Heihopsti! Nüüdseks on mu vahetusaasta alguseni jäänud veel vaid kolm nädalat ning aeg on teha esimene sissejuhatav postitus.
Lähme vaatame koos, kust kõik kord alguse sai...
2019. aasta sügis, olin alustanud põhikooli viiendat klassi ning mõttes oli tärganud idee minna tulevikus välismaale õppima. Mõte paisus nädalate jooksul suureks sooviks - ei, vajaduseks - ning kui sõitsin vanaemale nädalavahetuseks külla, rääkisin talle oma plaanist. Vanaema oli hiljuti kuulnud õpilasvahetusprogrammist, mis võimaldab noortel aasta välismaal veeta, ning kiire guugeldamise tulemusena komistasingi YFU Eesti otsa. Võtsin nõuks minna esimesel võimalusel: kaheksandas klassis.
2022. aasta kevad, seitsmes klass hakkas lõpule jõudma ning vahetusaasta plaan polnud mu peast kuhugi kadunud. Olin ära otsustanud, et mõistlik on minna siiski peale põhikooli lõpetamist ning kiiret veel polnud. 8. aprillil käisin infotunnis, augustis sõlmisin lepingu ja siin ma olen - kaks piinarikkalt pikka aastat hiljem. Mulle ei jõua ikka veel kohale, et lõpuks ometi on minu kord, kohe-kohe on ootamine läbi!
Kuhu täpsemalt?
13 on igal juhul mu õnnenumber. Seda kinnitab ka asjaolu, et 13. mail laekus mu postkasti kiri, et mulle on leitud vahetuspere - Sitsiilias! Puhkesin nutma veel enne, kui olin meili avanud ning peale asukoha ja pere koosseisuga tutvumist oli õnnest tõepoolest nõrkemas. Hakkan elama Trapanist 8 km väljaspool asuvas külas ema, isa, väikese õe, koera, kitsede, kasside, kilpkonna, partide ja kanadega. Päris kirju seltskond, või mis?
Liitun Trapanis asuva humanitaargümnaasiumiga ning mu õppesuunaks saab Liceo Linguistico ehk keeltesuund. Lisaks itaalia keelele emakeelena, hakkan õppima ka ladina, prantsuse, inglise ja hispaania keelt. Uute põnevate õppeainetena tooksin välja veel filosoofia ja usuõpetuse. Hoidke oma piibud ja prillid, mu silmaring hakkab kohe varsti hirmsa hooga laienema!
Kuidas ma seda kõike endale lubada saan?
Siinkohal võlgnen tohutu tänu oma imearmsatele toetajatele! Ilma teieta ei istuks ma hetkel õhinat täis siin arvuti taga ja ei seletaks kogu maailmale, kui ülemõistuse äge elu mul ikka on. Suur-suur aitäh!!
Lisaks hakkasin alates 7. klassist alles hoidma sünnipäevarahasid, saatsin firmadesse meile, käisin suvel peale 8. klassi tööl hotelli hommikusöögilauas, Tallinna õpilasmalevas ning niitsin naabritädil muru. Viimase kahega jätkasin ka sel suvel. Meisterdasin kõrvarõngaid ja üritasin Facebookis oma poekest avada, rõhk on sõnal ,,üritasin". Heegeldasin vanavanematele uue voodikatte ning müüsin selle neile maha, kogusin kokku kõik koolilõpu-ümbrikud. Kuid peamise osa sain siiski kokku tänu vanematele, sugulastele, sõpradele ja tuttavatele, kes minusse uskusid ja minu unistuse tõeks aitasid teha. ,,Aitäh" hakkab ennast juba kordama, seekord ütlen südamest grazie mille!
Minu vahetusaasta maksumus oli 8350 € ja võin südamerahuga teatada, et kõik maksed on nüüdseks tehtud. Urrà!
Järgmine kord...
...kirjutan ma teile juba Itaaliast! Hoiatan juba ette ära, et vahetusaasta jooksul võib minult oodata eelkõige pilte ja kui veab, siis ka nende kirjeldusi. Pikemat juttu räägime siis, kui tagasi tulen ;).
A presto!
~Helena <3