12. a
Gerly Ots
Minu vanavanaema (ema isa ema) nimi oli Maria Pendis (neiupõlvenimega Alasuu). Maria sündis 1.09.1924 ja suri 13.11.2006. Vanavanaema elas Sõrve poolsaarel Läbara külas ja siiamaani on meil seal maakodu. Mina olin päris väike kui vanavanaema suri, aga mäletan teda alati sooja inimesena ning minu ema ja mind hoidis ta väga. Vanavanaema pärast käis minu isa leeris, et nad saaksid kirikus abielluda, kuna vanavanaema nõudis nii.
1944. aastal seoses venelaste tulekuga pagendasid sakslaseid inimesi poolsaarelt ära, et nad sõjale ette ei jääks. Maria ema ja isa olid juba metsa põgenenud, aga tema jäi liiga hiljaks, ning pandi koos poja Kaleviga loomavaguniga Saksamaa poole teele. Poeg Kalev oli sündinud sama aasta märtsis. Maria abikaasa nimi oli Meinhard Pendis ja ta töötas saksa sõjaväes piirivalves, ning minu andmetel tema perega koos ära ei saadetud. Laagri nime minu vanaisa enam ei mäleta, aga see asus Saksamaal Rügenis. Vanavanaema on emale rääkinud, et üks laagris olnud mees, kes oli ilmselt samast kandist pärit ja käis tehases tööl, andis pool oma leivast talle, et tal jätkuks lapse jaoks piima. Muid oli laagris kõigest puudus olnud.
Tagasi koju said Maria ja väike Kalev 1945. aasta suve lõpus. Maria on hiljem rääkinud, et tagasi tulles jättis ta Kalevi koos kompsudega korraks üks rongi peale ja läks ise veel midagi ära tooma. Tagasi tulles oli rong juba ära sõitnud ja ta sai alles järgmine päev ise rongi peale. Kalev oli õnneks ühe toreda Poola pere juurde sattunud ja see olukord lõppes hästi. Tagasi tulles olid kõik majad venelasi täis. Pered ise pidid olema kõik koos väikestes tubades. Vanavanaema kirjeldas kui laisku ja kombetuid inimesi. Sõdurid ei viitsinud isegi küttepuid teha ja lammutasid kõrvalhooneid, et maja kütta.
1948 sündis Mariale teine poeg, kelle nimeks sai Heino. Heino isa kohta ma nüüd täpselt ei tea. Külas levisid kuuldused, et tegu on mõne sakslase lapsega, aga aastate järgi see nii ei saa olla. Minu arusaamise järgi Meinhardi enam pildil siis ei olnud ja minu vanaisa isaga Maria ka veel tutvunud ei olnud. On ka versioone, kus Maria tahtis, et Meinhard Heino oma pojaks võtaks, aga ma ei tea kui tõsi see on. Tegu on ka delikaatse teemaga, millest ma oma vanaisaga väga rääkida ei taha. Heino suri aastal 2019.
Maria asus tööle teedevalitsusse ja kohtus seal Augustiga. August on minu vanaisa isa. Minu vanaisa Harri Sepp Sündis 1956. Vanavanaemale ei meeldinud kommunistlik valitsus ja kolhoos käis ka talle vastukarva. Lehmadele polnud kuskilt heina teha ja kuna vanavanaisa töötas teedevalitsuses, said nad loomadele teeäärtest niidetud heina tuua. Hiljem töötas vanaema ka pesupesijana vene sõduritele.
Minu vanavanaema on oma mälestusi jaganud ka raamatus “Sõrve sääre otsa lood”. Mina seda kahjuks lugenud ei ole ja minu vanaisal puudub ka see raamat. Kui raamatukogu uuesti avatakse, siis kavatsen kindlasti seda raamatut lugeda.
Gretten Vaga
Kuigi mu vanaema Viivi oli küüditamise ajal titeeas, on mu lugu 1949. aasta märtsi küüditamisest. Vanema enda peret ei küüditatud, sest neil oli palju lapsi peres ja jõukust vähe. Pluss nende pere peale, jutu järgi, keegi kaebamas ei käinud. Küüditatigi ju põhiliselt selle põhjal, kuidas naaber naabri peale kaebamas käis. Ka vanaema pere juurde tuldi koju, isa viidi majast kaugemale metsa ning küsiti, et keda tema arust oleks vaja küüditada. Tema isa oli vastanud nii: “Võite mind kasvõi maha lasta, aga mina saan kõigi külainimestega hästi läbi ja mul pole kellegi peale kaevata.” Kuidagi läks õnnelikult ja olgugi, et vanaema isa kedagi välja ei andnud, nende pere sai jääda koju. Lugu on mu vanaema õe Saale sõbranna Helja perest. Nende pere elas vanaema perele suhteliselt lähedal. Kuidagi oli vanaema õde teada saanud, et Helja pere oli küüditamise nimekirjas, niisiis jooksiski ta sõbranna juurde. Kohapeal oli üks äraviijatest vanaema peretuttav, kes vanaema õele oli öelnud: “Kui sa, tüdruk, siit kohe jalga ei lase, siis paneme sind ka auto peale ja saate elu lõpuni koos olla.” Nii jooksiski ta üle tänava kuuri ja vaatas nuttes pealt, kuidas sõbranna pere minema viidi. Helja, ise 15 aastane, küüditati 13 aastase venna ja isaga. Nimelt tulid neile üks sõjaväelane ning üks erariides mees öösel kell 4 ukse taha, käskisid asjad kähku kokku pakkida. Pere viidi Jaagarahu sadamasse, kus Helja mäletab kaht laeva, üks suurem teine väiksem. Helja meenutab, et nemad pandi suurema laeva peale ning tema arvates oli see laev ebameeldivalt kole olnud. Kõik asjad, mis nad kaasa võtsid olid pakitud vanade riidenartsude sisse, sest tol ajal nemad kohvreid ei omanud. Kõik inimesed aeti laeva alla trümmi. Laevad lahkusid peale 3 sadamas seistud päeva ning suundusid Paldiskisse. Sadamas tõstsid kraanad kõikide asjad hunnikusse laevalt maha. Helja meenutab suurt sagimist ja oma asjade otsimist suurest kuhjast. Paldiskis ootasid inimesi vagunid ning nemad, Salme valla alla kuuluvatena, pandi Mustjala inimestega ühte vagunisse. Nende vagunis oli umbes 80 inimest, vaguni keskel oli väike bursuika ahi ning vetsu asendas auk põrandas, tegemist oli loomavagunitega. Venemaal viidi Helja pere Tatarski linna. Sovhoosi kohale jõudes hõigati neile: “Nüüd olete kodus”. Inimesed viidi härgadega, mille järgi oli okstest regi(?), venelaste peredesse, kus lõpuks elas Helja pere ühes toas kolme teise perega. Helja mäletab veel seda, kuidas nad magasid kõik külg-külje kõrval ning esimesel nädalal suri ka kellegi vanaema seal nende vahel ära. Nad kannatasid kogu aeg suure nälja all. Helja isa läks tööle öövalvesse, tema vend härjapoisiks ja aiandisse abikäeks. Helja ise jäi raskelt haigeks, ta oli väga nõrk ja kleenuke tüdruk ning ta jalad ei kandnud enam väga. Mustjalast pärit noored poisid “viskasid” Helja ahjupeale, põhjuseks, et Helja ette jääb. Nii oligi Helja enamus ajast ahjupeal. Vend töötas nende majast 1 km kaugusel aiandis, kus neile päevasöögiks 2 porgandit ja 1 kurk lubati. Helja käis venda aiandis vahepeal külastamas, tänu oma tervislikule seisundile kõndis ta seda vahet (1km) pool päeva. Sinna jõudes tõi vend talle oma päevasöögi, mille Helja ka kohe ära sõi, pikapeale hakkasid nad ka toitu kõrvale panema. Nende elukoht oli linnale väga lähedal ning nad olid seal suve lõpuni. Sügisel viidi nad linnast 25km kaugusele, kus nende koduseks aadressiks sai Sovhoos 44, firma 3. Elamiseks oli 10 ruutu kolmele perele. Nälg oli nii suur, et nad sõid lehmadele jõusöödaks toodud kooke. Ajapikku hakati kasvatama kartuleid sovhoosi antud maa peal. Põhitoiduks oligi kartul ja piim, kui piina polnud, siis lõss. Helja räägib, et siiani, kui kartuleid valmistab, jätab ta ühe alati piimaga söömiseks, selle aja mälestuseks. Kokku oli Helja pere Eestist ära 8 ja pool aastat. Eestisse tagasi saamiseks kirjutasid nad Eesti valitsusele avalduse. Tagasisaamine oli aeganõudev protsess, sest dokumente polnud kellelgi. Neid kontrolliti kogu aeg, et ega nad pole põgenenud, korjates allkirju. Tagasi jõudes polnud nende kodust enam alles midagi. Sõjaväelased olid oma töö teinud. Mu vanaema mäletab oma lapsepõlve mälestustest, kuidas Helja isa tuli kohe koju saades nende juurde. Nimelt käis Helja isa kõik pered läbi, kellega kunagi hea läbisaamine oli. Helja vend ja isa läksid elama Pärnu. Helja ise õe juurde Lõmalasse. Hetkel ma ei oska öelda, kus Helja täpsemalt elab, kuid mu enda vanaema elab selles samas majas, kus tema vanemad kunagi.
Silver Vahstein
Räägin oma vanaema Anni loo, kelle pere viidi Saaremaalt Saksamaale. Minu vanaema polnud sel ajal veel sündinud, kuid rääkis mulle, mida tema vanemad ja õed ning vennad olid talle rääkinud. On aasta 1944 ja Saksamaa evakueerib vene vägede eest Saaremaalt elanikke ja oma sõdureid. Sõrves, 2km Mõntu sadamast elas minu vanaema perekond. Anni isa Peeter oli võetud kõigepealt vene sõjaväkke ja siis saksa sõjaväkke ning pidi selle pärast istuma 2 aastat Pihkvas vanglas. Augustikuus sunniti aga 25 aastane vanavanaema Armilde Amanda koos 4 aastase poja Jaani, 3 kuuse tütre Aime, mehe isa ning õed minema Mõntusse, et evakueerida suure sõjalaevaga Saksamaale. Täpsemaid olusid laevas vanaema kirjeldada ei osanud, kuid ütleb, et õnneks sai pere koos olla, niiviisi polnud kõige hirmsam. Saksamaal pandi nad elama ühte parakki ning et ennast ülal pidada käisid nad tööl. Kuna vanavanaema Amanda jäi raskelt haigeks olid mehe õed ainsad kes said tööl käia. 1945. aasta maikuus said Amanda mehe õed Saksamaal tuttavaks Usa väelastega ja põgenesid üks Austraaliasse ja teine Kanadasse. Vanavanaema ja lapsed pääsesid alles 1945. aasta sügisel Saksamaalt minema. Pereisa pääses 1946 vanglast ja hakkad endist kodukohta uuesti üles ehitama. Mõni aasta hiljem sündis minu vanaema Anni.
Martin Leepere
See lugu on minu vanavanaisa ja vanavanaema lugu. Minu vanavanaema Miina ja vanavanaisa August said sõja ajal valmis oma maja Sõrves. Kui sakslased hakkasid venelaste eest taganema, siis Sõrvest viidi Miina koos minu vanaisa Heinoga Saksamaale. August võeti Saksa sõjaväkke. Vanavanaisa viidi mandrile, kus ta osales Tallinna lähedal mingis lahingus. Lahingus sai ta aga haavata ja ta viid hospitali. Hospitalis olles sai August aru, et see asi pole ikka päris õige ning ta põgenes sealt. Ta varjas ennast pikalt Miina õdede juures Tallinnas. Kui sakslased olid venelaste poolt tagasi löödud, siis August võis peidust välja tulla. Ta sai raha nii sakslastelt kui ka venelastelt, sakslastelt sai ta raha selle eest, et ta teenis saksa sõjaväes ning venelastelt sai ta raha selle eest, et põgenes saksa sõjaväest. Seda ma täpselt ei tea, kuidas vanavanaema Miina Saksamaalt Eestisse tagasi sai, aga kui August ja Miina jõudsid tagasi Sõrve, oli Kõruse külas maja asemel ainult üks suur auk. Hiljem oli Augustil raske saada tööd, sest ta oli olnud Saksa armees. Seda ma tean ka veel, et Saksa võimu ajal sai üks Miina õdedest Rootsi põgeneda ning sealt edasi Kanadasse. Seda tänu sellele, et nende isa oli oli vabariigis kõrgel kohal.
Rasmus Vendel
Vanaema Leida lugu: "Kui lahingutegevus lähenes, läksid paljud Sõrve elanikud paatidega üle mere Rootsi poole. Meie ema ja isa loobusid sellest minekust, sest olin väga raskesti haige läkaköhas ning nad kartsid, et suren teel ära. Ma olen sündinud 1943. aasta oktoobris, meie pere elas Mäebel, Rössa talus, meid oli ema, isa, minu kaks vanemat venda ja minust kolm aastat vanem õde, ka vanaema ja vanaisa elasid meiega koos, see oli ju nende kodu. MIna mäletan sõda vaid ema ja isa juttude põhjal, kui lahingukära meie külla lähenes, läksime isa, ema ja neli last pisut rahulikumasse ja metsadesse varjatud Karuste külla, mis oli ju mu ema lapsepõlvekodu. Ma ei tea täpselt, kas olime siis veel Mäebe kodus või olime juba Karustel, kui oleksin äärepealt juba surma saanud. Mina olin maganud lastevankris, toas, akna all, kui järsku lendas üks kuul sellest aknast sisse, mille all ma magasin, aga lendas vastas olevast aknast välja, ilma, et oleks lõhkenud. See läks siis õnnelikult see kord. Kui lahingud jõudsid Sõrve lõppu, hakati sakslaste poolt inimesi Saksamaale küüditama, suurte lahingute eest ära. Meie olime veel Karustel, lahingud läksid aga järjest ägedamaks. Külas süttisid juba majad. Meie tädi Ilda võttis oma kolme aastase tütre ja minu nelja aastase õe, teine teise käe otsa ja jooksis majast üle õue keldrisse varjule, meil oli selline suur kelder seal olnud. Ühel lapsel tuli joostes king jalast see pani ta veel rohkem nutma, lapsed nutsid ja tädi läks nende nutvate lastega kiiresti sinna keldrisse varjule. Mind pandi lapsevankrisse ning vend Endel jooksis minuga ka keldri poole, kui komistas ja vanker lendas külili, mina olin kukkunud vankrist välja, pistnud röökima, aga viga ma ei saanud. Vend viis mind muidugi keldrisse. Isa ja ema ilmselt päästsid samal ajal varandust veel, mis nad said, kartes seda, et maja läheb põlema. Kui äge lahingukära vaiksemaks jäi, otsustasid ema ja isa hobuse vankri ette rakendada ja väiksed lapsed vankrile ja perega sügavasse Tiisatu metsa varjule minna, sest enamus külla jäänud elanikest oli juba küüditatud Saksamaale. Need, kes olid metsas peidus, ilmselt pääsesid. Metsas oli varjul olnud palju inimesi, seal oli ka üks arvatavasti metsavahi maja, sinna läksid emad oma sülelastega, kõikidele ju ruumi ei jätkunud ja nad pidid novembrikuus ööbima metas, ka mina vennad ja õde, kes kuidagi seal, siis magasid. Meie ema rääkis, et nad tõmbasid suure puldanist katte üle vankri ja ööbisid selle all. Ja muidugi tuli ka metsas olles süüa hankida, minu ema oli siis öösel läinud sinna Karuste küla maija, see oli ikka alles jäänud, ja keetis seal siis tanguputru, aga enne pimendas kõik aknad, et valguse viirg välja ei paista ja viis, siis selle pudru meile, et oleks sööki. Joogiks oli olnud pohlamoosist tehtud morss. Kui see lahingukära oli pisut vaibunud, läks minu isa Mäebele oma kodu vaatama. Pilt mis avanes oli kohutav. Elumaja põlenud, vanaema ja vanaisa õuel surnult maas, vanaemal oli olnud valge rätt peas, ilmselt arvas, et siis ei tulistata teda. Leekkuulidega oli tulistatud ja kohe süttis kõik, millele see leekkuul langes. Pisut eemal meie hobu oli olnud surnult maas ja õue kõik põlenud, kõik hooned, mis seal olid, olid ära põlenud. Pärast tuli välja, et Mäebe mere ääres olevad talud olid kõik maani maha põlenud. Lapsepõlves käisime seal oma lehmi karjatamas. Meie olime siis seal õuedel ja saime viljapuude ande maitsta, õunad ploomid ja kreegid hakkasid ju sügisel juba valmis saama. Lapsed ei teadnud siis sellest sõjast mitte midagi, aga kõik oli ainult ahervaremed ja sirelipõõsad, need õitsesid ilusasti. Me hakkasime pärast sealt mere äärest oma lehmadele heina tegema, seal olid ilusad karjamaad, mereäärsed, rohtu täis. Veel mäletan seda, et ema kõneles, et kui nad olid ikka veel keldris olnud, kui saabusid Eesti Laskurkorpuse mehed. See oli olnud nii suur rõõm. Mehed olid kinkinud meile oma grammofoni, hulga plaatidega. Me mängisime neid hiljem, oli väga ilus muusika."
Holger Nõgu
Minu vanatädi ja -onu mälestused Saksamaale põgenemisest 1944-ndal aastal: "Mälestused on natuke hägustunud ja lünklikud. Aastaid 1944-st on mõõdunud omajagu. Mäletajaid on alles veel ainult 2. Minu vanaonu, kes saab sel aastal 81 ja vanatädi, kes on 78-aastane. Minejaid oli sellest perest 5. Ema ja 4 last. Lisaks vanaema ja veel mõni tädi onu. Nad elasid Sõrves. Vana-vanaema ja vana-vanaisa oma nelja lapsega. Kõige vanem laps viiene ja kõige noorem just sündinud. Katse sõja alguses paadiga Rootsi põgeneda luhtus. Juba paadis olles märkasid sakslased neid ja lasid vana-vanaisa venna maha. Teisi päästis vana-vanaema saksa keele oskus. Ta palus mitte tulistada saksa keeles. Kuna Eestis olid sel ajal võimul sakslased, “kutsus” Hitler naisi ja lapsi Saksamaale sõja eest varju. Vana-vanaisa oli Saksa sõjaväes, nii otsustaski vana-vanaema võtta lapsed ja minna. Mis oli tookord õige otsus, sest peale Sõrve pommitamist ei jäänud poolsaarest suurt midagi järgi. Vanaonu jutustab, et mindi Mõntu sadamast. Laev oli nii suur, et väikese maapoisina ei saanud ta arugi, et laeval oldi, muudkui küsis emalt, et millal me laevaga sõitma hakkame, sest ema oli ju öelnud, et minnakse laevaga. Laevaga mindi Gdanskiesse. Sealt edasi viisid rongid. Vahepeal olid peatused, kus jagati suppi. Järjekorrad olid meeletud. Tihtipeale jäädi supist ilma, sest rong hakkas juba sõitma. Vanaonu mäletab justkui oleks ema kogu aeg reisi ajal supi järjekorras seisnud. Siiani on tal meeles suured vilkuvad tuled rongijaamades, mida ta väikese poisina avalisuuga vaatas justkui ilmaimet. Kui vanaonu mälestused on tema enda mälusopist, siis vanatädi, olles mõned aastad noorem, mäletab seda vaid oma ema mälestuste kaudu. Need mälestused on natuke teistsugused, sest täiskasvanud tunnetasid seda olukorda hoopis erinevalt lapselikust põnevusest ja uudishimust. Teekond oli väga-väga raske, eriti kui sul on 4 väikest last. Neid väntsutati ühest põgenikelaagrist teise. Süüa oli väga vähe. Täiskasvanu suudab endale selgeks teha, et süüa ei ole ja midagi pole teha, aga neljale väikesele lapsele on raske seletada, miks täna süüa ei saa. Vanaemal oli mitu korda tunne, et võtab lapsed ja hüppab rongi ette. Olles Saksamaal laagris, sai isa käia naist ja lapsi vaatamas, mis ilmselt oli ainuke positiivne asi selles hulluses. Oldi ka Poola laagrites. Vanatädi meenutab, et heinateo ajal oli ta üksi kodus ja maja sai pommitabamuse. Vana-vanaema jooksis ruttu koju ja arvas laps hukkunud olevat, aga leidis ta tuha alt. Ta pandi Poolas haiglasse. Tagasi tulles Eestisse pidid naised oma lapsed haiglasse jätma. Öeldi, et nad saadetakse järgi, aga vana-vanaema hiilis öösel haiglasse ja “varastas” oma lapse sealt ära, mõeldes, et las ta pigem siis sureb minu juures, kui jääb ihuüksi siia. Samast Sõrve külast teine naine, kes oma lapse järgi ei läinud, ei kohtunud oma lapsega enam kunagi. Saksamaal olles jäi haigeks ka üks noorem laps. Väike pooleteistaastane tüdruk. Lausa nii haigeks, et Saksa arst tunnistas ta surnuks. Kaasas olnud vanaema ei tahtnud seda uskuda, sest tundis kaelal nõrku tukseid. Nendel õnnestus hankida kusagilt muna, mis ravis kõhulahtisusest terveks. Esimene sõna, mille ta uuesti toibudes ütles, oli muna. Selle lapse elu päästis vanaema, kes kahjuks suri tagasiteel ja ei jõudnudki enam kodumaale tagasi ja ta maeti Poola. Kõige väiksemal beebil nii hästi ei läinud. Sõja lõppedes tulid nad laevaga Poolast tagasi. Neid hoiti Tallinna sadamas mitu nädalat karantiinis. Kõik lapsed põdesid leetreid ja pisike Tõnu sai sellest tüsistuseks kopsupõletiku, millesse ta suri, olles vaid aastane. Tagasi pikast vintsutusest kodumaal, aga minna polnud ju kuskile, sest majad olid puruks pommitatud. Õnneks said nad elada sugulaste juures. Mõne aasta pärast hakati linna maja ehitama, sest saadi tööle Tingiste mõisa, mis asus linna servar. Kokku sündis vana-vanaemal ja vana-vanaisal 10 last, kellest üks suri. Vanusevahe vanemal ja nooremal on 20 aastat. Kahju on sellest, et Nõukogude ajal ei julgetud neid mälestusi kirja panna. Nii palju on kaotsi läinud. Vana-vanaisa pidi end peale sõda varjama ja sünniaasta valeks muutma, et teada ei saadaks tema Saksa sõjaväes teenimisest, mis ei olnud ju ometi vabatahtlik.
Leissi Kudrjavtsev
Minu isapoolne vanaema perekonda küll ei küüditatud, kui vanaema vennad hukati lossivallidel, kuul pähe. Vanavanaema pere oli veidi jõukam ja üldsegi sellel ajal, ei olnud vaja suurt põhjust hukkamisele. Kuna minu enda vanaema Õilme vanemad ja suuremad vennad olid kõik juba tema nooruspõlves surma saanud, siis tema jäi sellest puutumata.
Anna-Terese Nurk
Minu vanaema poolne suguvõsa elas sellel ajal Abruka saarel ja vanaisa poolne oli Leisis. Abruka saare elanikke ei viidud küüditamise ajal ära, sest jää oli viss. Vanaisa poolne suguvõsa ei olnud millegipärast nimekirjas ja vanaisa isa läks üsna sõja alguses meestega metsa. Vanaisa ema jäi kolme lapsega koju.
Grete Neiliin
Minu vanaisa vanemad küüditati Siberisse aastal 1941. Vanaisa oli tol hetkel 1-aastane. ning tal oli 2 venda ja 2 õde. Vanaisa pandi lastekodusse, aga tema õed-vennad küüditati ka. Minu vana-vanaisa tapeti Siberis, aga vana-vanaema põgenes tagasi Eestisse, kus ta töötas Valjala koolis pedagoogina mõni aasta kuni suri infarkti. Vanaisa veetis suure osa oma lapsepõlvest lastekodus ning kui ta oli täiskasvanud, tahtis ta ülikooli lenduriks õppima minna, aga teda ei võetud vastu, sest ta oli küüditatu perekonnast. Tema õed ja vennad käisid Venemaal koolis ning hiljem tulid tagasi Eestisse. Vanaisa vend Leo Õispuu tegeleb siiamaani represseeritute mälestuste kirjapanemisega.
Kadi-Riin Kangur
Kahjuks minul ei ole enam väga kellegilt võimalust uurida, kuid tean, et minu lähisugulastest kedagi küüditatud ei ole. Vanavanaema Armilda oli sel ajal 15. aastane ja tema mälestustest mäletan veel seda, et ajal kui toimus küüditamine elas tema sõjasündmused üle koos perega kodus. Temal mäletab küüditamisest vaid pidevaid pommitamisi ja sõjalennukeid. Õnneks temal õnnestus jääda küüditamisest kõrvale. Kodus oli pidev pinge ja hirm, sest ei teadnud kunagi millal jõutakse sinuni.
Pille Niit
Minu vanavanaisa, Oskar Niit küüditati. Ta elas Hiiumaal ja neil tuli teade, et küüditatakse ja ta läks metsa peitu. Tuli välja, et oli valehäire ja ta läks koju tagasi, aga tuli peale uus küüditamine ja sellekorraga ta viidi Siberisse. Ta küüditati, sest teda peeti riigireeturiks, kuna ta oli korra töö pärast Rootsis käinud. Niipalju kui ma tean siis ta jõudis Eestisse tagasi.
Jade Marie Laido
Isa emapoolsest suguvõsast onud, tädid, ehk lõviosa viidi Siberisse 1941. aastal. Kõik tulid elusa ja tervena tagasi. Rohkem lugusid mulle praegu kättesaadavad ei ole.
Maike Kadaja
Minu vanavanemad 1941. aasta küüditamisest väga suurt ei tea. Vanaema sündis 25. märts 1941 ja tal pole küüditamisest mingit juttu rääkida. Vanaisa rääkis hoopis 1949 aasta sündmustest. Märtsiküüditamine 25 märts 1949. Minu vanaisa, Valdur Paaskivi ja vanaema Asta Paaskivi. Vanaisa isa Johann (taat) oli rikkas peres Abruma külas suiline, kust sai naiseks Jelisaveta (mammi). Nad läksid ise väiksesse majja elama, sest taat oli vaesest perest. Küüditamisel viidi mammi pere ära. Annuse Oskar oli Annuse külast naaber. Liidi oli mammi venna naine. See oli jõhker nali küll. Ma olin ka omasid ära saatmas seal. Ometi mul polnud neile midagi seltsi panna. Olin 10 ümber kusagil, sügisel sündinud. Kõik need norutasid ju sedamoodi, siis ma jooksin tuppa tagasi, meil oli siin puuviledega orel ja siis ma võtsin kaks kõige pisemat vile, tõmbasin sealt orelilt ära ja kerisin kaltsu sisse. Muud pole mul anda olnud. Liidi läks, ema läks, vanaisa läks ühe portsuga ja siis 4 last. Liidi mees koristati ennem ära. (Vanaema küsib:"Aga mis nad said seltsi võtta?") No mis sa suudad käe otsas võtta. Mõni läks võttis veel leiva ahjust ära. Oleneb ka jälle mis meeskond seal autopeal oli. Venelased istusid seal ringis, püssid olid jalge vahel. Kena ilm oli ja. Olime sauna taga, ootasime, hakkasid peale panema. Need kes ära viidi, need ükski ei rääkinud sõnagi omavahel. Nad olid nii löödud, ainult nutsid. Hommikul oli kena ilm. Ja, ja mille pärast? See oli kõik oma rahva töö, kes kellegi peale kaebas, oma küla inimesed. Kommunist, punane Tõntsu Iida, jäme palgega. See oli seal Tõrise külas, kes sokutas ära. Annuse Oskar oli ka ju, see oli saksa sõjaväes teenind, vangi pandud. Ja siis ta teised saatis Siberisse. Saatis Abruma rahvad Siberisse ja ise hakkas sealt varastama kohe. Ta jäeti maja hoidjaks sinna. Noh meil taat oli seal Abrumal suiline, sealt siis lõpuks naise võttiski. Ta teadis kõik selle elu ära, kus miskit oli. Ja sellest nad läksid meie taadiga riidu. Meie taat oli ägeda hingega, peksis seal teise nina siniseks. Oskar see ju valetas ja varastas teise tühjaks seal. Viidi Novosibirski kõik teised. Sinna viidi suurem osa. Loomavagunitega viidi. (Vanaema:" Siis viidi metsa, kus polnud kusagil magada. Ehitasid siis ise midagi.") Ise seal, kus me seal taga käisime. Vene majad, lehma sitaga krohviti, see pidi kõige paremini sooja hoidma.
Sandra Aav
Vanaisa lugu: Minu vanaisa, Mihaili isa oli 1944. aastal just kaks aastat varem Pöidele suure maja valmis ehitanud, kui sõjakuuldused nendeni jõudsid. Hirmus põgeneti paar naabermaja edasi minu vanaisa vanaisa juurde, kuna tal oli keldris varjend. Kui venelased üle väina pommitasid, lasid nad pilbasteks ka tolle värskelt ehitatud maja. Nii jäi mu vanaisa vanemad koos seitsme lapsega keset sõda lageda taeva alla. Aastaid varem Kangruseljal oli mu vanaisa tädi ostnud oma mehega oksjonilt sealse väikese talu koos väikese aiamaaga. Kuna elamist oli tol ajal raske saada oli oksjonil palju konkurentsi. Viha konkuretide poolt säilis, kuid rahulikel aegadel oli raske midagi ette võtta. Nüüd kui sõda Saaremaale jõudis, samal ajal kui Pöides pommitamine oli, nägid vanad vaenlased võimalust. Mu vanaisa tädi lasti koos oma mehega nende enda maja taga põllul maha ja laibad sokutati kõrvale metsa okste alla. Tänase päevani ei tea keegi, kes on süüdi, , kuid vanaisa räägib, et süüdi polnud sõjavägi, kuna kui oleks võõrvõim nad maha lasknudpoleks sõjaväelased vaeva näinud laipade peitmisega. Nüüd kui tädi maja jäi tühjaks ja vanaisa pere maja Pöidel oli pilbasteks lastud koliti kogu perega tädi majja Kangruseljale. Ümber olid veel mõned talud, need olid ka suuremad. Kui esimene küüditamine sinna kanti jõudis võeti kolmest naabertalust peremehed kaasa, mu vanaisa pere jäi õnneks puutumata. Hiljem kui küüditanuid tagasi hakkas tulema jõudsid tagasi ka kõik naaberperemehed. Kui kolhoosiaeg tuli võeti vanaisa perelt nende aiamaad, enamus põldu, veski põllupealt ning kuna laut ja elumaja olid ühes pisikesses majas, omastati ära ka pool niigi väikesest majast. Vanaema lugu: Minu vanaema Elvi lapsepõlv mõõdus Pidulas täpselt tolleaegse sadama ääres kust käisid läbi ka vene ning saksa laevad. See pidi olema peale 1944. aastat. Sadamas liikus nii salaviina kui ka ehitusmaterjale. Kord olid kiuslikud sõjaväelased sealsed laevadele minevad puumaterjalid põlema pannud ning kui mu vanaema isa peakohal lendavatelt lennukitelt abi üritas kutsuda ähvardasid sõdurid teda ka relvaga, kuid midagi halba õnneks ei juhtunud. Seal kandis ka võtsid vene väed hoovil olnud hobused kaasa ja mida kaasa ei tahetud võtta lasti maha. Veel käidi kaevust vett palumas ning keeldumine ei oleks kõne allagi tulnud.
Sten Kongas
Minu suguvõsas küüditati ainult emapoolseid. Ema isa, Mati Kakko, oli siis väike poiss ja ta elas oma vendadega Karjalas. Üks päev tulid venelased ja ütlesid, et nad peavad rongi peale minema ja Kaliningradi läbi Moskva sõitma. Nii nad ka tegid. Vanaisa Mati, tema 7 õde/venda, ema ja isa sõitsid Kaliningradi. Seal nad pidid rongi vahetama ja Isa läksiki piltetid ostma. Pileti müüja nägi, et nad Soomest ja teadis, et Moskvas võetakse nad kinni. Ta ütles seda ka isale. Selle peale ostsid nad hoopis piletid Riiga, sest otse Tallinna ei saanud. Tallinna liini pealt oleks neid nii sammuti kinni võetud. Riiast sõitsid juba Tallinna ja sealt Viljandi. Viljandisse jõudes oli raha nii otsas, et isegi süüa poleks saanud osta. Viljandi ääres leidsid nad väikese tühja kuuri kuhu nad ka mingiks ajaks jäid. Isa läks tal Viljandis tööle ja ise koos õdede ja vendadega käisid inimeste juures süüa küsimas. Nii jäidki nad sinna pidama. Ema ema perekonda ei kimbutatud küütitamistega. Nemad elasid Setomaal ehk Petseris Pitalova külas. Seal käisid, aga pidevalt metsavennad, kes polnud väga sõbralikud. Nad murdsid sisse majadesse ja panid need põlema ja varastasid. Vanaema, Aleksandra Tamm, isa ehitas seal olevat maja mitu korda uuesti, sest vana kas pandi põlema või lõhuti ära. Siis nad kolisid kogu perega Põltsamaale, kuhu jäid ka paikseks. Isa ema perekonda ei küüditatud sõjaajal. Minu vanaema Taimi Kongas oli siis väike tüdruk ja mäletab, kuidas sõda läks üle Tehumardi poole. Nad elasid samaskohas, kus praegugi- Nasva juures Mändjalas. Isa kaugemaid sugulasi viidi küll Siberi, aga vanaema perekond pääses sellest. Minu vanavanaema oli Nasva kolhoosi esinaine ja vanavanaisa oli traallaeval madrus. See võib olla põhjus, miks nad pääsesid.
Rahel Kirs
Kahjuks tean päris vähe, ja enam väga pole kelleltki uurida samuti. Emapoolne vanavanaisa viidi teise küüditamisega Pärnust Sindist Siberisse, sest vanavanaisa omas kauplust. Siberis jäi ta tuberkoloosihaigeks, sealt jõudis ta tagasi pere juurde, ent tuberkuloosi tõttu kaua ei elanud. Isapoolsel perel läks hästi, ja neid kuhugi ei saadetud. Küll aga võttis vanavanaema oma hoole alla kaks leidlast, kelle vanematega ilmselt midagi halba juhtus.
Sander Berens
Minu vanaema Vaike on sündinud 1936. aastal Muhus. Vanaema mälestused algavad Saksa okupatsiooniga, ehk siis ajaperioodil 1941-1944, kui vanaema oli 5-8-aastane. Vanavanaema tädipoeg Volli teenis Saksa ajal Kuivastus piirivalves. Tädipoeg käis koos sakslastega konvois. Kaks meest jalutasid pikalt mööda mere äärt kuni Lallini (vanaema kodutalu) välja. Aeg-ajalt käis tädipoeg vanaema kodutalus jalga puhkamas ja juttu ajamas. Vanaema meenutas ühte kongus ninaga sakslast, kes koos tädipojaga neil käis. Vanaema ema Kristiina rääkis kord, et sel sakslasel oli varest lastes midagi valesti läinud, nii et tema kongus nina oli verine. Seesama sakslane oli hiljem vanaema kodutalu lähedal sattunud venelaste poolt pandud miini otsa. Vanaema ema oli rääkinud, et ainult lihatükid olid vastu taevast lennanud. Kui sakslased hakkasid Muhust taanduma, olid Saksa sõjaväelased soovitanud Saksa sõjaväes teeninud meestel nendega kaasa tulla, kuna juttude järgi lasid venelased kõik sellised mehed maha. Volli võttiski nende nõu kuulda ja läks sakslastega kaasa. Vanaema mäletas seda päeva hästi, kuna sel ajal sündis üks tema õdedest. Vanaema isa oli läinud sakslastele küüti tegema - kõik ümbruskonna inimesed aeti oma hobuste-vankritega välja. Vanaema isa rääkis hiljem, et kui ta oleks sel ajal kodus olnud, oleks ta keelanud Vollil sakslastega kaasa minna, vaid oleks tal lasknud metsa peitu minna. Sinna olid juba varasemalt peitu läinud ka tema kaks onupoega. Vanaema onu oli samuti sel ajal sõjaväekohuslane ja teenis sakslaste juures sõjaväes. Sakslaste juures olles oli ta näinud pealt ka seda, kuidas sakslased Kalevi-Liival inimesi hukkasid (Kalevi-Liiva ohvrite hulgas olid juudid, mustlased ning eesti ja vene päritolu poliitvangid). Seetõttu tema sakslaste taandumisel nendega kaasa ei läinud. Kui sakslased olid Muhust lahkunud, varjas vanaema onu ennast kodu lähedal olevas Lõetsa soos, et ta ei peaks minema Vene sõjaväkke. Vanaemal on ka meeles merel nähtud sõjalaevad, mis üksteise pihta tulistasid. Järgmisel päeval olid sakslased kõndinud perest peresse ja käskinud mereäärsetest taludest ära minna, Saksamaale. Kuna vanaema noorem õde oli sel ajal vaevu kahenädalane ning ka teised lapsed olid väikesed, keeldusid nad minemast. Mille peale sakslased teatasid, et kui te ei lähe, siis me laseme teid maha. Vanaema isa oli juba kodust lahkumiseks ettevalmistusi teinud. Pere väärtuslikumad asjad olid juba keldrisse tassitud. Nüüd ajas vanaema isa keldri koja mulda täis ja veeretas suure kännu ukse ette. Need asjad, mis sai kaasa võtta, pakiti ära ja tõsteti vankrisse. Perel oli kaks hobust ja vankrit. Ühte vankrisse tõsteti asjad ja teise vankrisse, turbakorvi sisse, lapsed. Teised nende küla inimesed olid läinud metsa peitu, aga kuna väljas oli juba jahe, kartsid vanemad, et lapsed külmuvad metsas surnuks. Seetõttu otsustasid nad veidi kaugemale sõita. Isa otsus oli selline, et vaatame, kuidas teised inimesed toimivad. Kui põgenike voor läheb Saksamaale, siis läheme meie ka. Aga nad ei näinud kedagi minemas. Inimesed, keda nad teel kohtasid, läksid kõik metsa peitu. Lõpuks otsustas pere minna Linnuse külla. Külla pööraval teel keeras aga esimene hobune vankrit nii halvasti, et kogu varanduse koorem läks kraavi. Lapsed istusid siis senikaua kraavis, kui vanemad asjad uuesti vankrile tõstsid. Ainult suur 10-liitrine petrooleuminõu läks kukkudes katki. Linnuse külas said nad ühes talus peavarju. Seal nad siis olid mitu päeva, kuni ühel õhtul kuulsid nad oma küla poolt tulistamist ja nägid suurt tulekuma. Vanemad muretsesid, kas neil on enam kohta, kuhu tagasi minna. Hommikul tulid Eesti korpuse mehed Linnuse külla ja rääkisid, et Muhumaa on sakslastest vaba ja te võite koju tagasi minna. Seda nad tegidki. Tee ääres nägid nad surnud sõjaväelasi ja ka ühte surnud lehma. Pere lapsed olid mures pere koera Tuksi pärast, kes oli enne kodust ärasõitu kaduma läinud. Isa kartis, et äkki oli Tuksi läinud sõdurite peale haukuma ja need olid koera maha lasknud. Juba kaugelt hakkas paistma kodutalu katus. Õnneks ei olnud nende maja ja ka teised selle küla talud, maha põlenud. Koduväravas tuli perele vastu ka saba liputav Tuksi. Keldri eest oli suur känd eemale veetud, aga õnneks ei olnud sissetungijatel aega mulda välja kaevata. Vanaema ütles esimese hooga, et nende perest kedagi ära ei küüditatud, kuna nende talu oli üsna vaene. Siis aga meenus talle, et tema isa õde küüditati oma perega Siberisse, aga õnneks tulid nad kõik sealt ka tervelt tagasi. Kuna neil ei olnud isa õega väga lähedased suhted, siis ei osanud vanaema nende Siberi-elust midagi rääkida.
Grete Jõgi
Minu vanavanaisa oli soomusrongi jaoskonna ülem. Minu vanaema rääkis mulle, huvitavaid lugusid, mis temaga juhtunud on ja kuidas miskit oli. Peale I maailmasõda oleks mu vanavanaisa küüditatud tema positsiooni tõttu Siberi, kuid vanavanaisa proovis paadiga, mille mootoriks pandi lennukimootor, põgeneda Rootsi. Seltsis nii noori kui vanu. Naljakal kombel suri, aga paadimootor välja, keset Riia lahte ja nad hulpisid lõpuks Mustjala alla. Minu vanavanaema käis neil hobusevankriga järel ja tõi nad koju tagasi, õnneks läks nii, et neid ei küüditatud. Vanaema meenutas veel, et 76 aastat tagasi läks meie mereäärest(Lahetaguselt), viimane paaditäis inimesi. Meie sugulastel oli köök rahvast täis, kes kkõik Rootsi tahtsid minna. Nendel kellel oli kulda või kristalle said esimeseks peale. Üks meesterahvas oli ülbe suhtumisega, ning esemed, mis olid tema jaoks väärtusetud viskas ta minema ja ei lasknud paati. Vanaema heietas veel selle üle, kuidas piirivalve käis aknaalt kogu aeg läbi, kuna sealt hoovist käis nende rada. Hiljem kamandati meie pere mereäärest ära, kuna pidi tulema suur pommitamine. Maha jäid kõik loomad, kuid kiiresti olid tulnud asemele uued elanikud sinna. Ma kirjutan segaselt, sest mu vanaema räägib väga segaselt, hakkab rääkima millestki, aga jõuab lõpuks ikka uue mõtteni. Olen selle temalt pärinud. :) Lisaks sellele asub minu kodu mõisa õunapuu aias. Vanaema ütles veel, et kõigi jaoks oli ärev aeg. Meie perest küll kedagi ei küüditatud, kuid oli siiski riskantne ja olemas võimalus, et see juhtub.