Eesti ETNO 2005

Meenutab Krista Sildoja 28. mail 2021:

Olen jõudnud oma mälestustega suvesse 2005, mil toimus minu eest veetud viimane Eesti ETNO, sedakorda juba üheksas. Laager toimus 22. - 28. juulil Sultsis Paistu põhikoolis. Kokku tuli koos laagritöötajatega 90 laagrilist. Sellesse etnolaagrisse ootasime ainult pillimängijaid ja seda põhjusel, et huvi laagri vastu oli kasvanud hiigelsuureks ning laagril olid oma mahutavuse ja haldamise piirid. Pidime nuputama välja meetodi, kuidas laagriliste arvu vähendada ilma valusate tagasilöökideta. Laulurühma ärajäämine võimaldas kahandada laagriliste arvu optimaalsemaks.

Jagasime kohale saabunud pillimängijad nelja erinevasse gruppi. Kuna kitarrihuvi oli tolleks hetkeks hüppeliselt kasvanud, avasime eraldi kitarrigrupi, mida juhendas Kristjan Priks. Juba harjumuspäraselt moodustasime taas Elo Kalda juhendamisel väikekandle mängugrupi. Kogenumad pillimehed jagasime kaheks eraldi grupiks. Viiuldajaid juhendasid Raivo Sildoja ning Jaanus Põlder ja segagruppi Tarmo Noormaa. Kui vaatan oma märkmeid tollest aastast, siis kirjutasin õpetajatele üsna palju ette, et mida ja kuidas õpitubades õpetada võiks. Selge siht oli, et juba õpitubades tuleb õppida hulgaliselt seltskonnatantsuviise lisaks muule repertuaarile, et etnokad oleksid Viljandi Pärimusmuusika Festivali tantsutubades tasemel tantsusaatjad. Nimetasime laagri tantsutoad Etnoklubideks ning selle valdkonna eestvedajaks oli taas Siim Sarv. Laager paistab nüüd, tagant järgi silma veel selle poolest, et laagriliste hulgas oli suur hulk tulevasi pärimusmuusikatähti. Vaadake fotoalbumist järele, kes hetkel nimekatest tegijatest verinoortena etnos kohal olid :)

Laagri üheks ideeks oli ka ühislaulu, nn laagrihümni õppimine. Selleks sai valitud Anu Tauli laul “Üits paigake” mulgi keeles, mida autor ise laagris olles meile õpetas. On imekspandav, et kogu see suur laagriliste punt laulis mõnuga mulgi keeles. Lisaks sellele laulule saime Anu eestvedamisel teha labajalalaule ning muidki rahvalaule. Laagris olid taas külalisõpeajad kohal, sedakorda Šotimaalt festivalile külla tulnud ansambli Brolum liikmed Eilidh Campbell ja Sarah Wilson. Milline luksus see ikka oli - kutsuda festivaliesinejaid meile õpituba tegema! Samamoodi kutsusime igal laagriõhtul külla ühe eesti pärimusmuusikapundi, kellele pakkusime meile mängides oma festivalikava publiku peal proovimist. Mäletan, et külla jõudsid näiteks Meelika Hainsoo ja Cätlin Mägi Vägilastest. Ühel õhtul säras meie oma laagriline Sandra Sillamaa (nüüdne Vabarna) oma iiri sõpradega meie ees. Eriprojektiks oli laagri viiuldajate kaasamine Oorti festivalikontserdil, ka Oort jõudis ühel päeval meile külla. Oli muljeterohke olemine.

Eriliselt on ajalukku jäänud fakt, et etnolaagrit tuli jäädvustama ETV võttegrupp Ruth Alaküla eestvedamisel ja toimetamisel. Etnolaagrist valmis tore saade seerias “Teateid tegelikkusest”, mille leiate kerge vaevaga ETV arhiivist pealkirja all “Pärimusmuusika uus tulemine”. Veel nüüdki seda saadet vaadates valdab mind mõnus tunne, et minu juhitud 9 laagrit said ajaloo tarbeks selle saate kaudu ka jäädvustatud. Saatejuht Ruthi küsimused olid asjalikud ja tähelepanekud teravalt tabavad.

Isiklikus plaanis olid asjad läinud nii, et olin lapseootel ning paar kuud enne laagrit olime perega andnud jaa-sõna siirdumaks elama ja muusikaõpetajatööle Islandi saarele. Tegin oma viimast laagrit rõõmu ja tänutundega, oli ju laager jõudnud ideaalse toimimisviisini. Sisuliselt oli laager valmis, et ta ajaga veelgi paremaks kasvada võiks. Kui vaatate telesaadet, millest eespool kirjutasin, siis seal rääkisid pärimusmuusika uuest tulemisest ka Õie ja Ain Sarv. Sama aasta septembri lõpul sai kalli Aini maine teekond ootamatult otsa. Olin kaotanud juba järjestikku teise mulle väga olulise Sarve (Vaike järel). Oli ääretut kurbust täis sügis. Eestimaalt Islandi saarele lahkudes valdas mind nukrus mahajäetud kodu ja lähedaste tõttu, samaaegselt teatava ärevustundega uue elukoha ja -situatsiooni ees, süles kahekuune Mihkel - tulevane pillimees. Kõrval lennukipingis 10-aastane Uku - tulevane kitarriõpetaja ning muidugi Raivo - alatine tugi.

Olen selle osaga tõmmanud oma etnootsad kokku - panin endale eesmärgiks maikuu lõpuga lõpetada muljetamine - see õnnestuski! Edasine on juba Tuulikki ja Margiti jutustada.

Elagu Eesti ETNO ning PALJU ÕNNE 25ndaks sünnipäevaks!

Eesti ETNO 2005: täieliku albumi koos kommentaaridega leiate FB-s