Mal de Debarquementi sündroom

    Alljärgnev lugu ei ole seotud Meniere`i haigusega, kuid kuna see kuulub sellegipoolest tasakaaluprobleemide hulka, siis räägime veidi sellest.

   Mal de Debarquementi sündroom (MdDS või üldnimetusega debarkment-sündroom) on neuroloogiline seisund, mis tekib tavaliselt pärast ookeanikruiisi, lennusõitu või muud pikemaajalist liiklusvahendis viibimist. Väljend "mal de débarquement" on prantsuse keeles ja tõlkes tähendab see "maalemineku haigust". MdDS-i diagnoosib tavaliselt neuroloog või kõrva-nina-kurguarst, kui inimene teatab püsivast õõtsumistundest, mis on tekkinud peale reisilviibimist.  Haigus paneb inimese tundma ennast ebakindlalt, kuid toob harva kaasa tasakaalukaotust. Kuna enamik vestibulaarseid teste osutub seejuures negatiivseks ehk siis tulemusi mitteandvateks, võivad arstid sündroomi diagnoosimisel olla silmitsi probleemiga. Peamine diagnostiline näitaja on see, et enamik patsiente tunneb end paremini näiteks kaasreisijana autos sõites, st passiivse liikumise ajal. MdDS-i ei saa lahti seletada aju või sisekõrva struktuurse patoloogiaga. Enamasti võib see tekkida spontaanselt. See erineb väga levinud seisundist, mida enamik inimesi tunneb lühikest aega pärast laevareisi, lennukisõitu või isegi jooksulindil käimist, mis võib kesta vaid mõne minuti. 

     Sümptomid suurenevad sageli siis, kui inimene üritab jääda liikumatuks, näiteks üritab uinuda või seisab paigal. Haigus ei hõlma muid sümptomeid, nagu pearinglus, oksendamine, survetunne kõrvas, tinnitus või kuulmislangus, mis on seotud vestibulaarsete häiretega.

     Alates 2020. aastast on sündroomile pööratud rohkem tähelepanu seoses haigestunud inimeste arvu suurenemisega ning alustatud on rohkem teadusuuringuid, et teha kindlaks, mis täpsemalt MdDS-i vallandab ja kuidas seda ravida. Selle põhjuseks on ka asjaolu, et MdDS on nüüd ametlikult haiguseks tunnistatud (2020).

Sümptomid

     Sagedasemad sümptomid, millest kõige tavalisemalt teatatakse, on püsiv liikumistunne, mida tavaliselt kirjeldatakse kui õõtsumist või maapinna kõikumist. Kuid selle haigusega ei kaasne kunagi pöörlev pearinglus, nagu näiteks vestibulaarneuroniidi või Meniere`i haiguse puhul. Krooniliseks muutunud haiguse korral patsiendid võivad isegi minimaalse pingutuse puhul kiiresti väsida ning mõnel võib tekkida kaela- ja seljavalu. Muude sümptomite hulka kuuluvad survetunne koljus, enamasti otsmikusagara piirkonnas, peavalud ja/või migreenihood, kõrvavalu, survetunne kõrvades ja võimalik, et mõnel harval juhul ka tinnitus. Ilmastikumuutus mõjutab patsiente samuti, eriti kiire temperatuuri muutus jahedast kuumaks ja samuti õhurõhu muutused. Seetõttu on raskendatud lennureisid, mille puhul inimene satub lühikese ajavahemiku jooksul jahedast kliimast kuumemasse. Paljudel esineb valgustundlikkus ja neil on raske pimedas kõndida, samuti on nad tundlikud tugevate lõhnade, sealhulgas keemiliste lõhnade suhtes. Kognitiivne kahjustus ("aju udu") hõlmab suutmatust meelde tuletada sõnu, lühiajalist mälukaotust, võimetust teha mitut ülesannet korraga, sõnade õigekirja ja hääldusvigu, keskendumisraskusi. Paljud MdDS-i põdejad teatavad, et nad ei saa visuaalse ülestimulatsiooni tõttu pikka aega arvutit kasutada ja mõned ei suuda isegi televiisorit vaadata.

      Sümptomeid võivad suurendada stress, unepuudus, viibimine suures rahvahulgas, värelevad tuled, valjud helid, kiired või äkilised liigutused, suletud alad ning visuaalne talumatus kirevate taustade suhtes.

      Uuringud näitavad, et MdDS ei ole migreeniga seotud ja paljudel patsientidel ei ole enne häire tekkimist migreeni sümptomeid olnud. 

      Seisundit võib leevendada reaalne liikumine  näiteks autos, rongis, lennukis või laevas, aga niipea kui liikumine lakkab, sümptomid taastuvad sageli palju raskemal kujul kui reisi alguses.

      MdDS-i sümptomid võivad olla äärmiselt kurnavad ja muutuda äärmusest äärmusesse päeva jooksul; see mõjutab suuresti haigete igapäevaelu ja töövõimet, kuna paljud peavad tööst loobuma; see piirab ka enamikku muid igapäevaseid ja sotsiaalseid tegevusi. Haigetel võib olla madal elukvaliteet nii füüsilises kui ka emotsionaalses valdkonnas, mis on võrreldav inimestega, kellel on hulgiskleroos, mille sümptomid on sarnased. Tasakaalupuudus võib tuua kaasa selle, et inimesed ei saa pikemat aega autot juhtida või kaugele kõndida ning see võib tekitada erineva ärevuse taseme või depressiooni, mis on enamasti sõltuv puude tasemest.

Diagnoos

      MdDS-i diagnoositakse mitmel viisil, millest üks olulisem baseerub patsiendi kirjeldusel: eelkõige "pidev õõtsuv tunne" ja selle tunde lakkamine reaalse liikumise ajal, ja teine - muude sarnaseid sümptomeid tekitavate haiguste välistamisel. Puuduvad lõplikud testid, mis kinnitaksid MdDS-i, on ainult testid, mis välistavad muud haigused. Testid hõlmavad kuulmist ja tasakaalu ning MdDS-i diagnoosib üldjuhul kas neuroloog või kõrva-, nina- ja kurguarst.

      On oletatud, et sündroom ei ole sisekõrvas, vaid esineb kuskil aju tasakaalupiirkondades. Arvatakse, et aju kohandub teatud liikumisega, näiteks laeva liikumisega, kuid kui liikumine peatub, ei suuda aju endise olekuga uuesti kohaneda. Teine teooria on see, et mal de barquement on migreeni variant, mis ei ole veel tõestust leidnud.

      Haiguse keerukuse tõttu võib õige diagnoosi saamine olla seotud probleemidega. Varem käis enamik selle seisundi all kannatajatest enne diagnoosi saamist sõltuvalt tema raviarsti kvalifikatsioonist korduvalt visiitidel, enne kui diagnoos kinnitati. Tänapäeval paneb enamik patsiente omale ise diagnoosi, kui tal on juurdepääs internetile, ja see kinnitatakse hilisemate konsultatsioonide ajal MdDS-spetsialistiga. See nõuab patsientidelt mõningaid eelteadmisi, kuigi sümptomid on tavaliselt nii iseloomulikud, et seda põdev inimene suudab enda seisundi enamasti haiguse kirjelduse põhjal ära tunda. 

      Peale haiguse diagnoosimist on patsiendi võimalused üsna piiratud. Ravivõimalused hõlmavad bensodiasepiine, füüsilist vestibulaarset taastusravi ja migreeniravimeid. Lisaks on mitteinvasiivsete ajustimulatsioonimeetodite abil patsiendid saanud teatavat leevendust, kuigi selle ravi pikaajalisi tagajärgi ei ole veel kindlaks tehtud.

Ravi

     MdDS-i jaoks ei ole teadaolevat ravi, kuna enamiku tasakaalu- ja kõnnihäirete puhul saadakse abi teatud tüüpi liikumisharjutustest nt kõndimine, sörkimine või jalgrattasõit, kuid seda reaalse liikumsega, mitte jooksulindil või velotrenažööril. Ravivõimalusi ei ole MdDS-is hästi uuritud. On täheldatud, et ravimid, mis pärsivad tasakaalutunnetuses osalevaid närve ja ajuringe (nt bensodiasepiinklonasepaam), aitavad ja võivad sümptomeid vähendada, kuid see ei ole siiski ravim. Ei ole teada, kas sümptomeid pärssiv ravim pikendab sümptomite kestust või mitte. Vestibulaarteraapia ei ole osutunud efektiivseks MdDS-i ravis.

     Tavalised merehaiguse vastu antavad ravimid näivad olevat ebaefektiivsed. Mõned soovitatud ravimeetodid hõlmavad vestibulaarset taastusravi. On mõned kasulikud näpunäited sümptomitega toimetulekuks ja nende leevendamiseks, sealhulgas stressi vähendamiseks ja hea une saamiseks. Lisaks võib sõitmisel abi olla, kui roolis olles liigutatakse valgusfoori ees peatudes pead küljelt küljele, et anda ajule muljet liikumisest ja vaadata enne autost väljumist paar minutit otse enda ette. Pärast pideva liikumisega tegevuse lõppu peaks jalutama ja keskendama vaate silmapiirile.

     Uusima meetodina on kasutusel magnetstimulatsioon (TMS) Selle teraapia uuringud on näidanud, et see aitab vähendada MdDS-i sümptomeid, kuid ainult senikaua, kuni see teraapia kestab. Kuid ka see ei ole ravi ega anna lõplikku tulemust.

     MdDS on iga patsiendi jaoks erinev, nii et mõne jaoks sobib rannas kõndimine, kuid teiste jaoks mitte. Vältida tuleb virtuaalreaalsust (nn. virtuaalprillid) ja sõidusimulaatori kogemusi. Nagu juba öeldud on soovitatav mitte kõndida jooksulindil ega kasutada velotrenažööri, sest need ei jäta ajule tunnet liikumisest.

Epidemioloogia

      Meditsiinilises kirjanduses on haigusseisund vähe kajastatud. Timothy C. Haini 1999. aastal läbiviidud 27 juhtumit hõlmavas uuringus märgiti, et kõik peale ühe patsiendi olid naised. Keskmine vanus selles sarjas oli 49 aastat. See näiline sooline ebavõrdsus võib aga osaliselt olla tingitud asjaolust, et uurimuse aluseks olnud küsimustik levis väljaandes, mille lugejaskond oli valdavalt naissoost.

      Hilisemad uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi MdDS-i soolise jaotuse osas. Haini aruande suundumusi on hiljuti toetanud MdDS-i tasakaaluhäirete sihtasutus uuringus, milles osales üle 100 inimese, kellel oli diagnoositud MdDS. Naiste ja meeste suhe oli ligikaudu 9:1; keskmine haigestumise vanus oli 43–45 aastat. Teises hiljutises uuringus leiti aga, et 44% katsealustest, kes olid MdDS-i kogenud 2 aastat või kauem, olid mehed, mis viitab ühtlasemale jaotusele.

     On näidatud, et haigus on tekkinud ka kõigest 30-minutilise ekskursiooni tulemusena, kuigi pole selge, kui kaua kulub sümptomite ilmnemiseks. Kõige sagedamini teatatud vallandav sündmus oli pikaajaline ookeanikruiis (~45%); Siiski on kirjeldatud lühemaid paadiekskursioone (~22%), lennureise (~15%) ja autoreise (~8%). 

     Mal de Débarquement'i sündroomi on täheldanud juba Erasmus Darwin 1796. aastal ja Irwin J. A. (1881), millest viimane kirjutas oma "Merehaiguse patoloogias”.

     Haigestuda võib igaüks vanusest ja sugupoolest sõltumata. MdDS-i juhtudest on teatatud juba kaheksa-aastastel lastel ja neid on esinenud soost olenemata. Kui USA ja Kanada meremehed ja sõdurid naasid Teisest maailmasõjast, teatati sündroomist sagedamini just meestel, kes olid ületanud ookeani veeteed kaudu. Enamasti haigestutakse siiski keskeas.