Eesti Vabariigi iseseisvumisega 1918. aastal, kaasnes kaubanduse korraldamine ja juhtimine uute reeglite järgi. 1918 – 1929 aastani juhtis Eestis kaubandust Põllutöö- ja Toitlusministeerium ja 1929 - 1940 aastani Majandusministeerium, kelle alluvuses tegutses kaubandusosakond.
Kaubandusosakonna ülesandeks oli nii sise- kui ka väliskaubanduse korraldamine. Sisekaubanduse poole pealt oli kaubandusosakonna ülesanneteks:
hoolitseda korraliku äriajamise eest,
töötada välja sisekaubandust normeerivate seaduste ja määruste eelnõusid,
võidelda kõlvatute võistluste ja muude lubamatute ärivõtete vastu (kontrolliti ettevõtteid),
lahendada äride lahtioleku aegadesse ja äriteenistusse puutuvaid küsimusi,
koordineerida omavalitsuste, ühistute ja eraettevõtete äritegevust,
arendada kaubandus- ja tööstusringkondade vahelist koostööd,
propageerida kodumaist toodangut (näituste ja messide korraldamine, "Eesti nädalate" toetamine),
jälgida Eestis ärialal tegutsevate välismaalaste tegevust ja avaldada arvamust neile teenistusloa andmise kohta,
pakkuda abi kaubandushoonete väljaarendamiseks,
lahendada transpordi küsimusi kaubanduse huvides,
teha ettepanekuid tariifimäärade muutmiseks,
instrueerida kodukäsitöö müügi organisatsioone ja toetada nende tegevust,
luua kontakte ja arendada koostööd teiste kaubandust korraldavate asutustega.
Väliskaubanduse osas oli kaubandusosakonna ülesandeks väliskaubanduse igakülgne organiseerimine:
välisturgude uurimine,
eesti kaupade propageerimine välismaal,
rahvusvaheliste konventsioonide (kokkulepete) tundmine ja ettevalmistamine,
sisse- ja väljaveotollidega seotud küsimused,
kaupade väljaveo kontroll,
kommunikatsiooniga seotud küsimused.
Sisekaubanduse olukord oli vabariigi algusaastatel keeruline, sest äsja oli lõppenud Esimene maailmasõda. Valitsus pidi toetama tööstusettevõtteid, et seal alustataks taas vajalike kaupade tootmist ja kauplemisega tegelevaid ettevõtjaid, et nad avaksid poode. Toiduaineid ja esmatarbekaupu oli vaja esialgu teistest riikidest sisse vedada (importida), sest valitses suur igapäeva kaupade puudus.
Nii linnas kui maal avati uusi kauplusi. Üheks ajalooliselt vanemaks kaupluse tüübiks oli segakauplus ehk segakaupade pood, kus müüdi ümbruskonnas nõutavaid kaupu - toiduaineid ja esmatarbekaupu. Kaubarühmi oli palju, aga valik nende sees napp. Segakaupluse suurus ja käive sõltus asukohast. Linnades olid nad suuremad ja käivegi oli suurem, maal oli kõik vastupidi. Linnas töötas segakaupluses keskmiselt 5 töötajat, maal 2.
Lisaks tegutses palju toidukauplusi ja tööstuskauba kauplusi. Toidukauplused ja tööstuskauba kauplused olid kas spetsialiseerimata või spetsialiseeritud. Spetsialiseerimata kauplustes pakuti laias valikus erinevate kaubarühmade kaupu, aga kaubarühma sisene valik oli väike. Spetsialiseeritud kaupluses keskenduti ühe või mõne kaubarühma müügile, väikeses valikus pakuti ka täiendavaid tooteid. Spetsialiseeritud poed olid näiteks lihatoodete, pagari- ja kondiitritoodete, alkohoolsete jookide, puuvilja-, maiustuste- ja piimatoodete poed.
Mõned tootmisettevõtted rajasid oma toodangu müümiseks kaupluste võrgustiku. Tekstiilitöösturite poolt organiseeriti tekstiilkaupade kaubandusfirma Tekla, millel oli üle Eesti 12 kauplust. Eesti Lihaekspordi poolt rajatud lihakauplusi Lihatsentraal, oli üle Eesti umbes 60.
Suurte kaubandusfirmade ja iseseisvate väikekaupmeeste vahel oli pidev võitlus. Et kaitsta väikekaupmeeste huve, asutati Tallinnas Eesti Kaupmeeste Selts. Tartus alustas paar aastat hiljem, 1919. aastal, samal eesmärgil tööd Tartu Kaupmeeste Ühisus. Sarnaseid ühinguid rajati ka teistesse asulatesse. 1931. aastal liitusid üksikud kaupmeeste organisatsioonid keskorganisatsiooniks. Asutati Üleriiklik Kaupmeeste Seltside Keskliit (ÜKSK). Oma organisatsiooni kaudu püüdsid erakaupmehed saada valitsuselt kaubandusalaseid soodustusi: püüdsid piirata kaubaühisuste, samuti turu- ja rändkaubanduse tegevusulatust jne. ÜKSK tegeles ka kutsehariduse küsimustega ja koostas erakaubanduse põhiprintsiipide kogumiku "Kaupmehe kümme käsku".
Väliskaubandus oli riigile oluline ja muutus järjest aktiivsemaks. Iseseisvumise järgselt ei taastunud pikalt majandussuhted Venemaaga. Eesti ettevõtted pidid ümber orienteeruma lääneturule. Eesti kaupadel polnud kerge vähese tuntuse tõttu esialgu pääseda Euroopa turule. Lisaks oli senine kauba kvaliteet eurooplaste jaoks kasin (Vene turu jaoks oli olnud sobiv). Aastatel 1918-1924 rajati Eestisse mitu uut tootmisharu, nagu trikotaaži-, suka- ja soki-, maiustuste-, likööri-, margariini-, makaroni- ja jalatsitööstus. Esimene riik, kellega Eesti sõlmis riiklikul tasandil kaubanduskontaktid oli Soome. Peamisteks kaubapartneriteks kujunesid Inglismaa ja Saksamaa. Eestil olid kaubandussuhted ka paljude teiste riikidega, nagu näiteks Ameerika Ühendriikidega (sinna viidi toornahku, paberit, tsementi ja tuletikke, maiustusi, kolm aastat müüdi kartuleid), Läti, Leedu, Rootsi ja Nõukogude Liiduga.
Pärast 1921. aastat alustati põllumajandussaaduste eksporti (siiani oli see riigi poolt keelatud, sest nappis elanikele toiduaineid). Et Eesti tooted välisturul üldse huvi ärataksid ja endale hea maine saaksid, pidid nad olema võimelised konkureerima nii hinnalt kui ka kvaliteedilt teiste riikide toodanguga. Selleks kehtestati eksportvõile, juustule ja munadele kvaliteedinõuded ning kohustuslik markeering. Pikka aega ei usaldatud Euroopas Eestis toodetud liha ja lihatoodete kvaliteeti. Pärast kontrollsüsteemide tõhustamist, eksport algas. Lisaks kehtestati veel kvaliteedinõuded kanamunadele, aiasaadustele. 1926. aastal võeti Eestist väljaveetavate toodete markeerimiseks kasutusele üks üldine Eesti kaubamärk, millel oli purjelaeva kujutis.
Peamisteks väljaveoartikliteks Eestist olid: või, sealiha, kanamunad, kartul, metsamaterjal, tselluloos, paber, tekstiilikaubad, lina, tuletikud, klaas. Ekspordiks läks umbes ¼ kogutoodangust. 1934. aastast hakati välja vedama ka teravilja.
Eestisse sisseveetavatest kaupadest olid tähtsamad: kivisüsi, kunstväetised, petrooleum, raud, teras, tekstiilikaubad, masinad, autod, teravili, puuvill, kemikaalid.
Leia eelneva teksti põhjal koostatud väidetest kõige õigemad. Lõpuni jõudes vaata kokkuvõtet kõigist õigetest väidetest (liigu ülesande väljal ülespoole).
Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal, etendasid sisekaubanduses olulist rolli kooperatiivettevõtted. Esimesed tarvitajateühistud asutati juba 1902. aastal Antslas ja Sindis. Tarvitajateühistu (-ühisus, -ühing) oli organisatsioon, mis varustas oma liikmeid vajalike kaupadega ja pakkus neile soodsaid teenuseid. Ühistute asutamise põhjuseks oli peamiselt kohalike kaupmeeste omavoli kauba hindade pidevas tõstmises. Omavahelise konkurentsi asemel sõlmisid nad omavahelisi kokkuleppeid ja muutsid klientide elu keeruliseks. Osta tuli selle hinnaga, mida küsiti. Tarvitajateühistu üheks ülesandeks oli müüa kaupa õiglase turuhinnaga. Selleks telliti ja toodi ise kaupu ning avati ühistutele kuuluvaid poode.
Eesti tarvitajateühisused toetusid nn Rochdale’i ühistegevuse korraldamise põhimõtetele. Nimetus pärineb Inglismaa linna Rochdale’i nimest, kus 24.10.1844 asutati Rochdale’i Pioneeride Kooperatiivühing ja pandi alus kaasaegsele ühistegevusele.
Rochdale’i põhimõtted olid:
liikmete võrdne hääleõigus, sõltumata osamaksu suurusest;
ainult kvaliteetse kauba müük ühistu kauplustes;
kauba müük kohalike turuhindadega ja ainult sularaha eest;
kasumi jaotamine liikmete vahel vastavalt nende ostusummale;
poliitiline ja usuline erapooletus.
1917. aastal asutati Eesti Tarvitajateühisuste Liit, mis ühendas kaubandusühistuid. Sinna kuulumine oli ühistutele vabatahtlik.
1918. aastal tegutses Eesti Vabariigi territooriumil 136 kaubandusühistut. Konkurentsis erakaubandusega osa neist ühines. Tekkis mitu suurt ühistut, nagu Tartu majandusühistu, Võhma majandusühisus jne.
1919. a võeti Eesti Tarvitajateühisuste Liidu nimetuseks Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus (algselt kasutati lühendina tähtede kombinatsiooni E.T.K., hiljem lihtsalt ETK). ETK ülesanne oli varustada oma liikmesühinguid kvaliteetse ja soodsa kaubaga. Selleks sõlmiti lepinguid kodu- ja välismaa ettevõtetega ning toodeti oma tehastes tarbijate soovitud kaupa. ETK omandusse kuulusid mitmed ettevõtted: tubakavabrik, keemiatehas Orto (1932), Kopli masinatehas, Põltsamaa ettevõtted, Johansoni paberivabrik jne. Oma liikmete kaudu hakkas ETK põllupidajailt kokku ostma põllu- ja aiasaadusi nii töötlemiseks kui ka ekspordiks. Ühistute suhted ETK-ga järjest tihenesid. Näiteks 1923. aastal ostsid ühistud ETK-st vajalikke kaupu 50% ulatuses. Põhjuseks oli see, et ETK ostis kaupu otse tehastelt kõige soodsamate hindadega, loodud olid otsesidemed maailma paljude kauplemiskeskustega.
Eesti Vabariigi algusaastail tarvitajateühistute asutamine hoogustus, 1923. a tegutses 285 ühistut. Alates 1925. aastast hakkas nende arv vähenema — osa väiksema käibega ühistuid kas lõpetas tegevuse või ühines mõne suuremaga.
Majanduskriisi ajal (1929–1934) lõpetas oma tegevuse 82 ühistut. Kriisile järgnenud majandusliku tõusu aastatel loodi suure tegevuspiirkonnaga suurühistuid.
Enamus ühistute kauplustest olid toidu-, sega- ja pudukauplused. Pudukauplus on pood, mis müüs käsitöötarbeid ja majapidamises igapäevaselt vajaminevaid väikekaupu. Näiteks Sindi Tarvitajate Ühisuse kauplusel oli üks pikk müügisaal erinevate osakondadega. Sissepääsu juures oli rauakaubad ja majapidamistarbed, seejärel tulid toiduained ja lõpuks kangaste ning muud nipet-näpet sisaldav osakond. Leti ja akende vahel oli kaks suurt klaaskappi tööstuskaupade näidistega. Kõigil osakondadel oli ühine kassa, kus väljakirjutatud tšekkide alusel tasuti. Ühistu poe teises tiivas asusid piimapood, leivapood ja lihapood (nn spetsialiseeritud kauplused).
ETK kaubakäive oli 1939. aastal 52 miljonit krooni, mis moodustas riigi jaekaubakäibest 24,5%. 1939. aastal oli ETK-l umbes 55 tuhat liiget. 1940. aastal oli ETK-l 185 tarvitajate ühingut 583 kauplusega.
Vaata videosid "Coopi saamislugu aastal 1902" ja "Coop Eesti 115":
KOGU TEKST ON LUULELISES JA VANAAJA STIILIS:
Umbes kuu aega tagasi, 5. mail, nägin kirikus Raadiku Arvit. Ta muuhulgas mainis, on hädasti neil, uut vikatit heinateoks tarvis.
Peeter ja Toomas kuulsid me juttu, (topib piipu), kel samuti murelik meel. Heinaaeg tõesti läheneb ruttu. Mis salata, mul omalgi sama probleem.
Sa võib-olla mõtled, miks siiani me, siis pole vikatit tuua lasknud? Asi on selles, et kaupmees - va koi, paneb pool raha omale tasku (ulatab rahakoti välja sirutatud käele).
Kokku kogunes lõpuks 17 meest, kel sel teemal midagi kosta. Saime aru, on aeg seista eneste eest ja vikatid ühiselt osta.
(Järgneb must-valge kaader) Aeg veeres mööda ja juba jaanilõkke ümber tantsisid vanad ja noored. Kui Villem Pakleri eesvõtte all saabus Antslasse vikati koorem.
(Uuesti näitleja) Kuid see oli kõigest esimene kaup, mis meile sai niiviisi toodud ja Antsla Tarbjateühistu, oligi sellega loodud.
Meie eeskujul, üle Eesti, siis ühistuid muudkui kasvas (näitab Eesti kaarti). Kõik selleks, et kohalik raha, ei lõpetaks võõra kaupmehe kassas (viskab rahakoti teises suunas).
Lõpuks, kui ühistuid oli nii palju, et arv juba läks üle saja, saadi aru, et veelgi paremaks tööks üle-eestilist liitu on vaja.
(Ilmub mustvalge foto) ETK muudkui kasvas. Ja kohalik elu Eestimaal õitsema lõi.
(Ekraan läheb mustaks.) Seda seniks, kuni Venemaalt kindrali saapad sõja me õuele tõi. Sisu jäi samaks, kuid nimi jäi ette okupantidel. Nõnda saigi me loodud ETKst aastateks ETKVL.
Kaabuga mees laulab „Tooge meile kapsaid, tooge õunu“. Habemik: „Tooge meile kartul oma maalt“.
Nii viiskümmend aastat voolas merre nõukogude maigulist vett.
Ent pärast rivis vabaks end laulmist (võtab kõrvalseisjatel käest kinni, kostub laul „Ärgake Baltimaad“) sündis me esimene kaupluste kett. Tuli „Konsum“, „Maksimarket“ ja Raplasse „EDU" pood. Uue ja veelgi suurema hooga, jätkusid ühistulise tegevuse lood.
Nüüdseks on meil oma pank. Ja „Säästukaart“ iga teise eestlase taskus. Ja kõigele sellele, mis ootab ees, lähme COOPi nime all vastu.
(Astub kaadrisse tagasi) Ega polegi muud, kui eelmainitu eest, mul juhust on tänada tarvis, et tookord juhtusin kiriku ees, trehvama Raadiku Arvit. (Popsutab piipu)
COOP EESTI 115
1917 - aasta, mil asutati Eesti suurimaks jaekaubanduse võrgustikuks ja turuliidriks kasvanud grupp, mida täna tunneme nime all COOP Eesti.
Kuid tegelikult algab COOPi lugu juba veidi varem - 1902 aasta suvel loodi Antslas Eesti esimene tarbijate ühisus, mis kuulus kohalikele elanikele endile. Ühele järgnes aga teine ja kolmas ning esimesed sammud üle-Eestilise keskühisuse poole olidki tehtud.
Järgmise 15 aasta jooksul loodi Eesti eripaikades veel 22 tarbijate ühistut, mille sujuvamaks koostööks asutati 1917. aasta kevadel Eesti Tarvitajate Ühisuste Liit ehk ETK, mis kandis vahepeal nime ETKLV. Siis uuesti ETK. Kuid alates 2015. aastast võeti kasutusele rahvusvaheline ühiskaubanduse kaubamärk COOP.
Tänaseks on COOP Eesti osaks 19 ühistut ligi 350 kauplusega üle Eesti, mis pakuvad tööd 5000 inimesele.
2016. aastast on 24 tundi ööpäevas avatud ka COOPi veebipood - e-COOP.ee.
Tänu 600 000 lojaalsele kliendile on COOP kasvanud vaieldamatuks turuliidriks, omades ligi 21% turust. Iga päev tehakse COOPi kauplustes ligi 1,5 miljoni euro eest 180 000 ostu. Ning iga kuu liigub COOPi kauplustesse keskmiselt 40 miljonit ühikut kaupa. See tähendab aastas rohkem kui 60 miljonit ostu ja üle 500 miljoni euro suurust käivet.
COOPi omanikuks ei ole ükski ärimees ega korporatsioon. Vaid see on olnud algusest peale Eesti tarbijatele kuulunud grupp, millel on täna ligi 80 000 klientomanikku.
Ühistukaubanduse suurim erinevus erakaubandusega võrreldes on see, et kasum ei ole eesmärk omaette, vaid lõpp-eesmärk on teenitud kasumiga hoida avatuna kaupluseid inimeste lähedal üle Eesti, arendada nende müügikeskkonda ning panustada kohaliku kogukonna arengusse.
Selleks, et kodukoha pood säiliks, saab igaüks anda oma panuse, järgides enam kui sajandi vanust põhimõtet - ära kunagi osta erakauplusest seda, mida oma ühisuse poest saada võid.
Kui suurpangad ja riiklik postiteenus on kulude kokkuhoiu eesmärgil kontoreid sulgemas ja koondumas vaid suurlinnadesse, siis COOP pakub oma klientidele nii panga- kui postiteenuseid üle Eesti.
Tähtsal kohal on ka inimeste tervis, mistõttu on COOP suur kohaliku spordi toetaja.
COOP on püüdnud alati leida võimalusi, kuidas pakkuda kliendile uusi ja mugavamaid lahendusi. Nii nagu avati 1994 aastal Eesti esimene hüpermarket, loodi 2011 esimene pankadest sõltumatu maksekaart ning 2017 Eesti kaupluste võrgustiku sünergial toimiv COOP Pank.
Kauplustes on moodsad nutikassad ning internetis mugav e-pood. Klientidele alati kõige värskema kauba tagamiseks, on COOPil ka üks Eesti suuremaid ja moodsamaid logistikakeskusi.
COOP on turule toomas mitmeid moodsaid lahendusi, mis kliendi elu lihtsamaks teevad. Näiteks personaalsed pakkumised, mis inimese just tema ostuharjumuste järgi talle poes kuvatakse.
Tulevikule mõtlemine on tugevalt seotud ka keskkonnaga. Seetõttu ehitas COOP oma logistikakeskuse katusele Eesti ühe suurema päikesepaneelide pargi. Aastas toodetakse nii palju keskkonnasõbralikku elektrienergiat, et sellest piisaks enam kui 500 kodu varustamiseks.
Kuid see, enam kui 100 aasta pikkune ajalugu, on alles algus. Üheskoos tegutsedes, hoolides ja kogukondlikult mõeldes, saame vaadata tulevikku, et ka järgmise 115 aasta möödudes oleks klientidel võimalik kaunites Eesti paikades astuda COOPi kauplustesse ja leida sealt kõik vajalik, sest nii hoiame elu igas Eestimaa nurgas.
Vasta üksi või leia endale kaaslane, kellega leiate/tuletate meelde vastused teema "Eesti kaubandus 1918-1940" kohta käivatele kordavatele küsimustele (avamiseks klikka paremal asuvale noolele):
Mis aastal iseseisvus Eesti?
Mis ministeeriumi alluvusse kuulus kaubandusosakond?
Mis olid kaubandusosakonna kaks põhiülesannet?
Nimeta mõned kaubandusosakonna ülesanded sisekaubanduse osas, mis on sinu jaoks üllatavad või huvitavad.
Miks oli sisekaubanduse olukord vabariigi algusaastail keeruline?
Nimeta kolm kaupluse tüüpi, mida oli kõige rohkem.
Mida müüdi segakauplustes?
Nimeta mõni spetsialiseeritud kauplus.
Miks loodi Üleriiklik Kaupmeeste Seltside Keskliit (ÜKSK)?
Miks pidi Eesti orienteeruma ümber lääneturule?
Miks oli Eestil keeruline oma kaupadega pääseda lääneturule?
Mis riikidega olid Eestil kaubandussuhted?
Mida tehti selleks, et Eesti põllumajandussaadused jõuaksid välisturule ja neid soovitaks seal osta?
Mida eksporditi Eestist?
Mida imporditi Eestisse?
Millal ja kus loodi esimesed tarvitajate ühistud Eestis?
Miks loodi tarvitajate ühisusi ja nende kauplusi?
Miks loodi ETK?
Mida tähendab lühend ETK?
Mis tüüpi kauplusi oli ühistutel?
Artikkel ajalehest Ühistegelised Uudised "Külastamas Sindi ühiskauplust":