Sisekaubandus

Sisekaubanduse olukord oli vabariigi algusaastatel keeruline, sest äsja oli lõppenud Esimene maailmasõda. Valitsus pidi toetama tööstusettevõtteid, et seal alustataks taas vajalike kaupade tootmist ja kauplemisega tegelevaid ettevõtjaid, et nad avaksid poode. Toiduaineid ja esmatarbekaupu oli vaja esialgu teistest riikidest sisse vedada (importida), sest valitses suur igapäeva kaupade puudus. 

Nii linnas kui maal avati uusi kauplusi. Üheks ajalooliselt vanemaks kaupluse tüübiks oli segakauplus ehk segakaupade pood, kus müüdi ümbruskonnas nõutavaid kaupu - toiduaineid ja esmatarbekaupu. Kaubarühmi oli palju, aga valik nende sees napp. Segakaupluse suurus ja käive sõltus asukohast. Linnades olid nad suuremad ja käivegi oli suurem, maal oli kõik vastupidi. Linnas töötas segakaupluses keskmiselt 5 töötajat, maal 2. 

Lisaks tegutses palju toidukauplusi ja tööstuskauba kauplusi. Toidukauplused ja tööstuskauba kauplused olid kas spetsialiseerimata või spetsialiseeritud. Spetsialiseerimata kauplustes pakuti laias valikus erinevate kaubarühmade kaupu, aga kaubarühma sisene valik oli väike. Spetsialiseeritud kaupluses keskenduti ühe või mõne kaubarühma müügile, väikeses valikus pakuti ka täiendavaid tooteid. Spetsialiseeritud poed olid näiteks lihatoodete, pagari- ja kondiitritoodete, alkohoolsete jookide, puuvilja-, maiustuste- ja piimatoodete poed. 

Mõned tootmisettevõtted rajasid oma toodangu müümiseks kaupluste võrgustiku. Tekstiilitöösturite poolt organiseeriti tekstiilkaupade kaubandusfirma Tekla, millel oli üle Eesti 12 kauplust. Eesti Lihaekspordi poolt rajatud lihakauplusi Lihatsentraal, oli üle Eesti umbes 60. 

Suurte kaubandusfirmade ja iseseisvate väikekaupmeeste vahel oli pidev võitlus. Et kaitsta väikekaupmeeste huve, asutati Tallinnas Eesti Kaupmeeste Selts. Tartus alustas paar aastat hiljem, 1919. aastal, samal eesmärgil tööd Tartu Kaupmeeste Ühisus. Sarnaseid ühinguid rajati ka teistesse asulatesse. 1931. aastal liitusid üksikud kaupmeeste organisatsioonid keskorganisatsiooniks. Asutati Üleriiklik Kaupmeeste Seltside Keskliit (ÜKSK). Oma organisatsiooni kaudu püüdsid erakaupmehed saada valitsuselt kaubandusalaseid soodustusi: püüdsid piirata kaubaühisuste, samuti turu- ja rändkaubanduse tegevusulatust jne. ÜKSK tegeles ka kutsehariduse küsimustega ja koostas erakaubanduse põhiprintsiipide kogumiku "Kaupmehe kümme käsku".

Väliskaubandus

Väliskaubandus oli riigile oluline ja muutus järjest aktiivsemaks. Iseseisvumise järgselt ei taastunud pikalt majandussuhted Venemaaga. Eesti ettevõtted pidid ümber orienteeruma lääneturule. Eesti kaupadel polnud kerge vähese tuntuse tõttu esialgu pääseda Euroopa turule. Lisaks oli senine kauba kvaliteet eurooplaste jaoks kasin (Vene turu jaoks oli olnud sobiv). Aastatel 1918-1924 rajati Eestisse mitu uut tootmisharu, nagu trikotaaži-, suka- ja soki-, maiustuste-, likööri-, margariini-, makaroni- ja jalatsitööstus. Esimene riik, kellega Eesti sõlmis riiklikul tasandil kaubanduskontaktid oli Soome. Peamisteks kaubapartneriteks kujunesid Inglismaa ja Saksamaa. Eestil olid kaubandussuhted ka paljude teiste riikidega, nagu näiteks Ameerika Ühendriikidega (sinna viidi toornahku, paberit, tsementi ja tuletikke, maiustusi, kolm aastat müüdi kartuleid), Läti, Leedu, Rootsi ja Nõukogude Liiduga.

Pärast 1921. aastat alustati põllumajandussaaduste eksporti (siiani oli see riigi poolt keelatud, sest nappis elanikele toiduaineid). Et Eesti tooted välisturul üldse huvi ärataksid ja endale hea maine saaksid, pidid nad olema võimelised konkureerima nii hinnalt kui ka kvaliteedilt teiste riikide toodanguga. Selleks kehtestati eksportvõile, juustule ja munadele kvaliteedinõuded ning kohustuslik markeering. Pikka aega ei usaldatud Euroopas Eestis toodetud liha ja lihatoodete kvaliteeti. Pärast kontrollsüsteemide tõhustamist, eksport algas. Lisaks kehtestati veel kvaliteedinõuded kanamunadele, aiasaadustele. 1926. aastal võeti Eestist väljaveetavate toodete markeerimiseks kasutusele üks üldine Eesti kaubamärk, millel oli purjelaeva kujutis.

Peamisteks väljaveoartikliteks Eestist olid: või, sealiha, kanamunad, kartul, metsamaterjal, tselluloos, paber, tekstiilikaubad, lina, tuletikud, klaas. Ekspordiks läks umbes ¼ kogutoodangust. 1934. aastast hakati välja vedama ka teravilja. 

Eestisse sisseveetavatest kaupadest olid tähtsamad: kivisüsi, kunstväetised, petrooleum, raud, teras, tekstiilikaubad, masinad, autod, teravili, puuvill, kemikaalid. 

Tarvitajateühistud

Tarvitajateühistute loomine

Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal, etendasid sisekaubanduses olulist rolli kooperatiivettevõtted. Esimesed tarvitajateühistud asutati juba 1902. aastal Antslas ja Sindis. Tarvitajateühistu (-ühisus, -ühing) oli organisatsioon, mis varustas oma liikmeid vajalike kaupadega ja pakkus neile soodsaid teenuseid. Ühistute asutamise põhjuseks oli peamiselt kohalike kaupmeeste omavoli kauba hindade pidevas tõstmises. Omavahelise konkurentsi asemel sõlmisid nad omavahelisi kokkuleppeid ja muutsid klientide elu keeruliseks. Osta tuli selle hinnaga, mida küsiti. Tarvitajateühistu üheks ülesandeks oli müüa kaupa õiglase turuhinnaga. Selleks telliti ja toodi ise kaupu ning avati ühistutele kuuluvaid poode.

ETK

1917. aastal asutati Eesti Tarvitajateühisuste Liit, mis ühendas kaubandusühistuid. Sinna kuulumine oli ühistutele vabatahtlik. 

1918. aastal tegutses Eesti Vabariigi territooriumil 136 kaubandusühistut. Konkurentsis erakaubandusega osa neist ühines. Tekkis mitu suurt ühistut, nagu Tartu majandusühistu, Võhma majandusühisus jne.

1919. a võeti Eesti Tarvitajateühisuste Liidu nimetuseks Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus (algselt kasutati lühendina tähtede kombinatsiooni E.T.K., hiljem lihtsalt ETK). ETK ülesanne oli varustada oma liikmesühinguid kvaliteetse ja soodsa kaubaga. Selleks sõlmiti lepinguid kodu- ja välismaa ettevõtetega ning toodeti oma tehastes tarbijate soovitud kaupa. ETK omandusse kuulusid mitmed ettevõtted: tubakavabrik, keemiatehas Orto (1932), Kopli masinatehas, Põltsamaa ettevõtted, Johansoni paberivabrik jne. Oma liikmete kaudu hakkas ETK põllupidajailt kokku ostma põllu- ja aiasaadusi nii töötlemiseks kui ka ekspordiks. Ühistute suhted ETK-ga järjest tihenesid. Näiteks 1923. aastal ostsid ühistud ETK-st vajalikke kaupu 50% ulatuses. Põhjuseks oli see, et ETK ostis kaupu otse tehastelt kõige soodsamate hindadega, loodud olid otsesidemed maailma paljude kauplemiskeskustega. 

Tarvitajateühisuste käekäik

Eesti Vabariigi algusaastail tarvitajateühistute asutamine hoogustus, 1923. a tegutses 285 ühistut. Alates 1925. aastast hakkas nende arv vähenema — osa väiksema käibega ühistuid kas lõpetas tegevuse või ühines mõne suuremaga.

Majanduskriisi ajal (1929–1934) lõpetas oma tegevuse 82 ühistut. Kriisile järgnenud majandusliku tõusu aastatel loodi suure tegevuspiirkonnaga suurühistuid.

Enamus ühistute kauplustest olid toidu-, sega- ja pudukauplused. Pudukauplus on pood, mis müüs käsitöötarbeid ja majapidamises igapäevaselt vajaminevaid väikekaupu. Näiteks Sindi Tarvitajate Ühisuse kauplusel oli üks pikk müügisaal erinevate osakondadega. Sissepääsu juures oli rauakaubad ja majapidamistarbed, seejärel tulid toiduained ja lõpuks kangaste ning muud nipet-näpet sisaldav osakond. Leti ja akende vahel oli kaks suurt klaaskappi tööstuskaupade näidistega. Kõigil osakondadel oli ühine kassa, kus väljakirjutatud tšekkide alusel tasuti. Ühistu poe teises tiivas asusid piimapood, leivapood ja lihapood (nn spetsialiseeritud kauplused). 

ETK kaubakäive oli 1939. aastal 52 miljonit krooni, mis moodustas riigi jaekaubakäibest 24,5%. 1939. aastal oli ETK-l umbes 55 tuhat liiget. 1940. aastal oli ETK-l 185 tarvitajate ühingut 583 kauplusega.  

Vaata videosid "Coopi saamislugu aastal 1902"  ja "Coop Eesti 115":

Fotod Sindi Tarvitajate Ühisusest 

Lisalugemine

Artikkel ajalehest Ühistegelised Uudised "Külastamas Sindi ühiskauplust":