Minust

Olen Olga Sokk. 

Ma olen tantsija, oman tantsuspetsialisti kutsetunnistust ja juhendan tantsutreeninguid peamiselt Raplamaal. 

Video, kus räägin oma tantsumaailmast.

Tantsuspetsialist (tase 5), kutsetunnistus 164786 

Oma esimesed teadmised kehalisest liikumisest, treeningutest koos soojenduse ja lõdvestusega olen saanud spordikoolist, mida nimetati Tallinna Spordiinternaatkooliks (TSIK). Tegelesin kergejõustikuga (kõrgushüpe, kaugushüpe, tõkkejooks jm) aastatel 1976-1980, kokku neli aastat. Lisaks erialastele treeningutele viidi läbi ka ka aeroobseid tunde, et parandada rütmitunnet. Väiksema grupiga õppisime ka tantse ja esinesime kooli üritustel. 

Alates 1983. aastast olen tegelenud erinevate tantsustiilidega, kui alustasin tantsimist rahvatantsuansamblis "Sõprus" Ilma Adamsoni käe all. Rahvatantsu kõrvalt hakkasin harrastama flamenkot alates 1997. aastast. Esimene õpetaja oli Maria Rääk, hiljem Annika Nõmberg ja Claudia Ševtšenko. Anne Mäses (Anderson) juhendamisel tantsin flamenkot tänaseni ja viimane stiil on bata de cola. Aastatel 2002-2008 juhendasin ka ise Raplas ja Kohilas algajate flamenko rühmasid. Olen läbinud flamenko lühikursuseid ka välismaiste õpetajate käe all. 2006-2008 organiseerisime koos Anne Mäses  jt huvilistega Kohilas flamenkopidustusi FERIA. 

Idamaine tants tuli minu ellu 2003. aastal. Minu esimene treener oli Pille Roosi. Seejärel organiseerisin oma kodukohta Raplasse idamaise tantsu treeningud  alates aastast 2005 ja kutsusin juhendajateks professionaalseid tantsijaid. Enne seda ei olnud Raplas antud tantsustiiliga tegeletud. Esimene juhendaja oli Kersti Dennis alias Amira. Aastate jooksul juhendasid Rapla idamaise tantsu ehk kõhutantsu huvilisi paljud head tantsijad - Kaidi Udris, Berit Vill, Iris Frolov, Eeben, Kairi Reinvee. Kirsi Mari Lepik jt.  Olen osalenud paljudel välismaiste juhendajate lühikursustel alates 2005 kuni tänaseni. Näiteks Heli Turunen (Soome), Khaled Mahmoud (Egiptus), Mohamed El Hosseny (Egiptus), Ashraf Mahdy (Egiptus),  Zahra Mujunen (Maroko/Soome), Salah Rambo (Egiptus/Eesti) jt.  

Idamaised tantsud on väga naiselikud ja treenivad peaaegu kõiki kehaosi. Selline liikumine on tervisele väga kasulik. Mulle meeldib, et idamaine muusika on ühendatud kauni liikumisega. Meeleolu on väga tähtis. Õlaringid alustavad keha soojendamisega, pehmed käelained ja puusaringid äratavad naiselikkuse, energiat lisavad vaagna liigutamine, rinnaringid ja erinevad väristused. Liigutused, mis tunduvad algul võõrad ja ebaharilikud, saavad varsti omaseks. Üheks selliseks on kaamelikõnd. Algul on keeruline keha alumise ja ülemise poole eraldamine, kuid väikesed kavalused ja harjutamine panevad kõik paika. Kuna paljud idamaise ehk kõhutantsu liigutused on rahulikud ja sarnased joogale, siis võivad seda harrastada ka vanemad daamid. Noortele meeldivad rohkem hoogsamad „puusakukud“ ja muud lõbusamad liikumised. 

Täiendan ennast regulaarselt erinevatel festivalidel. Tähtis on enesearendamine ja silmaringi laiendamine, vajalik on ka teiste kogemustest õppimine.  

Tule- ja tantsuetendustel, mille eestvedajaks olen alates 2008. aastast kuni tänaseni. Tantsuetendusele, mis algab traditsiooniliselt varjutantsuga ja lõppeb tuleshowga, kutsutakse ka professionaalseid idamaiseid ehk kõhutantsijaid, flamenko- ja mustlastantsijaid. Igal aastal üllatatakse pealtvaatajaid veel lisaks mingi erineva stiiliga. Rapla esinemisgrupi nimi on Lootos. Oleme osalenud ka Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil Tallinnas alates 2006. aastast. 

Tantsustuudio Lootos osales "Kuldse Karika" finaalis Tartus 2018. aastal.  Video 

Alates 2009. aastast olen tegelenud ka mustlastantsuga.  Minu õpetajad on olnud Lehti Kostabi, Liina Remmelg ja Natalija Ilves.  2020. aastal hakkasin Raplas idamaise tantsu õpilastele õpetama mustlastantsu. Kuna covidi piirangud ei lubanud siseruumides treeninguid läbi viia, siis kolisime välja ja hakkasime tantsima hoogsaid mustlastantse. Tantsitakse suurte seelikutega, mis tagab ka vajadusel 2+2 olukorra. Treeningutel saavad üheaegselt osaleda nii täiskasvanud kui ka lapsed/noored.  Veel infot siin. 

Mustlastants algab tihti väga rahulikult ja mõtlikult, kuid mustlaste temperament ei püsi kaua vaka all. Tants kogub hoogu ja lõpeb emotsionaalselt. Suur roll on ka kostüümidel. Seelikud peavad olema nii laiad, et neid saaks pea kohale tõsta, ilma et jalad paljastuksid. Kuna mustlasseelikud on suured ja rasked, siis algul ei ole käed selle koormusega harjunud ja väsivad kiiresti. Ka jalgade töö võib olla lihtsam või keerulisem. Vahest on tantsudes nii keerulised jalgade kombinatsioonid, et seda peab väga pikalt harjutama. Selleks on vajalik ka hea rütmitunne. 

Juhendamine pakub mulle väljakutseid ja põnevust.  Mind julgustati hakkama juhendama Raplamaal algajate idamaise tantsu gruppe ja ma alustasin 2007. aastal.  

Väga tore on näha naiste arengut ja nende säravaid silmi. See annab ka mulle endale rõõmu ja energiat. Mulle meeldib treeninguid ette valmistada ja läbi mõelda, kuidas tantsuõpetusele paremini läheneda. Juhendamisel on ka psühholoogiline pool – inimestele tuleb tihti läheneda erinevalt. Hea tunde annab see, kui saame olla kui üks rõõmus pere.  

Minu treeningud algavad soojendusega. Seejärel õpime erinevaid harjutusi ja liikumisi, mida seome kokku tantsulisteks kombinatsioonideks. Igal treeningul õpime uut tantsu ja kordame eelnevaid, et need meelest ära ei läheks. Õpitud tantsude kordamine annab ka hea meeleolu. Treeningu lõpetades on vaja venitada ja lõdvestada.

Pean treeneritöös tähtsaks seda, et treeningu lõpus on hea enesetunne. Püüan juhendajana olla mõistev ja julgustav. Pean kõige tähtsamaks meeleolu. Isegi kui päeval on olnud probleeme, siis treeningul need ununevad. Tähtis on ka eesmärkide püstitamine. Esinemised annavad tugeva tõuke parema tulemuse poole püüelda. 

Ma olen õnnelik, et ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Minu elus on väga tähtsal kohal liikumine ja eriti tantsimine. See annab mulle rõõmu ja rahulolu, tervist ja energiat.  

Minu mustlastantsu õpilane Agnes Leiste on kirjutanud: 

Kuulsin Olgast ja tema tegemistest esimest korda 2012. aastal, olles toona 10. klassi õpilane Järvakandi Gümnaasiumis. Korraldasime sel aastal Järvakandi Küünlakuu balli ning otsisime selleks ürituseks esinejaid. Usun, et paljud on temaga tutvunud just läbi tantsu ning minugi esimene kohtumine Olgaga oli läbi etenduse - mina kardinate vahelt piilumas ja Olga, müstiline pilk ees ning küünlad peas, publikule tantsimas.

Järgmine kohtumine oli kaheksa aastat hiljem, kui otsustasin liituda Rapla mustlastantsu treeningutega. Armastan liikumist ning füüsilisest pingutusest vallandunud endorfiine.  Olen eelnevalt tegelenud erinevate spordialadega, kus minu eesmärgiks on olnud panna oma keha proovile – seadsin aina uusi eesmärke, et teha kiiremini või teha rohkem. Igasugune füüsiline koormus on minu keha toitnud, kuid lühiajaliselt. Avastasin, et liigne enesepiitsutamine ei kanna vilja ning vähendasin koormust. Olles kogu oma elu olnud pigem ennast materdav ja salgav, kui upitav ning aktsepteeriv, siis otsustasin proovida mustlastantsu. Tantsimine on mulle alati meeldinud, sellega toidan ma oma vaimu ja enesearmastust ning leian kontakti oma kehaga. Mustlastantsus kohtub tütarlapselik edvistamine ja naiselik ilu ja enesekindlus. Kui hinge poeb tusk, aitab seelikuga keerutamine leida taas üles naiseliku poole ning annab taas elule värvi juurde. Saan aina rohkem kinnitust, et iga naine, kes naeratab, on ilus naine! Tuleb teha vaid seda, mis naeratuse näole toob ning Olga trennis näen ma ainult imeilusaid, naeratavaid naisi.