ehk kuidas sündis Liikuma Kutsuv Kool?
Liikumisaktiivsuse tase kujuneb nelja liiki käitumisest:
– aktiivne mäng,
– organiseeritud spordis osalemine,
– aktiivne koolitee,
– kehaliselt mitteaktiivne aeg.
Peamised keskkonnad ja mõjutajad, mis saavad luua eeldusi ja võimalusi liikumiseks, on:
– perekond ja sõbrad,
– lasteaed ja kool,
– kogukond ja ümbritsev keskkond,
– riiklikud strateegiad ja investeeringud.
Liikumistegevus lasteaias peab tuginema laste loomulikule liikumisele, mis on iseeneslik ja vahelduv. Tegevused peavad olema nauditavad, sisaldama liikumismänge ja liigutuslikke tegevusi (Kordi jt., 2012). Liikumisõpetuse erinevad vormid aitavad liikumisrõõmu kaudu tõsta laste õpihuvi, tugevdavad lapse teadlikkust tema enda erinevatest liikumisvõimalustest ning soovi õppimisel uusi väljakutseid kogeda (Oja, 2008). Et ületada ajalisi piiranguid, võiks liikumise integreerida igapäeva rutiiniga ja õppetegevustega (Goldfield jt., 2012).
Varases lapseeas toimub kehaline aktiivsus mängu kaudu. Mängu tähtsus ja panus arengu seisukohalt on oluline nii tunnetuslikult, füüsiliselt, sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt. Mäng loob lastele hea enesetunde ning annab neile vahetu ja pikaajalise liigutusliku eelise. Paljud arenguvõimalused, mida laps saab mängu kaudu, on seotud just füüsiliselt aktiivse mänguga (Timmons jt., 2007).
Allikas: H.Sinisalu "Kehalise aktiivsuse tähtsus koolieelses eas", bakalaureusetöö TÜ 2013, http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31188/helin_sinisalu2013.pdf