Peenvill

Ka Eestis leitud peenvillatüübiliste maalammaste villa kujundamisel on kohalikul talurahval mitmesaja aastane taust. Esimesi peenvillatüübilisi lambaid hakati aretama Rootsis Gustav Vasa (1523-1560) valitsemisajal. Põhiliseks aretuskohaks valiti sobiva kliima tõttu Ölandi saar. Aretuseks toodi inglise ja saksa peenvillalambaid. Ja kuigi kuningal oli eesmärgiks ”vanad rootsi lambad väljajuurida”, see temal ega järgmistel asjast huvitatutel täielikult ei õnnestunud kunagi. Puhtatõulised peenvillalambad või meriinod Läänemere ääres ellu ei jäänud. Raskendavaks asjaoluks oli ka, et Rootsi talurahvas ei tahtnud vahetada oma karmima villaga põliseid lambaid, kellest sai tugevat ja vastupidavat lõnga, pehme kuid samas haprama toormaterjali vastu, mida sai lõunamaistelt peenvilla lammastelt. Teatava mõju kohaliku lamba villale, pikaajalised katsed luua põhjamaale sobivat peenvillalammast, aga lõpuks jätsid.

Aja jooksul, milleks võis kuluda isegi 100 või 200 aastatki kujunesid siinses kliimas hästikohastunud peenema ja pehmema villakiuga põhja-lühisaba lambad. Arvatavasti levisid Rootsist peenvillatüübilised maalambad Läänemere saarte tiheda kaubavahetuse kaudu ja mõnedel andmetel ka tänu valitseja Magnus Gabriel De la Gardie`le siinsete Rootsi võimu all olnud saarte maarahva karjadesse. Ruhnu (al.1649) ja Kihnu (al.1661) saared olid aastakümneid koguni De la Gardie´de pere eraomandis.

Tänaseks on selle pika looduse ja inimese koostöö tulemusena Rootsis oma põhjamaine peenvillane ”finull” lammas, Soomes oma kuulus peenvillane soome maalammas. Meie peenvillased maalambad on väikeste riismetena laiali pillatult säilinud enam vähem kõigil suurematel Lääne-Eesti saartel väljaarvatud Vormsi ja arvatavasti Tõstamaa ning Häädemeeste kandis mandril.

Eestis on Ruhnu naised aretanud peenvillased valged lambad.