Abu Dhabi

Abu Dhabi, oktoober 2011

Rahvusvahelise Veemoto Liidu U.I.M. iga-aastane Üldassamblee peeti seekord Araabia Ühendemiraatide pealinna Abu Dhabi lähedal Yas saarel. Kuna osalesin pidevalt koosolekutel ja seminaridel, siis ise eriti ümbrusega tutvuda ei jõudnud. Yas saarelt ja Yas hotellist oli Abu Dhabi kesklinna 45 kilomeetrit ja sinna sõitmiseks tuli kasutada taksot. Teisele poole sõites oleks jõudnud Dubaisse. Ka sinna mina ei jõudnud. Anneli seal käis ja kõigele lisaks käis ta ka veel kõrbes kaamelitega ratsutamas. Ise suutsin paaril korral käia Abu Dhabis - muuseumis, ekskursioonil, ja kahel korral õhtust söömas.

Viietärniline The Yas Hotel on suurepäraseks näiteks, et kuidas meie kandi arhitektidel puudub tahtmine teha midagi praktilist ja sama ilusat. Jutt, et kliima on seal teistsugune, ei maksa seejuures midagi. Alati on võimalik teha paremini. Miks peavad meie arhitektid ehitama kastmaju, klaas ja teraskuubikuid, kui teised suudavad paremat. Ei usu, et ehitiste hinnad muutuks palju kallimaks. Aga eks kõverjoonte joonistamine on keerukam kui sirgjoonte.

Teenindus ja külalislahkus oli Abu Dhabis kõrgeklassiline. Hotellis oli kallis süüa, aga linnas oli suhteliselt odav. Seepärast tasus taksoga sõita 45 kilomeetri kaugusele, et saaks kokkuvõttes odavamalt süüa.

Hotell ise asus F1-autode ringraja keskel, aknast paistis võidusõidurada. Hotell koosnes kahest korpusest ja mõlema katusel oli mõnus bassein, kus vee soojus oli 31 kraadi, päeval õuhutemperatuur 35-40.

Elada seal ei tahaks. Kohalikud ehk emiraadid makse ei maksa. Neid on 1.6 miljonit. Ülejäänud ehk 6.4 miljonit ehk immigrandid rügavad tööd teha, palka palju ei saa, maksavad makse ja kui 4 nädalat on olnud ilma tööta, peab maalt jalga laskma. Kohalike neidudega tutvust teha ei tasu, võib vanglasse sattuda. Turistid maksavad nt. restoranis 6% turismimaksu ja 10% teenindustasu. Emiraadid saavad abielludes endale tasuta villa koos maatükiga. Kui sellest jääb väheks, peab järgmise ise ostma. Nii võib juhtuda kui tahad endale rohkem kui ühe naise võtta. Naisi võib olla kuni neli ja kui ühele ostad Lamborghini, siis pead ka teistele naistele sellise ostma. Muidu tuleb sellest palju jama. Igale naisele tuleb hankida aga oma elamine ja iga naise jaoks peab ühe kuu jooksul jääma aega vähemalt nädala võrra. Kui sünnib laps, antakse perele 20000 dollarit puhtalt kätte. Immigrantidele sellist luksust ei ole. Nemad ei saa ka tasuta arstiabi ega haridust. Kui välismaalane soovib seal firmat luua, peab ta leidma endale nn. emridaadist sponsori, kes saab firma aktsiatest tasuta endale 51%. Muidu on aga riigis asjad esialgu korras. Korruptsiooni on vähe, kuritegevust samuti, kõik on puhas ja väga kaasaegne. Ja see kõik on üles ehitatud 50 aasta jooksul pärast seda kui leiti naftat.

Magedat vett toodetakse mereveest, hotellid on luksuslikud ja kallid, söögid head. Kui käisime laeval korraldatud õhtusöögil, siis saime tunda, mida tähendab araabia kiirtoit, mida toodi lauale sellise üüratu tempoga ja kogustes, et kõike ei jõudnud lihtsalt süüa. Toit ise pidavat olema nn. Palestiina toit, millest kohalikud väga lugu peavad. Teisel pidulikul õhtusöögil hotellis oli külaliseks ka kohalik šeik, kes on suur veemotohuviline. Seal nägime ka kohalike esituses nn. kepitantsu.

Käisime Abu Dhabi etnograafiamuuseumis ja ühes üüratus ostukeskuses, milles oli ka jääväljak ja mäesuusatamiskeskus, mis oli küll suletud. Käisime ka kohalikul turul mandleid ostmas, maailmas suuruselt kolmandas mošees, kus oli Iraanis tehtud vaip, mis kattis kogu põranda ja olevat kaalunud üle 50 tonni. Naised pidid mošees endale hõlstid selga panema.