3. Maailmataju põhiliseimad teesid
Järgnevalt vaatame lähemalt neid teooriaid, mis on Maailmataju põhilisteks teesideks. Ilma nendeta ei eksisteeriks kogu käesolev teos. Järgnevalt väljatoodud põhilised teesid määravad kogu Maailmataju tõelise olemuse ja selle struktuuri. Need on antud teose kõige olulisemad informatsiooni seosed, mis ka iseloomustavad Maailmataju.
Maailmataju üheks põhiliseks teooriaks on see, et mõistuslike tsivilisatsioonide kõige kõrgem arengutase Universumis on seotud eluvormide enda füüsilise keha ja teadvuse seisundi muutumisega:
Joonis 13 Eufooriline teadvusseisund ja "mittemateriaalne" keha on aluseks mõistusliku elutegevuse kõrgeimale arengutasemele.
Näiteks indiviidi teadvuslik olek on praegusel ajal elavate inimeste omast tunduvalt erinev. Tajutakse maailma „uutmoodi“ ja sellest tulenevalt tekib uus ja imetabane teadvuse seisund. See on enamasti üldine armastuse ( ülima õndsuse ) seisund, mida kogetakse ka surmalähedaste kogemuste korral. Unisoofia valdkond annab meile sellest väga täpse ülevaate. Kuid peale uue ja teistsuguse teadvuse seisundi, omab eluvorm ka uut „füüsilist keha“. Sellisel juhul eksisteerib isend ainult elektriväljana – sõltumata aju närvitegevuse arengust. See tähendab seda, et selline bioloogiline keha, mis esineb näiteks planeet Maal elavatel olenditel, puudub. Sellised „välja-olendid“ näevad välja ainult valgusena. Need on kui valgusolendid, mida on samuti nähtud surmalähedastes kogemustes. Näiteks kosmoses on inimese kõige paremaks eksisteerimiseks just kehast väljas olles. Seda sellepärast, et siis ei pea inimesed kandma skafandreid ja vältima kosmoses olles kiirgust. Kuid kõigest sellest on täpsemalt kirja pandud ülitsivilisatsiooniteooria valdkonnas, mis on omakorda aluseks religiooni valdkonnale.
Joonis 14 Teadvuse eksisteerimiseks ei pea tegelikult olema aju.
Kuid need kaks asjaolu on peamisteks alusteks Universumi kõige arenenumatele tsivilisatsioonidele, sest see tuleb välja maaväliste tsivilisatsioonide elutegevusest planeedil Maa ( vaata religiooni valdkonda ) ja sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu kõrgemaid faase. Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal elav inimkond, on suunatud just antud käsitletavale elutegevuse tasemele. Seda näitavad teaduslikud uuringud, mis on kirja pandud religiooni valdkonnas.
Kogu Maailmataju kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt on. Maailmataju käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda. Näiteks Universumi füüsikaline olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas. On olemas kaks peamist põhjust arvata, et miks Universumit ei ole tegelikult olemas. Esiteks on see, et tänapäeva füüsikaseadused ei anna meile vastust Universumi olemuse küsimusele ( nii nagu ei anna neuroteadus teadvuse olemuse küsimusele ). Näiteks mis on aeg, ruum või mass? Ja teiseks on see, et Universumi olemus tuleb välja ajas rändamisest. See näitab seda, et aega tegelikult ei eksisteeri. Kogu aeg eksisteerib korraga. Minevik, olevik ja tulevik on suhtelised mõisted, sest see sõltub ajast, milles inimene parajasti viibib. Kogu aeg sarnaneb videomagne-tofoni kassetile salvestatud kujutisega. Universumi mitte-eksisteerimine tähendab seda, et kõik, mida me elu jooksul näeme ja kogeme, on tegelikult illusioon, mida pole olemas. See tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikateooriast, mis on ka vastavas valdkonnas kirja pandud. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime ja kui seda tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust.
Joonis 15 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi.
Inimese teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik. Kuid kui inimese taju tunnetab enda teadvuse seost Universumi reaalse olemusega, siis sellest tekibki tal uus ja imetabane teadvuslik seisund, millest on täpsemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine „armastuse ja õndsuse seisund“, mille üheks esinemisvormiks on meditsiinis teada ja tuntud surmalähedased kogemused. Kuid nagu juba varem öeldud tekib see arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodus- seadused on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest järeldub see, et Universumit ei ole tegelikult olemas.
Joonis 16 Selleks, et inimene oleks üldse võimeline kogeda psüühika ilminguid, mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias ja näha kaunist ning säravat Universumit, on vaja teadvuse olemasolu. Kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja aga füüsika seadusi, mille järgi või mille baasil kujuneb välja teadvus. Nendeks on näiteks elektromagnetjõud, mis ilmnevad neuronstruktuurides. Kuid omakorda füüsika seaduste olemasolu korral on vaja eelkõige Universumi enda olemasolu.
Joonis 17 Evolutsioonilised protsessid on toimunud eluta looduses, elusas looduses ja ka inimühiskonnas. Seepärast eristataksegi järgmist nelja evolutsioonivormi. Alguses oli Universumi füüsikaline evolutsioon, mis seisnes selles, et ebapüsivad elementaarosakesed moodustasid hiljem püsivaid aatomeid ja molekule. Sellele järgnes keemiline evolutsioon, mis seisnes selles, et lihtsad anorgaanilised ained muutusid aja jooksul polümeersete orgaaniliste ainete kompleksideks. Sellele järgnes juba bioloogiline evolutsioon, mis seisnes selles, et elu areng Maal toimus esimestest elusrakkudest kuni esimese inimeseni. Ja lõpuks esines sotsiaalne evolutsioon, mis seisnes inimühiskonna arenemises. Evolutsioonilisi protsesse iseloomustab enamasti kindel suund ja pöördumatus. Füüsikaline evolutsioon põhjustas keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.