Maailmataju kui nimi tähistab teatmeteost, mille sisu hõlmab teaduse, religiooni ja kunsti erinevaid valdkondi. Näiteks Piibel tähistab ristiusu kanoniseeritud pühakirja. Teost ei liigitata ilu- ega uudiskirjanduse alla, vaid tegemist on pigem teatmekirjandusega. Maailmataju alternatiivne nimi on „Univisioon“, mis tuleb sõnadest „uni“ ehk universum ( maailm ) ja „visioon“ ehk nägemus ( taju ). Teatmeteose all võib selle autori vaatenurgast mõista ka kui inimese loodud ( kunsti ) loomingut. Tegemist on sellise „kunstivormiga“, mille väljundiks ei ole kaunid maalid, muusika ega arhitektuur, vaid just informatsioon. Seda võib nimetada ka kui „informatsioonikunstiks“ ehk lühidalt „infokunstiks“. Kuid rangemalt väljendudes on Maailmataju mingisuguste erinevate teaduslike uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. Näiteks ka protestantlik piiblikaanon koosneb 66 raamatust, millest 39 raamatut moodustavad Vana Testamendi ja 27 raamatut Uue Testamendi. Kõik Maailmataju osad nagu ka inimeste tegevusalad ( informatsiooni vormid ) kogu maailmas koonduvad ainult neile kolmele vormile – teadus, religioon ja kunst:
Joonis 1 Kogu inimtegevus jaotub kolme suurde valdkonda: teadus, religioon ja kunst.
Maailmataju aga koosneb paljudest erinevatest osadest ( teaduslikest uurimustöödest ), kuid kõik need osad moodustavad kokku ühe terviku. Tegemist on tegelikult ainult üheainsa tervikteosega. Maailmataju koostisosad on aga järgnevalt välja toodud.
Maailmataju esmasteks koostisosadeks on nö. „Kolm Suurt Jagu“:
Joonis 2 Universumi füüsika, ideoloogia ja multiversum on Maailmataju primaarseteks harudeks.
Universumi
füüsikal ja Multiversumil otseseid allharusid ei ole, kuid Ideoloogia osa
jaguneb omakorda kaheks suureks haruks ja need kaks haru koosnevad samuti veel
omakorda osadest. Nende kahe haru osad on aga järgmised:
Joonis 3 Ideoloogia jaguneb veel
omakorda paljudeks väikesteks harudeks. Kaks peamist haru on Maailmataju
„vaimne“ osa ja inimtsivilisatsioon. Need kaks haru koosnevad veel omakorda
väiksematest osadest. Maailmataju koostisesse kuulub tegelikult veel üks valdkond, mis tegeleb ajamasina tehnoloogia välja arendamisega, kuid see on tegelikult hoopis omaette Maailmataju tegevus- ja uurimisvaldkond, mille olemuseni me kohe ka jõuame. Antud tehnoloogiavorm on väga tugevalt seotud Maailmataju erinevate osade teadusliku olemuse ja käsitlusega. „Maailmataju“ teoses on suur kalduvus enamus ideid ja teooriaid väljendada pigem postulaadi vormis, mitte tuletuse ehk argumenteerimise kaudu, mis on muidu aktsepteeritava teadusliku mõtlemisviisi üheks kindlaks aluseks. Seetõttu jäävad paljud antud teoses esitatavad teooriad ja ideed teaduslikult küsitavaks, kuid ainult seni kaua, kui esitatavatele teooriatele leidub ka empiirilisi andmeid, mis on aktsepteeritava teadusliku mõtlemisviisi teiseks kindlaks põhialuseks. Ei ole õige väita, et „Maailmataju“ ei ole teadus ega religioon, vaid on midagi nende vahepealset. Kuna „Maailmataju“ arvestab teadusliku mõtlemisviisi vigadega ja religioosse maailmapildi puudustega, siis on õigem väita seda, et „Maailmataju“ on nii teadus kui ka religioon korraga. See sisaldab samaaegselt mõlemat, mis tegelikult teebki maailmapildi täiuslikumaks ( ühtsemaks ). Maailmapilt ei saa olla päris õige, kui me aktsepteerime ainult ühte neist – teadust või religiooni. Täiuslikum maailmapilt nõuab neid mõlemat ja seega võib „Maailmataju“ käsitleda ( mõista ) teaduse ja religiooni kõrval „kolmanda liigina“. Antud teoses on kasutatud ka teiste autorite töid ( ehk teos sisaldab refereeringuid ), kuid see sisaldab eelkõige uut infot, mida pole varem üheski vormis eksisteerinud. Refereeritud ehk kasutatud materjal on teoses kas illustreeriva tähendusega, hariva eesmärgiga või on vältimatult vajalik uut infot esitada koos kasutatud materjaliga, mis oleks siis eneseväljenduse lisaväärtuseks. Kasutatud materjal ja „uus info“ on teoses omavahel üsna tihedalt põimunud. |
