Kasulik lammas

Läbi pikkade aastasadade kujunesid, nii nagu mujal Läänemere ääres, ka Eesti saartel vastavalt siinsete inimeste vajadusele ja looduslikule valikule (kliima, geograafilised tingimused, toitumisolud ja parasiidid) välja erinevate villatüüpidega lambad. Heaks kasukanahaks sobivast tüübist põhjamaise peenvillatüübini. Arhailiseimad neist on kahekihilise villatüübiga lambad, kelle villast algselt ka näiteks viikingilaevade purjeriiet kooti. Hiljem jäädi taoliste, pisut küll juba pehmema villatüübiga, lammaste villa kasutama erilist vastupidavust nõudvate kaunite tekstiilesemete valmistamiseks nagu (gobelään- ja rüüu) vaibad, sõidutekid, vilditud esemed jne.

Vill

Tugev, pikk ja läikiv pealisvill andis esemele vastupidavuse, pehme alusvill tihendas. 1938. aastal ERM-i poolt väljaantud rahvarõivaste raamatus on Saaremaa rahvariiete juures räägitud siinsete vanimate lambamustade ja lambapruunide seelikute kangasse sissekootud ”kitse või mõne muu looma karvadest”. Arvatavasti aga pärineb selline lõng Saaremaal veel tänaseni levinud mustadelt ja tumepruunidelt, halli pealisvillaga lammastelt. Nende loomade villast kedratud lõngast musta või pruuni kanga peale jääb tõesti hele tumedast põhivärvist eristuv ”karv”. Samuti räägitakse eelnimetatud raamatus Saaremaa rahvarõiva seelikuis ja abudes (naiste vestid) valgesse mustrisse sissekootud ”kitse või mõne muu looma karvadest”. Ka seal kasutatud lõngad võivad pärineda tänaseni säilinud ja ”taasleitud” valgetelt kahekihilise villaga lammastelt. Tugeva ja läikiva kitsekarva meenutava pealiskarvaga villast lõnga valmistades ja seda mustrisse kududes jääb ornament või triip ülejäänud kangast kõrgem ja justkui ”mohäärine”. Sellised vanad käsitöövõtted ja villatüübiga maalambad tuleks kindlasti säilitada tulevastele põlvedele.