1. Unisoofiline psühholoogia ( tajupsühholoogia )

Unisoofia on teadus, mis tegeleb inimese „kõrgemate“ taju- ja tundmuste aistingutega. Näiteks kui me tajume maailma tavapärasemast kogemusest teistmoodi, kujuneb siis meil uus ja imetabane teadvuslik seisund, mis ei sarnane ühegi seni kogetuga. Näiteks erinevaid teadvuse olekuid kogeb inimene une ajal, uimastite mõju all, suguühtes olles jne. Uus tekkinud hingeseisund erineb tavaolekust nii palju nagu erineb näiteks sipelga „teadvus“ inimese teadvusest.

Unisoofilises psühholoogias kirjeldatavatest tajuilmingutest tekkiv teadvusseisund on inimesele niivõrd suure mõjuga, et seda võib isegi võrrelda astronoomilise taevakeha musta augu mõjuga teistele kehadele. Näiteks mustast august ei pääse välja absoluutselt mitte ükski keha, isegi mitte valgus. Unisoofilises psühholoogias kirjeldatud teadvusseisundi mõju inimese psüühikale on analoogiline musta augu mõjuga – see tähendab seda, et absoluutselt ükskõik millise psühholoogiaga inimesega on tegemist, „selline asi“ ei jäta mitte kedagi külmaks. Näiteks kui „seda“ kogevad sõjaterroristid, siis hiljem muutuvad nad teiste vastu headeks inimesteks.

Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval „uuel“ tajuaistingul: nendeks on ruumitaju, ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et inimene tajub suuremat Universumi ruumala ( enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult võimaldaksid. Selline tajufenomen ilmneb eriti just kosmose rändude ajal, mil inimene näeb näiteks galaktikat oma enese silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on sama mis ruumitaju korralgi ( tajutakse suuremat ajalist ulatust, ajaline periood ei ole enam sama, mis meile igapäevaselt tuntav on ), kuid see ilmneb ilmselt ajas liikumise korral. Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb just füüsikaline maailm ( mida uurivad füüsikud ) ja kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest. Reaalsustaju ilminguks on vaja tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised unenäo liigid, mille korral inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne tekib inimesel enda olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja erakordsust, mille põhjustajaks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral inimene ei tunne enda raskust – nagu näiteks vabalangemise korral.

Neid viit tajuliiki on võimalik esile kutsuda ja eksperimentaalselt uurida. Näiteks seda, et millised inimese aju piirkonnad on aktiveerunud, mil inimene kogeb teadvuslikku unenäoseisundit. See loomulikult sõltub intensiivsusest – kui tugevalt tajutakse ebareaalsust ehk visualisatsioone, mil nähakse und.

Enne, kui kogu materjali lihtsalt läbi lugeda, on soovitatav tutvust teha psühholoogia alustõdedega. Näiteks üldisemalt on inimese psühholoogiast kirja pandud raamatus „Psühholoogia alused“, mille autoriteks on T. Bachmann ja R. Maruste. Eriti on aga soovitatav lugeda antud raamatu aistingute ja taju psühholoogia peatükke. Kuid teoses on kirja pandud ainult mõned peatükid raamatust „Psühholoogia alused“.

Unisoofias käsitletav eriline teadvuse vorm esineb ka surmalähedastes kogemustes. Seda kinnitavad inimeste ütlused. Kuid nende psüühiliste nähtuste olemasolu kinnitaksid sellised paranormaalsed nähtused, mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. See tähendab seda, et kui surmalähedased kogemused ei ole aju illusioonid ja inimene on võimeline oma kehast väljuma, siis peaksid eksisteerima ka poltergeisti ja kummituste nähtused. Nende olemasolus on omakorda võimalik ajas rändamise teel tuvastada. Nii on võimalik ka Unisoofias käsitletavaid psüühika aspekte tõestada, sest unisoofilises psühholoogias käsitletav teadvuse seisund sarnaneb surmalähedaste kogemuste korral kogetava teadvuse vormiga.

Kehast väljumise korral muutub koos füüsilise keha muutumisega ka inimese psüühika ( teadvus ). Kuid siinkohal peab märkima seda, et kehast väljumine ei loo sellist teadvuse seisundit, mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias, vaid ainult vahendab unisoofilises psühholoogias kirjeldatud erakordset teadvuseseisundit telepaatilise võimega, mida kehast väljumine võimaldab ( kehast väljas olles omatakse telepaatilist võimet ).

Unisoofias käsitletavad aja ja ruumi taju ilmnevad inimesel ka ajas rändamise korral. Näiteks kui inimene liigub reaalselt ajas tagasi oma lapsepõlve või teleportreerub ruumis. See tähendab seda, et ajas liikumisega on võimalik tõestada ja lähemalt uurida selliseid taju ilminguid ehk ajas rändamine võimaldab eksperimentaalselt uurida unisoofilises psühholoogias kirjeldatud aja ja ruumi taju.