“Kaer on loomatoidu-taim. (Käsebier, 1928:71). Meil kasvatatakse kohalikke maakaeru ja ka arendussorte. Kohalikkudest maasortidest on aga eriliselt tuntud Rathlef’i ja Eisenschmidt’i parandatut sordid. Uutest kodumaa arenditest oleks veel nimetada kehra Tangu, Varane ja Saagirikas...(Käsebier, 1928: 80)”.
"Lipukaertest väärivad erilist tähelebanu H. v. Rathlef'i ja dr. Eisenschmidt'i arendatud sordid. H. v. Rathlef toimetas arendustööd enne s¨da Tartu lähedal Nõnniku arendusjaamas. Ka dr- Eisenschmidt teki oma kaerasordi arendustööd Tartu ligidal, omas talus. Rathlef'i ja dr. Eisenschmidt'i arenditest on eriliselt märkida:
Rathlef'i lühikeseteraline ohtetu valge lipukaer, mis lühikese kasvuajaga ja nõuab niisket, rammusat mulda; ei karda lamandumist. (Käsebier, 1928: 80)
Rathlef'i pikateraline ohtetu valge, leplik kasvuoludega, varane, suure- ja rasketeraline. (Käsebier, 1928: 80)
Rathlef'i pikateraline ohteline valge, leplik kasvutingimustes; kollasest lipukaerast saagirikkam, kuid kehvema teraga. (Käsebier, 1928: 80)
Dr. Eisenschmidt'i lipukaer Õ-3, peene sõklaga; hilisem kui H. v. Rathlef'i lipukaerad, Huvitav on veel märkida, et Eisenschmidt'i lipukaeral puudub keeleke. Pääle nimetatute on igal pool veel tarvitusel rohkesti kohalikke arendamat lipukaera maasorte. Enamasti on need kollaseteralised, peenekürrelised, suure võrsuvusega, 2-3-teraliste pähikutega ja väikese, kuid võrdelmisi õhukesesõklalise teraga."(Käsebier, 1928: 80)
Kehra Varane. Nagu teisedki Kehra sordid, kannatab ta natukene vähem roostehaiguste käes. Kest on kõigil Kehra sortidel õhuke, tera suur. Tera-annilt seisab Kehra sortidest esikohal kehra Varane. Viimastel aastatel, kus ta oli Jõgeval mõõtjaks sordiks, on ta tera-annilt ületanud palju
kodu- ja välismaa kaerasorte. Kasvuaeg on tal mõne päeva võrra pikem kui Kuldvihmal, seisukindlus sama mis Kuldvihmal. Tera on tal suur ja valge kollaka varjundiga. Kehra Varane näib kohane olevat keskmistele ja kergematele muldadele. (Postimees, 1945)
Kehra Saagirikas (1929). Tera on tal keskmise suurusega, kollakasvalge, raskem kui Kuldvihmal. Kasvuaeg niisama pikk kui Võidul, seisukindlus natukene nõrgem kui Kuldvihmat. On kohanemisvõimaline ja vastupanev ebasoodsatele mulla- ja ilmastikuoludele. (Postimees, 1945)
Allikad
Käsebier, A. 1928: Põllumehe käsiraamat II osa. Eri-taimekasvatus, lk. 79.
Postimees 27.9.1945. Kaerasortidest. Digar.