Õpiränne Brake Gymnasiumi 22.-27.09.2024

Õpirände kogemus Saksamaal 22.-27.09.2024

Pühapäeval algas minu Erasmus+ projektireis varahommikul, kui pidin ärkama juba kell 4. Vaatamata sellele, et uni oli veel silmis ja väsimus tahtis võimust võtta, olin põnevil eesootava reisi üle. Pakkisin viimased asjad ja suundusin bussile, mis viis meid Tallinna lennujaama.

Peagi istusime lennukisse, mis viis meid edasi Berliini. Lend möödus kiiresti ning varsti olimegi Saksamaa südames. Berliini lennujaamas pidime siiski veel ühe viimase osa reisist läbima – nimelt sõitsime neli tundi rongiga Brakesse.

Pikk rongisõit oli tõesti väsitav.

Brakesse jõudes tervitas meid soe ja külalislahke õhkkond. Seal kohtusime perekondadega, kelle juures me järgmised päevad ööbisime. Kõik olid sõbralikud ja avatud, ning kuigi olime väsinud, oli tunne, nagu oleksime juba koju jõudnud. Sättisime end sisse ja hakkasime vaikselt kohanema uue keskkonnaga, mõeldes põnevusega eesootavatele tegevustele ja uutele kogemustele, mida projektireis pakkuma hakkab.

Mina ööbisin Paul Gärtigu juures. Paul ja tema pere võtsid mind väga soojalt vastu, tutvustasid mulle nende kodu ja tegid mind kohe end koduselt tundma. Nad olid sõbralikud ja hoolivad, mistõttu oli mul hea meel just nende juures peatuda. Kuigi päev oli olnud pikk ja väsitav, tundsin end kiiresti nende seltsis mugavalt ja ootusärevalt eesootava suhtes.

Õhtupoolikul läksime kõik koos restorani, et korraldada ühine tutvumisõhtu. See oli mõeldud nii meile kui ka Saksa lastele, kes meid vastu võtsid. Restoranis oli mõnus ja õdus õhkkond, mis tegi vestlused kergeks ja sundimatuks. Seal saime esimest korda omavahel pikemalt rääkida ja üksteist paremini tundma õppida.

Jagatud naer ja esimesed muljed aitasid meid jääd murda ning juba peagi tundus, et oleme kõik olnud tuttavad palju kauem. Õhtu kulges lõbusalt, jutustasime oma kodudest ja kultuuridest ning nautisime esimest ühise ajaveetmise võimalust. See oli ideaalne algus meie projektile, mis lubas palju uusi sõpru ja meeldejäävaid hetki.

Pärast restoraniõhtut suundusime tagasi Pauli juurde. Pikast päevast oli väsimus sügavale sisse pugenud, nii et jõudsin vaid öelda head ööd ning läksin otse magama.

Järgmisel hommikul alustasime päeva kooli minemisega, kus meid ootas saksa traditsiooniline hommikusöök. See oli suurepärane võimalus tutvuda kohaliku toidukultuuriga ja proovida midagi täiesti uut. Meie laual oli mitmeid saksa klassikuid, sealhulgas Mettbrötchen – toore hakklihaga sai, mida süüakse sageli värske sibulaga. Kuigi mõne jaoks oli see esialgu veidi ootamatu, oli see osa kogemusest ja enamik meist oli valmis proovima midagi uut.

Lisaks Mettbrötchenile oli laual ka palju teisi saksa lemmikuid, nagu erinevad värsked saiad, juustud ja vorstid. Hommikusöök andis meile hea ülevaate sellest, milline on saksa hommikusöögikultuur, ja pakkus võimalust nautida uusi maitseid.

Õhtul suundusime aga hoopis teistsugusesse meeleollu, sest läksime tivolisse. Seal ootas meid lõbus ja elevust täis õhtu, mis oli täis erinevaid atraktsioone, karusselle ja valgusküllaseid vaateid. Naersime ja kilkasime erinevatel lõbustusparkide sõitudel ning nautisime koos veedetud aega. See oli täiuslik lõõgastus pärast hommikust õppimist ja uute maitsete avastamist.

Järgmise päeva tegevuseks oli linnas laser tag'i mängimine, mis tekitas kõigis põnevust. Enne kui aga mänguplatsile jõudsime, ootas meid ees veel üks rongiseiklus. Sõitsime taas rongiga linna, mis andis meile võimaluse veel kord imetleda kauneid maastikke ja linnaelu, mis aknast mööda vilksatas.

Kohale jõudes olime valmis adrenaliinirohkeks lahinguks! Laser tag pakkus võimalust võistelda ja endas strateegiameelt proovile panna. Meeskonnad jagati kiiresti ja peagi olime juba tumedates koridorides varitsemas, suunamas oma lasereid vastaste suunas. See oli täis elevust ja naeru, ning kõik nautisid täiel rinnal.

Mängu jooksul ununes hetkeks isegi meie reisi põhjus – õppimine ja uued kogemused–, sest keskendusime lihtsalt hetke nautimisele ja lõbusale võistlusele. Lõpuks, pärast mitmeid põnevaid lahinguid ja võistlusi, suundusime tagasi rongiga. Me olime küll väsinud, aga päeva jooksul kogetud rõõm ja mängulisus andsid kõigile energiat juurde.

Kui Brakesse tagasi jõudsime, otsustasime Pauliga minna kohalikku kohvikusse, et proovida Saksamaa klassikat –Currywurstit. See oli kindlasti midagi, mida olin pikisilmi oodanud. Kohvikus valisime mugava laua ja tellisime oma toidud.

Currywurst on Saksamaa populaarne roog, mis koosneb grillitud või praetud vorstist, millele valatakse üle maitsestatud tomatikaste ja curry pulber. See oli maitsev ja väga rahuldust pakkuv! Nautisime toitu ja vestlesime omavahel, jagades muljeid päevast ja mängust, mis eelnevalt oli olnud nii lõbus.

Currywurst oli tõepoolest väga maitsev! Selle unikaalne maitse kombinatsioon tomatikastmest ja curry'st andis sellele roale erilise ja meeldiva lõhna ja maitse, mis jäi kauaks meelde. Nautisin igat ampsu ja see kogemus tõstis kindlasti meie reisi toiduelamusi. Sellised maitsed teevadki reisi eriliseks ja aitavad paremini mõista kohalikku kultuuri!

Kolmapäeval suundusime Bremeni kliimamuuseumisse, mis osutus tõeliselt huvitavaks ja harivaks kogemuseks. Muuseum tutvustas erinevaid keskkonnaprobleeme ja kliimamuutuste mõju meie planeedile. Erinevad näitused ja interaktiivsed eksponaadid aitasid meil paremini mõista, kuidas meie tegevused mõjutavad keskkonda ning milliseid samme saame astuda, et seda kaitsta. See oli silmiavav kogemus, mis tõstis teadlikkust keskkonnaalastest küsimustest.

Õhtupoole läksime aga kõik koos bowlingut mängima. Bowlingusaalis valitses lõbus ja sõbralik õhkkond. Me jagunesime meeskondadesse ja asusime mängima, nautides võistlemise elevust ja naeru. See oli suurepärane viis päeva lõpetamiseks ning kõigil oli lõbus, vahetades strateegiaid ja innustades üksteist.

Kokkuvõttes oli see päev täis uusi teadmisi ja naudingut, mis aitas meie meeskonnal veelgi lähemale jõuda ning uusi sõpru leida.

Neljapäeval käisime mudamatkal paljajalu, mis oli tõeliselt ebatavaline ja unustamatu kogemus. Esialgu oli see mõte veidi hirmutav – paljajalu mudas liikuda tundus kindlasti imelik. Kuid kui me lõpuks välja läksime ja jalad mudasse panime, avastasime, et see on hoopis teistsugune tunne.

Muda jahedus ja tekstuur olid täiesti uued, ning kuigi alguses tundus see külm ja ebamugav, hakkasime kiiresti nautima looduse lähedust ja oma jalad vabalt mudas liikuda. Matk andis võimaluse olla looduses ja tunda maapinda, mis tavaliselt jalanõude kaudu jääb varjatuks.

Külastamine oli kindlasti enesetunde ja meeleolu tõstev kogemus, mis tõi meid veelgi lähemale loodusele. Samuti oli see naljakas ja lõbus, mis tõi meie gruppi palju naeru ja häid mälestusi. Kuigi jalad olid pärast matka külmad, oli see kindlasti päev, mida ei unusta niipea!

Õhtul, pärast päeva põnevaid ja kummalisi seiklusi, suundusime kõik koos uhkesse Itaalia restorani. See oli tõeliselt tore viis päeva lõpetamiseks ja meeleolu tõstmiseks. Restoranis valitses soe ja kutsuv atmosfäär, ning lõhnad, mis sealt levitasid, tõid kõigile suud vett jooksma.

Mina tellisin endale imemaitsva pitsa, millel oli rikkalik tomatikaste, sulanud mozzarella ja värsked koostisosad. Kui pitsa lõpuks lauda jõudis, ei suutnud ma uskuda, kui isuäratav see välja nägi. Üks amps ja ma olin sõna otseses mõttes taevasse tõusnud!

Selle maitse, kuumus ja kõik need värsked aroomid olid lihtsalt ülev. Istusime seal koos, jagasime naeru ja lugusid, samal ajal kui kõik nautisid oma toite. See õhtu oli suurepärane lõpetus meie reisile, andes meile võimaluse taas koos olla ja nautida üksteise seltskonda ning maitsvat toitu. Isegi pärast päeva, mis oli täis külma ja muda, suutis see imemaitsev pitsa mu tuju ja energiat täiesti tõsta!

Kodu jõudes istusime Pauliga maha ja arutasime, kui petunud me oleme, et juba homme hommikul peame üksteisega hüvasti jätma. Kuigi olime koos veetnud vaid mõne päeva, tundsime, et oleme loonud tõelise sideme. Kõik need toredad hetked, naer ja seiklused olid meid lähedasemaks teinud.

Jutustades oma muljeid ja emotsioone, rääkisime, kuidas me loodame, et need mälestused jäävad meiega kauaks. Tundus, et aeg on möödunud nii kiiresti ja nüüd, kui kõik hakkas tasapisi lõppema, oli hüvasti jätmine raske.

Kuid me teadsime, et see ei ole tõeline lõpp. meie vahelise sõpruse ja jagatud kogemuste tõttu jääb see reis igaveseks meie südamesse. Õnneks tulevad nad mais meile külla, aga kahjuks on selleni veel kaua aega.

Olen igati tänulik et mul oli võimalus olla osa sellest õpirände projektist.

Karl- Kristjan Kangro (7. klass)