks sibula) vastu. Põhja-Eesti talurahva jaoks oli oluline vahetuskaubandus soomlastega, kes vahetasid silke vilja vastu. Kagu-Eesti talupojad tegelesid salaviina põletamisega, mida müüsid Venemaale, teenides lisasissetulekut.

Väga tähtis roll talurahvakaubanduses oli laatadel, mida peeti nii linnades kui maal (pilt 2). Kõige suuremaks laadaks Eesti alal oli Tartus peetav nn saksa laat, mis kestis igal aastal kolm nädalat pärast kolmekuningapäeva (6. jaanuar). Laatadel turustas oma kaupu nii maa- kui ka linnarahvas, seal müüdi hobuseid, veiseid, lambaid, sigu, vankreid, regesid, atru, vikateid, sirpe, linu, villa, nahku, rõivaid, kangaid, jalatseid, naiste ja meeste käsitöid, raamatuid, toiduaineid, maiustusi ja palju muid kaupu. Taluteenijatele anti tavaliselt üks vaba päev aastas laadal käimiseks. Põhiliselt käisid laadal ümbruskonna inimesed, aga ostmas ja müümas käidi ka kaugematel laatadel. Nii müüsid potisetud (kaltsukaupmehed) savinõusid, Avinurme mehed puuesemeid ja Tudulinna vokimeistrid oma toodangut paljudel laatadel. Laadal oli ka lõbustusi, esinesid torupilli- ja lõõtspillimängijad, mustkunstnikud, karutantsitajad, palaganitegijad, seal oli tsirkus ja karussell. Suurematel laatadel oli rohkem, väiksematel vähem lõbustusi. 

Ostetavate kaupade hulk ja valik suurenes eriti oluliselt 19. sajandi teisel poolel. Alates 1860.-70. aastaist osteti majapidamise jaoks tikke ja suhkrut. 1870. aastatest peale on teateid, et pulmades pakuti hommikuti joomiseks ka kohvi. Vanimad teated kahvlitest ja lauanugadest ulatuvad samuti 1870.-80. aastatesse. Talurahvas ostis riietuse juurde kuuluvat, näiteks meeste kübaraid ja mütse, mitmesugused paelu, õmblusniiti ja vähesel määral peenemaid välismaiseid riidesorte. Rikkamad talupojad võisid pastelde või viiskude asemel jalga tõmmata saapad. Taluhoonetele ilmusid esimesed klaasaknad.

19. sajandil lubati talupoegadel maal osta teistegi põllumajandussaadusi ja müüa neid seejärel linnades. Nad said linnakaupmeestega sarnase kauplemisõiguse. Nii tekkis eesti talurahvakaupmeeste rühm. Lühikese ajaga tõrjusid eestlased maal ülesostjatena välja senised saksa kaupmeeste töötajad - sellid.

Maapoodide eelkäijateks olid kõrtsid. Need pakkusid nii kaupluse kui ka toitlustusettevõtte funktsiooni. Kõrtsides leidus (eriti postiteede lähedal paiknevates) mitmesuguseid talurahva poolt rohkem nõutavaid kaupu, mida vajasid ka tolleaegsed reisijad. Talupoeg sai kõrtsis vajalikke tarbekaupu vilja ja muude põllumajandussaaduste vastu vahetada. Kõrtsid täitsid sellel ajal segakaupluse funktsioone. Eestis oli 20. sajandi alguseks kokku 805 külakõrtsi. Tihti asusid kõrts ja kirik asula keskel ja üksteise lähedal (pilt 3). Raudtee ja autotranspordi kiire arenemine tõrjus kõrvale hobusõidukid ja kõrtside vajadus hakkas ajapikku vähenema.

Maapoodide võrk Eestis kujunes välja 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. 1902. aastal asutati esimesed tarbijate ühistute kauplused Antslas ja Sindis (pilt 4). Ühistulist kaubandust käsitletakse põhjalikumalt õppematerjali järgmises teemas "Eesti kaubandus 1918-1940".

Rändkaubandus

Harjuskid

Kaupmehed rändasid ringi, ka maapiirkondades ja külastasid talusid, pakkudes oma kaupu. Seda nimetati rändkaubanduseks ja inimesed, kes sellega tegelesid, olid rändkaupmehed. Talupojale tähendas rändkaubandus tööaja kokkuhoidu, sest kaup toodi koju kätte. 

19. sajandi esimesel poolel muutus rändkaupmehe tüüpiliseks kujuks kergemate ja vähem ruumi vajavate kaupadega maal ringi liikuv harjusk ehk harjavenelane. Harjuskid olid enamasti Pihkva alalt või Volga ülemjooksu kubermangudest tulnud vene talupojad. Nad liikusid maal aastaringselt, kuid enamasti siiski talvel. Tavaliselt oli igal rändkaupmehel välja kujunenud oma kindel piirkond, mille ta aastast-aastasse läbi käis. Harjuskid liikusid kas jalgsi, õlal või seljas pärnapuu koorest kast ehk harjuski pamp. Osad neist liikusid kärude ja kelkudega või lausa hobustega, aga siis juba mitmekesi.

Harjuskid said oma nime sellepärast, et nad ostsid vene harjategijate jaoks kokku harjaseid ja jõhvi ning vahetasid kaasa toodud kaupa harjaste vastu. Taludes kasvatati sigu, kelle karvastik oli sarnane metssigadele. Sigade turjal kasvavad tugevad harjased koguti kokku ja vene harjategijad valmistasid neist harju. Jõhvi saadi hobustelt, nende lakast ja sabast. 

Harjuskipampudes leidus pea- ja kaelarätte, riiet, sukavardaid, kääre, nõelu, niiti, paelu, pitse, nööpe, ehteid, ravimeid, särgi- ja põlleriiet, värvi lõngade ja villa värvimiseks, juukseharju, peegleid, laudlinu, seepi. 

Talupere püüdis võimalikult palju tarbevara valmistada oma jõududega. Koduse käsitööga tegelemine nõudis vajalike tööriistade olemasolu, mida talupoeg pidi ostma. Talu tööriistade hulka kuulusid kirves, nuga, höövel, puurid, saed, peitel. Oluline oli suursae kasutusele võtmine 1840.-70. aastatel, mis tegi lõpu vanale kirvetehnikale. (Kahemehesaag ehk suursaag on saag, mida kasutati eelkõige puude langetamiseks ning tükeldamiseks, palkide ristisaagimiseks ja seinapalkidel nurgatappide lõikamiseks.) Esimesed suursaed toodi mõisavooris käijate poolt linnast või osteti vene rändkaubitsejatelt.

Kaltsukaupmehed

Kaltsukaupmehed ehk räbalaotsijad ehk räbalakorjajad, olid rändkaupmehed, kes vahetasid kaltsude vastu savikausse, potte, pardipille, kruuse, lusikaid, taldrikuid, õmblusnõelu, supikulpe, klaasist suhkrutoose, vaagnaid jm. Mõni kaltsukaupmees müüs kaupu raha eest või vahetas vilja vastu. On teada ka neid, kes ostsid kokku lambanahku. Kaltsukaupmehed olid enamasti kas tatarlased või venelased. Kaltsud müüsid nad edasi Räpina paberivabrikule.

Rändkaubandus vähenes märgatavalt, kui maale rajati rohkem poode. Mõnigi jõukam rändkaupmees asutas algul külasse, hiljem alevisse või linna poe.

Raamatukaupmehed

19. sajandi lõpul hakkasid Eestis ringi liikuma raamatukaupmehed, kes müüsid mitmesuguseid rahvaraamatuid nagu kalendreid, katekismuseid, kukeaabitsaid ja armastusjutte.

Kalendrid

18. sajandil ja 19. sajandi alguses ilmus kolm erinevat eestikeelset kalendriseeriat. Õhukesed ja odavad, peopesasuurused kalendriraamatukesed sisaldasid iga nädala ilmaennustusi terveks aastaks ette, päikesetõusu ja -loojangu aegu, andmeid päikese- ja kuuvarjutustest, astroloogilisi soovitusi selle kohta, millal külvata, istutada või puid raiuda, aadrit lasta, lapsi võõrutada ning juukseid lõigata, samuti laadateateid. Kalendri lõpus leidus piiblilugude ümberjutustusi, päevapoliitilisi ja ajaloo-alaseid kirjutisi. Jagati praktilisi nõuandeid, tervishoiu ja esmaabi juhiseid, loomade ravitsemise ja taimekahjurite tõrje õpetusi. Näiteks innustasid kalendrid talurahvast kartulit kasvatama, mida algul ei tahetud väga omaks võtta. 

Esimesed eestikeelsed kalendrid avardasid maarahva silmaringi, levitasid praktilisi nõuandeid ja täitsid ka ajaviitelektüüri osa, süvendades talurahva lugemisoskust. Kalendrite (tähtraamatute) levik oli suur ja neid loeti korduvalt. Kalender ilmus tavaliselt sügisel, kui enamus välistest töödest olid tehtud ja jäi aega lugemiseks. Lugemine toimus valjuhäälselt, ka siis kui seda tehti üksinda (oldi harjutud, et kirikus loeti häälega).

Kooli- ja õpperaamatud

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ilmusid erinevad kooli- ja õpperaamatud. 1795. aastal ilmus esimene ilmalik aabits O. W. Masingu "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele", mis sisaldas õpetussõnu ka lapsevanematele. 1805. aastal ilmus G. G. Marpurgi universaalse sisuga õpik "Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat", mida kasutada nii õpilased kui ka kooliõpetajad. Esimene matemaatikaõpik trükiti 1806. aastal. P. H. von Frey (pastor Saaremaalt) õpiku "Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst" sihiks oli selgeks õpetada neli tehet: liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine. Loodusteadust ja geograafiat õpetati 1811. aastal ilmunud C. E. Bergi õpiku "Uus ABD ja Luggemisse-Ramat" järgi. Lühikesi kirjeldusi kaugetest maadest ja rahvastest sai lugeda O. W. Masingu 1818. aastal ilmunud raamatust "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed". Masingu töö väärtuseks on peetud võrdlusi eestlastele tuttavlike asjadega. Nii on kirjeldatud vulkaane, mis öed ja päwa kui wiinakögi korstnad suitsuwad. Just selles raamatus kasutati eestikeelses kirjasõnas esmakordselt õ-tähte.

Miks jõudsid raamatud nii hilja maapiirkondadesse? 

17.sajandi lõpus (1694) alustati esimeste rahvakoolide ehitamisega kirikute juurde. Talurahva lugemisoskus oli väga kasin. Põhjasõja ajal ja selle lõppedes (1700-1710/21), koolid suleti. Lugemisoskuse languse hoidis ära koduõpetus. Näiteks 18.sajandi algul (1724 aastal) tõdes Keila pastor, et kuigi koolitubasid ei ole, on igas talus vähemalt üks lugemisoskusega inimene ja õpitakse üksteiselt. Veidi hiljem koolid siiski avati, aga õppimistingimused neis olid kehvad. Puudu oli õpetajatest ja lisaks oli keeruline talulapsi kooli saada - seda peeti täiendavaks koormiseks. Sageli tulid lapsed kooli pärast jõule ja lahkusid sealt kevade algul, et aidata teha talutöid. Lisaks kulus vanemate arvates lugema õppimisele liiga kaua aega - esimesel aastal õpiti veerima ja teisel või kolmandal aastal jõuti lugemisoskuseni. Tihti eelistati, et lapsi õpetasid teised talupojad. Rahvahariduse probleemi võttis tabavalt kokku Koeru kirikuõpetaja: mõisnikud kaebavad, et pole koolmeistreid, koolmeistrid kaebavad - ei ole õpilasi, talupojad kaebavad - koolmeistrid pole kõlbulikud. Ja kõigil on õigus.

19. sajandi alguseni jäi maapiirkondades valdavaks koduõpe. Vanemate kohustuseks oli, et laps oskaks lugeda. Kirjaoskust ei propageeritud, oli mõnes kohas lausa keelatud, sest kardeti, et talupojad hakkavad endale ise passe ja vabastuskirju tegema.

Talurahvakoolide tegevus hoogustus pärast pärisorjuse kaotamist 1816. Koole asutasid ja pidasid üleval vallad. Väärtustama hakati haridust üldse ja õpetaja ehk koolmeistri tööd.

Raamatute hind

Maakeelsete raamatute levikut mõjutas nende hind. Köitmata kalender või aabits maksis ühe inimese paari päeva leiva hinna, lauluraamatu hinna eest võis saada leiva terveks kuuks või siis õmmelda paar-kolm kasukat. Kui vaimuliku kirjanduse ostmist peeti paratamatuks, siis ilmalike raamatute ostmisel jäid talupojad kaua kõhklevaks.

Vaata ja kuula Eesti Rahva Muuseumi veebituuri näitusel "Kohtumised", teemal "Miks ja kuidas eestlane lugema õppis?":