Eesti ETNO 2000

Meenutab Krista Sildoja 21. aprillil 2021:

Kolm mõnusat, varasemate tuttavatega peetud pillilaagrit oli selja taga. Tundus, et laager tuligi selleks, et jääda. Tuli selleks, et end laiemalt tutvustama hakata. Üha enam tekkis vajadus lühikese ja lööva laagrinime järgi. Mäletan neid mõttemänge, mida oma kaaslastega laagri nime osas maha pidasin. Pikk ja lohisev laagrinimi tuli jätta maha, asemele leidsin lõpuks Eesti ETNO - “eesti” kandis meie identiteeti, kuna repertuaar oli peamiselt omamaine, “ETNO” vaatas juba pisut rohkem rahvusvahelises suunas.

Kevadeti, laagri eel suhtlesin pikalt laagrit ette valmistades õpetajatega, sel korral eriti Siim Sarvega. Sest, oma huvist tulla laagrisse andsid teada mitmed tantsuklubinoored. Nad tundsid vajadust sarnase laagri järele ning esialgu oli mõistlik neid asju ühendada. Tundus põnev katsetada ja toimetada ühes laagris kahes liinis korraga - pillimängu- ja tantsuliinis. Mina pillimängijanagi janunesin tegelikult tantsijate ja tantsu järele, sest palad, mida mängisime, vajasid tantsijaid, et nende küpsust ja funktsionaalsust praktikas katsetada. Arutasime Siimuga koos kõik detailideni läbi, pakkusin välja oma mõtted, mida siis Siim täiendas, maha laitis või veelgi paremad ideed lagedale tõi.

Niisiis. Eesti ETNO 2000 toimus taas Viljandis, kultuurikolledži Posti tänava majas 15. - 20. juulini. Teave laagri kohta rippus nüüdsest folgi kodukal, ise saatsin veel ohtrasti e-kirju eesti muusikakoolidesse, lootusega leida uusi etnolisi. Oma huvi näitas registreerimise kaudu üles siiski vaid 19 laagrilist (iga uus asi vajab teatavasti aega). Neist reaalselt jäid osad kohale tulemata ning mõni laagriline liitus viimasel minutil. Kokku tuli 18 laagrilist ning seitse õpetajat-juhendajat lisaks minule, laagrijuhile.

Laagri päevakava oli jaotatud kolmeks tunniseks pillimängu- ja tantsutoaks, mis toimusid paralleelselt. Pillimehi juhendasid Cätlin Mägi ja Sofia Joons kahes eraldi grupis. Tantsutube viisid läbi Janika Viilma ja Ülle Kärner koos elava pillimehe Siim Sarvega. Kõiki ühendavaks oli ennelõunane laulutund, mida vedas eest Meelika Hainsoo. Minu palvel laulis ta laagrilistega peamiselt labajalalaule. Pealelõunasesse aega jäi ka iseseisev harjutustund, kus iga laagriline sai päeval õpitut kinnistada ning muusika kuulamine ja pärimusmuusika ajaloo loeng, mida vedas eest Raivo Sildoja. Õhtuti mängisime päeva jooksul õpitud palad kokku, kuna olime neid harjutanud ju mitmes väikesemas grupis. Samuti tekkis õhtuti tantsurahvaga mõnus koosolemine, kus pillimehed said tantsida ja vastupidi. Täiendasime üksteise tegevusi mõnusalt. Ühel laagriõhtul sõitsime väljasõidule Soomaa külastuskeskusesse, kus matkasime ning grillisime. Laagri lõpukontserdi andsime vahetult enne folki, kolmapäeva õhtul Kultuurimaja hoovis - kuulajateks kutsusime folgi tiimi.

Nüüdseks oli laagri võtnud oma tiiva alla Viljandi Pärimusmuusika Festival, asja-ajamine käis mul otse festivali meeskonnaga, kuulusin ju isegi sinna. Kultuurikolledži hoone, kui meie laagri pesa asjadega tegelesin iseseisvalt ja otse, kuna töötasin majas ja olin nn “oma inimene”, tundsin inimesi, seega oli lihtne. Nii laagri ööbimised, kui tunnid toimusid kõik Posti tänava majas, kus tegutses samal ajal, st vahetult enne folki aktiivselt ka festivalistaap. Mäletan, et tegelikkuses jäi maja meile kõigile korraga tegutsemisel kitsaks - laager (olgugi, et meid ei olnud palju) ja festivalimesilased ei tahtnud kuidagi ära mahtuda. Pillimäng kostis siin ja seal, helipidavusega oli, nagu ta oli. Kujutan ette, et küll võis olla raske meeskonnal mõttega festivali korraldustööd teha, kui keegi samas seina taga pilli harjutab! Mälusopis on mul tegelikult pilt tundest, mis “käskis” hakata järgmiste laagritega Viljandist välja kolima. Aeg oli küps kolimaks linnast maale. Aga sellest juba tuleval korral.

Kuna korralduslikke asju sai folgimeeskonnas läbi arutatud, hakkasin vaikselt mõtisklema üha enam laagriõpetaja töökohustuste üle ning otsima võimalusi õpetajate paremaks tasustamiseks. Ise tegelesin ju nüüd peamiselt korraldustööga (üli-inspireeriva õpetamistöö asemel) ja õpetajaid laagrisse tööle kutsudes sain aru, et kui soovin, et õpetaja pühenduks, peaks olema ka palk vastav. Mulle oli arusaamatu, et õpetaja tuleb kohale vaid oma tunni ajaks ja muul ajal käib ära (eks linnas laagri tegemine seda ju ka soodustas). Ideaaliks oli mu mõtetes kujunenud võimalus, kus õpetaja on laagris koguaeg kohal, olles reaalne eeskuju laagrilistele kõigi oma heade ja halbade külgedega, kõigis oma päevatoimetustes. Olukord tingis vajaduse, et töötasu oleks tööpanusega kooskõlas. Ei olnud kerge seda selgitada, mäletan selgelt. See näris mu hinge ikka tugevalt, sest kust sa võtad, kui võtta ei ole. Kuidas sa nõuad head tööd, kui tasu ei ole vastav. Kui nüüd veel meenutada, siis väsisin sellest kõigest väga ära… Loodan, et sedalaadi probleemid on tänaseks lahenenud, et võiks tunnistada meie ühiskonna tugevat edasiminekut (viie rikkama riigi hulka, või kuidas see oligi).

Isiklikult rabelesin samal ajal mitmel rindel, just muusiku ja õpetajana. Kirg pilli mängida ja koos muusikat teha oli väga suur. 2000. aasta folgi suursündmuseks minu jaoks oli kontsert, mille andsime koos Tuulikki Bartosiki, Daniel Reidi ja Timo Alakotilaga. See rahvusvaheline koosseis sündis projektina suurest soovist ühendada kolme maa pärimusmuusikud, otsida ühiseid ja erinevaid jooni meie esivanemate pärimuses. Kevadel olime Viljandi Kultuurikolledžis korraldanud Põhjamaade rahvamuusikat õpetavate koolide kohtumise RING (esimene selletaoline Eestis), mille sisuliseks jätkuks oligi meie neljane koosseis nimega RING. Niiet, terve õppeaasta 1999/2000 kulus minul lisaks päevatööle rahvusvahelist kohtumist projektijuht Ain Sarve parema käena korraldades ning rahvusvahelist muusikaprojekti tehes. Tuulikki, Timo ja Danieliga salvestasime Soomes mitu imelist demolugu, mida siin ja seal raadiosaadetes siiani lastakse. Ei ole vähetähtis, et Ringi tegevust toetas ainsana taotlustest Eesti Kultuurkapital, kust sain stipendiumi kontserdi ettevalmistuseks (mängijate reisi- ja elamiskulud jms). Soovisime teha proove kuuel korral, sain toetust poole ulatuses ning meie kontsertkava valmis kolme prooviga Helsinkis ja Stockholmis. Taaskord võib tõdeda, et hea asi seiskus rahapuudusel. Mida teeksime ilma Eesti Kultuurkapitalita? Ei midagi. Suur aitäh, jagajad!

Eesti ETNO 2000: täieliku albumi koos kommentaaridega leiate FB-s