12. c

Maria Mändmaa

Minu vanavanemad Jaanus Pähk ja Aino Mändmaa olid küüditamiste ajal veel liiga noored. Minu vanaema Aino ainukeseks mälestuseks sellest ajast oli see, kuidas sõjalennukid üle nende kodu lendasid. Mulle teadaolevalt ei viidud meie lähisuguvõsast kedagi ära. Aino mäletab ka seda, kuidas tema isa proovis kolhoosi eest metsa põgeneda, aga see ei läinud läbi.

Karl Sirel

Õnneks ei ole minu vanavanematest kedagi kuhugi küüditatud, aga minu isa poolne vanaisa pääses koos oma vanematega ainult tänu sellele, et põgenesid ja peitsid ennast metsas pikka aega, aga rohkem ma ei oska lisada, sest isa ei oska ise selle kohta rohkem rääkida ja vanavanematelt ma ei saa selle kohta enam küsida. Kui isa oli noor poiss näitasid tema vanemad(minu vanavanemad) üle Saaremaa kino, mis sisaldas tollase valitsusrežiimi poolt kontrollitud ja ette antud filme. Ema poolt olid lood lihtsamad ja mõlemad vanavanemad said jääda Eestisse ilma peotmata. Vanaisa oli tollel ajal elektrik ja vanaema poes müüa. Elektrikud olid tollel ajal hinnatud ja tänu sellele oli nende elu veidi lihtsam.

Laura Nook

Nook Elduri (sünd. 1928) mälestused küüditamisest 1941. a. 1. juulil küüditati meie pere (isa, ema ja 5 last). Öösel tulid vene sõdurid veoautoga , anti käsk tunniga asjad kokku panna ja autosse ronida. Meid viidi Roomassaare sadamasse, kust viidi laevaga Rohukülla ja edasi vagunitesse, et alustada rongisõitu Siberisse. Jõhvis selgus aga, et Saksa lennukid olid raudteerööpad puruks lasknud ja rong ei saanud teekonda jätkata. Algas tagasisõit Tallinna Kopli jaama. Sinna tulid veoautod meile järele ja tagasisõit lõppes seekord Harkus, kuhu jäime pidama pooleteiseks kuuks. Isa ei näinud me enam kunagi, sest juba Roomassaare sadamas eraldati mehed peredest. Kuna saksa väed tungisid peale, ei saanud venelane meid enam Venemaale viia ja kõik naised-lapsed said Harkust koju tagasi. Aga ega seegi nii kiiresti läinud. Kõigepealt toodi autoga Haapsallu, sealt laevaga Taalikusse ja siis jälle maadmööda Orissaarde, kus tehti kõigile mingi süst ja anti ka kõhutäis süüa. Inimesed olid vintsutatud ja nutused. Tuli maakonna t/k esimees Ellam, kes "lohutades" ütles: "Mis te nutate, ma olin ka kuus aastat vangis, olge vait! Mustjala, Torgu ja Kuressaare ei saa kohe koju." Viidi Pärsamale, kus olime ühe öö. Siis oli linnas maale helistatud, et toodagu oma inimesed ise koju. Meile tulid järele tädi Liisi (Eliise) ja Liivasaadu Jüri (naabrimees) kahe hobusega. Nii jõudsimegi lõpuks koju tagasi 15. augustil.

Kristiine Saart

Teada olevalt pole ühtegi minu lähisugulast õnneks küüditatud. Minu vanaema Milvi Smidt on aga rääkinud, et ta arvab, et nende pere pääses küüditamisest seetõttu, et tema ema Ida Raaper oli õpetaja. Tol ajal vahetati/suunati ümber õpetajaid erinevate koolide vahel ning seetõttu vahetasid nad oma elukohta tihti. Mu vanaema sündis sõja ajal, seega kuna ta oli beebi sel ajal, kui nad palju kolisid, ei mäleta ta täpselt, miks õpetajad nii palju liikusid. Võibolla tegid nad seda teadlikult, et küüditamisest pääseda. Vanaema Milvi lisas, et tema isa sünnikodus olevat olnud välikäimla all punker, kuhu kriitilistel aegadel vajadusel peituda sai.

Hedili Nõu

"1.juulil 1941. aastal lahkusid Jaagarahu sadamast minu ema, kes oli sel ajal 3 kuune, tema vanemad ja vanavanemad. Nad viidi Harku vanglasse ning hoiti nädalaid kinni. Kuna toidu kättesaamine oli vilets, kuid mu vanaemal oli imik, kes rinnapiima vajas, siis käis ta viljapõllul, raputas terad peadest välja, rullis käte vahel pehmemaks ning sõi neid. Pärast mitut nädalat kinni hoidmist lasti nad koju tagasi. Neid ei saanud küüditada, kuna sakslane oli juba küüditamistee ära lõiganud. 1941.-1944. aastal mobiliseeriti mitmed minu meessoost sugulased Saksa sõjaväkke. Kõikide saatus pole täpselt teada, kuid mõni suri tiisikusse ning mõned läksid pärast vangilaagritest vabanemist maailma laiali. Aastatel 1940-1950 mindi Rootsi, Ameerikasse, Austraaliasse, sest kui Eestisse oleks tagasi tuldud, oleks tõenäoliselt Siberisse küüditatud." (Aavo Nõu)

"Minu perekonnal õnnestus 1941. aasta küüditamisest pääseda tänu ette hoiatamisele. Vahetult enne küüditamist sai vanaema perekond peatsetest külalistest teada ning seega jõuti tegutseda. Järgmised ööd veedeti kuni ohu möödumiseni metsas. Pärast Sinimägede lahingut naasis minu vanaisa koos sugulasega tagasi Saaremaale, kuid küüditamisohus kodutallu nad tagasi pöörduda ei saanud. Selle asemel kaevasid nad kahekesi kodust paari kilomeetri kaugusele karjamaale augu, katsid selle puuokstega ning asusid sinna elama. Erinevatel andmetel elasid nad seal paarist nädalast paari kuuni. Auk on peaaegu originaalkujul säilinud minu metsamaadel tänase päevani". (Anne Nurk)

Mariann Rehesaar

Saaremaa poolsest suguvõsast ei ole meil teadaolevalt kedagi küüditatud. Mandril aga nii hästi ei läinud. Mälestusi jagab minu vanema Juta Rehesaar. Ainsad teadaolevad küüditatud on tema isa Jaan Kraut ja Jaani õde, kelle nime ta kahjuks enam ei mäleta. Kuna peresuhted olid keerulised ja vanaema oli väike laps, kellele väga midagi ei räägitud, siis ei tea ta ka täpset põhjust, miks nii läks. Kõige tõenäolisem on see, et nad olid "kulakud", sest Jaani õde oli mõisaproua ja Jaan samas mõisas elav poepidaja. Kahjuks ei tulnud nad sealt enam elusana tagasi.

Eliisa Täht

Matti Mägi: "Meie suguvõsas küüditatuid pole. Minu isa oli küll küüditatute nimekirjas. Nimekirja pani ta üks külanõukogu (endine vald) ametnik. Isa oli jõukas mees. Tal oli ostetud rehepeksumasin ja oli ise ehitanud ZIZ auto baasil traktori, millega käis taludes vilja masindamas (rehepeks) Isal oli sõber vallavalitsuses,kes teda hoiatas tulevast küüditamisest. Ema läks enne küüditamise ööd lastega ühe sugulase juurde. Isa ja vanaisa jäid koju. Isa sõbral õnnestus ta nimekirjast kustutada ja Siber jäi meie perel nägemata."

Diana Ley

1. Vanaema Anna lugu. Minu vanaema jutustas mulle, et 1941 a. tema vanemaid ja teisi lähedasi Siberisse ei küüditatud, nad pääsesid sellest. Nemad olid oma naabritega väga lähedased ja hoidsid üksteist, kuid paljudel nii hästi ei läinud. Kuuldud juttude põhjal leidus inimesi, kes kaebasid ja valetasid oma naabrite peale ja seetõttu viidi Siberisse palju süütuid inimesi. 1944 a. sügisel, kui toimus paljude inimeste küüditamine Saksamaale, põgenesid tema lapseootel ema (minu vanaema Anna sündis detsembris), isa ja vigane ema onu metsa. Hobuse ja vankriga oli kaasa võetud hädavajalik. Mamma ja ema tädi peitsid end keldrisse. Paar päeva juba end metsas varjanud, näljased ja külmast kanged lähedased ei julgenud koju tagasi pöörduda, aga tuli minna, sest mure keldrisse end peitnud mamma ja ema tädi pärast oli väga suur. Vanaisa läkski öösel salaja olukorda uurima. Sõdurid olid maja segi pööranud ja aidast ära viinud toidukraami ja muud, kuid õnneks ei olnud toime pannud midagi hullemat ja loomad olid ka laudas alles. Imekombel mammat ja ema tädi keldris ei märgatud. Seal ei olnud ka midagi toidupoolist ja järelikult ei hakatud seda ka nii väga uurima. Lähedased julgesid koju tagasi pöörduda ja pääsesid kõige hullemast.

2. Vanaisa Roberti lugu. Vanaisa polnud veel aastanegi kui tema ema, vanaisa ja vanaema 1944 a. Mõntu sadamast Saksamaale küüditati. Kõigepealt viidi neid Poola ja seejärel jätkus teekond Baierimaale. Laagrisse ei ole neid viidud. Kõik pereliikmed eraldati üksteisest ja pandi erinevatesse peredesse elama. Minu vanaisa ja tema ema jäeti siiski kokku ja sel ajal kui tema ema päevläbi tööl oli, vaatas vanaisa järgi maja perenaine, kellel oli samuti kaks väikest poega. Vanaisa kirjelduste põhjal (mida tema on enda emalt kuulnud) ei olnud seal olukord väga halb- toitu oli küll vähe, kuid inimesed olid üksteise vastu sõbralikud, hoiti kokku ja saadi hakkama, sest lihtsalt pidi olukorraga suutma leppida ning toime tulla, muud võimalust ellu jäämiseks lihtsalt ei olnud. Kuna õnnekombel elasid kõik pereliikmed küllaltki lähestikku erinevates peredes, siis saadi ka omavahel kohtuda. See leevendas natuke seda valu mis tuli inimestel läbi elada. Tagasi kodumaale said nad tulla 15 mail 1948 a. Algselt oli plaan minna Austraaliasse, kuid kui vanaisa isa sai teada, et kodumaal on ikkagi talu alles, siis pöörduti koju tagasi.

Margarete Trumm

Minu emapoolne suguvõsa on pärit Peipsi äärest, Kasepää külast ja tegu on minu vanaema Eve Valk mälestustega. "Inimesi küüditati palju. Isa Aleksandri õepojad-16-aastane Väino ja teine ei käinud veel kooliski. Jõgeval teised käskisid neil ära põgeneda, vanem poistest jäi rongile, aga nooremal õnnestus tulema saada. Sealt oli umbes 40 kilomeetrit tagasi koju, ei tea, kuidas ta küll ise tagasi jõudis. Ka saadeti üle tee elavadi lähedasi sõpru, mees oli kaitseliitlane ja küla sekretär. Mehed viidi vangilaagrisse, korjati külamehi, isa ja ta vend pääsesid, sest ema jooksis külanõukogu majja kus teised seisid tema eest ja tänu sellele pääsesidki kuigi tegelikult olid nimekirjas. Isa Aleksander viidi mitu korda Tartusse mahalaskmisele. Üks vene mees tõi ta ära, ta oli suur tegelane, parteitegelane. Ema läks tema juurde ja ütles talle, et viidi mahalaskmisele. Tegelikult otseselt nii ei öeldud, öeldi, et viidi Tartusse ja oli teada, mis saab. Vene mees läks ja tõi isa Tartust ära, ka isa vend pääses. See pidi olema enne sõda , suurte mahalaskmiste ajal. Ka taheti Aleksandrit sõtta võtta, aga tal käis käsi liigesest välja liiga kergelt, ragises kohe ja siis öeldigi, et ei, ta ei saa relva vedada. Kui külamehi Tartu vangilaagrisse viidi, tuli ise Tartusse kohale minna. Isa läks rattaga, kohale jõudis, siis võeti andmed ja kohe oleks auto peale minek olnud, aga auto oli juba nii täis, isa seda kuulis, siis läks ruttu rattale ja tagasi koju. Kuid (vanaisa) Johannese õepoeg, naabripoiss Lehtsaar Aleks, vaid 18 aastane, saadeti ära. Teda olla veel enne mingi külatüdruk meheks tahtnud ja ütles, et kui ta ei võta, siis saadab ta Venemaale ära. Tegigi nimekirja ja saatis ära. Mingil hetkel sõja ajal olid majas sakslased, magasid toas põrandal. Neid olla palju olnud. Aili (õde) oli väike ja koos lapsehoidjaga kui Saksa sõdurid sisse tulid, vaatasid ringi, laps magas, majas polnud midagi võtta. Võtsid helendavate seieritega kella. Isa tuli koju, lapsehoidja rääkis loo ära mille peale isa vallamajja läks, kus sõdurid parasjagu peatusid. Seal rääkis ta omakorda loo ära ning ülemus rivistas poisid üles, ühe taskust leiti kell. Ülemus küsis, et kas teeme põm-põm, isa keeldus. Poiss pääses surmanuhtlusest. Üldiselt külarahvas kiitis Saksa sõdureid, nad olid väga viisakad. Kui sakslased hakkasid põgenema, siis panid venelased lõhkeaine just isa naabermaja juurde. Tuli buss perede ja mõningate Saksa ohvitseridega. Kõik said surma. Nad maeti naaber Laatsi aeda, aianurka sireli alla. Neid ei maetudki ümber. Keegi käis veel kaua aega küsimas, et kuhu on maetud. Võimalik, et osa maetutest olid eestlased."