Jääaja lõppedes jõudis inimene Eesti aladele umbes 11 tuhat aastat tagasi. Elati sugukondades ja kõike tehti ning omati ühiselt. Isiklikku omandit ei olnud. Asju oli vähe, sest esialgu liiguti väga palju ringi. Elatuti küttimisest, korilusest ja kalapüügist. Toimusid esimesed kaup-kauba vastu vahetamised sugukonna liikmete vahel.
Vaata ja kuula järgnevat videot, "Eesti kiviaeg":
Tere! Täna me jõuame lõpuks ometi päriselt ajaloo juurde nagu lubatud. Me hakkame rääkima Eesti ajaloost. Esimene teema, kõige varasem periood Eesti ajaloos, on kiviaeg.
Selles videos tuleb juttu esimeste inimeste saabumisest Eestisse, elust kiviajal, sellest, kus inimesed kiviajal elasid, millist toitu nad sõid, kuidas nad ringi liikusid, milliseid savinõusid kasutasid, milliseid rõivaid nad kandsid, milliseid tööriistu nad kasutasid, milline oli looduskeskkond nende ümber.
Eesti ajalugu algab sellest, kui esimesed inimesed Eestisse tulid. See oli umbes 11 tuhat aastat tagasi ehk umbes 9 tuhat aastat enne Kristust. Enne seda ei saanud keegi Eestis elada, sest siis oli jääaeg. Eesti oli kaetud mitmesaja meetri, võib-olla isegi mitme kilomeetri paksuse jääkihiga, mis tähendab, et siin, kus mina praegu seisan, oleks minu pea kohal kilomeetri või kahe kilomeetri jagu jääd. Jääaeg ei olnud muidugi ainult Eestis, vaid kogu maailmas. See tähendab, et mõlemad maakera poolused olid kaetud paksu jääga. Euroopas ulatus näiteks jääkihi lõunapiir tänapäeva Saksamaale.
Sellist maastikku nagu jääajal, võime tänapäeval näha Antarktikas, kus kogu mandrit katab kahe kilomeetri paksune jääkiht ehk mandrijää. Selle jääkihi peale ei ole võimalik elada loomadel, taimedel.
Jää hakkas lõpuks umbes 12 tuhat aastat tagasi sulama. Jäämineku taga oli tohutu jõud. Jää kiskus mõnest kohast kivimeid ja pinnast lahti, teise kohta jälle kuhjas juurde. Suur osa tänapäeva Eesti pinnavormidest, mida sa looduses enda ümber näha võid - künkad, orud, tasandikud, kõrgustikud, isegi rändrahnud, need kõik on jääajast põhjustatud.
Kui jääaeg lõppes, hakkas vaikselt tõusma temperatuur ja enam ei olnud nii külm olla ning taimed hakkasid kasvama. Kui oli taimi, mida süüa, tulid ka loomad, kui oli loomi, keda küttida, siis tulid inimesed lõpuks ometi Eestisse. Tegelikult nad muidugi ei teadnud Eestist midagi ja nad sattusid siia üsna juhuslikult, aga nad jäid siia elama.
Esimesed inimesed tulid Eestisse lõuna poolt, seal, kus on tänapäeval Ukraina. Sinna aladele ei olnud jää ulatunud ning seal olid inimesed jääaja nii-öelda üle elanud ja nüüd, kui jääaeg lõppes, siis inimesi tuli üha rohkem juurde ja siis osa neist liikus loomade järel põhja poole ning mõned neist jõudsid siis ka Eestisse.
Sel ajal ei osanud inimesed veel metalle kasutada, neist tööriistu valmistada ja seetõttu tehti tööriistad kas kivist, luust või puust. Kuna aastatuhandete jooksul on luust ja puust asjad maapõues enamasti ära lagunenud, siis leiavad tänapäeval arheoloogid sellest ajast peaaegu ainult kivist tööriistu. Ja seepärast nimetatakse seda aega maailma ja Eesti ajaloos kiviajaks.
Kiviaega kestis umbes aastast 9 tuhat enne Kristust, mil siia saabusid esimesed inimesed, kuni umbes aastani 1800 enne Kristust ja siis algas pronksiaeg, ehk hakati kasutama pronksist tööriistu. Ja see on ülimalt pikk aeg, 7 tuhat aastat, see tähendab 280 inimpõlvkonda. Nii et ilmselgelt selle aja jooksul mõned asjad muutusid, kõik ei püsinud päris sama. Ja see tähendab, et kui ma selles videos ütlen midagi, et elu kiviajal oli nii või elu kiviajal oli naa, siis tegelikult võis kiviaja ühes otsas ollagi ühtemoodi ja teises otsas täiesti teistmoodi, sest seal vahel oli nii palju aega, et see kõik jõudis muutuda.
Milline oli elu kiviajal? Üsna erinev tänapäevast, ilmselgelt Eestis ei olnud riike, rahvaid ega linnu. Inimesed elasid väikestes rühmades, umbes nii nagu loomad elavad karjades. Mõnikord olid need rühmad sama suured kui üks pere, aga enamasti suuremad, koosnesid mitmetest peredest. Mõnikord harva võis mõnes kohas näiteks pidustusteks kokku saada ka suurem hulk inimesi. Näiteks mõnisada inimest. Aga sel juhul oldi seal vaid lühikest aega, sest kui kaua pidutseda, siis saab toit otsa ja inimesed pidid jälle laiali minema ja uuesti toitu otsima hakkama.
Üldse määras kiviaja inimeste elu see, et nad ei kasvatanud endale ise toitu, vaid küttisid loomi, püüdsid kala ja korjasid loodusest seda, mida saada oli. Näiteks marju, puuvilju, pähkleid, juurikaid, seemneid, seeni. Sellist eluviisi nimetatakse küttimiseks ja koriluseks ja seda eluviisi harrastavad inimest küttkorilaseks. Põllundust ja vilja kasvatamist ja loomade pidamist inimesed sel ajal veel ei tundnud. Inimestel ei olnud ka ühtegi kodulooma peale koera.
Seega tähendas kõik seda, et inimesed pidid pidevalt ringi liikuma ja toitu otsima, sest kui nad ühes kohas liiga pikalt peatusid, siis sellest kohast sai loodusest toit otsa. Veel üks põhjus, miks inimesed pidid pidevalt ringi liikuma, olid aastaajad. Viljad küpsevad näiteks suvel või varasügisel, mõnda looma on hea küttida talvel või varakevadel. Näiteks suvel otsiti koht, kus oli palju marju, aga siis jällegi varakevadel otsiti koht mere ääres, kus küttida hülgeid.
Kiviajal Eestis elanud kütid-korilased olid justkui igavesti matkal. Neil ei olnud enamasti püsivat kodu, vaid pigem teatud laagrikohad, kus nad aeg-ajalt peatusid. Tihti olid ka eluhooned ajutised ehitised, mida oli kerge püstitada. Kõik eluks vajalikku kandsid inimesed endaga kaasas. See aga omakorda tähendas, et inimestel ei olnud mõtet väga palju asju omada, sest neid oleks väga tülikas kaasas tassida olnud.
Meil tänapäeval on igaühel väga palju asju - riideid, jalanõusid, elektroonilisi vidinaid, raamatuid, mänguasju, tööriistu ja muud sellist. Aga kiviaegsel kütil-korilase oleks neist ainult tüli olnud, sest üks inimene ei jaksa neid kõiki asju seljas kanda. Kujutage ette, kui te peaksite kõik asjad, mis teil toas on, selga võtma ja nendega siis kuskile minema! Põhimõtteliselt võis ju mõni kiviaegne inimene ka endale teha seitse põdranahkset kasukat ja olla selle üle väga uhke. Aga kui ta pidi neid kõiki tassima hakkama, sai ta kiirelt aru, et see on väga tüütu.
Kus kiviaja inimesed elasid? Kiviaja inimesed elasid ja rajasid oma eluasemed enamasti jõe, järve või mererannale, otse veepiiri äärde. Veekogu ääres elamisel olid mõned selged plussid. Esiteks sai kergesti paadiga liikvele ning teiseks, kui elasid jõe või järve ääres, oli joogivesi kohe olemas. Lisaks võib tuua selliseid põhjuseid, et rannast oli võrdselt lähedal käia vee peal kala püüdmas või siis metsas jahil või metsaande korjamas.
Kuna kiviaja inimesed vahetasid oma elukohti aasta jooksul korduvalt, siis ei olnud nende laagrites eluasemed väga suured ja tugevad, vaid pigem ajutised. Sellel pildil on üks kiviaegne maja Soomes, mis on ehitatud selle põhjal, mida arheoloogid on väljakaevamistel kiviaegsete elamute kohta teada saanud. See maja on nelinurkne, natuke liiva sisse kaevatud, sellel on madalad palkidest seinad ja selle peale toetub katus ja katus on kaetud täiesti käepäraste vahendite, sambla ja mätastega. Nagu te võite veel näha, sellel majal on näiteks madal kolmnurkse kujuga eeskoda ja see on ilmselt selleks, et talvel vähem külma õhku elutuppa sisse pääseks.
Aga sellel pildil on üks teine püstkoja moodi elamu, mille sarnaseid võidi ka kiviajal kasutada ja selle ehitamiseks löödi esmalt postid maasse, nende postide peale on kinnitatud maapinnaga horisontaalselt puud ja nendest moodustus siis selline ring. Sellele ringile sai toetada pikad ridvad, mis saavad tipus kokku ja moodustasid sellise koonusekujulise välispinna ja selle välispinna peale sai panna loomanahad ja ühte kohta jäeti sissekäik.
Mida kiviaegne inimene sõi? Nagu ma eelpool mainisin, siis kiviaegne inimene, ei kasvatanud endale ise toitu, vaid hankis selle loodusest - küttis loomi, püüdis kala ning korjas metsaande. Suure osa toidust moodustasid metsaannid, marjad, juurikad, seemned, pähklid, võib-olla ka seened, sest neid oli kõige kergem saada, lihtsalt lähed metsa korjama.
Kala püüdmiseks oli erinevaid vahendeid, olid õnged, võrgud, ahingud ja kalatõkked. Ahing oli selline oda moodi püügiriist, sellega liikusid madalas vees ja siis üritasid lihtsalt tabada kalu. Samas mõeldi välja palju keerulisemaid kalapüügiviise, näiteks puuokstest punuti selliseid kalatõkkeid, mis olid ehitatud nii, et kala pääses sisse, aga välja enam mitte.
Loomadele peeti jahti erineval viisil. Kas vibu ja nooltega või odaga tabades või siis püüniseid kasutades. Püüniseid kasutati ka suurte loomade, näiteks põtrade, puhul ja sellisel juhul tähendas see seda, et eelnevalt kaevati maa sisse suured püünisaugud ja siis mindi loomade juurde. Hakati neid taga ajama ja loomad hakkasid nende eest põgenema. Nad jooksid ja jooksid ja jooksid ja järsku kukkusid auku. Arheoloogide uurimuste põhjal kütiti kiviajal Eestis kõige rohkem põtru, kopraid ja metssigu.
Kiviajal kattis suurt osa Eestist paks ja kohati läbitungimatu ürgmets. Suuri teid ei olnud. Eestis ei tuntud isegi hobust. Kuna metsad olid paksud, siis kõige kergem viis pikki vahemaid läbida ei olnud mitte jalgsi, vaid hoopis paatidega mööda jõgesid ja järvi sõita. Niimoodi sai kiiresti edasi liikuda ja paatidega sai kanda suuremaid koormaid, kui inimene seljas kanda jaksas.
Kui tänapäeval on veekogu sageli riigipiiriks ja väga tüütu tundub merest või isegi suurest jõest üle saada, siis kiviajal polnud veekogud mitte takistused, vaid pigem justkui suured maanteed, mis ühendasid üksteisest kaugel asetsevat paiku.
Jõgedel ja järvedel liikumiseks olid kaks peamist paadi tüüpi ruhe ja haabjas. Ruhe oli sisuliselt puutüvi, millele oli ühest küljest sisse uuristatud süvend, kuhu inimene sai istuda. Sellist paati ei olnud väga keeruline teha, aga see võis ka väga kergesti ümber minna. Ja selle edasiarendusena mõtlesid kiviaja inimesed välja haabja. Selle valmistamist alustati samamoodi, aga kui süvend oli valmis uuristatud, siis puu pandi lõkke kohale ja kuumutati seda niikaua, kuni kuumus muutis puidu pehmemaks. See võimaldas venitada süvendit keskelt laiemaks, nii et see omandas natuke rohkem selliste tavaliste, tänapäeval kasutatavate paatide kuju.
Järgnevalt tuleb juttu kiviaegsetest savinõudest. Nagu juba öeldud, siis kiviaeg oli väga pikk. Üks oluline muutus, mis selle aja sees toimus, oli see, et kiviaja teises pooles, umbes aastal 5000 enne Kristust õpiti Eestis kasutama keraamikat ehk põletatud savist anumaid. Mõte savinõusid valmistada, tuli Eestisse teistest maadest, kus see oli juba varem leiutatud. Inimesed avastasid, et märga savi saab kätega vormida. Sellest saab näiteks kujundada anumaid ja kui need anumad näiteks pärast lõkkesse panna, siis tuli muudab savi kõvaks ja vastupidavaks. Savipotid olid head sellepärast, et nende sees sai hoida ja keeta erinevaid vedelikke, toitu, mis enne oli väga raske või isegi võimatu.
Kuna metallist potte ja panne veel ei tuntud, siis ainus viis sooja toidu valmistamiseks oli panna seesama savist pott lõkkesse ja seepärast ei olnud pottide põhi tasane, vaid ümar või kooniline, et neid oleks kerge lõkkesse või lihtsalt maa peale kivide vahele asetada. Kiviaegsetele inimestele meeldis savipotte väljaspoolt kaunistada ja poti valmistamisel vajutati märja savi sisse luust või puust kammiga või millegi muuga mustreid. Eesti kiviaegsete savipottide hulgas on peamiselt kahte erinevat stiilikaunistustega potte. Ühte tüüpi keraamikat nimetavad teadlased kammkeraamika, sest sinna on kiviaegsed inimesed teinud kaunistusi kammikujulise jäljendiga. Teisi potte nimetatakse nöörkeraamikaks, sest neid on kaunistatud peamiselt nööri vajutustega. Need olid ka väiksemad ja lameda põhjaga. Arheoloogid arvavad, et neid erinevat tüüpi potte võisid valmistada erinevad rahvad ja erinevatel aegadel.
Potikillud ning katkised luust või kivist tööriistad, mille nad ära viskasid, säilivad maapõues kaua. Seetõttu õnnestub arheoloogidel vahel kiviaegsetest asulakohtadest potikilde ja tööriistu leida. Arheoloogid teevad oma järeldusi kiviaja inimeste elu kohta peamiselt just nende asjade põhjal, mis on sisuliselt kiviaegne prügi.
Kütid-korilased tegid oma tööriistad ning muu vajaliku kohalikust loodusest leitavast materjalist. Kõige kergemini kättesaadav töödeldav materjal oli puit, kuid samas hävis ja kulus puit ka kõige kergemini. Suur osa igapäevastest esemetest olid ilmselt tehtud puidust ja nahast, aga kuna need materjalid ei säili maapõues tavaliselt eriti kaua, siis ei ole nad enamasti tänapäevani säilinud.
Nugade ja muude lõikavad tööriistade jaoks oli vaja kõvemat materjali, näiteks kivi. Kiviaeg ongi kiviaeg seepärast, et erinevalt tänapäevast, mil noad, kirved ja paljud teised tööriistad valmistatakse rauast või mõnest muust metallist, tehti kiviajal sellised tööriistad valdavalt kivist. See muidugi ei tähenda, et neid oleks tehtud suvalisest maas vedelevast kivitükist, vaid neid tehti ikkagi hoolikalt valitud materjalist, näiteks tulekivist või kvartsist, millest sai teravaid kvaliteetseid tööriistu. Tihti pidi sellist kvaliteetset kivi Eestist väljaspoolt tooma. Kiviaja inimesed olid üsna osavad täpselt õige suuruse kujuga kilde kivist välja taguma, et neid tööriistana kasutada. Teine oluline materjal, millest tööriistu valmistati, oli luu. Inimesed said neid kütitud loomadelt väga palju. Lisaks lihale, mida söödi ja nahkadele, mida kanti riietena, valmistasid nad loomaluudest igasugu esemeid ja tööriistu. Luust vooliti noaga näiteks harpuune hülgepüügiks ja õngekonkse kalastamiseks ning nooleotsi metsloomade jahiks. Ühesõnaga kogu loom kasutati ära ja mitte midagi ei lastud raisku.
Kuidas inimesed kiviajal riides käisid? Kiviaja inimeste rõivastus koosnedes peamiselt loomanahkadest. Tänapäeval on enamik meie rõivaid valmistatud kangast ehk tekstiilist, mille valmistamiseks on kas taimekiududest, loomakarvadest või tehismaterjalidest tehtud lõngad ja või niidid ja need on omavahel põimitud riideks. Sellist asja ehk siis kanga valmistamist, kiviaja inimesed esialgu veel teha ei osanud. Küll aga küttisid nad loomi ning lisaks söögiks kasutatud lihale sai loomadelt nahku, millest võis õmmelda hästi soojapidavaid kehakatteid ja jalanõusid. Kuna nahk laguneb maapõues kiirelt, siis pole kahjuks Eestis kiviaegseid rõivaid arheoloogilistel väljakaevamistel leitud ja seetõttu ei ole arheoloogidel kahjuks õnnestunud midagi täpsemat kiviaja inimeste rõivastuse kohta teada saada.
Kiviajal nägi Eesti loodus välja üsna teistsugune. Mererand ei paiknenud üldse seal, kus tänapäeval. Osa tänapäeva Eesti maismaast oli hoopis merepõhjas. Merepõhjas asus ka näiteks Tallinn, kuigi Tallinna linna siis veel muidugi polnud. Kuna veel enne kiviaega, jääajal, oli Eestit katnud paks ja väga raske jäämass, siis see vajutas maad allapoole. Ja kui jää hakkas sulama, siis maa hakkas ka vaikselt tõusma. Kõige viimasena vabanesid jää alt Põhja- ja Lääne-Eesti, seal kerkib maa tänapäevalgi. Tallinna kohal tõuseb maa praegu umbes kolm millimeetrit aastas, mis ei tundu eriti palju, aga sadade aastate jooksul on selle tulemusel suur hulk maad mere alt nii-öelda üles tõusnud. See maa kerge on Eestis kestnud juba üle kümne tuhande aasta ja selle aja jooksul on maa kerkinud umbes viiskümmend meetrit kõrgemale.
Nii ja kokkuvõtteks, mida me siis täna õppisime?
Esiteks kiviaeg oli ajalooperiood, mis kestis Eesti ajaloos alates 9 tuhat enne Kristust kuni 1800 enne Kristust. Kiviajal valmistati tööriistu peamiselt kivist.
Teiseks, esimesed inimesed saabusid Eestisse jääaja lõppedes, umbes 9 tuhat enne Kristust.
Kolmandaks, inimesed elasid kiviajal väikestes rühmades, liikusid tihti ringi, et leida toitu.
Neljandaks, kiviaja inimesed olid kütid-korilased, ehk nad toitusid kütitud loomadest, metsaandidest ja kalastamisest. Toidutaimi või loomi kasvatada nad veel ei osanud.
Viiendaks, suur osa sellest, mida me kiviaja kohta teame, põhineb sellest ajast säilinud savinõude kildudel. Kiviajal oli kaks olulist savinõude tüüpi - kammkeraamika ja nöörkeraamika.
Kuuendaks, pärast jääaega on Eestis toimunud maakerge ja seetõttu on praegu loodus meie ümber hoopis teistsugune, kui kiviajal ja näiteks on rannajoon sootuks teises kohas.
Ja see ongi kõik, aitäh kuulamast ja kohtumiseni!
Leia video põhjal koostatud küsimustikus üks kõige õigem vastus. Lõppu jõudes saad vaadata lahendust ehk kokkuvõtet kõikidest õigetest vastustest (Näita lahendust).
Üheks kõige olulisemaks muutuseks inimkonna ajaloos on olnud põlluharijate ja karjakasvatajate sugukondade eraldumine küttidest-korilastest. Inimesed panid esimest korda looduse oma eesmärkide teenistusse. Ajaloolased nimetavad üleminekut põlluharimisele lausa revolutsiooniks. Sellele järgnenud 10 tuhande aasta jooksul tehtud leiutised, kaasaarvatud tuumaenergia kasutuselevõtmine ja näiteks ka kosmoselennud, ei küüni selle hiiglasliku hüppeni, mille tegid inimesed, minnes üle põlluharimisele ja karjakasvatusele. Tule kasutuselevõtmise kõrval on see suurim pööre inimkonna ajaloos.
Siiani kulutas inimene peaaegu kogu oma aja ja energia toidu hankimisele. Nüüd võis põlluharija toota kuuekümne tööpäevaga ühe inimese aastaseks toiduks kuluva koguse teravilja. Põlluharimine ja karjakasvatus võimaldasid toita palju rohkem inimesi. Seetõttu hakkas elanike arv kiiresti kasvama.
Küttimise ja kalastamisega nähti vaeva aastaringselt. Põllutööd olid hooajalised. Nende vaheajal oli inimestel aega muu töö tegemiseks ja see omakorda andis tõuke käsitöö arenemisele. Tänu sellele suurenes vahetatavate kaupade hulk ja kogus. Põlluharijad ja karjakasvatajad olid paiksed. Toimusid regulaarsemad kohtumised kauba vahetamiseks.
Vaata ja kuula tähelepanelikult videot "Põlluharimise ja karjakasvatuse algus":
Tere!
Eelmine kord me rääkisime sellest, kuidas maailmas oli jääaeg. Kuidas inimesed rändasid oma Aafrika algkodust välja ja asustasid kõik mandrid peale Antarktise. Ja sellest, kuidas nad kohtusid Euroopas teise inimliigi, neandertallastega, kelle nad tõenäoliselt välja suretasid ja sellest, et nad olid kütid-korilased ja et nad kodustasid koera. Ja see oli ka kõik.
Täna me räägime veel ühest üliväga olulisest asjast inimkonna ajaloos. See on nii oluline, et ilma selleta ei oleks meil makarone, hamburgereid, kooki, pitsat, pirukaid, pannkooke. Meil ei oleks linnasid ega riike, meil poleks nutitelefone ega arvuteid. Meil poleks isegi püsivat kodu. Nii nõme oleks ilma selleta. See peab ikka üks väga lahe asi olema, millest me rääkima hakkame. Mis te arvate, mis see on? See on põlluharimine. Mida, põlluharimine?! Me hakkame mingitest traktoritest rääkima või? See pole ju mingi ajalugu! See on vägagi ajalugu. See on minu meelest üks kõige olulisemaid asju maailma ajaloos. See on nii oluline, et see, miks see oluline on, ei mahu sellesse videosse äragi. Sellest tuleb põhjalikumalt juttu järgmises videos.
Umbes 10 tuhat aastat enne Kristust või siis 12 tuhat aastat tagasi. See on umbes samaaegselt, toimus mitu väga olulist asja. Selleks hetkeks olid inimesed jõudnud kõikidele mandritele peale Antarktise. Juhuslikult lõppes umbes samal ajal maailmas jääaeg ja see tähendab, et maailmas läks soojemaks. Põhjapoolsetel aladel, nagu näiteks Eestis, hakkas jää ära kaduma. Inimesed said nüüd siia ka elama tulla. Lisaks nendele asjadele sai mõnes maailma paigas, sel ajal, 12 tuhat aastat tagasi, alguse põlluharimine ja karjakasvatamine.
Milline oli olukord enne seda? Mäletate, me rääkisime, et inimesed elasid küttide-korilastena. Mida see tähendas? Küttimine tähendas loomade jahtimist ja tapmist, suuresti liha söömist. Korilus tähendas erinevate asjade korjamist: pähklite, seente, marjade, aga ka juurikate ja seemnete. Kütid-korilased elasid pidevalt ringi rännates, sest loomad olid hooajalises liikumises ja inimesed pidid liikuma sinna, kus oli nende toit. Ja kuni 10 tuhat aastat enne Kristust või siis 12 tuhat aastat tagasi elasid kõik inimesed maailmas sellist elu. Inimesed ei osanud põldu harida ja nad ei kasvatanud ise loomi, ainult küttisid neid loomi, kes metsas elasid. Ma mainisin, et korilus tähendab muuhulgas seemnete söömist. Tänapäeval näiteks leib ja makaronid tulevad tegelikult seemnetest. Kui teravilja, näiteks nisuseemned ära jahvatada, siis tuleb jahu ja jahust saab makarone.
Aga nagu ma ütlesin, siis tol ajal inimesed ei osanud veel harida põldu, kus teravili kasvada võiks. Nad korjasid hoopis metsikult kasvavate teraviljade seemneid. Võib-olla tegid nad nendest juba esimesi leiva moodi toite. Selle peale, et makarone teha, nad tõenäoliselt veel sel hetkel ei tulnud, selleni läks veel kõvasti aega.
Metsikuid teravilju ja eriti selliseid, mida süüa kõlbab, kasvab maailmas kõige rohkem Lähis-Idas sellises piirkonnas, mida nimetatakse viljakaks poolkuuks. Sest üllatus-üllatus, see on poolkuu kujuline ja teisalt on seal väga viljakad tingimused põlluharimiseks. Ühesõnaga, seal oli hunnik looduslikke teravilju, inimesed käisid ringi ja noppisid neid ja sõid. Aga tead ju isegi, et kui sa ühe põõsa marjadest tühjaks sööd, siis läheb pikka aega, enne kui sa saad sinna sama põõsa juurde tagasi tulla ja korjata järgmisi, mis on tekkinud. Niikaua pead sa mujalt otsima ja edasi liikuma. Võib-olla inimesed olid laisad. Mõtlesid, et ma ei viitsi kogu aeg ringi käia. Ma tahaks, et söök oleks kogu aeg kodu lähedal olemas. Ja siis nad tulid järsku mõttele, et kui ma ei söö taime seemet kohe ära, vaid külvan selle maa sisse, siis sellest seemnest võrsub uus taim, millel on palju seemneid ja ma saan rohkem süüa. Ja ma saan selle külvata kodu juurde, nii et ma ei pea enam kaugele minema.
Seemnete, sisuliselt toidu maha külvamine, selle asemel, et see ära süüa, tundub ju veidi isegi imelik. Aga järelikult nad oskasid ette mõelda ja märgata, et seemnetest kasvavad uued taimed. Ja see loogika seisnes selles, et ühest seemnest sai niimoodi mitu. Niimoodi sai rohkem süüa. Ja kui nad kogu aeg külvasid seemneid oma kodu lähedal ja kaitsesid neid taimi näiteks lindude eest, siis ajapikku kujunesid niimoodi põllud ja põlluharimine. Ja võib öelda, et niimoodi inimesed kodustasid teraviljataimed. Need ei olnud enam metsikud taimed. Ja esimest korda toimus see siis umbes 10 tuhat või 9 tuhat aastat enne Kristust ja seal viljaka poolkuu piirkonnas. Esimesed kodustatud taimed olid nisu ja oder.
Inimesed valisid maha külvamiseks teadlikult välja suuremaid seemneid, sest siis oli oodata, et ka nendel taimedel, mis kasvavad, kasvavad suuremad seemned ja siis saab veel suuremaid seemneid kasvatada. Nii saab kogu aeg rohkem ja rohkem süüa. Selle tegevuse nimi on sordiaretus. See on sama asi, mis loomadel tõuaretus. Kui kogu aeg paaritada omavahel hästi pikkade sabadega koeri, siis paljude-paljude põlvkondade järel tulevadki ülipikkade sabadega koerad. Kõik tänapäeva koeratõud on aretatud niimoodi. Seepärast osad neist nii imelikud välja näevadki.
Umbes samal ajal või natuke hiljem, kui kodustati esimesed taimed, ehk umbes 9 tuhat enne Kristust, kodustati ka esimesed loomad. Esimesed peale koera. Koerad kodustati juba varem. Aga pärast koeri esimesed koduloomad kodustati umbes sel’ ajal. Igatahes kõik tänased koduloomad: lehmad, sead, kitsed, lambad, kanad ja nii edasi, kõik on kunagi olnud metsikud loomad, kelle inimene on kodustanud ja natuke teistsuguseks kasvatanud. Loomadega oli see, et niikaua kuni me tegelesime küttimise-korilusega ja kuni loomad olid metsikud, siis neid pidi kogu aeg taga ajama ja jahtima, et neid süüa saaks. Päris tüütu. Ja ei olnud väga mõtet neid korraga palju küttida, sest mitte keegi ei jõudnud seda liha ära süüa ja see oleks lihtsalt läinud halvaks. Aga mingi hetk inimesed taipasid, et kui on kari metsikuid kitsi, siis me võime ju ainult ühe looma ära tappa, aga võtame teised nii-öelda vangi. Hoiame neid kinni, siis saab neid hiljem tappa ja neist hiljem sööki teha. Niimoodi sai liha nii-öelda värskena hoida. Ta oli elus, ta ei läinud pahaks, peaaegu nagu külmkapp, parem veel. Ja siis vaikselt juba läks see asi üle selleks, et need loomad omakorda sünnitasid seal vangistuses uusi loomi ja nii ei pidanudki enam jahil käima, tapsid vana looma ära ja kasvatasid tema lapsed üles ja siis jälle. Niimoodi sai alguse karjakasvatamine.
Kui loomi enda juures pidada, siis näiteks lehmi ja kitsi sai lüpsta, sealt sai näiteks piima ja kõike, mida piimast tehakse: kohupiima ja juustu ja hapukoort ja nii edasi. Kanadelt sai mune. Loomadelt sai ka villa ja nahka, millest sai teha riideid. Mis veel olulisem, mõnedel loomadel, näiteks hobustel ja härgedel on palju rohkem jõudu kui inimesel. Neid sai rakendada mingite asjade transportimiseks või sikutamiseks. Nende selga sai siduda koormaid. Mõne aja pärast avastati isegi, et loomi saab kasutada näiteks põllukündmisel. Näiteks härjad sai rakendada adra ette ja künda põldu palju suurema jõuga kui ühelgi inimesel. Ja nii sai veelgi rohkem toitu. Veel natukese aja pärast avastati, et hobuse seljast saab ratsutada ning hobuseid ja härgi saab panna vedama vankrit, mille peale on inimesed ja mingi koorem. Ja lisaks toodavad loomad pidevalt sõnnikut, mis väetab põlde ehk põllult saab veel suuremat saaki ja see tähendab, et veel rohkem toitu.
Ühesõnaga loomade kodustamine olid täiega kasulik. Ehk siis umbes 10 tuhat aastat enne Kristust või 12 tuhat aastat tagasi, siin Lähis-Idas kodustati esimest korda nisu ja oder ja siin, tänapäeva Iraanis kodustati lammas. See ei tähenda nüüd, et kohe oleks kogu maailmas hakatud põldu pidama ja karja kasvatama. Need nii-öelda leiutised levisid suhteliselt aeglaselt paljude-paljude inimpõlvede ja aastatuhandete jooksul üle maailma. Ja mõnesse kohta ei ole tänaseni levinud. Kui need oskused niimoodi levisid, siis küttimine ja korilus asendusid põlluharimise ja karjakasvatusega.
Mõnes maailma paigas on siiamaani küttimine ja korilus alles, sest mõnes kohas ei saa lihtsalt eriti hästi põldu harida ja karja kasvatada. Näiteks eskimode juures. Püüa seal lume sees põldu harida. Või ka näiteks sügaval Amazonase vihmametsades on tegelikult üliraske põldu harida. See-eest on vihmametsades niigi palju loomi ja maitsvaid puuvilju iga puu otsas. Nii et mõtekam ongi seal tegeleda küttimise ja korilusega - mis sa jamad, selle põlluharimisega. Põlluharimine on tegelikult raske töö.
Lähis-Ida polnud ainus koht, kus inimesed taimi ja loomi kodustama õppisid. Täiesti iseseisvalt, küll natuke hiljem, tulid selle peale ka inimesed teistes maailma osades: Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Uus-Guineas. Erinevates kohtades kodustati natuke erinevad taimed. Näiteks kui Lähis-Idas kodustati nisu ja oder, siis Hiinas kodustati ja hakati kasvatama riisi. Kesk-Ameerikas näiteks maisi. Nendest piirkondadest, kus põlluharimine nii-öelda iseseisvalt leiutati, sealt levisid need oskused ka naaberpiirkondadesse.
Aga miks me sellest üldse räägime, on see, et taimede ja loomade kodustamine oli minu meelest kõige suurem ja tähtsam muutus inimkonna ajaloos üldse. See muutis kõike. Ja mitte ainult mina ei arva nii, vaid ka paljud teised ajaloolased ja arheoloogid leiavad, et see oli ülioluline muutus. See on kohe nii tähtis, et ma pean selle kohta eraldi video tegema.
Nii et järgmises videos tuleb juttu sellest, mida põlluharimine muutis. Aga praegu siis selle videokokkuvõte:
Kümme tuhat aastat enne Kristust ehk kaksteist tuhat aastat tagasi kodustasid inimesed metsikud teraviljad ning hakkasid tegelema põlluharimisega.
Esimesed teraviljad olid nisu ja oder ning need kodustati Lähis-Idas viljaka poolkuu piirkonnas.
Põlluharimine sai alguse mõttest, et kui seeme mulda panna, siis kasvab uus taim paljude seemnetega ning saab rohkem süüa. Põlluharimisega said inimesed ise toitu kasvatada ning niimoodi sai rohkem toitu kui küttimise ja koriluse teel.
Samal ajal hakati kodustama ka loomi - veiseid, kitsi ja lambaid. Karjakasvatus sündis tõenäoliselt sellest, et jahikäigul kõiki loomi tapetud, vaid võeti elusat kaasa ja hoiti neid lihatagavarana enda juures.
Koduloomadelt sai mitmeid kasulikke asju - piima, mune, villa, nahka, sõnnikut, nendega sai asju transportida ja põldu harida.
Põlluharimine ja karjakasvatus leiutati või avastati mitmes maailma piirkonnas eraldiseisvalt ning nendest piirkondadest levis see mujale. Inimesed läksid ajapikku küttimiselt-koriluselt üle põlluharimisele ja karjakasvatuse.
Aitäh vaatamast ja kohtume varsti jälle!
Leia video põhjal koostatud väidete paaridest õiged väited. Lõpuni jõudes vaata kokkuvõtet õigetest väidetest (liigu ülesande väljal ülespoole).
Vaata, kuula ning lahenda videosse lisatud ülesanded. Ava video selle pealkirjale klikates: "Mis muutus põlluharimisele ja karjakasvatusele üleminekuga?" .
Tere!
Eelmine video rääkis siis põlluharimise ja karjakasvatuse algusest. Selles videos tuleb juttu sellest, mida see muutis ehk mis olid selle muutuse tagajärjed. Siis tuleb veel üks lisavideo, kus ma arutlen natuke, kas see, et inimesed hakkasid põldu harima ja karja kasvatama, olid kõige parem asi, mis on meiega üldse juhtunud. Või oli see inimkonna ajaloo kõige suurem viga. Selleks, et seda teada saada, peate esmalt vaatama ära selle video siin, sest ilma selleta ei ole see lisavideo eriti arusaadav. Või kui te olete väga tublid ja targad, siis võite lisavideot kohe vaadata.
Olgu, aga nagu ma eelmine kord ütlesin, siis üleminek põlluharimisele ja karjakasvatusele oli üks väga oluline murrang inimkonna ajaloos. Seepärast on seda nimetatud ka põllumajandusrevolutsiooniks. Põllumajandus on siis põhimõtteliselt põlluharimine ja karjakasvatus kokku ja revolutsioon on selline hästi suur muutus ühiskonnas, kus kõik muutub, kõik pööratakse pea peale. Näiteks kui internet tuli kasutusele, siis see muutis väga paljusid asju, praegu ei kujuta ju enam ettegi, kuidas oleks elu ilma internetita. Põlluharimise ja karjakasvatuse nii-öelda leiutamine muutis maailma vähemalt sama palju, tõenäoliselt rohkemgi veel kui internet. Aga selleks, et aru saada, mida täpselt põlluharimine ja karjakasvatus muutsid, siis on kõige mõistlikum võrrelda põlluharijate elu küttide ja korilase eluviisiga ehk sellega, kuidas elasid inimesed enne nii-öelda põlluharimise leiutamist.
Selleks kujutame ette suurt maa-ala, see on lihtsalt üks väljamõeldud näide, siin on palju metsa, järv ja jõgi. Siin palju loomi ja marju ja järves on kala ja oletame, et siin elavad kütid-korilased. Kütid-korilased elavad siin sellel maa-alal, kütivad loomi, korjavad seemneid ja marju, püüavad kala. Siia maa-alale mahub elama üks küttide-korilasete pere. Aga miks mitte rohkem? Sest siin on ainult nii palju loomi ja taimi kui siinkohas looduses on, rohkem siin süüa ei ole.
Aga nüüd, mille poolest põlluharimine erines? Põlluharimine tähendab seda, et me võtame siit samalt maa-alalt ühe tillukese tüki maad, raiume metsa maha ja teeme sinna põllu, paneme vilja tihedasti kasvama. Ja sellest viljast, mis sellel tillukesel põllud tihedasti koos kasvab, saab üks pere suuresti söönuks. Küttide-korilaste perel oli vaja kogu seda suurt ala. Aga samasuguse põlluharijate perel ainult nii vähe ja neid põlluharijate põlde võib siia kõrvale teha mitu. Neid peresid mahub sellele samale alale rohkem. Nii et sellesama maa-ala peale, kuhu kütte-korilasi mahtus ainult üks pere, sinna mahub elama 20 kuni 100 põlluharijate peret. See tähendab, et siit tuleb esimene oluline tagajärg, mille põlluharimine kaasa tõi. Esiteks, rahvaarv hakkas palju kiiremini kasvama ning asustus muutus tihedamaks.
Enne seda, kui inimesed hakkasid põlluharimise ja karjakasvatusega tegelema, oli maailmas arvatavasti umbes kuus kuni seitse miljonit inimest. Praegu on 7,9 miljardit. Kui sa nüüd proovid arvutada, et mitu korda rohkem, siis see on tuhat korda rohkem. Kui me praegu põlluharimise lõpetaksime ja läheksime tagasi küttideks-korilaseks, siis ei oleks võimalik meie planeedil elavaid inimesi ära toita. Ei saaks kõik tegeleda küttimise-korilusega, sest me sööks väga kiiresti kõik puud ja põõsad tühjaks ja kütiks kõik loomad välja ja siis poleks enam toitu. Sureksime nälga.
Mis veel muutus? Teiseks, inimesed muutusid paikseks, ehk nad hakkasid elama ühes kohas. Mäletate, kütid-korilased olid pidevas liikumises, sest loomad liikusid. Nad olid täna siin, homme seal. Mingeid külasid ega linnu polnud võimalik niimoodi rajada. Aga põlluharijate toit kasvas põllul. See seisis paigal. Järelikult polnud vaja kuhugi joosta. Ja kui me paneme punktid üks ja kaks kokku, siis rohkem inimesi ühes kohas paikselt tähendas seda, et said tekkida esimesed külad. Külad siis selles mõttes, et on hunnik hooneid, mis on ühes kohas koos ja mille ümber on põllud ja karjamaad ja kus inimesed elavad aasta ringi ja põlvkondade kaupa.
Kui külad kasvasid, siis tekkisid varsti ka esimesed linnad. Ehk siis külad ja linnad on kolmas punkt. Kui kütid-korilased oleksid üritanud linna rajada, siis nad oleksid lihtsalt kõik juurikad ja pähklid ja muud asjad ühe koha pealt kohe ära söönud. Ja siis mõelnud, et me ei saagi kõik ühe koha peal koos elada - meil saab toit otsa. Nad oleksid laiali läinud.
Järgmine oluline tagajärg ehk siis neljas: võimalikuks sai tööjaotus ehk spetsialiseerumine. Põlluharimisest tekkis selline asi nagu ülejääk, ehk üks inimene suutis toota rohkem toitu, kui temal endal või ta pere vaja oli. See tähendas, et kõik inimesed ei pidanud enam toidu hankimiseks tööd tegema, vaid mõned võisid midagi muud ka teha. Tekkisid muud ametid nagu käsitööline, kaupmees, valitseja, sõjamees ja nii edasi. Ja seda nimetataksegi töö jaotuseks. Näiteks küttide-korilaste ajal pidid kõik inimesed tegelema toidu hankimisega. See oli igaühe töö. Keegi ei oleks saanud mõelda, et ta hakkab teadlaseks või ma hakkan advokaadiks. Sest kust sa süüa saad? Toit ei kuku ju lihtsalt suhu.
Kui hakati põldu harima, siis suur osa inimestest olid ikka talupojad või põlluharijad. Nad tegelesid toidu hankimisega ehk kasvatasid põllul vilja. Osa viljasaagist sõid nad ise ära, aga seda jäi üle ka ja siis selle osa nad saidki anda, näiteks käsitöölisele ja vastutasuks käsitöölised valmistasid talle hea kööginoa või savipotti või midagi sellist.
Kui me jõuame tänapäeva, siis tänapäeva maailmas ei ole üldse enam väga palju inimesi, kes oleksid otseselt ise põllumehed. Tänu sellele saavad inimesed tänapäeval olla näiteks advokaadid, politseinikud, sportlased, õpetajad, programmeerijad, kunstnikud ja nii edasi, seda, mis inimesed ise tahavad. Põllu harimine lõi eeldused ka riikide valitsejate tekkimisele, aga see ei juhtunud kohe, vaid mõni aeg pärast põlluharimise algus ja sellest tuleb varsti eraldi juttu. Nii et selle peal ma pikemalt ei peatu.
Aga neid tagajärgi on veel. Järgmiseks ehk siis viiendaks on eraomandi kujunemine. Tänapäeval me oleme harjunud, et mingi maatükk võib kuuluda mingile inimesele ja sellega ka, et inimesed koguvad endale igasugu varandust. Küttidele-korilastele olid sellised mõtted arusaamatud. Näiteks mõte, et mingi tükk metsast kuulub kellelegi. Mis mõttes kuulub?! Loomad seal metsas ju liiguvad. Mis kasu sellest on, et see maatükk mulle kuulub? Seepärast küttidel- korilastel maa ei olnudki kellelegi oma. Ja lisaks küttimise-koriluse ajal polnud ka väga mõtet endale mingit varandust koguda, sest sa pidid jaksama seda kõike kaasas kanda, sest kütid- korilased liikusid pidevalt. Aga põlluharijatega oli hoopis teisiti. Nende jaoks on väga mõistlik, et maa võib kellelegi kuuluda - see vili ei jookse sealt ju kuhugi minema.
Iga pere elas tavaliselt ühes talus, haris ühte põldu, see maatükk koos kogu viljasaagiga, mis seal põllul kasvas ja loomadega, kes seal elasid, kuulusid neile. Ja kui talu peremees ja perenaine ära surid, siis nad said pärandada selle edasi oma lastele ja nemad omakorda oma lastele. Teraviljaga on veel see lugu, et seda on võimalik väga hästi koguda, sest see ei lähe kergesti pahaks, vaid säilib päris kaua ja seda on kerge hoiustada. Ja nüüd oli võimalik hoiustada, sest sa ei pidanud kõike endaga kaasas tassima, sest sa elasid paikselt.
Ja nüüd mõni põlluharija viitsis teha rohkem tööd või tal lihtsalt oli vedanud ja tal oli sattunud parem maatükk, temal kogunes rohkem vilja. Ta pani selle endale aita hoiule või müüs maha ja sai niimoodi rikkamaks. Seda rikkust oli võimalik oma lastele edasi pärandada. Ehk kui rikas inimene suri, siis tema rikkuse said endale tema lapsed, kes olid seetõttu ka rikkad ja kuna nad olid rikkamad, siis neil oli lihtsam veelgi rohkem rikkust koguda. Aga kes oli vaene, sellel oli ka oma lastele vähem edasi pärandada ja tema lapsed olid ka seetõttu vaesemad.
ÕPPEMATERJALIS ON ÜLESANNE SIIANI, AGA KUI SOOVID VIDEO LÕPUNI VAADATA, SIIS TEKST JÄTKUB SIIT:
Sellest me jõuame järgmise punktini ehk kuuendaks varanduslik kihistumine ehk ebavõrdsuse tekkimine. Kuna osa inimesi sai järjest rikkamaks ja osa jäi järjest vaesemaks, siis tekkisid suuremad erinevused inimeste vahel. Ajapikku jagunesid inimesed klassidesse ja ma ei mõtle selliseid klasse, nagu koolis, vaid selliseid klasse, nagu ühiskonnas. Osa inimesi olid väga rikkad ja mõjuvõimsad, neile kuulus palju maad. Tihti olid nad sõjamehed, nendest moodustus ühiskonna kõige kõrgem klass ehk ülikud. Nende ülesandeks oli juhtida ja korraldada kogukonna elu. Kuna nad olid rikkad, siis nad ei pidanud ise füüsilist tööd tegema, näiteks põldu harima, vaid neil olid selleks teenijad või orjad.
Suur osa inimesi olid nii-öelda tavalised inimesed ehk lihtrahvas. Nemad moodustasid keskmise klassi. Nemad tegelesid lihtsalt oma põllulapi harimise ja karjakasvatamisega, aga lihtrahva hulka kuulusid enamasti ka käsitöölised.
Ja siis oli veel kõige madalam klass ehk orjad. Need olid inimesed, kes kuulusid mõnele teisele inimesele ja tegid kõike, mis nende omanik käskis neil teha. Enamasti nad tegid raskeid füüsilisi töid. Orjaks võidi saada näiteks nii, kui sattusid sõjas vangi naaberrahva juurde ja sind sunniti orjaks või kui keegi vaene inimene oli kellelegi võlgu ja ei suutnud enam võlga tagasi maksta ning langes seetõttu orjusesse.
Orjad olid ühiskonna alamklass. Selliseid klasse võis olla mõnel maal rohkemgi, aga enamasti oli vähemalt kolm klassi. Ja põlluharijate ühiskondades oli enamasti nii, et näiteks kui sinu vanemad olid orjad, siis olid ka sina ori ja kui sinu vanemad olid ülikut, siis olid ka sina ülik. Ehk siis sinust endast ei sõltunud tegelikult eriti midagi, ainult sellest, millisesse perekonda sa sündisid.
Need klassid ongi ühiskonna nii-öelda kihid. Ehk ühiskonna kihistumine tähendab seda, et inimesed ei olnud enam võrdsed, vaid kuulusid mingisugustesse klassidesse ja erinevused ei tekkinud ainult selles osas, et kes on rikas ja kes on vaene, arvatavasti suurenes, või tekkis ebavõrdsus ka meeste ja naiste vahel ehk sooline ebavõrdsus, see on siis järgmine punkt. Tänapäeva ühiskonnas on mehed ja naised seaduse ees võrdsed ja kuigi te olete võib-olla kuulnud, et meil on soolise ebavõrdsusega ka probleeme, siis kui ajalukku tagasi vaadata, on praegused probleemid õnneks üsna väikesed.
Kui te nüüd hakkate edasist ajalugu õppima, siis ma arvan, et te märkate, et enamik valitsejaid või muidu inimesi, kellest ajaloo tunnis räägitakse, on mehed ja võib jääda selline mulje, et suur osa ajaloost ongi meeste asi ja tiirleb meeste ümber. Tekib küsimus, et kus need naised olid? See on seepärast, et enamikes põlluharijate ühiskondades oli üsna suur sooline ebavõrdsus ning mehi peeti ühiskonnast tähtsamaks. Väga paljudes ühiskondades naine ei olnud iseseisev, vaid tal oli nagu mingi asi, mis kuulus kas oma isale või pärast abiellumist oma mehe. Umbes nagu sinu telefon kuulub sulle. Niimoodi oli siis põlluharijatel, et naine oli kehvemas positsioonis.
Kuidas oli küttidel-korilastel, seda on natuke raske kindlalt öelda, aga paistab, et küttide-korilaste hulgas ei olnud sellist soolist ebavõrdsust. Mees ja naine olid pigem võrdsed. Aga miks kaasnes põlluharimisega sooline ebavõrdsus, seda me tegelikult hästi ei tea. Uskuge või mitte, ega ajaloolased ei tea kõiki asju.
Ma olen juba öelnud, siis põlluharimisele üleminek muutis tõepoolest kõike. Isegi seda, millesse inimesed uskusid. Nii võtamegi viimaseks ehk kaheksandaks punktiks selle, mis muutus inimeste usundis. Kui kütid-korilased uskusid sellesse, et kõigel on hing ja et loomad on hästi olulised, siis mis te arvate, mis olid põlluharijate jaoks kõige tähtsamad asjad, millesse nemad uskusid? Hästi tähtis oli neile maa, sest maa seest kasvas välja vili, millest nad toitusid. Tihti nimetati maad emaks, maaemaks, et ta on nii-öelda kogu maailma ema. Ja teine tähtis asi oli taevas, sest selleks, et vili saaks kasvada, pidi taevas olema päikest ja vahepeal pidi tulema ka vihma. Ja tihti pidasid põlluharijad taevast isaks. Ja üldiselt ei olnud põlluharijatele enam nii oluline see, et igal asjal on hing, vaid pigem vastasid igale suuremale nähtusele või valdkonnale kindlad jumalad: merejumal, sõjajumal, taevajumal ja nii edasi.
Jumalad olid sellised võimsad üleloomulikud olendid. Enamasti kujutasid inimesed ette neid inimeste sarnasena, aga palju vägevamatena. Nad olid selles mõttes veidi nagu superkangelased ning nende jumalate tahtest sõltus see, mis maailmas toimus ja kuidas inimestel läks. Ja kui küttidel-korilastel olid šamaanid ehk nõiad, kes käisid nii-öelda vaimude maailmas vaimudega suhtlemas, siis põlluharijatel olid preestrid, kes tegid jumalatele ohverdusi ja püüdsid jumalate tahet välja selgitada. Kui oli mingi probleem, siis nad üritasid jumalaid kuidagi lepitada, ohverdasid näiteks jumalale härja. See tähendab, et tapsid härja ära ja siis kujutasid ette, et jumal sööb selle ära või umbes nii. Ja siis tal on hea meel. See oli mõnes mõttes nagu kingitus.
Lisaks olid põlluharijatele väga tähtsad esivanemad. Kõige olulisem asi oli põlluharijatele nende maatükk, mille peal nad elasid ja kuna nad olid selle maatüki pärinud oma esivanematelt, siis esivanemad olid ka väga tähtsad. Natuke nagu jumalad selles mõttes, et neid ei tohtinud ka välja vihastada, muidu võis pahasti minna. Neid tuli austada ja neile tuli meelepärane olla.
Teeme siis väikese kokkuvõtte, mis põlluharimise tulekuga muutus ehk kuidas kütid-korilased ja põlluharijad üksteisest erinevad.
Esmalt siis kütid-korilased. Nemad hangivad toidu loodusest, neil on väike rahvaarv, hõre asustus, liiguvad ringi, neil pole külasid ega linnu. Inimesed on suhtelised võrdsed ja nad usuvad, et looduses on palju erinevaid hingi.
Aga põlluharijad kasvatavad siis oma toidu ise, neil on suur rahvaarv ja tihe asustus ja nad asuvad paikselt. Neil on külad ja linnad, eraomand, ebavõrdsus, nii ühiskonnaklasside kui sugude vahel. Jumalad iga valdkonna kohta ning esivanemate austamine.
Ja ongi kõik, aitäh vaatamast ja üleskutse ka. Tellige seda kanalit ja jälgige ka lehekülge Kristo Siia ajalooteemalised õppevideod Facebookis, sest siis te saate teada, kui mõni uus video on tulemas.
Kohtume varsti jälle!
Kiviaeg lõppes, kui inimesed õppisid valmistama tööriistu pronksist (vase ja tina sulam) ja seejärel rauast. Metallist, eriti rauast, tööriisad olid vastupidavamad ja tegid võimalikuks põlluharimise suuremal maa-alal. Ka käsitöö tegemine muutus kergemaks ja täpsemaks. Käsitöö arenes, hakkas eralduma põlluharimisest ning muutus eraldi tootmisharuks. Näiteks osati valmistada tööriistu, teha luust iluesemeid, kaunistada riideid ja valmistada pronksist ning hõbedast ehteid, ehitada laevu. Inimeste töö tootlikus suurenes sel määral, et hakkasid tekkima püsivad ülejäägid. Arenes kaubandus, kuid algasid ka relvastatud kokkupõrked sugukondade ja hõimude vahel. Käidi organiseeritud röövretkedel.
Enamus asju valmistati pere jaoks ise, samas oli kaupu, mida tuli mujalt hankida. Näiteks relvi, soola, ehteid.
Vahetatavaid kaupu oli järjest rohkem, vahetamine toimus veel pikka aega kaup-kauba vastu või kaupraha kasutades. Rauaaja lõpu poole jõudsid Eestisse teistest maadest esimesed hõbemündid, mille väärtus seisnes nende kaalus. Lisaks kulgesid Eestist läbi ja lähedalt mööda olulised rahvusvahelised kaubateed. Suuremad neist kulgesid mööda meresid ja suuremaid jõgesid. Eestisse jõudsid esemed Skandinaaviast, Kesk-Euroopast, Venemaalt, Vahemere äärest ja Kesk-Aasiast.
Vaata ja kuula esitlust, milles on lühendatud kujul video pronksi- ja rauaajast Eestis:
Tere!
Täna räägime Eesti pronksi- ja rauaajast. Peamiselt küll rauaajast - pronksiaeg ja rauaaeg on omavahel piisavalt sarnased, et neist ei ole mõtet siin eraldi rääkida. Tõeliselt keskendume selles videos rauaajale, aga paljud asjad on sarnased ka pronksiajale. Selles videos tuleb niisiis juttu Eesti pronksi- ja rauaajast üldiselt. Sellest, kuidas sel ajal elati ja süüa hangiti. Rauaaegsest käsitööst ja kaubandusest.
Nii. Meie tänane teema algab umbes 3800 aastat tagasi, kui Eestisse jõudis selline uus leiutis, nagu pronksist tööriistad. 3800 aastat tagasi. Mõtle, mis aastal see siis oli. Kui väga täpne olla, siis oleks aastal 1784 enne Kristust. Nii ammuse ajaloo puhul ei saa muidugi tegelikult nii täpselt öelda, et üks aasta lõppes ja teine algas just sellel aastal. Seepärast räägivadki ajaloolased ja arheoloogid umbkaudsetest ja ümmargustest aastaarvudest.
Niisiis me võime öelda, et pronksist tööriistu hakati kasutama umbes 1800 aastat enne Kristust ja see tähendas seda, et kiviaeg lõppes ja algas pronksiaeg. Pronksiaegsed tööriistad on juba kergemini äratuntavad, sest need on tehtud metallist. Pronksi saadakse nii, et sulatatakse kokku kaks metalli – vask ja tina. Pronksiaeg oli palju lühem periood, kui kiviaeg. Eestis kestis see umbes aastani 500 enne Kristust ehk siis see kestis kõigest 1300 aastat. Pronksiaeg lõppes sel lihtsal põhjusel, et umbes aastal 500 enne Kristust õpiti valmistama rauast tööriistu. See tähendab, et siis algas Eestis rauaaeg.
Rauaaeg kestab mõnes mõttes tänapäevani. Noad, kirved, haamrid ja paljud muud tööriistad, mida me tänapäeval kasutame, sisaldavad peamiselt rauda. Ka paljud muud asjad meie ümbruses, näiteks autod ja muud masinad sisaldavad peamiselt rauda. Me kasutame rauda isegi majade ehituses, sest paljud tänapäeva hooned toetuvad metallist konstruktsioonidele, kus peamine koostisosa on jällegi raud. Ajaloolased on siiski kokku leppinud, et Eesti ajaloos lõppeb rauaaja nimeline periood 13. sajandi alguses ehk umbes aasta 1200 paiku. Kuna pronksiajal ja rauaajal oli eluviis üsna sarnane, siis jätame pronksiaja praegu käsitlemata ja räägime põhjalikumalt rauaajast.
Rauaajal osati Eestis juba ise toitu kasvatada, põldusid harida ja loomi kasvatada. See võimaldas inimestel elada paikselt ühes kohas ehk nad ei pidanud enam ringi rändama, nii nagu kiviajal. Mõnes paigas tekkisid ka külad. Külas oli mitmeid talusid, igas talus tõenäoliselt üks viie- kuni kümneliikmeline pere. Elumajad olid tavaliselt ühetoalised palkidest ehitatud hooned ja seal oli üsna kitsas, sest need olid umbes sama suured kui tänapäeva ühetoalised korterid. Aga seal võis elada terve pere ja talvel ka näiteks kanad. Aknaid veel ei tuntud, vaid selle asemel olid seintes katuse all mõned augud, kustkaudu lasti välja suits, mis tekkis ahju kütmisel.
Inimeste toidulaud koosnes peamiselt sellest, mida nad ise küla ümber põllu- ja karjamaadel kasvatasid. Peamiselt kasvatati põldudel kolme viljataime: otra, nisu ja rukist. Neist sai teha leiba, õlut ja putru ja need olidki peamised asjad, millest inimesed toitusid. Lisaks võidi peenardel kasvatada hernest ja uba. Igas talus kasvatati loomi ja linde, kellelt sai liha, piima või mune. Lisaks sellele, mida ise kasvatati, võidi muidugi käia kala püüdmas ja metsloomi jahtimas.
Elu rauaajal käis suuresti aastaaegade järgi. Kevadel, kui ilmad läksid soojaks, lasti loomad karjamaadele ning põld künti üles ja sinna külvati vilja. Suvel koguti heina, et loomadel jätkuks talve üleelamiseks toitu. Suve lõpus või varasügisel lõigati vahepeal valmis kasvanud vili ära, kuivatati ning eraldati viljaterad ja kui need viljaterasid hiljem jahvatati, siis sealt saad jahu, millest valmistada leiba. Leib oli üks tähtsamaid toiduaineid. Sügisel saadud viljasaagist tuli terve aasta ära elada. Kujuta ette, kui sina saaksid korra aastas tohutu laadungi süüa, aga siis peaksid sellest terve aasta vastu pidama, nii et sa ei saa kordagi aasta jooksul poodi minna. Enam-vähem selline elu oli rauaaegsel talupojal.
Talv üritati enamasti lihtsalt kuidagi mööda saata ja tehti neid töid, mida sai toas teha. Õmblemine ja kudumine ja tööriistade parandamine ja muul ajal lihtsalt magati, köeti ahju ja püüti ellu jääda ning oodati kevadet.
Järgnevalt tuleb juttu käsitööst ja kaubandusest ehk sellest, kust tulid need asjad, mida rauaaegsed inimesed oma igapäevaelus kasutasid. Väga suure osa asjadest - rõivad, mööbliesemed, tööriistad - valmistasid rauaaegsed inimesed ise. Isegi maja ehitas pere tavaliselt ise. Vajadusel kutsuti sugulasi või naabreid appi. Ainult mõnda üksikut asja, näiteks soola, ehteid, relvi ning luksuslikumaid asju, pidi kusagilt hankima. Aga neid asju oli keeruline saada, sest polnud ju mingit poodi, kuhu marsid lihtsalt sisse ja ütled, et palun mulle nüüd viis kullatud mõõka. Sellist asja ei olnud.
Raha veel tehingutes ei kasutatud, selle asemel lihtsalt vahetati kaup omavahel. Näiteks kui kaupmees tõi välismaalt soola, siis võidi talle selle eest vastu anda metsast püütud loomade nahku, mis olid välismaal hinnatud. Rauaaja lõpupoole jõudsid võõrastest maadest Eestisse esimesed hõbemündid, aga esialgu ei olnud neil veel raha väärtust, vaid need olid väärt nii palju, kui selles mündis oli hõbedat. Kui oli vaja väiksemat summat, võidi münt lihtsalt pooleks lõigata. Aga müntidega koos võis anda ka näiteks mõne hõbeehte või tüki hõbekangi. Need kaaluti koos müntidega ja kogu hõbeda kaal oligi selle kupatuse vääratus.
Rauaajal, eriti rauaaja lõpu poole, kulgesid Eestist läbi või lähedalt mööda mitmed olulised rahvusvahelised kaubateed. Suuremad kaubateed kulgesid mööda meresid ja suuri jõgesid, kus laevadega edasiliikumine oli kiirem kui maismaal. Kaubateede läheduse tõttu jõudis Eestisse esemeid nii Kesk-Euroopast, Skandinaaviast, Venemaalt, Vahemere äärest kui ka Kesk-Aasiast. Samas oli selliseid esemeid, mis oleksid kaugetest maadest pärit olnud, ikkagi väga vähe.
Ehkki enamik asju valmistas iga pere endale ise, leidus siiski ka mõningaid inimesi, kelle põhitööks oli käsitöö. Selliseks võisid olla näiteks sepad, kes valmistasid rauast tööriistu, kirveid, haamreid, sirpe, vikateid ja nii edasi ja relvi, mõõku, odasid, kirveid, nooleotsi ja nii edasi. Aga oli ilmselt ka selliseid käsitöölisi, kes valmistasid pronksist ja hõbedast ehteid, hinnalisi ja väga kvaliteetseid rõivaid, uhkemaid puust ja savist lauanõusid, loomaluust kamme ja nikerdatud iluesemeid. Ning need, kes juhtisid näiteks keerulisemate laevade ja hoonete ehitamist.
Leia eelneva esitluse põhjal koostatud küsimustele kõige õigemad vastused. Lõppu jõudes saad vaadata lahendust ehk kokkuvõtet kõikidest õigetest vastustest (Näita lahendust).