Kuidas ma saan teada, kas mul on Meniere`i haigus?

        Heinar Kudevita

        Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu esimees

        Juuni, 2023.

   *Meniere`i haigus ei ole raske. Sellega on võimalik toime tulla.

   *Meniere`i haigus on väga raske. Ma ei suuda enam elada.

    *Meniere`i haigusega esinevad vahete-vahel mõned üksikud haigushood.
    *Meniere`i haiguse puhul võib esineda haigushoogusid isegi paar korda päevas.

    *Meniere`i haigus ei too kaasa kuulmislangust.

    *Meniere`i haigusega võib kaasneda kurdistumine.

    *Meniere`i haiguse puhul on abi ravimitest.

    *Meniere`i haiguse vastu ei ole ravimeid.

     Sellised on arvamused Meniere`i haiguse kohta seda põdevate inimeste suust kuulduna. Kellele neist on õigus? Nii kummaline, kui see ka on, aga õigus on kõigil. See võõrapärase nimega haigus on juba kord selline mitmetahuline.

     Meniere'i haigus on krooniline sisekõrvahaigus, mis mõjutab miljoneid inimesi. See on haigus, mis võib põhjustada episoodilist peapööritust, tinnitust ja kuulmislangust. Haiguse täpne põhjus pole teada, kuid arvatakse, et see on seotud ebanormaalse vedeliku (endolümfi) kogunemisega sisekõrvas. Seejuures ei olda veel kindlad isegi selles, kas see on tingitud vedeliku ületoodangust või selle vähenenud imendumisest.

     Meniere'i haigusel on mitu sümptomit, mis võivad esineda patsientidel erinevalt.  Kõige levinumad sümptomid on järgmised:

1. Peapööritus: Meniere'i haiguse klassikaline sümptom, peapööritus, võib põhjustada tunnet, nagu keerleks inimest ümbritsev keskkond. Sellega kaasneb tasakaalukaotus, mis võib kesta minutitest tundideni.

2. Tinnitus: Meniere'i haigus võib põhjustada kohinat, vilet või undamist kõrvus, mille intensiivsus võib olla erinev.

3. Kuulmislangus: sageli tekib kuulmislangus ühes kõrvas ja see võib tulla ja minna koos Meniere'i haigushoogudega. Haiguse hilisemas staadiumis jääb kuulmislangus püsivaks.

4. Survetunne kõrvas: Paljud Meniere'i haigusega inimesed kirjeldavad survet ühes või mõlemas kõrvas.

     Kui teil tekib mõni neist sümptomitest, on oluline konsulteerida tervishoiutöötajaga. Kuigi Meniere'i haiguse diagnoosimiseks pole ühtset testi, võib teie arst teha mitmesuguseid teste, näiteks kuulmisanalüüse, vereanalüüse või MRT-sid (kompuutertomograafiat). Siin olenab juba palju arsti kogemustest ja sellest, kui põhjalikult ta tunneb seda haigust. Kahjuks just viimases osas esineb meedikutel olulisi puudujääke. See ei ole nii ainult Eestis, vaid kõikjal kogu maailmas.

     Oluline on märkida, et Meniere'i haigust võib sageli valesti diagnoosida, ajades selle segi teiste haigustega, millel on sarnased sümptomid, nagu migreen või ärevushäired. Seetõttu on õige ravi määramiseks oluline saada võimalikult varakult õige diagnoos.

     Meniere'i haiguse ravi võib hõlmata elustiili ja toitumise muutusi, ravimeid või mõnel juhul ka operatsiooni. Ravi erineb aga olenevalt inimesest, mistõttu on oluline teha tihedat koostööd tervishoiutöötajaga, et leida teie jaoks parim valik, samuti jälgida oma igapäevategevust, et märgata seoseid haigushoogude tekkimisega.

     Kui kahtlustate, et teil võib olla Meniere'i haigus, on oluline viivitamatult pöörduda arsti poole. Õige diagnoosimise ja ravi abil suudab enamik inimesi oma sümptomeid hallata ja elada täisväärtuslikku ja aktiivset elu.

Kuidas inimesed Meniere’i haigusega toime tulevad?

    Meniere'i haigus on, nagu juba mainitud, krooniline haigus, mis mõjutab sisekõrva ja võib põhjustada peapööritust, kuulmislangust, tinnitust ja survetunnet kõrvas. Meniere'i haigusega toimetulek võib olla keeruline, kuid sobivate ravi- ja eluviiside abil saavad inimesed oma elukvaliteeti parandada. Seejuures on oluline, et inimene osaleks ise aktiivselt selles tegevuses.

     Esimene samm Meniere'iga toimetulekuks on õige diagnoos ja arstiabi. Arst või audioloog saab Meniere'i diagnoosida mitmete testide abil, nagu audiomeetria, elektronüstagmograafia ja vestibulaarsed testid. Haiguse ravivõimalused hõlmavad mõningaid sümptomeid leevendavaid ravimeid (iiveldusevastased ravimid), elustiili muutusi ja raskematel juhtudel ka operatsiooni.

     Ravimid, nagu diureetikumid, antihistamiinid ja antiemeetikumid, võivad vähendada vertiigo ja iivelduse sümptomeid. Seejuures tuleb teada, et kuna haigusel on väga individuaalne iseloom, ei pruugi see, mis mõjub positiivselt ühele inimesele, avaldada mingit mõju teisele. Kindlasti tuleb vältida internetis pakutavaid ilustatud lubadustega „ravimeid”, mis paremal juhul on kasutud, halvemal juhul aga tervisele kahjulikud. Elustiili muutused, mille hulka kuulub soola tarbimise vähendamine, kofeiini, alkoholi ja suitsetamise vältimine ning regulaarne, kuid kerge treenimine, võivad samuti aidata Meniere'i haigusega toime tulla.

     Lisaks hõlmab toimetulek stressi ja ärevuse kontrolli all hoidmist. Kroonilise haigusseisundiga elamine võib olla stressirohke ja võib süvendada Meniere'i sümptomeid. Teadlik meditatsioon, jooga ja kognitiiv-käitumuslik teraapia võivad aidata stressi, ärevuse ja depressiooniga hakkama saada.

      Lõpuks võib tugirühmadega liitumine või tervishoiutöötajatelt abi otsimine aidata Meniere'i haigusega inimestel toime tulla. Tugirühmade kaudu saavad inimesed suhelda teiste sarnaste kogemustega inimestega, jagada omapoolseid kogemusi ja saada emotsionaalset tuge. Tervishoiutöötajad saavad vajadusel anda juhiseid elustiili muutmise, ravimite ja kirurgiliste võimaluste kohta.

      Meniere’iga toimetulek nõuab mitmekülgset lähenemist, mis hõlmab õiget diagnoosimist, arstiabi, elustiili muutusi, stressijuhtimist ja emotsionaalset tuge. Neid juhtimisstrateegiaid järgides saavad haigestunud inimesed oma sümptomeid paremini kontrollida ja paremat elukvaliteeti säilitada.

Kuidas Meniere'i haigus alguse saab?

     Meniere'i haiguse täpne põhjus ei ole veel täielikult teada ja selle jaoks pole lõplikku ravi. Siiski on teadlased tuvastanud mitmeid tegureid, mis võivad mängida rolli Meniere'i haiguse arengus ja progresseerumises.

     Üks peamisi haiguse teket soodustavaid tegureid on vedeliku kogunemine sisekõrva ja selle tagajärjel surve tekkimine. See vedeliku kogunemine võib kahjustada sisekõrva õrnu struktuure, põhjustades selliseid sümptomeid nagu peapööritus, kuulmislangus, tinnitus ja survetunne kahjustatud kõrvas.

    Teine Meniere'i haiguse arengu võtmetegur on kemikaalide ja vedelike tasakaalu rikkumine sisekõrvas. Teadlased usuvad, et teatud võtmeainete, näiteks naatriumi, kaaliumi ja kaltsiumi kontsentratsiooni muutused võivad vallandada haiguse tekke.

     Lisaks võivad Meniere'i haigusele kaasa aidata ka sisekõrva verevoolu ja vereringe probleemid. Kehv vereringe võib sisekõrva õrnad struktuurid hapnikust ja toitainetest ilma jätta, mis aja jooksul põhjustab kahjustusi ja talitlushäireid.

     Lõpuks võib esineda geneetilisi tegureid, mis soodustavad mõnel inimesel Meniere'i haiguse teket. Kuigi täpsed geneetilised mehhanismid pole veel täielikult teada, on teadlased tuvastanud mitu geeni, mis on seotud haiguse suurenenud riskiga. Umbes 15%-l haigestunutest on sama haigus esinenud perekonnas.

      Meniere'i haigus on niisiis keeruline seisund, mis hõlmab mitme teguri koosmõju, sealhulgas vedeliku kogunemine, peamiste kemikaalide (naatrium, kaalium) ja vedelike tasakaalustamatus, halb vereringe ja geneetiline eelsoodumus. Kuigi haigust ei saa ravida, on saadaval mitmeid tõhusaid teraapiameetodeid, mis aitavad sümptomeid hallata ja selle seisundiga inimeste elukvaliteeti parandada.

Milline test kinnitab Meniere'i haiguse olemasolu?

    Meniere'i haiguse diagnoosimine põhineb valdavalt patsiendi senisel kliinilisel haiguslool ja füüsilisel läbivaatusel.

    Spetsiifilised testid võivad kinnitada diagnoosi, välistades muud sarnaste sümptomitega seisundid.

     Meniere'i haiguse tüüpiline diagnostiline test hõlmab kuulmis- ja tasakaaluteste. Need testid aitavad arstil hinnata kuulmislanguse astet ja tüüpi ning tuvastada tasakaalu ja koordinatsiooni kõrvalekaldeid. Kuulmistestid hõlmavad audiomeetria ja tümpanomeetria kasutamist, mis mõõdavad kõrva võimet heli vastu võtta ja seda aju kuulmiskeskusele edastada.

     Tasakaalutestid hõlmavad vestibulaarseid ja kaloorsusteste, mis mõõdavad kõrva võimet saata ajju signaale keha asendi ja liikumise kohta.

     Magnetresonantstomograafiat (MRT) saab kasutada ka muude seisundite välistamiseks, nagu akustiline neuroom, mis võib põhjustada Meniere'i haigusega sarnaseid sümptomeid. MRT skaneerimine annab üksikasjalikke pilte kõrva ja ümbritsevate närvide struktuurist, aidates diagnoosida või välistada muid haigusi, mis võivad jäljendada Meniere'i haiguse sümptomeid.

      Mõnel juhul võidakse teha ka vereanalüüs või allergiatest, et kontrollida haigusseisundeid, nagu autoimmuunhaigused või allergiad, mis võivad põhjustada Meniere'i haigust või soodustada selle tekkimist.

      Kuigi Meniere'i haigust diagnoositakse peamiselt kliinilise pildi, kuulmis- ja tasakaalutestide või MRT-skaneerimise põhjal, võib diagnoosi kinnitamine nõuda põhjalikku hindamist, mis hõlmab mitmeid diagnostilisi teste, et välistada muud seisundid. Haiguse tõhusa ravi alus seisneb varajases ja täpses diagnoosimises, mis võib aidata vältida pikaajalisi kahjustusi ja parandada patsiendi elukvaliteeti.

Kas Meniere'i haigust on raske avastada?

    See haigus on oma nime saanud prantsuse arsti Prosper Ménière'i järgi, kes kirjeldas seda esmakordselt 1861. aastal. Hoolimata sellest, et haigus on tuntud juba suhteliselt kaua, võib Meniere'i haiguse diagnoosimine ja tõestamine selle erinäoliste ja mittespetsiifiliste sümptomite tõttu olla keeruline.

     Esiteks puudub Meniere'i haigusel lõplik diagnostiline test. Diagnoos põhineb senise kliinilise haigusloo, audiomeetria ja vestibulaarsete testide, nagu kaloorsete testide, tahtlikult esilekutsutud vestibulaarsete reaktsioonide või pöördtoolil testimise kombinatsioonil. Kuid need testid mõõdavad ainult kõrva hetkeseisundit, mitte haiguse aluseks olevaid patoloogilisi protsesse. Seetõttu on lõpliku diagnoosi saamiseks sageli vaja testide kombinatsiooni, mis võib olla aeganõudev ja kulukas.

     Teiseks on Meniere'i haigus haruldane selle poolest, et selle puhul esinevad sageli teiste haigustega sarnased sümptomid. Näiteks võib Meniere'i haiguse diagnoosi segi ajada migreeniga seotud peapöörituse, labürintiidi või kuulmisnärvi kasvajaga. Seetõttu peavad arstid enne Meniere'i haiguse lõplikku diagnoosimist välistama muud võimalikud põhjused, mis võib osutuda keeruliseks. Põhjuseks on sageli asjaolu, et Meniere`i haiguse kolm peamist sümptomit ei teki samaaegselt.

Kolmandaks on need sümptomid sageli subjektiivsed ja varieeruvad. Patsientidel võivad haiguse eri etappides esineda erinevad sümptomid ja sümptomite raskusaste võib aja jooksul kõikuda. Samas ei pruugi inimene ise olla võimeline adekvaatselt kirjeldama oma sümptomeid. See varieeruvus tekitab sageli segadust ja võib põhjustada Meniere'i haigusega patsientidel vale diagnoosi.

      Lõpuks mõjutab selle ravi ka Meniere'i haiguse lõpliku määratluse puudumine. Nimelt ei ole veel lõplikult kokku lepitud selles, millised tervisehäired klassifitseeruvad haiguse hulka. Kui lähtuda paljude arstiteadlaste arvamusest, ei ole Meniere`i haiguse puhul tegemist ühe kindlapiirilise haigusega, vaid sümptomite kogumiga. Lihtsuse mõttes nimetatakse seda siiski kokkuvõtlikult haiguseks. 

      Meniere'i haiguse ravi on laiaulatuslik ja hõlmab nii meditsiinilisi kui ka mittemeditsiinilisi ravimeetodeid, nagu diureetikumid, vertiigovastased ravimid ja vestibulaarne taastusravi. Kuna ravitulemused on aga patsienditi erinevad, peavad arstid kohandama raviplaanid vastavalt konkreetse patsiendi vajadustele, mis võib olla erinevate haigussümptomite tõttu keeruline. Lisaks sellele nõuab see arstidelt suuri kogemusi ja tahet panustada haige tervisesse.

       Meniere'i haigus on keeruline seisund, mis kujutab endast palju diagnoosi- ja raviprobleeme. Kuigi haiguse diagnoosimine ei ole tingimata alati keeruline (minu neuroloog tegi selle eksimatult kindlaks pelgalt minu olukorra kirjeldamise põhjal), peavad arstid lõpliku diagnoosi saamiseks kasutama testide kombinatsiooni ja välistama muud võimalikud haigusseisundid. Kuna sümptomid on subjektiivsed ja varieeruvad, on oluline kohandada raviplaanid vastavalt patsiendi ainulaadsetele vajadustele.

Kui sageli Meniere’i haigushood esinevad?

     Meniere'i haigushoogude sagedus ja raskusaste võib inimestel olla väga erinev. Haigushood võivad esineda mitu korda nädalas või ainult paar korda aastas. Üldiselt hakkab hoogude sagedus aja jooksul vähenema ja paljud Meniere'i haigusega inimesed kogevad lõpuks pikki perioode, mille puhul haigushooge ei esine üldse või on need väga nõrgad.

      Haigushooge võivad vallandada mitmed tegurid, sealhulgas stress, atmosfäärirõhu muutused, füüsiline pingutus, vali heli ja teatud toidud. Kuna need vallandajad võivad iga inimese puhul olla erinevad, võib olla raske ennustada, millal haigushoog toimub või kui tõsine see on.

       Meniere'i haigust põdevatel inimestel on oluline teha tihedat koostööd oma tervishoiuteenuse osutajaga, et tuvastada vallandajad ja töötada välja plaan nende haigushoogudega toimetulekuks. Kahjuk on aga nende arstide arv, kes tõepoolest tunnevad seda salakavalat haigust, väga piiratud. Ravivõimalused võivad hõlmata ravimeid sümptomite kontrolli all hoidmiseks, toitumise muutusi ja elustiili muutmist.

       Meniere'i haigushoogude sagedus ja raskusaste võib inimestel olla väga erinev ning aja jooksul väheneda. Enda jälgimisest pikema aja jooksul võib olla kasu haiguse tundmaõppimisel. Need kogemused võivad aidata inimestel sümptomeid hallata ja parandada oma elukvaliteeti.

Kas Meniere kaob kunagi?

   „Ärge lootke kunagi, et Meniere`i haigus teid maha jätab. Ta võib küll vaibuda, kuid ta on alati koos teiega.” (Ilmari Pyykkö, Soome)

    Meniere`i haigus on väga tülikas ja on loomulik mõelda, kas on võimalus, et see täielikult kaob.

    Kuigi haigust ei saa ravida, on hea uudis see, et paljud haigusseisundiga inimesed avastavad tõhusaid meetodeid oma sümptomite leevendamiseks, nende esinemissageduse vähendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Mõned inimesed leiavad, et nende sümptomid vähenevad või kaovad aja jooksul täielikult, kuigi see ei ole alati nii.

    Et saada aru, miks Meniere'i haigus võib aja jooksul paraneda või taanduda, on oluline mõista, mis seda põhjustab. Kuigi haiguse täpne põhjus pole teada, arvatakse, et haigusseisund tuleneb erinevatest teguritest, sealhulgas vedeliku rõhu ja mahu muutustest sisekõrvas, põletikust ja geneetikast.

     Mõnel inimesel võivad Meniere'i haiguse sümptomid elustiili muutuste või sekkumiste (nt toitumise muutmise, stressi vähendamise meetodite või ravimite) tõttu väheneda. Teised võivad kogeda sümptomite pikaajalist leevenemist enne nende äkilist ja ootamatut taastumist. Samuti on oluline märkida, et Meniere`i haiguse kulg võib inimestel oluliselt erineda. Kuigi mõnel inimesel võib esineda üks harv haigushoogude periood, võib teistel haigusseisund olla raskem ja sagedasem, põhjustades kroonilise puude.

      Meniere'i haigus on krooniline haigus, mis on praegu ravimatu, kuid mida saab sageli aja jooksul edukalt leevendada. Mõnel inimesel võivad sümptomid paraneda või täielikult taanduda, samas kui teistel võivad tekkida pikad haigusevabad perioodid, millele järgneb äkilised ootamatud sümptomite ägenemised. Tõhusa tegutsemise alus on teha tihedat koostööd oma tervishoiuteenuse osutajaga, et teha kindlaks parimad teraapiad teie ainulaadse olukorra jaoks ja olla valvas oma sümptomite jälgimisel, et tuvastada vallandajad ja kiiresti reageerida, et vältida haiguse edasist ägenemist

Kas kõik Meniere'i patsiendid jäävad kurdiks?

      Üldiselt räägivad arstid, et Meniere`i haigus põhjustab umbes 60 dB kuulmislanguse. Paraku on väga raske kindlaks teha, millise kuulmislanguse puhul on tegemist Meniere`i haiguse poolt põhjustatud nähtusega, millisel juhul aga loomuliku kuulmslanguse protsessiga. Kuid kuigi haigus võib negatiivselt mõjutada patsiendi kuulmisvõimet, ei jää kaugeltki kõik Meniere'i haigusega patsiendid kurdiks.

    Meniere'i haigus mõjutab iga inimest erinevalt ja selle raskusaste võib ulatuda kergest kuni raskeni. Kerged haiguse juhtumid võivad aeg-ajalt põhjustada vertiigo ja tinnituse episoode, kuid kuulmine tavaliselt ei muutu nimetamisväärselt. Kuid raskematel juhtudel võib haigus põhjustada püsivat kuulmiskaotust ja mõned patsiendid võivad isegi kurdiks jääda.

     Meniere'i haigusega kaasnev kuulmislangus on tavaliselt sensoneuraalne, mis tähendab, et see tuleneb sisekõrva kuulmise eest vastutava osa - karvarakkude kahjustusest. Kuulmiskaotuse ulatus on patsienditi erinev ja võib väljenduda tundlikkuse vähenemisena teatud sageduste suhtes, helitugevuse tajumise vähenemisena või mõlemana.

      Kuulmiskaotus võib olla ühepoolne, mõjutades ainult ühte kõrva, või kahepoolne, mõjutades mõlemat kõrva.

       On mitmeid tegureid, mis võivad mõjutada Meniere'i haigusest põhjustatud kuulmiskaotuse tekkimist ja progresseerumist. Nende hulka kuuluvad vertiigohoogude kestus ja sagedus, mis mõjub kahjustavalt sisekõrva kuulmisrakkudele, kuulmislanguse määr haiguse alguses, patsiendi vanus ja kaasuvate haiguste olemasolu, nagu kokkupuude müraga või ototoksilised ravimid.

      Kuigi mitte kõik Meniere'i haigusega patsiendid ei jää kurdiks, on oluline oma kuulmist regulaarselt jälgida, kui teil on Meniere'i haigus. Regulaarsed audiomeetrilised hindamised võivad aidata tuvastada teie kuulmismuutusi ja võimaldada arstil teie raviplaani vastavalt kohandada. Meniere'i haiguse ravivõimalused hõlmavad ravimeid, toitumise muutusi või kirurgiat ning mõned, näiteks kohleaarsed implantaadid, võivad aidata mõnel patsiendil kuulmisfunktsiooni taastada.

       Kokkuvõtteks võib öelda, et Meniere'i haigus võib põhjustada erineval määral kuulmiskaotust ja kuigi mitte kõik patsiendid ei jää kurdiks, võib see ometi mõjutada nende kuulmist sellisel määral, et kuuldeaparaadita toimetulek on võimatu. Meniere'i haigusega patsiendid peaksid regulaarselt jälgima oma kuulmist ja tegema tihedat koostööd arstidega, et hallata sümptomeid ja vältida edasisi kuulmiskahjustusi.

Kui kaua Meniere'i haigushoog kestab?

    Kui keegi kogeb Meniere'i haigushoogu, võib see olla hirmutav ja ängistav kogemus, mis võib mõjutada tema igapäevaelu.

    Meniere’i haigushoo kestus võib varieeruda olenevalt inimesest ja tema sümptomite raskusastmest. Haigushoog kestab tavaliselt 20 minutit kuni mitu tundi, kusjuures mõned patsiendid on rääkinud haigushoogudest, mis kestavad mitu päeva. Selles kinnituses on põhjust kahelda, et siin aetakse tegelik pearinglus segamini haigushoost tingitud  tagajärjega, milleks on suur väsimustunne ja sellest tingitud ebastabiilne tasakaalutunnetus. Haigushoogusid kirjeldatakse sageli äkiliste ja ettearvamatutena, millega kaasnevad vertiigo, tinnitus, kuulmislangus ja survetunne kõrvas.

     Haigushood võivad esineda sageli või harva, mõnel inimesel võib esineda mitu haigushoogu nädalas, samas kui teistel võib see esineda vaid paar korda aastas.

      Oluline on märkida, et Meniere'i haigus on krooniline haigus ja inimestel võivad sümptomid esineda kogu elu jooksul. Mõnel inimesel võivad esineda haiguse taandumise perioodid, kus nende haigushoogude vahe ulatub kuude või isegi aastateni, samas kui teistel võivad sümptomid korduda pidevalt. Haigushoogude kestust ja raskust saab hallata ravimite ja elustiili muutmisega, nagu kofeiini ja soola tarbimise vähendamine ning selliste käivitavate tegurite vältimine nagu stress, väsimus ja kokkupuude valju heliga.

      Meniere'i haigushoo kestus võib olla väga erinev, need kestavad mõnest minutist mitme päevani. See viimane esineb siiski harva ja haigushood piirduavad tavaliselt kolme-nelja tunniga. Tuleb mõista, et Meniere`i haigus on krooniline haigus, mis nõuab pidevat ravi ja juhtimist, et sümptomeid minimeerida ja säilitada hea elukvaliteet. Kui teil tekivad Meniere'i haiguse sümptomid, on õige diagnoosi ja raviplaani saamiseks hädavajalik pöörduda võimalikult kiiresti asjatundliku arsti poole.

Mis võib Meniere`i haiguse hullemaks teha?

    Meniere'i haiguse täpne põhjus pole veel teada, kuid on mitmeid tegureid, mis võivad haigusseisundit halvendada.

     Esiteks võivad stress ja ärevus vallandada Meniere'i sümptomid. Stress võib avaldada negatiivset mõju immuunsüsteemile, mis omakorda mõjutab sisekõrva. Pingelised olukorrad võivad põhjustada ka vererõhu ja pulsisageduse muutusi, mis võivad süvendada Meniere'i sümptomeid, nagu pearinglus ja peapööritus.

      Teiseks võivad ka muutused toitumises halvendada Meniere'i sümptomeid. Kõrge soola- ehk naatriumisisaldusega toitude tarbimine võib põhjustada vedelikupeetust kehas ja suurendada survetunnet sisekõrvas. Samuti on teada, et valmistoidud, kofeiin, alkohol ja nikotiin vallandavad Meniere'i sümptomeid neis sisalduvate kahjulike ainete tõttu. Seetõttu on oma seisundi tõhusaks juhtimiseks oluline säilitada tervislik ja tasakaalustatud toitumine.

      Kolmandaks võib Meniere'i haigust süvendada ka valju heliga kokkupuude. Vali müra, nagu kontserdid, ehitustööd ja isegi tänavaliiklus, võivad kahjustada sisekõrva, põhjustades rõhu suurenemist ja vedeliku kogunemist. Seetõttu on oluline vältida kokkupuudet valju müraga ja kanda vajadusel korralikke kuulmiskaitsevahendeid.

      Lõpuks võivad teatud ravimid Meniere'i sümptomeid halvendada. On teada, et sellised ravimid nagu diureetikumid, rahustid ja mõned antibiootikumid halvendavad Meniere'i haiguse sümptomeid. Enne mis tahes ravimite võtmist on oluline konsulteerida arsti või meditsiinitöötajaga.

Millised on Meniere'i haiguse neli peamist sümptomit?

     Meniere'i haiguse neli peamist sümptomit on peapööritus, tinnitus, kuulmislangus ja survetunne kõrvas.

      Vertiigo on Meniere'i haiguse iseloomulik sümptom ja see viitab pöörlemistundele, mis võib tekkida ootamatult ja ilma hoiatuseta. Vertiigo episoodid võivad kesta mitu minutit või mitu tundi ning nendega võivad kaasneda iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, higistamine ja kiire pulss.

      Mõnedel Meniere'i haigusega inimestel võivad mitme päeva jooksul tekkida vertiigohood, samas kui teistel võivad esineda haigusvabad perioodid, mis kestavad nädalaid, kuid või isegi aastaid.

      Tinnitus on Meniere'i haiguse teine  levinud sümptom ja see viitab püsivale helinale või suminale kõrvas. Tinnitus võib olla vahelduv või pidev ja häirida igapäevaelu. Mõned Meniere'i haigusega inimesed võivad kogeda muutusi tinnituse helikõrguses või -tugevuses, samas kui teised võivad märgata, et heli tuleb ja läheb kindla mustriga.

      Kuulmislangus on ka Meniere'i haiguse tavaline sümptom ja see võib mõjutada ühte või mõlemat kõrva. Meniere'i haigusega seotud kuulmislangus on tavaliselt sensoneuraalne, mis tähendab, et see tuleneb sisekõrva karvarakkude kahjustusest. Meniere'i haigusega inimesed võivad märgata, et neil on mürarikkas keskkonnas raske kuulda kõrgeid helisid või eristada kõnet.

      Lõpuks on survetunne kõrvas veel üks Meniere'i haiguse levinud sümptom. Selle aistinguga võib kaasneda kõrvavalu või ebamugavustunne ning see võib peapöörituse episoodi ajal süveneda. 

      Meniere'i haiguse täpseks diagnoosimiseks on vaja kõigi nelja peamise sümptomi olemasolu – peapööritus, tinnitus, kuulmislangus ja survetunne. Kahjuks aga ei teki need sümptomid sigugi üheaegselt. Nii näiteks võib märgatava kuulmislanguse tekkimiseks kuluda paar aastat. Kui teil või lähedasel tekib nende sümptomite kombinatsioon, on oluline selle seisundi õigeks diagnoosimiseks ja raviks pöörduda kvalifitseeritud tervishoiuteenuse osutaja poole.

Mis käivitab Meniere'i haigushood?

Meniere'i haiguse täpne põhjus pole veel teada, kuid teatud tegurid võivad vallandada Meniere'i haigushood. Allpool käsitletakse üksikasjalikult mõningaid tegureid, mis võivad vallandada Meniere'i haigushood:

1. Vedeliku tasakaalu muutused: Sisekõrvas on kaks konstantse koostisega vedelikku – perilümf ja endolümf. Neist perilümf koosneb peamiselt naatriumisooladest, endolümf aga kaaliumisooladest. Kui vedeliku tase või kontsentratsioon sisekõrvas on suurenenud või vähenenud, võib see vallandada Meniere’i haigushood. Vedeliku tasakaalu muutusi põhjustada võivad tegurid on dehüdratsioon, ülehüdratsioon ja muutused hormonaalses tasemes.

2. Stress ja ärevus: stress ja ärevus võivad paljudel inimestel vallandada Meniere’i haigushood. Stress võib põhjustada füüsilisi sümptomeid, nagu pearinglus, südame löögisageduse tõus ja vererõhu tõus, mis võib kaasa aidata haigushoogude tekkimisele.

3. Teatud toidud. Mõned Meniere'i haigust põdevad inimesed on kogenud, et teatud toidud võivad põhjustada nende sümptomeid. Need toidud hõlmavad kõrge soola- või suhkrusisaldusega toite, kofeiini, alkoholi ja teatud tüüpi juustu või muid kõrge soolasisaldusega toiduaineid.

4. Muutused ilmas: Mõned Meniere’i haigust põdevad inimesed on märganud, et ilmamuutused, näiteks õhurõhu muutused, võivad vallandada nende sümptomeid.

5. Väsimus ja unepuudus: Väsimus ja unepuudus võivad Meniere'i sümptomeid halvendada ja mõnel juhul vallandada haigushoo.

6. Peavigastus: peavigastus võib kahjustada sisekõrva, mis võib viia Meniere'i haiguse tekkimiseni.

7. Viirusnakkused: mõned viirusnakkused võivad kahjustada sisekõrva, põhjustades Meniere'i haigust.

     Meniere’i haigushoogusid võivad vallandada erinevad tegurid, sealhulgas vedelikutasakaalu muutused, stress ja ärevus, teatud toidud, ilmamuutused, väsimus ja unepuudus, peatraumad ja viirusnakkused. Nende vallandajate tundmine võib olla abiks Meniere'i haiguse ravimisel ja haigushoogude esinemise vähendamisel.

     Kui kahtlustate, et teil on Meniere'i haigus, peaksite õige diagnoosi ja raviplaani saamiseks konsulteerima audioloogi või kõrva-, nina- ja kurguarstiga.

Millises vanuserühmas on Meniere'i haigus kõige tõenäolisem?            

    Meniere'i haigus võib mõjutada igas vanuses, soost või rassist inimesi. Uuringud on siiski näidanud, et haigusseisundit diagnoositakse sagedamini üle 40-aastastel inimestel. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et vananedes on sisekõrva funktsioon ja võime reguleerida vedeliku mahtu ja rõhku. langenud. Selle tulemusena võib suureneda risk haigestumiseks.

    Oluline on märkida, et Meniere'i haigus võib mõjutada ka nooremaid inimesi, sealhulgas lapsi ja noori täiskasvanuid. Mõnel juhul võib Meniere'i haigus olla pärilik, mis tähendab, et inimestel, kelle perekonnas on seda haigust esinenud, võib olla suurem risk selle tekkeks juba nooremas eas.

     Lisaks vanusele võivad muud Meniere'i haiguse riskitegurid hõlmata peavigastusi, autoimmuunhäireid ja allergiaid. Lisaks võivad teatud elustiili tegurid, nagu suitsetamine, liigne alkoholitarbimine ja kõrge naatriumisisaldusega dieet, suurendada selle seisundi tekkimise riski.

     Kuigi risk haigestuda Meniere'i haigusesse võib vanuse kasvades suureneda, võib haigusseisund mõjutada igas vanuses inimesi. Oluline on olla teadlik Meniere'i haiguse sümptomitest ja pöörduda arsti poole, kui teil tekib mõni neist. Ravivõimalused võivad olenevalt haigusseisundi tõsidusest varieeruda ja ulatuda ravimitest elustiili muutmiseni või operatsioonini.

Kas MRI skaneerimine võib tuvastada Meniere'i haigust?

    Jah, MRT-skaneeringud võivad aidata tuvastada Meniere'i haigust, kuigi ei ole ühtegi testi või pildiuuringut, mis suudaks haigusseisundit lõplikult diagnoosida.

    MRY skaneerimine on üks testidest, mida arst võib Meniere'i haiguse diagnoosimiseks määrata. MRT-skaneeringud kasutavad võimsaid magneteid ja raadiolaineid, et luua üksikasjalikud kujutised keha pehmetest kudedest, sealhulgas sisekõrvast. Need pildid võivad aidata tuvastada kõrvalekaldeid, nagu põletik või vedeliku kogunemine, mis võivad kaasa aidata haigussümptomite arenemisele.

      Kuid MRT-skaneeringud ei ole Meniere'i haiguse diagnoosimiseks alati vajalikud ega piisavad ning täielikuks hindamiseks võib vaja minna ka muid teste. Teised testid, mida võib kasutada tasakaalu- ja kuulmisprobleemide hindamiseks, hõlmavad kuulmise  testimist, kunstlikult esilekutsutud vestibulaarsetre reaktsioonide jälgimist ja elektronüstagmograafiat.

      Lisaks pildivaatlusele ja muudele diagnostilistele testidele võib arst Meniere'i haiguse diagnoosimiseks tugineda ka inimese haigusloole ja füüsilisele läbivaatusele. Seisundi sümptomid võivad inimestel olla väga erinevad ja reeglina haigus ei allu meditsiinilisele ravile. Siiski on saadaval ravimeetodid, mis aitavad sümptomeid hallata ja elukvaliteeti parandada, näiteks olukorda leevendavad ravimid, dieedi muutused ja erinevad teraapiad.

       Üldiselt, kuigi MRT-skanneerimine võib olla abiks Meniere'i haiguse tuvastamisel, on see vaid üks tööriist arsti arsenalis selle keerulise seisundi diagnoosimiseks ja raviks. Igaüks, kellel esinevad Meniere'i haiguse sümptomid, peaks täpse diagnoosi ja sobiva ravi saamiseks kiiresti arsti poole pöörduma.

     Kuigi Meniere`i haigus ei ole eluohtlik, on see väga tülikas ja muudab inimese elu tunduvalt, surudes peale oma reeglid, mida tuleb tahes-tahtmatult järgida. Kahjuks on see haigus tülikas ka arstide jaoks. On muidugi lihtne patsiendile öelda, et ravi lihtsalt ei ole ja igaüks peab vaatama, kuidas ise hakkama saada. Ja nii üsna tihti ka tehakse. Kuid tegelikult ei ole asi nii. Meniere`i haigusega on võimalik elada, kui järgida õigeid soovitusi. Kuid see tähendab, et inimene peab  kõigepealt saama kellegi käest neid soovitusi, ja teiseks olema valmis loobuma kord omaksvõetud harjumustest ja olema ka valmis teatud muudatusteks. Mitte kõigile ei ole see meelepärane. Kuid kuna meditsiin ei saa siin aidata, siis jääb üle vaid kasutada ära neid võimalusi, mis võivad aidata. Seejuures tuleb üle elada palju pettumusi, sest kõik soovitused ei pea sobima konkreetsele inimesele. Kuid katsetades õpime.