Töövarju kogemus Brake linnas Saksamaal  22.-27.09.2024

Töövarju kogemus Brake linnas Saksamaal 22.-27.09.2024.

Tänu Erasmuse rahastusele oli mul suurepärane võimalus tutvuda 4 päeva jooksul ühe Saksamaa kooliga. Olla osaline nende koolipäevast ning saata neid ka väljasõitudel.

Brake Gymnasium https://gymnasium-brake.info/ on suure piirkonna kool, kuhu sõidavad lapsed kuni 100 km kauguselt. Lapsevanemad ei saa valida, kuhu kooli nende laps läheb, vaid see on määratud neile nende elukoha järgi. Brake Gymnaasiumis on õpilased alates 5.-13. klassini (meie mõistes siis 4.-12. klassini). On olnud periood, kus prooviti ka 12-klassi süsteemi, kuid sellega ei olnud rahul ükski osa ühiskonnast ning süsteem muudeti tagasi 13-klassiliseks.

Saksamaal jaotatakse õpitulemuste järgi õpilased erinevate koolide vahel – koolid, mille lõpetades on võimalik minna edasi ülikooli ja koolid, mille õpilased jätkavad nt kutseõppes (kahe süsteemi vahel liikumine on võimalik, kui õpetajad märkavad, et see oleks vajalik). Brake Gümnaasium on ülikooli suunduvata õpilaste kool.

Õpetajaid töötab koolis umbes 80. Nende tööpäev on jaotatud nagu Eestiski kontakttundideks ja üldtööajaks. Koolis on õpetajad tavaliselt ainult oma kontakttundide ajal, muu tööaeg möödub kodus töötades. Selleks on neil kodudes omad kodukontorid ning neile makstakse toetust selle eest, et nad kasutavad oma kodu ruume töö tegemiseks. Samuti on transpordi toetus marsruudil kodu – kool – kodu. Eraldi aruandlust ei tehta, vaid arvutatakse tööpäevade ning vahemaa järgi (1 km hind on 35 senti). Väga populaarne on ka õpetajate sõidujagamine (mul õnnestus näha väga detailset tabelit, kuidas see sõidujagamise süsteem neil töötab – nagu tunniplaan 😊).

Brake koolis on koduklassi süsteem. Iga klass on ühes ruumis 2 aastat, siis ruum vahetub. Nooremad klassid on alumistel korrustel, et nad saaksid kiiremini pikkadel vahetundidel õue mängima minna. Klassis oli seintel telefonihotellid, õpilaste tehtud tunniplaan, mõned nende tehtud erinevate tundide tööd (nt loodusõpetuse projektid planeetidest, suvemeenutused, enesetutvustus) ja klassireeglid. Samuti on nädala eesmärgid - Muus osas on seinad tühjad – ei ole rääkivaid seinu. Koridorides on samuti pigem laste tehtud stendid, mitte õpetajate. Tunni alguses tuleb aineõpetaja ning lubab õpilased klassis, paaristunni lõppedes lähevad kõik koridoridesse ning õpetajad kohtuvad õpetajate toas. Korrapidaja õpetajaid neil ei olnud. Kui meie koolis on KiVa, siis nendel on õpilastest tugigrupp, kes aitab konflikte lahendada – nende fotod ja nimed olid eraldi stendil. Samuti on tugigrupil kasutada eraldi ruum, kus konflikti osapooltega kohtuda ja olukorda lahendada. 

Eraldi ruum on ka murede jagamiseks (2 töötajat) – õpilased teavad, et kui neil on mure, siis alati on seal ruumis keegi olemas, kellega saab delikaatselt rääkida. Pidi olema üsna aktiivses kasutuses ning õpilased tahavad ja julgevad sinna oma murede ja küsimustega pöörduda. 

Õpetajad on riigiteenistujad ja neil puudub õigus streikida ning oma seiskohtade selgitamine, palgatõusu läbirääkimised ja mõne muutuse esilekutsumine õpetajate hüvanguks on keeruline protsess, kuid siiski on neil omad mõjutusvahendid olemas. Nt kui riik otsustas tõsta nende kontakttundide arvu 1 võrra ja palka ei muudetud, siis nad lõpetasid õppekäikudel käimise. Otsus muudeti tagasi – tundide arv vähendati ja siis jätkusid ka õppekäigud.

Õppekäigud on tasulised ning nende eest maksavad lapsevanemad. Kui kellegi majanduslik olukord ei võimalda tasuda, siis kool aitab. 

Õppekäikudele minekuks kasutatakse sageli ühistransporti. Ka minul õnnestus olla osaline õppekäigust Kliimamuuseumisse ja Põhjamere äärde. 

Transpordi kasutamine kaugemalt tulevatele õpilastele on tasuta. Brake linnas elavad lapsed tasuta sõiduõigust ei oma – eeldatakse, et nad tulevad kooli jalgsi või rattaga. See süsteem aga on nende endi meelest väga ebaõiglane, sest ka õppekäikudel või vabal ajal, saavad koolist kaugemal elavad õpilased kasutada tasuta sõiduõigust, kuid Brakes elavad õpilased peavad kõik sõidud ise maksma. Õhus on diskussioon, kuidas seda õiglasemaks muuta.

Koolis toimuvad järelaitamistunnid on väikese tasu eest, see ei ole õpetaja üldtööaja osa. Õpilastel on lisaks võimalus helistada ka abiliinile, mis on tasuta ja siis saavad nad telefoni teel abi, et koolitöödes tekkinud raskused ületada.

Tundide külastusest tekkis arusaam, et nende tundide tempo on oluliselt aeglasem kui Eesti koolis – kõike tehakse rahulikult ja antakse piisavalt aega. Ekstra ülesannete andmist kiirematele ma külastatud tundides ei näinud. Jäi mulje, et õpetajate eesmärk ei ole võistelda, mitut erinevat meetodit keegi ühes tunnis suudab kasutada. Rühma-, paaris jm tegevusi ma tundides ei näinud. Kasutusel on õpikud, töövihikud, kaustikud – digivahendeid kasutab õpetaja pigem tundide ettevalmistamisel. Tunnis näidatakse ekraanile ja kasutatakse palju dokumendikaamerat (nt õpilane näitab oma tehtud tunnitööd ning teistega koos kontrollitakse seda). Nutitahvli asemel on kasutusel tavaline tahvel ja kriit ning palju kirjutatakse õpetaja kirjutamise järgi tahvlilt maha. Kui aga tunnitöös on kasutusel nutiseade, siis õpetaja nutiseadmel on võimekus jälgida reaalajas õpilaste nutiseadmete ekraane ning teada saada, kes parasjagu millega oma nutiseadmes tegeleb. Enda nutiseadme kasutamine tunnis ei ole lubatud – selle võib jätta kotti (kasutas suurem osa õpilastest) või vajadusel panna nutiseadme hotelli klassi seinal (neid oli seal pigem üksikuid). Vahetundides nutivahendite keeldu ei olnud.

Nende 4 päeva jooksul kogetu annab julgust ka enda töös jätkata sellega, et ei pea olema iga tund nagu sprint, vaid võib ka maratoonari tempoga tegutseda. Vaatamata vahemaale on meil siiski sarnased mured, millega silmitsi seista.

Kristi Vaarmann

Brake, Saksamaa