12. b
Gabriella Tarkus
Aastal 1925 sündis Sõrves Lonni, kes enda sõnul oli sündinud väga halval ajal. Ta elas üle kolm sõda, kaks enda kodumaal ja ühe Saksamaal. Kui ta oli seitsme aastane, suri ta ema ja teda jäid kasvatama vanaema ja vanaisa. 1942, kui Lonni oli 17. aastane abiellus ta vanavanemate loal ja sai esimest korda emaks, sündis tütar Leia. Lonni lugu, mis sai alguse aastal 1944 Saksamaale viimisega leidis õnneliku lõpu alles 45 aastat hiljem. Kui sõda 1944 Sõrve jõudis, mobiliseeriti ta abikaasa Harald sakslaste poolt. Hiljem põgeneti koos naabripoisiga tagasi Saaremaale ja siit ühest kohalikust sadamast Rootsi. Kuna oli sõjaaeg siis sadamates olid valvurid, kui aga valvur pausil oli, leidsid mehed, et nüüd on õige aeg otsida tühi paat ja asuda aerutama. Harald lubas Lonnile järgi tulla, aga ei tulnud ning sellest päevast alates nad teineteist enam ei kohanud. Lonni aga viidi koos kaheaastase tütre, vanaema, vanaisa ja onunaisega Saksamaale. Lonni on rääkinud, kuidas neile anti asjade pakkimiseks vaid paar tundi, isegi leiba polnud aega kaasa küpsetada. Tema väiksest tütrest sai sel hetkel kõige suurem lohutaja, kes korduvalt oli emale öelnud: „Emme, ära nuta!“ Kes jõudsid, põgenesid metsa, nii ka nende naabrid. Varandus, mis majas oli, kaevati maasse, et kui on tagasitulek, siis oleks see kuskilt võtta. Need, kes aga Saksamaale minekust metsa pagemisega pääsesid, hakkasid kohalikest majadest varandust laiali vedama. Teekond sai alguse Mõntu sadamast. Saksamaale Berliini mindi aga mööda raudteed loomavagunites. Töölaagrisse ei võetud vanureid ja lastega vanemaid – nii ei saanud Lonni ega ka tema vanaema ja vanaisa tööle minna, mistõttu ei olnud neil raha, et osta süüa. Lonni ise oli öelnud, et „nälg pidi silmanägemise võtma“. Kes aga võeti töölaagrisse, said ka süüa osta. Seal tabas neid õnnetus, mistõttu jäi Lonni kaheaastane tütar kadunuks. Tal tekkis nakkuslik kopsuhaigus, mille tagajärjel hakkas kõri paistetama. Sama haigus olevat seal olnud veel neljal väikelapsel. Ainus võimalus lapse ellujäämiseks oli ta viimine Dresdeni lastehaiglasse. Kui töölaager läbi sai läks Lonni koos oma vanaisaga last otsima kuid Dresdeni linnast ei leitud enam kedagi – linn oli maatasa pommitatud. Peale pikka otsimist selgus, et kari lapsi on ka vagunites, keda keegi omaks ei tunnistanud. Kahjuks aga tema tütart seal ei olnud ning Lonni oli endale kindlaks jäänud – „Kui oma pole, siis võõrast ma ei võta“. Nii hakkasid nad tagasi kodumaale sõitma, üks kaaslane vähem. Vagunites surid veel paljud, laibad olid visatud raudtee äärde maha. Vahepeatustel tulid vagunitesse röövlid, kes viisid kaasa kõike, mida sai. Sellel teel koju sündis ühes vagunis ka üks poisslaps. Lonni oli rääkinud, kuidas titt mähiti pambuks, kui röövlid jälle rüüstamas käisid oli üks neist ka titepambu kaasa haaranud, kui aga nuttu kuulis oli kiireimas korras lapse tagasi andnud. 1945 jõudsid nad tagasi Sõrve, kuid tema lugu polnud veel läbi. Selgus, et Mõisaküla oli maha põletatud aga nende maja, kus nad sel ajal elasid oli alles, majahoov oli pommiauke täis ja on tänapäevani. Tema tütar oli endiselt kadunud. Peale 45. aastat teadmatust sai ta aga teate oma endise abikaasa, Leia isa, ema käest, et Leia oli teda vaatamas käinud. Leia oli kasvanud kasuperes koos kahe vanema õega. Haiglast oli ta päästnud medõde, kes viis ta keldrisse varju, nii jäi ta ellu. Aastaid hiljem läks ka Lonni oma esimesele tütrele Saksamaale külla koos teise tütrega. Sel päeval nägid nad teineteist esimest korda üle viiekümne aasta. Oma 53. sünnipäeva pidas Leia kodusaarel. Lonni on selle kohta oli ta öelnud, et tal on väga hea meel näha esimest korda kõiki oma lapsi koos temaga laua taga. Selle loo rääkis mulle minu vanatädi nii, nagu oli temale rääkinud seda tema ema Lonni. Detailsemat infot sai ka Maire Aunaste 2006. aastal välja antud saates ( https://arhiiv.err.ee/vaata/meie-kingitus-emadepaevaks ) , mis rääkis just sellest samast loost. Lisaks Leiale oli Lonnil veel neli last, üks poeg ja kolm tütart, viimaste seas ka minu vanaema. Terve elu Sõrves elanud Leontine Vapper on oma nime väärt olnud väikesest tüdrukust saadik.
Kadri Ansper
Kuna minul pole ühtkki elusolevat sugulast, kes nii ammuseid aegu mäletaks ja jutustaks, sest neid lugusid pole minu peres väga kellegile räägitud, räägiksin oma vanaema Õie Mätiku mälestustest. Vanaema sündis 18. aprillil 1944 Varbola vallas. Ta elas emapoolse vanaema juures, kuna ema käis kolhoosis põllutööl ja lasteaedu siis ei olnud. Pealegi veel maal. Isa oli jäänud sõtta. Isa poolt vanaema küüditati Venemaale. Õnneks ei olnud teda emaga kodus, nii jäid nad Eestisse. Pärast vanaema äraviimist varjasid nad end mõnda aega metsas. Vanaema Õie mäletab, et ta on olnud mähitud sooja asja sisse, kui nad metsas varjus olid. Ta oli tol hetkel väga noor ja nad varjasid end kuskil puu või põõsa all. Ka Õie vanaema jõudis kaugelt maalt elusana tagasi, kuigi elu olevat olnud seal väga raske. Onu oli metsavend. Nüüd aastaid hiljem otsiti üles metsavendade koobas. Arvata võib, et ka tema varjas end seal, seda kinnitasid ka teadlikumad inimesed. Ta lasti haarangu käigus maha. Koolis hakkas vanaema käima Odolemma algkoolis. Seal oli 4 klassiline kool. Kõik neli klassi olid ühes ruumis ja õpetaja oli ka üks. Pärast neljandat klassi, läks ta Turba keskkooli. Seal lõpetas ta seitse klassi. Kaheksanda klassi lõpetas ta Nissi kaheksa-klassilises koolis. Tuli aeg tööle minna. Ta töötas Norma mänguasjade tehases. Tore oli mänguasju teha. Tööl käis Tallinnas. Tuli aeg, kus tema lapsed läksid kooli. Raske oli nende õppetööd kontrollida. Vanaema Õie oli väsinud ja lapsed olid väsinud. Ta juhtus saama tööd kodu lähedale. See oli Laitse raudteejaama piletilaekuri ametikoht. Aeg läks, jaamad suleti. Oli valida, kas lahkuda raudteesüsteemist üldse või minna rongi klienditeenindajaks. Ta läks klienditeenindajaks. Raudteel töötas ta kokku 29 aastat. Vahepeal läks Keila ehte poodi müüjaks. Nüüd on ta pensionär ja ootab lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi külla.
Kenert Kütt
Mu vanaisa, Aadu Kütt, oli võitlemas venelaste vastu eesti alal 20. eesti diviisiga. Oma teenete eest sai ta raudristi, mis on siiani säilinud ja mida me mementona hoiame. Pärast teise maailmasõja lõppu said vene võimud teada, et millega mu vanaisa oli hakkama sõjas hakkama saanud ja nad olid otsustada ta saata kõige varasema rongi peale otse Siberisse. Seal veetis ta paar aastat, elutingimused olid nii kehvad et neid peaaegu nagu polekski olnud. Inimesed olid valmis üksteist tapma leivapätside eest, enamus päevast oli veedetud kirka käes koopas kaevamas. Õnneks naases ta seal eluga tagasi ja ta sai oma elu edasi elatud enda kodukandis, Ida-Virumaal.
Liis-Marel Aak
Minu teada ei ole meie suguvõsast kedagi ära küüditatud, kuid kui minu pereliikmete jutud tõeks peavad siis oleks minu vanaisa perekonda küüditatud. See jutt on väga segane, sest need sündmused toimusid nii kaua aega tagasi ja minu vanaemal, kes ainukesena seda juttu rääkida saaks, ei ole enam nii hea mälu. Kuid lugu on siis umbes selline. Täpselt ma ei tea, mis ajal need sündmused toimusid, arvatavasti II maailmasõja alguses. Minu vanavanaisa (Tiidrik Sooär) üritas Sõrves veel 5 või 6 kohaliku mehega paadiga Rootsi põgeneda, et hiljem perekonnale järgi tulla, kui turvalise tee leiab, kuid kahjuks jäid nad teadmata kadunuks (arvatavasti lasti nad põhja) jättes maha naise ja mitu last. Nüüd läheb lugu segasemaks, sest ma pole kindel selle ajaloolises täpsuses. Hiljem, kui minu vanavanaema lastega üksi oli jäänud, ähvardas neid küüditamine laevaga Saksamaale (vist). Kuid enne kui neid jõuti laevale viia lasti küüditajate laev vaenlaste poolt õhku. Tänu sellele nad pääsesid. Arvatavasti toimus see siis kui sakslased üritasid Sõrvest Nõukogude vägede eest põgeneda. Jällegi mainin, et ma pole kindel selle loo täpsuses.
Ketli Rihkrand
Oskar Kakk- 1946. aastal saadeti minu vanaema isa sunniviisiliselt Eestist välja, Siberisse. Ära saadeti ta selle tõttu, et oli edev (saksa sõjaväe vorm tundus ilusam) ja läks Saksa sõjaväkke. Tagasi Eestisse tuli ta 1957. aastal ja Tallinnas elada ei lubatud. Siberis sunniti teda igasuguseid tõid tegema. Minu vanaisa onu pere, perekond Rihkrandid Leisist, küüditati 1949. aastal Siberisse, terve perega. Ellu jäid 3 last, väiksemad lapsed (2) surid ära ja ema ja isa surid samuti ära. 3 last tulid tagasi täisealistena, umbes 1970ndatel. Siberis tuli neil teha rasket tööd, metsatööd jms. Ema, isa ja lapsed, kes ära surid, surid külma ja nälga. Küüditati sellepärast, et nende maja tundus Leisis liiga suur ja uhke.
Erika Filippov
Mina kirjutan loo minu isa ristiisa Peeter Jõgi mälestuse põhjal. Üldiselt teatakse Nõukogude Liidu poolt küüditamist Siberisse, vähem teatakse küüditamist Saksamaa suunal. Oktoobri algusest mõne nädala jooksul küüditati Sõrvest Saksamaale töölaagritesse ja teenijateks ligi 3 000 inimest. Inimesi sunniti oma vara maha jätma ja sunniti sunniviisil lahkuma. Inimesi koguti Mõntu sadamasse ja Sääre tippu. Aasta oli 1944 ja 16.november, Peeter oli 11-aastane. Peetri pere elas Saaremaal Ansekülas, mere ääres. Pereisa väga palus saksa sõjaväelasi, et neid ei saadetaks, kuna pereema oli liikumisvõimetu. See vabandus ei päästnud ja isegi ema pandi vankri peale. Vankri peal oli peale nende veel Peetri tädi ja tema tütar, kes oli rase, ja ka vanaema. Teave liikus külast külla kiiresti ja paljud inimesd jõudsid metsa pageda, kuhu oli varem ehitatud koopad, et seal varjuda. Peetri isa ei andnud alla, ta teadis, et püssiga saksa sõdur, kes neid kontrollis, ei orienteerunud Sõrve maastikus hästi. Isa läks selle peale välja, et hakkas saksa sõdurit maastikul eksitama. Nad sõitsid selliseid teid pidi, et sõideti Mõntu sadamast mõõda. Sakslane muutus järjest rahutumaks, kuna ajaliselt oleks pidand juba Mõntus olema. Õhtu oli juba käes ja nad jõudsid Sääre lähedal Karuste küla taha metsa. Isa ütles, et kogu pere on väga väsinud ja seda oli ka sakslane, tehti puhkus. Selle puhkuse ajal rääkis isa sakslasega juttu ja samal ajal jooksis pere laiali. Üks saksa sõdur ei saanud neid kõiki otsida. Lugu lõppes sellega, et sakslane läks nii paanikasse, ärevusse, et pani üksi koos hobusega minema, põgenes. Isa sellise käitumisega, et ta oskas orienteeruda Sõrve metsades ja teedel, päästis oma peekonna küüditamisest. See toimus Sõrve sõdade viimastel päevadel, pere redutas taga Karuste metsas ühes talus ja mõne päeva pärast läks rinne üle.
Uku Väli
Minu Vanavanaisa Oskar Rööbing oli Eesti Vabariigis sõjaväelane. Ta elas omas talus koos oma naise Adelega. Neil seal võõrast abi polnud, seega tegid nad kõik tööd ära ise. Kuna nad elasid päris heades tingimustes, kaevati nende peale, nad tehti kulakuks. Nad pidid vabanema oma majapidamisest ning hakkasid end varjama. Mõlemad elasid üksteisest lahus oma vanemate juures. Oli vaja ka pidevalt oma asukohta muuta. Nende lapsed käisid Rakvere linnas koolis ning tuttavad hoolitsesid nende eest. Mu vanaema Hellen rääkis, et see aeg mõjutas kõigi elu, nii noorte kui vanade. Ei olnud kodu ning polnud ka võimalust ülikooli edasi õppima minna, mida ta tahtis väga teha. Ta rääkis, et maal elades kardeti igat autot, mis mööda sõitis ning jooksti viljapõllu sisse peitu. Minu vanavanematest pole kedagi küüditatud, kuid minu vanavanaisa vend Johannes küüditati. Uurisin ka memoriaali kodulehelt, et ta on hukatud 1942 aastal.
Johanna Aavik
Meida Kukk: minu vanaema selgitus sõjast (minu vanavanaisa Peeter Mägi) ja kuidas minu vanavanaisa mobiliseeriti. Mobiliseeriti vanavanaisa saksa sõjaväkke, ta oli Paldiskis, kus ta ühel päeval jalga lasi. Ta võttis söökla eest Saksa ohvitseri jalgratta ja tuli sellega koju. Vanavanaisal oli kaks mootorpaati, teisega ta samal ööl Rootsimaa poole põgenes. Vanavanaema ei tahtnud lastega kaasa minna, sest ilm oli tormine. Kui vanavanaisa oleks üritanud hiljem minna, oleksid sakslased ta kätte saanud, sest järgmisel hommikul käisid nad teda otsimas. Sõda aina lähenes. Oli 1944. aasta sügis. Sakslased tulid oma supiköögiga nende õue seal oli kaks vene tüdrukut kokkadeks. See aeg ei olnud enam rahulik, sest vene ja saksa lennukite vahel toimus pidevalt õhusõda. (Mis on segane siiamaani meile, et miks need kokad olid venelased. Tol ajal polnud venelasi Eestis.) Nad läksid kodunt ära. Metsa ääres oli Roomistu talu, enne Roomistu talu nad elasid Maantee küla Välja talus, Sõrves. Roomistu talus oli suur õue kelder. Kord õhulahingu ajal viskas vene lennuk majale pommi. Nad olid keldris, maja põles maha. Edasi läksid nad Sopi metsa, kus oli üks vana maja. Oli 10. november 1944. Seal oli palju rahvast koos ja lapsed tahtsid mardipäeval marti teha, aga ei jõudnud, sest sakslased tulid suure koeraga ja anti käsk, et poole tunni jooksul oldagu Saksamaale minekuks valmis. Isegi pööning otsiti läbi, et kedagi seal peidus ei oleks. Neil ei olnud talveriideid ega midagi soojemat kaasas. Põhiline vara jäi neil koju. Neid käsutati Sääre randa. Oli pime ja vihmane, äkki aga ilmus nagu maa alt laev. Süüdati tuled ja rahvas käsutati laevale. Püssimehed valvasid, et keegi ei püüaks põgeneda. Esialgne peatus oli Windav (Ventspils), sest viidi suure laevaga edasi Danzigi, siis rongiga Rüügeni saarele Trenti alevisse. Esialgu majutati neid ühte koolimajja, hiljem ühte suurde kivimajja. Seal olid nad terve talve. Tuba oli külm, puid ei olnud, magasid põranda põhus, kokku 40 inimest ühes ruumis. Kui venelane 7. või 8. mail saabus, siis enam vastuhakku ei olnud. Venelaste käest said nad süüa, enne olid nad täitsa näljas. Sõda oli lõppenud ja nad hakkasid juunis koju sõitma. Raudteed olid kohati purustatud ja nii jäid nad kuuks ajaks Stralsundi silla alla, süüa ei olnud. Neil oli väga suur hirm. Kui nad koju jõudsid, siis selgus, et kogu vara oli minema viidud. Seda oli teinud oma rahvas. Vanavanaema müüs teel olles oma käekella, mille vanavanaisa oli talle kinkinud, ühele vene ohvitserile 10 pätsi leiva eest, muidu oleksid nad juba teel nälga surnud. Kui septembris koju jõudsid, peatusid esialgu nende küla Saadu talus, kus oli palju Saksamaalt tagasi tulnud rahvast koos, kes koju ei saanud minna. Oli kartulivõtuaeg kätte jõudnud ja vanaema vend rõõmustas: ,,Ema, vaata, kui palju sibulaid siin on, nüüd saame sibula-soolvett. Nad olid harjunud Saksamaal sööma, muud kartulikõrvast ei olnud. Maja said nad mõneks aastaks tagasi, kuid siis anti käsk lahkuda, nagu enamikel sõrulastel, sest vene baasid võtsid nende maja ja maad ära. 1947. aastal jäi vanaema Saksamaalt tagasi tulles meningiiti ja selle tagajärjel kaotas kuulmise igaveseks. Hiljem ka tema nägemine halvenes.
Markus Vares
“Ma olen sündinud 1933. aasta lõpus Sõrves Türju külas. Ma olen peres kõige vanem laps. Ja elasime algul, kui ema-isa abiellusid, ema sünnikodus. Ma ise sündisin ka tegelikult seal. Isa oli meremees ning sõitis eesti laevas. Ema kodus oli väga kitsas ning see oli ka vana maja. Seetõttu hakkas isa uut maja ehitama Türju külasse. Ta sai selle maja valmis 1938. aasta lõpuks ja pärast läks isa jälle laeva peale 1939. aasta kevadel. Selleks ajaks oli minu noorem vend juba sündinud uues majas. Ema- ema tuli ka mõne aja pärast meie juurde elama nö lapsehoidjaks. Kui venelased sisse tulid, siis selle aja me elasime üle ja kui sakslane tuli ja sõda oli, elasime selle ka üle. Saksa ajal läksin ma 1942. aastal esimesse klassi. Kui järgmine sõda tuli ehk, kui venelased hakkasid sisse tulema, siis see sõda kestis väga pikalt ja eks oli seda siin Sõrveski tunda. Kui sakslane hakkas meid Saksamaale viima, anti käsk, et kõik peavad minema, aga ema ütles, et me sinna Saksamaale küll ei hakka minema ja kolisime ema kodust ära uuesti uude majja, kuna vahepeal, kui ema vend läks Rootsi, siis me pidime naasma ema sünnikoju, sest seal oli suurem talukoht ja loomi rohkem, kes vajasid hoolt. Kui hakkas see Saksamaale küüditamine, siis me kolisime külast ära, sest sakslane viis ära kõik, kes kätte saadi ning ette juhtusid. Meie uus kodu oli teest kaugemal ning meile sinna mehed järgi ei tulnud. Mõne aja pärast tuli sinna ka veel teisi inimesi. Olime seal veel nii kaua kuni kuskil nädal enne Sõrves olnud sõja lõppu tulid sakslased meie õue. Metsa poolt tuli sõdur hobuvankriga ja tee poolt ülemus, keda kutsuti nn ketikoeraks (nimi tuleb sellest, et neil oli keti moodi asi kaelas). Viimasel oli revolver käes ja ta tulistas õues koeri. Meil oli neid inimesi rohkem, kes muidu käisid päeval metsas peidus, aga sellel päeval oli ilm kehv ja keegi ei hakanud metsa minema, kõik jäid majja. Isa ehitatud maja pidi kahekorruseline tulema, aga ta ei jõudnud teha rohkem kui ainult ühe toa ja köögi, kus me saime elada. Teine korrus oli tegemata, ainult redeliga sai ülesse. Inimesed läksid hirmus teisele korrusele, aga sakslane käis toast-tuppa, räuskas ning kisas meie peale, sest meie jäime alla, ema lastega ja vanaema. Lõpuks leidis ta need inimesed sealt üles. Nad kamandati kõik alla, õue. Kompsud, mis olid ennist igaks juhuks valmis pandud, pandi vankri peale, ülemus jäi ise koos mootortsikliga meie õue. Kui meid majast välja aeti, tulime üle karjamaa, kuna maja oli maanteest kaugemal. Me liikusime jalgsi hobuvankri järel edasi. Memm, kes oli juba 80. aastane, istus üks hetk kivi peale ja ütles, et ma siit edasi küll enam ei tule ja lasku maha, kui tahab. Kuid siis tuli see sakslane mootortsikliga järgi ning võttis memme peale ja tõi ikkagi ta sinna külla, kus meid kokku korjati. Samal ajal kui me teed mööda läksime, siis tuli ülemise korruse akendest suits välja. Hiljem tuli sinna külla veoauto, mis meid edasi Mõntu sadamasse viis. Sellel päeval ei saadud meid üle viia, ma ei tea miks. Olime paar päeva kuskil majas, kuna kõik majad olid juba tühjaks tehtud, ühtegi inimest enam kuskil ei olnud ja kes kätte juhtus võeti kinni ja viidi Saksamaale, aga need, kes ennast metsas varjasid, jäid. Lõpuks viidi meid paari päeva pärast jälle Mõntu sadamasse laeva peale. Sealt edasi viidi meid Ventspilsi sadamasse, kus me olime paar päeva. Hiljem pandi meid uuesti suure laeva peale, et Saksamaale edasi sõita. Vahepeal käisid vene lennukid seda laeva pommitamas ning see sai ka vigastada, aga laev sai ikka ära parandatud ning me saime edasi minna. Meid viidi siis tegelikult Poola, kus oli sakslane veel sees, Danzigi (tänapäeval Gdańsk) sadamasse ja sealt edasi viidi meid rongiga suurde linna, kus oli Stolpi (tänapäeva Słupsk) laager. Aga mu ema-ema jäi juba Danzigi jaamas rongist maha, kuna ema ei jõudnud teda sealt peale aidata, sest ta pidi mu noorema venna juba süles rongi peale viima. Öeldi, et rong sõidab kohe ära. Stolpi laagris oli suur neljakorruseline koolimaja, kus oli juba tuhandeid inimesi. Põhud olid põrandal maas ja nii palju kui inimesi üksteise kõrvale magama mahtus, nii täis need klassiruumid ka olid. Seal me olime mitu kuud. Süüa seal eriti ei antud. Ühe korra päevas anti mingi supitaoline asi, kus oli hobuseliha ja poolmädanenud kapsalehed. Seal suri ikka väga palju inimesi ning iga päev viidi neid laipasid ära. Me olime seal ise leetrites. Mina jäin kõigepealt, siis jäid vennad haigeks ning noorem vend enam ei tõusnudki ja suri järgmises laagris ära, kuna seal ei olnud arstiabi ega ravimeid. Seal kehtis see, et kes vastupidas ja terveks sai, see ellu jäi. Hiljem see koolimaja tehti tühjaks, kui lennukid hakkasid iga päev linna pommitamas käima. Algul käisid kohalikud talunikud ning võtsid sealt peresid, kus ei olnud haiged või väikseid lapsi, omale töölisteks. Teises laagris me olime kuskil mõisas ja sealne elu oli natuke parem, kuna me saime paremini süüa. Seal suri ka minu noorem vend. Kui venelane sinna sisse tuli, siis ei antud meile süüa enam ja kästi tööle minna, aga meist ei olnud kellestki minejat. Mõisas ei olnud ka väga palju inimesi järgi, vaid paaris toas. Ema jäi ka nii haigeks, et ta oli üleni paistes ning ei liikunud üldse. Ma sain üksteist aasta lõpus seal. Mõisas ei olnud vett ega süüa. Kui ema tervemaks sai, käisime külas kerjamas, aga enne seda ma pidin käima naistega koos meie kolme jaoks vett toomas. Ma ei tea kuidas, aga ma jäin nii raskelt seal haigeks, et ma kaks ööpäeva ainult sonisin. Mul oli nii kõrge palavik, et pärast olid juuksed nii lahti, et kui peoga tõmmata, siis oli pihk täis. Lõpuks tuli mul mõistus tagasi ja tegin silmad lahti. Ei olnud meil mingit rohtu ega arstiabi seal, aga sain ise terveks ning pärast tagasi tulles, kui Kangrusseljal lapsehoidja olin ja seal mu eest hoolitseti, hakkasid mu juuksed tagasi kasvama. Lõpuks ikkagi käisid naised jalgsi Stolpi linnas asja ajamas ning meile anti hobused. Meid toodi uuesti linna, kust me hakkasime rongidega kivisöe vagunites edasi Eesti poole tulema. Vahepeal käisid kuskil Poola ühes jaamas röövlid, kes võtsid selle, mis veel alles oli jäänud. Vend jäi täiesti paljaks. Tal olid ainult need suveriided, mis tal veel seljas olid ja need jäid. Ema proovis maast asju, mis röövlid olid laiali tõmmanud kokku ajada kotti ning viskas selle vaguni peale. See kott visati uuesti välja, aga ma sain oma mantlist kinni. Jõudsime lõpuks Tallinna 1945. aasta jaanipäeva aegu. Sealt toodi meid siis bussiga Kuivastusse. Seal me olime Kuivastu kõrtsi postide taga ei tea kui kaua ja me ööbisime ka seal. Kuskil tee pealt anti meile kaasa mingit toitu traatkorvis, aga teisel pool teed Kuivastus laagris olnud vene sõdurid olid selle ka meilt üks öö ära varastanud. Meil ei jäänud midagi muud üle kui, et läksime ema kõrval külasse kerjama ja häda kurtma. Seal anti meile süüa ja kutsuti õhtul tagasi ööbima, kui meid just pole vahepeal ära viidud, sest veoautoga toodi sõrulased uuesti linna. Läksimegi ja kui hommikul tagasi kõrtsu juurde jõudsime, siis teised inimesed olid ära viidud. Mõne aja pärast kui buss tuli, rääkis ema olukorra ära juhile ning meid võeti peale ja toodi linna. Kangruseljalt tuli üks naine peale tänu kellele ma sain lapsehoidjaks sinna.
Siberisse viimine meid ei puudutanud. Ema küll ütles ikka, et kui isa oleks Eestisse jäänud, siis oleks ta nagunii Siberisse viidud või maha lastud, sest neid, kes olid kuskil ametnikud ja siuksed tähtsamad tegelased lasti ikka venelase poolt maha. Aga ei see küüditamine meid ei puudutanud, kuna meil oli nagunii väike talukoht ja ei olnud ka siukest inimest, kes oleks kuskil ametnik eesti ajal olnud. Isa ei tulnud Eestisse tagasi, kui venelane sisse tuli ja see küüditamine oli. Ja pärast oli rootsi laeva peal tööl ning läks lõpuks selle laevaga 1941. aasta suvel põhja, kuna see sai Gibraltari väinal torpeedoga pihta. Ainult Sõrves olnud need kaks sõda puudutasid mind ja need elasin ka mõlemad üle.”
Tuule Sadam
Minu vanavanaisa Juhan Undrits oli esimese vabariigi aegu Tartu lähedal asuva Haaslava valla vallakirjutaja. Temani jõudis kuidagi info, et hakatakse inimesi küüditama. Tema kõige vanem poeg Endel, kes oli siis umbes kümne aastane sai endale tähtsa ülesande. Nimelt pidi väike Endel pimeduse varjus kõik küla talud läbi jooksma ja nende peresid hoiatama. Loomulikult pidi seda kõike tegema täiesti salaja. Kui kõik küla talud olid läbi käidud meenus vanavanaisale, et Tartu linnas elab neil sugulane Rudolf, keda punased juba varem olid taga otsinud. Järgmisel hommikul saadeti väike Endel jalgrattaga Tartusse, et seal ühes pööningukorteris redutanud sugulast hoiatada. Minu vanaema sünnitalust, Anikoalt, sõitis Endel Tartusse umbes kolm tundi ja jõudis tagasi koju alles õhtuhämaruses. Järgmisel öösel jõudis Anikoale Rudolf, kellele oli talu pööningule juba peidupaik valmis seatud. Haaslavalt küüditati Siberisse väga vähe inimesi, aga metsavendasid oli seal kandis palju. Rudolf läks aga Saksa sõjaväkke, lootes niimoodi Eestit punaste käest päästa. Kuidas tema elu lõppes on meil teadmata, kuid veel tänapäevalgi vanaema sünnitalus käies, ööbime me Rudolfile seatud pööningutoas.
Brigitte Mihkelson
Mul ei ole ühegi otsese sugulase kohta väga palju informatsiooni kuid ma saan kirjutada oma peaaegu vanaema kohta. Tegu on Naima Mihkelsoniga ehk neiupõlvenimega Ardam. Ta sündis aastal 1927. ja elas Koksi külas Saueaugu talus üle tee minu isa lapsepõlve kodust Jaagu. Põhjus, kuidas ma saan Naimat "peaaegu" vanaemaks kutsuda on see, et mu vanaisa (isa isa) läks pärast oma elukaaslase ( minu vanaema) surma temaga kokku elama. Küüditamine toimus 1949. aasta 25. märtsil. Sel päeval viidi Valjala vallast Koksi külast 10 inimest, enamus neist olid minu isa perekond. Nendeks olid August, Anastasia, Ilme Leedi, Brigitte-Silvia ja Tarmo Mihkelson. Minu onu Tarmo oli siis ainult poolteist aastat vana. Naimale lähedamatest viidi kaasa ka ta ema. Nad sõidutati autodega Kihelkonnale Jaagurahu sadamasse, kus nad läksid edasi laevale Viisero. Peale kolme päeva inimeste juurde vedamist algas sõit Paldiskisse. Sealt mindi edasi ligi kaks nädalat loomavagunites ning jõuti Novosibirski oblastisse Tatarski linna. Küla ise kus nad paigutati elama oli veel 10-15 km Tatarskist väljas. Majaks osutus muldonn ehk zemljanka, mis oli tehtud looduslikest materjalidest ning kaetud valge saviga. Siberi külmadel talvedel pidasid need ehitised aga üpriski hästi sooja. Nende majas oli seitse inimest, nendeks olid Naima ise, ta ema ja mu isa perekond. Sealne töö oli raske. Nende majapidamine sai tööd sovhoosis, millega teenis veidi "rahapalka", need kes sattusid kolhoosi olid palju halvemas olukorras. Tänu Naima tublile kasuemale said nad Eestist pakke, milles oli jahu, tangu, mannat, kuivatatud õunu ja koduleiba. Vaikselt tuli sealse eluga harjuda ja õppida hakkama saada. Kohalike käest sai osta kartulit ning saklaste käest siga. Külapoest ostetud lihvjahuga tehti leiba, pannkooke ja plaadipirukaid. Naima ja ta ema said isegi loa pidada kolme kana kuid üks vana vene naine pani ühe neilt pihta. Töödest oli üks rängemaid loomade karjatamine, sest see algas juba aprillis ning öökülmad tegid tervisele liiga. Suvel jagati tööpäevad liigse kuumuse tõttu kaheks osaks. Suvel kanti sitsikleite ja heledaid pearätte, talvel oli põhiriietuseks vatipüksid ja puhvaika ehk vatijope. Seal oli veel päris mitmeid eesti noori kellega sai käia koos laulmas ja kord nädalas rändkino vaatamas. Peale filmi mängiti pilli, tantsiti ja veedeti koos aega. Aja jooksul hakati aina rohkem tähistama kohalikke pühi, millest kõige tähtsam oli 7. novembril oktoobripüha. Eesti pühasid tähistati vaikselt omaette kodudes, kuuske ei toonud muidugi keegi. 1954 sündis Naimale ta esimene laps Ralf. Pikka aega Siberis veetnud, hakkas lootus juba kaduma ning lepiti võimalikkusega, et enam koju ei naasta. Lõpuks 1957. aasta veebruari lõpupoole said Naima ja ta ema teate, et võivad koju naasta. Selleks tuli muidugi kirjutada avaldus ja dokumendid korda ajada. Tagasi sõiduks tuli neil rongipileti raha ise kokku ajada. Tagasi jõudes oli Naima kodu alles, tänu tema tublile kasuemale, kes kogu majapidamist korras hoidis. Rängad Siberi talved antsid nii Naima kui ta poja tervisel tunda. Temal oli tavaline tuberkuloos kuid Ralfil oli luu oma. Neil läks õnneks ja nad mõlemad tervenesid kuid minu päris vanaema suri veidi peale mu isa sündi samasse haigusesse. Uuesti alustada oma vanas kodus oli keeruline, kuid mitte võimatu. Seda polnud siiski vaja kellegi käsul teha ning sai olla oma kodu perenaine. Selline vapper tegelaskuju elab praegugi veel samas talus ja on 93 aastane memmeke, kes ilusa ilmaga käib vabalt õues ringi. Nii hästi pole küll kahjuks minu isa perel läinud, sest nende talumaja põles mitmel korral maha ning ta on ainuke elus pereliige (Tarmo suri ka üpriski noorelt). Kõik, mis ma oma ema ja isa vanematest tean on ainult läbi jutustuste minu vanematelt, sest ma ise pole ühtegi oma vanavanemat kunagi kohanud.