On varajane hommik, kui Ärni on just läinud tööle ning Imbi naudib oma teed. Äkitselt ilmub akna taha üks omamoodi kuju ning koheselt hakkab nende koer Bella haukuma. Imbi on selle üle imestunud, sest tavaliselt on ta väga vaikne ja rahulik loom olnud. Naine läheb uksele ja märkab maas jalajälgi ning samuti üht hõbedast käeketti. Akna taha ilmunud kuju paistab veel kauguses metsapiiril. Imbi otsustab talle järgi minna kuid haarab ka kaasa ühe oksa, nii igaks juhuks. Bella ei suutnud enam vagusi püsida ning jookseb tollele kahtlasele kujule järgi ning peatab ta. Peagi jõuab ka Imbi hingeldades kohale ning näeb enda ees üsna kahvatu välimusega neiut ning lausub: ,,Te pillasite selle käeketi minu maja juurde maha," ning ulatab selle tüdrukule. ,,Oi aitäh teile, see on väga armas teist. Selliseid inimesi leidub aga kahjuks üha vähem kes oleksid nii ausad. Süda on teil küll õige koha peal proua." Siis vaevab Imbit aga uudishimu: ,,Mida teeb sinusugune noor neiu nii vara hommikul üldse võõras hoovis, teise inimese akende taga?" Seepeale vastab neiu: ,,Tegelikult olen ma selles majas ise kunagi elanud ja kui aus olla siis pole ma enam mingi inimene, vaid siia maailma lõksu jäänud hing. On hingedepäev ja tahtsin näha, kuidas minu kodus elatakse." ,,Või et nii on lood," lausub Imbi. ,,Tänutäheks, et olete seda maja nii hästi hoidnud ning et siin elavad nii hea südamega inimesed, luban teile, et te ei pea elu lõpuni enam mitte millegi pärast muretsema, olen nüüdsest teie kaitseingel." peale öeldut oli hing juba kadunud. Vanamoor ei jõudnud teda isegi tänada kuid tal oli hea meel, et seekord ikka aus oli ning käeketi tagastas.