Projekti olulisus

Grupp 1 - Autsaiderkunst

Lisaks igapäevaelu raskustele on erivajadustega inimestel sageli kokkupuude stigmaga, vääritimõistmise ja eelarvamustega ühiskonnas (Suvi, 2016). On oluline mõista, et Inimene ei ole lihtsalt tema seisund - tal on vajaduste kõrval ka huvid ja eesmärgid (Friend, 2006). Ühiskonnas tekib sotsiaalne sidusus, kui inimesed jagavad huve ja identiteeti kogukonnas (Persons, 2014). Paraku jääb psüühiliste erivajadustega inimestega suhtlemine sageli piiratuks vaid nende teenuseid pakkuvatesse asutustesse (Narusson, & Wilken, kuupäev puudub). 

Loominguline eneseväljendamine ei ole vaid kitsa inimrühma privileeg - kõik inimesed on võimelised läbi loova tegevuse ennast väljendama. Tänapäeva infokeskkonnas on psüühiliste erivajadustega inimeste kunstilooming  koondatud “autsaiderkunsti“ mõiste alla. Siiski võib autsaiderkunstnike töö ja tegevus jääda piiratuks kogukonnas tegutsevate asutuse seinte vahele, huvi nende loomingu vastu on vaid kitsal informeeritud ringil (Bloos, 2019). Kunstiline eneseväljendus võiks olla võimalus psüühiliste erivajadustega inimeste lõimumiseks kogukonnas (Bloos, 2019). Lõimumist ei saavutata, kui autsaiderkunst esitletakse akadeemilise kunstiga galeriides kõrvuti – see võib viia marginaliseerumiseni, võrdlemiseni tunnustatud kunstivooludega, vastandumiseni (Prinz, 2017). Samas, tunnistades töö autori omapära, saame luua soodsa keskkonna teadlikumaks, avatumaks ja siiramaks kaasamiseks (Prinz, 2017). 

Seetõttu otsustasime korraldada näituse Tallinna Ülikoole hoones, kus tutvustasime Amanita MTÜ kogutud autsaiderkunstnike töid. Näituse kaudu soovisime luua reaalse kontakti psüühilise erivajadusega inimestega nende kunstitööde ja kirjapandud sisekaemuse kaudu ning pakkuda vaatajatele nii visuaalset naudingut kui ka üldinimlikke äratundmist, mis seob meid ühiste väärtuste kaudu.

Grupp 2 - Meesoost vabatahtlikud

Probleemiks on meessoost vabatahtlike puudus AS Hoolekandeteenused töös. AS Hoolekandeteenuste töötajateks ja vabatahtlikeks on peaaegu kõik naised (93,3% klienditöötajatest), kuid psüühilise erivajadusega elanikest 61% moodustavad mehed. 

Vabatahtlik tegevus psüühilise erivajadusega inimeste sotsiaalse kaasatuse edendamiseks kogukonnas on ülimalt tähtis (Louw jt, 2020). Oluline on tõsta inimeste ja potentsiaalsete vabatahtlike teadlikkust psüühilisest erivajadusest, kuna teadmatus võib kaasa tuua hirme ja eelarvamusi. Kui meessoost vabatahtlikud on erivajadusest informeeritud ning teadlikud reaalsusest mitte müütidest, võib vabatahtlikel olla suurem valmisolek töötada psüühilise erivajadusega inimestega. (Thornicroft jt, 2007)

Vabatahtliku ja vastuvõtva organisatsiooni vaheline suhe on võti, et teha koostööd. On oluline, et vabatahtlikud identifitseeriksid end positiivselt organisatsiooniga ning võtaksid omaks selle missiooni, kultuuri ja väärtusi – see aitab kaasa püsivama kontakti loomiseks organisatsiooniga. Uuringud näitavad, et vabatahtlikega läbiviidavad sõprusprogrammid toovad palju kasu, kuna need võivad parandada psüühilise erivajadusega inimeste elukvaliteeti ning vähendada sotsiaalset tõrjutust. (Botero-Rodríguez jt, 2021) 

Kogukonnas osalemine on psüühilise erivajadusega inimeste taastumisel väga oluline. CARe metoodikast lähtudes keskkonna tingimuste loomisel tuleks alustada klientide soovide ja isiklike eelistuste uurimisest ja kas olemasolev keskkond suudab neile vastata või mitte. Seejärel tuleb hakata tegutsema võrgustikuga - luua kontakte erinevate osapooltega ja viid neid omavahel kokku. Selle protsessi käigus luuakse võimalusi mitmekesisuseks ning samaaegselt otsitakse ühisosa. Seejärel tuleks selgitada, millised abiallikaid klient vajab ja mil määral need keskkonnas olemas on. Seejuures tuleks otsida võimalikult palju nn loomulikke abiallikaid, mis keskkonnas või sotsiaalses võrgustikus olemas on või mida sinna saab lisada (naabrinaine, sõber nt). Ning vahel tuleb sildu rajada. (Hollander & Wilken, 2017)

Grupp 3 - Kiusamisest vabaks

Erivajadus on osa elust. Erivajadustega inimesed on ühiskonna täieõiguslikud liikmed ning neis on potentsiaali nagu ilma erivajaduseta inimestel. Neil on samad õigused kui kõigil teistel, sealhulgas õigus osaleda ühiskonnaelus tavapärasel viisil. Erivajadusega inimesed peavad saama käia koolis ja tööl, et seeläbi tunda end osana ühiskonnast. Erivajadus ilmneb seda vähem, mida enam on loodud tingimused, mis arvestavad erivajadusega seonduvat ja aitavad inimesel ennast tunda täisväärtuslikuna (Niiberg 2018). 

Käesolevalt elab Eestis umbkaudu 55 000 inimest, kelle hulka kuuluvad nii rasket või kroonilist laadi psüühilise haigusega kui ka intellektipuudega inimesed. Enamik nendest inimestest elavad oma kodudes, alla 10 000 kasutab aga erihoolekandeteenuseid ehk riiklikku tuge, et igapäevaselt toime tulla. (Preimann 2022)

Teema olulisus seisneb sellest, et erivajadusega inimesed kogevad suurema tõenäosusega kiusamist, ahistamist ja diskrimineerimist. 2022. aasta lõpus läbi viidud  ööpäevaringse erihoolekande ja kogukonna elamise teenuse klientide rahuloluküsitluse põhjal tunnevad  75%  vastajatest, et inimesed väljaspool kodu suhtuvad neisse sõbralikult. Käesoleva projekti tarbeks viidi läbi uuring AS Hoolekandeteenused tiimijuhtide seas, kus osales 17 tiimijuhti 32-st. 71% vastajatest väitsid,  et elanikud ei ole viimase aasta jooksul kogukonnas kiusamist kogenud, 29% on kiusamisega kokku puutunud. See tähendab, et üks kodu puutub kiusamisega kokku 1 kord nädalas, kaks kodu 1 kord kuus, üks kodu 1 kord kvartalis, neli kodu 1 kord aastas jne. Hinnanguliselt 50% kiusajatest on täiskasvanud, 21% 10-15a noored, 14,5% 6-9a lapsed ja 16-18a noored.

Oluline on selgitada nii lastele kui täiskasvanutele erivajadustega inimeste eluolu, probleeme. Selgitada lastele, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad, sallivust ja arvestamist teiste inimestega. Teha teavitustööd selgitamaks, mida iga inimene saaks omalt poolt teha selleks, et erivajadusega inimeste igapäevast toimetulekut ja ühiskondlikku kaasatust lihtsustada.

Sellest tulenevalt tegeles grupp 3 probleemiga, mis puudutas erivajadustega inimeste kiusamist. Meie sihtgrupiks olid lapsed ja nende mõttemaailma muutmine. Selleks lõime tunnikava, mida on edaspidi õpetajatel hea kasutada inimeseõpetuse tunnis, et selgitada lastele erivajaduse mõistet üldiselt. Lisasime lisamaterjali õpetajatele edasiste tundide läbiviimiseks.